„Titanic“ – enneolematu luksus

11 minutit lugemist

Laevakompanii White Star ühel postkaardil on Titanicut kujutatud ahtril püsti mitme tuntud ehitise taustal, andmaks paremat ettekujutust laeva suurusest. Tõepoolest ületas Titanic oma 261-meetrise pikkusega nii mõnegi hoone kõrguse. Hilisemaid sündmusi arvestades oli sellise reklaaminipi valik üsna ebaõnnestunud…

Reederid tegid suuri kulutusi, et muuta Titanic kõige luksuslikumaks laevaks, mis eales merd sõitnud. White Star lootis saavutada suurt edu, kui esimese klassi reisijaid koheldaks nagu kuningaid, täidetaks teises klassis sõitjate mis tahes nõudmised ja pakutaks kolmandas klassis rohkem mugavusi kui konkureerivate kompaniide laevadel.
Reisijate kajutid asusid laeva seitsmel ülemisel tekil A–G. Mida nooblim kajut, seda kõrgemal see asus. Mida allapoole laskuti, seda madalama sotsiaalse päritoluga reisijatega oli tegemist.
Kõigi kolme klassi reisijad einetasid eraldi söögisaalides, veetsid aega eraldi puhkeruumides, suitsetasid eraldi suitsetamissalongides ning jalutasid eraldi promenaadtekkidel.

Titanicu tekkide paigutus. Tähistus on natuke eksitav. Iga Täht tähistab otse selle all, aga mitte selle kohal asuvat tekki.

Esimese klassi reisijate päralt oli 150 m pikkune külgakendega kaetud jalutustekk B-tekil (alatasa aetakse segamini Titanicu ja Britannicu fotod, viimasel oli jalutustekk A küljelt avatud) ja 60 meetri ulatuses kaetud A-tekk. Teise klassi reisijate kasutada oli 44 m pikkune ahtripoolne osa paaditekil ja 26 m pikkune osa C-tekil. Kolmanda klassi reisijad võisid värsket õhku hingata C-teki (peateki) ahtriosas. Loomulikult olid kõigi kolme klassi jaoks eraldi juuksurid, rääkimata trepikodadest, koridoridest või liftidest.
Pikka ja laia koridori, mis kulges E-teki pakpoordipoolses osas, kasutas eelkõige meeskond ja kolmanda klassi reisijad ning see sai Liverpooli töölislinnaosa äritänava järgi pilkenimeks „Scotland Road”. Kitsast käiku sama teki tüürpoordis nimetati aga Londoni esindusliku tänava järgi „Park Lane’iks”.
Peaaegu kõik muljetavaldav sellel laeval oli mõeldud eelkõige esimese klassi reisijatele, kelle kajutid asusid B- ja C-tekil. Kõige luksuslikumad olid kaks C-tekil asuvat salongkajutit ja kaks miljonärikajutit B-tekil. Viimased olid laeva kalleimad kajutid ning üle mere sõit nendes maksis 400–870 naelsterlingit. Luksuskajuti juurde kuulus ka 15 m pikkune erajalutustekk. Kui keegi ostis pileti miljonärikajutisse, siis olid tema saatjaskonnale ette nähtud tasuta kajutid. Igal juhul väga ahvatlev pakkumine!
Ajakirja „The Shipbuilder” hinnangul olid need ruumid ennekuulmatult luksuslikud. Igas luksuskajutis oli üks eluruum, kaks magamistuba, kaks garderoobi, vannituba ja tualett. Paljud esimese klassi kajutid olid sisustatud eri ajastute stiilis, näiteks itaalia renessansi, ampiir-, Louis XV, George I, kuninganna Anne’i, uus- või vanahollandi stiilis. Suurt tähelepanu oli pööratud detailidele. Arvukad valgustid olid kajutiga ühte stiili. Kõiki kajuteid ühendasid pikad valged koridorid. Et igale maitsele vastu tulla, oli nii mitmeruumilisi kajuteid, kus igas ruumis oli eraldi voodi, kui ka üheruumilisi kajuteid ühe, kahe või kolme voodiga. Mõnede esimese klassi kajutite kõrval asus kajut teenijatele. Kajutites oli elektriküte, 1,2 m laiused messingvoodid, korvtoolid, hobusesabajõhvidest sohvad, marmorist kraanikausid ja laeventilaatorid.

