Unustatud ohvrid: Tööliste meeleavalduse tulistamine Tallinnas Uuel turul (1905)

Tallinnas Estonia teatri taga puude varjus kõrgub uhke monument (nüüdseks kõrgelt aluselt maha võetud ja puude varju paigutatud, et mälestus saksa mõisnike kuriteost saksameelse eestlase silma ei riivaks), mille jalamile mitte keegi enam liili ei too. Mitte kunagi ei peeta seal mälestusmiitingut ega leinaseisakut. Kui valiv on inimese mälu! Ja ometi on Tallinna Uus turg seotud ohvriterohke verise sündmusega, mida keegi enam isegi ei meenuta. Sündmus, mis ei too enam kellelegi pisarat silma…

29. oktoobri (vkj 16. oktoober) õhtuhämaruses kogunes Tallinnas Uuele turule suur rahvahulk. Inimesed, kelle seas oli nii mehi, naisi kui lapsi, ootasid kannatlikult kuberneri juures toimuvate läbirääkimiste tulemusi. Tööliste saadikud nõudsid sõjaväe lahkumist tänavailt ja töölistest koosneva korrakaitse loomist. Paar päeva varem olid Tallinnas alanud rüüstamised, millele pandi piir tööliste abiga, sest sõjavägi ei sekkunud.
Äkitselt lähenesid turuplatsile jooksusammul poolsada sõdurit, kes hargnesid ahelikku. Rahumeelseis ootajais kutsus see esile ärevust, kuigi midagi hullu karta keegi ka ei osanud. Pealegi oli kuberner Aleksei Lopuhhin lubanud rahval koguneda. Ent siis panid soldatid püssid palge.
„Ohvitser langetas paljastatud mõõga ja karjus midagi. Soldatite esimene rivi sihtis põlvili olles, teine püsti. Paukude kärin lõikas kõledalt õhtuhämarusse. Rahvast langes nagu heina vikati ees. Viskusime pikali. Kuule lasti ka maaslamajaile. Mul sai naine jalast haavata, sest inimesi oli niivõrd paksult maas, et polnud võimalik tõmbuda üsna vastu kive,“ meenutas toimunut tolleaegne töölisvanem ja hilisem „Päevalehe“ töötaja Pooman.
Tiheda rahvahulga pihta lastud viis kogupauku olid hirmsate tagajärgedega. Vene soldatite kuulirahes sai surma vähemalt 90 inimest, haavatuid võis olla ligi 200. Hiljem selgitas Lopuhhin, et ta andis käsu sõjaväe kaasamiseks Viru tänaval puhkenud poodide lõhkumise tõttu. See kuberneri väide osutus valeks, mingeid lõhkumisi tegelikult polnud. See väljamõeldis oli ettekääne liiga isepäiseks muutunud Tallinna „rahustamiseks“. Saades veretöö kohutavusest aru, põgenes hirmunud Lopuhhin järgmisel ööl salaja miinilaeval Helsingisse.
Poomani kirjeldatud ohvitser, kes „langetas paljastatud mõõga“ ning andis käsu rahva pihta tuli avada, oli Tallinna garnisoni ohvitser kapten Nikolai Mironov. Tema juhitud roodu saatiski garnisoniülem kindralleitnant Pavel Voronov Uuele turule korda looma. Verise sündmuse 30. aastapäeval otsis Päevaleht elupõlise tallinlase Mironovi üles.
„Polkovnik Mironovi elupaik ei asu mitte Tallinna süda- või mõnes nooblimas linnaosas, vaid kaunis räpases ja kehvas ümbruses. Maja on väike, vana ehitus, mitte just külgetõmbava puhtusega, ja polkovniku tarvitada näib olevat seal ainult ühetoaline korter akendega vastu hoovi,“ kirjeldas „Päevaleht“.
Mironov, lüheldane 66-aastane mees, ei osanud vaatamata oma kauaaegsele Eestis elamisele sõnakestki eesti keelt. Kuulnud, et ajakirjanik soovib küsida veretöö kohta Uuel turul, kostis polkovnik lakooniliselt: „Mis sellest rääkida! Olin sõdur, käsutäitja ja minu asemel oleks pidanud talitama mõni teine samuti.“
Mironov meenutas, kuidas ta Uue turu äärde jõudes seadis oma roodu ritta ja käskis seejärel mitu korda rahvast laiali minna. Nood aga polevat tema käsku kuulnud ja karjunud üldises käras vastu ähvardusi. Korraga aga lastud turupoodide vahelt revolvrist mitu pauku sõjaväe pihta. Üks kuul isegi läbistanud ühe rivis seisja mütsi. Järgnenud tulistamisest rahva pihta ta aga täpseid üksikasju enam ei mäleta. Seda ametlikku versiooni, et laskmise algatas rahvas ja sõjavägi tulistas vastu, korrutas Mironov ka viis aastat varem ajalehele „Rahva Sõna“.
„Kas leiti hiljem surnute juurest ka sõjariistu?“ küsis ajakirjanik. „See on kõik tühi jutt, nagu oleks surnud viimaseni läbi otsitud ja nende juurest pole leitud mingeid sõjariistu. Surmasaanuid keegi läbi ei otsinud ja seepärast polevat ka teada, kas mõnel neist sõjariistu oli või ei olnud,“ eitas Mironov.
Need polkovniku väited ei pea paika. Toonane politseimeistri abi Bahtajev kinnitas sealsamas Rahva Sõnas, et „ei kuulnud ühtegi lasku ümbruskonnas enne seda, kui sõjavägi rahva peale tule avas“. Ja see sündis nii ootamatult, et ta koos pristaviga „vaevalt oli jõudnud joosta sõjaväe eest kõrvale, kui kõlas püssiragin“. Bahtajevi sõnul ei leitud ka ühegi hukkunu ega haavatu juurest tulirelvi.
Esimeses maailmasõjas polkovniku aukraadi välja teeninud Mironov naasis sõja lõppedes Eestisse. Vabariigi päevil elas ta väga tagasihoidlikult, elatudes juhutöödest. Eesti ajaloo ühe võikama tapatöö toime pannud Mironovit ei puutunud keegi ning ta suri Tallinnas jaanuaris 1940.
Rahva hulgas levis kuuldus, et veresauna korraldamise õhutajaiks olid saksa mõisnikud, ning see sai ajendiks maal mõisate rüüstamisele…
Stalini repressioonide ohvritest on kirjutatud raamatuid virnade viisi, nn kommunismi kuritegusid nämmutatakse tänini, Tallinna pommitamist meenutatakse igal aastal, kuigi paljude jaoks on ka see unustuse hõlma vajunud sündmus. Tänapäeva noortel on savi, kas nendes kahes õhurünnakutes sai surma 100 või 1000 inimest. Ammu unustatud sündmus! Võõras lein, võõras mure, kuivanud pisarad…
19. septembril 1944 hukkas ligi 50-meheline SD erikomando Klooga koonduslaagris umbes 1800 inimest. 2019. aastal möödus sellest sündmusest 75 aastat. Mitte ükski Eesti meediakanal ega ajaleht ei pidanud vajalikuks seda sündmust meenutada. Saksa okupantide kuriteod on tänini eestlase jaoks tabuteema või siis jätavad täiesti ükskõikseks. Kuidagi valiv on inimese mälu ohvrite meenutamisel!

NB! Loe ka:
Saksa okupatsioon Balti riikides. Eestlased olid kaabakad, kuid leedukad olid veel hullemad
Unustatud tragöödia: Tööliste meeleavalduse verine mahasurumine Novotšerkasskis 2. juunil 1962