Titanicu esimese klassi paraadtrepp.

Kõik esimese klassi kajutid asusid laeva keskosas. Tekke ühendasid neli lifti (ühte neist võisid kasutada ka teise klassi reisijad) ja kaks hiigelsuure klaaskupliga kaetud trepikoda, mis olid kujundatud inglise 17. sajandi lõpuaastate stiilis. Kajutite ja üldkasutatavate ruumide seinad olid kaetud tammepuust plaatidega. Ehkki detailirohkelt kujundatud, on küsitav, kas need sajanditetagused interjöörid ka hubaselt mõjusid. Pole ju inglise arhitektuur ega interjöör kunagi hiilanud elegantsusega, pigem on nad silma paistnud süngevõitu raskepärasusega. Inglise lossidki meenutavad pigem kasarmuid kui esindushooneid. Kuid nagu öeldakse, maitse üle ei vaielda.
D-tekil asuv 35 m pikkune esimese klassi söögisaal oli Titanicu suurim ruum, mis ulatus pardast pardani (28 m) ja mahutas 550 inimest. Tänu asjatundlikult paigutatud valgustitele jäi mulje, nagu upuks ruum päikesevalgusesse. Kaptenilauas, mis asus ruumi eesosas, oli kuus kohta. Saalis olid nišid, kus võis segamatult einestada. Kirjeldus kõlas järgmiselt: „See on tüüpilises inglise stiilis tohutu ruum, mis meenutab interjöörilt kuningas James I aega. Ent kui 16. ja 17. sajandil kasutati tumedat tamme, siis selles saalis domineerib hele puit. Ilus stukklagi ja saali avarus valmistavad rõõmu ka kõige rangemale kriitikule. Tammepuust mööbel harmoneerub oivaliselt kogu interjööriga.”
Söögiajad olid kõigis klassides samad. Hommikusööki serveeriti kell 8.30–10.30, lõunasööki kell 13.00–14.30 ja õhtusööki kell 18.00–19.30. Mõned esimese klassi söögikohad, eelkõige restoran, olid avatud kauem. Söögisaali kõrval asus 16 m pikkune pardast pardani ulatuv nn. vastuvõtusalong, mille põrand oli üleni vaibaga kaetud. Salongi pääses esimese ja teise korstna vahel asuva trepikoja kaudu. Ruumis olid luksuslikud sohvad, korvtoolid ja klaver. Salong oli kujundatud Louis XVI stiilis ning selle seinad olid kaetud prantsuse pähklipuust paneelidega. Isegi lukud ja liigendid olid nagu 18. sajandil.

Kohvik Café Parisien.

Esimese klassi restoran asus B-tekil. Avarat ruumi valgustasid kristall-lühtrid, lagi oli kaetud lillornamendiga. Põrandat kattis roosa vaip. Restoranis oli 49 lauda kahele kuni kaheksale inimesele. Igal laual oli kristall-lamp, lauanõud olid loomulikult kas hõbedast või hinnalisest portselanist. Erinevalt D-teki söögisaalist pakuti restoranis esimese klassi reisijatele roogi a la carte. Teenindav personal oli enne laevale asumist töötanud Londoni elegantses restoranis Luigi Gatti. Restoran oli avatud kell 8–23. Reisijad, kes tahtsid kogu reisi ajal einestada ainult restoranis, said pileti esitamisel 3–5 naelsterlingit hinnaalandust.
Restorani vastas oli George I ajastu stiilis kujundatud salong, kuhu pääses kolmanda ja neljanda korstna vahel asuva trepikoja kaudu. Salongis võis istet võtta elegantsetel karmiinpunase riidega kaetud sohvadel. See oli suurepärane ruum, kus võis enne einestamist sõpru või reisikaaslasi oodata.
Kõige silmatorkavam uuendus B-tekil oli aga restorani kõrval tüürpoordis asuv omanäoline, korvmööbliga sisustatud kohvik Café Parisien, kuhu pääses nii restoranist kui salongist.
5. aprillil 1912 kirjutas „Southampton Times”: „Café Parisien jätab mulje päikeselisest verandast. See on ümbritsetud elegantse võrega ning seal on mugavad lauad ja toolid. Kohvik täiendab restorani, sest siin pakutakse samu roogi ning teenindus on samal tasemel kui restoranis.”

Esimese klassi söögisaal.

A-tekil asuv puhkeruum oli kujundatud Louis XVI stiilis, Versailles’ lossi eeskujul. Ruumi ühes otsas oli suur kamin ja teises raamaturiiul, kust reisijad võisid laenata raamatuid. Tähelepanuväärne oli ruumi kõrgus – 3,7 m. Puhkeruumi kõrval, otse teise korstna taga, asus valgete seintega ja valge laega lugemis- ja kirjutusruum. Kindlasti võib nii mõnelgi lugejal tekkida küsimus, miks oli lugemiseks või kirjatööks vaja eraldi ruumi. Kirja oleks võinud ju kirjutada ükskõik kus. Tõepoolest, ruumi nimetus oli mõnevõrra eksitav. Tegelikult oli see ruum mõeldud esimese klassi daamidele. Ajast ja arust etiketi järgi pidanuksid esimese klassi mees- ja naisreisijad veetma pärast sööki aega eraldi. Mehed siirdusid tavaliselt suitsetamissalongi, daamid aga kirjutusruumi oma naistejutte rääkima, ent 1912. aastal ei olnud selline nõue enam ajakohane. Emantsipeerunud daamid ei soovinud enam kõrvale tõmbuda ja omaette olla, vaid eelistasid aega veeta oma meessaatjate seltskonnas.
A-tekil, piltlikult öeldes neljanda korstna all, asus George I ajastu stiilis suitsetamissalong, mille seinad olid kaetud mahagonpaneelidega ja pärlmuttermosaiigiga. Suitsetamissalongist ahtri poole jäid verandakohvik ja palmiaed, kus oli hubane kohvi juua ja kammermuusikat kuulata, unustades sootuks, et viibitakse laevas. „The Shipbuilder” kirjutas: „Interjööri ja mööbli abil loodeti saavutada seda, et esimene klass ei jääks millegi poolest alla parimatele hotellidele.”
Esimeses klassis reisivate harrastusfotograafide tarvis oli isegi pimik. Paaditekil teise korstna kõrval asus 13 m pikkune, 5,5 m laiune ja ligi 3 m kõrgune võimlemissaal, tänapäevases mõistes jõusaal. Ruumil oli kaheksa suurt akent ja seinu kaunistasid valgustatud Titanicu pildid ning suur kaart, millel olid märgitud White Stari laevaliinid. Treeneri juhendamisel võisid reisijad siin kasutada mitmesuguseid jõuseadmeid.

Türgi sauna puhkeruum.

F-tekil asus türgi saun, mille puhkeruum oli kujundatud 17. sajandi araabia stiilis. Ruumi põrand oli kaetud mosaiigiga ja seinad sinakasroheliste kahhelkividega. Sügavpunast lage toetasid tiigipuust ümbrisega metallpostid. Seintel rippusid araabia pronkslambid. Istet võis võtta pehmetel sohvadel ja nautida kerget suupistet damaskuse kohvilaudade ääres. Puhkeruumi seina ääres oli nägus marmorist purskkaev. Sissepääs türgi sauna ja samas kõrval asuvasse basseini maksis neli šillingit. Bassein, mille pikkus oli 9 m ja 4 m, asus F-tekil tüürpoordipoolses osas parda ääres. Suplemise eest tuli maksta 1 šilling.
Laeva keskosas G-tekil, otse katlaruumi kohal asus läbi kahe teki ulatuv 9 m pikkune ja 6 m laiune squash’isaal, kus oli isegi väike galerii pealtvaatajatele. Mängijaid juhendas squasch’iproff Frederick Wright ning kahe šillingi eest võis saalis pool tundi mängida.
Laeva orkester pidi lõbustama nii esimese kui ka teise klassi reisijaid. Orkestrijuhiks oli 33-aastane Wallace Hartley, kes enne oli töötanud Mauretanial. Pianist Theodore Brailey ja tšellist Roger Bricoux olid toodud üle Carphatialt. Kaheksa muusiku repertuaaris oli 352 muusikapala.
Orkester olid jagatud kaheks grupiks. Pianist, viiuldaja ja tšellist mängisid teise klassi puhkeruumis ja söögisaalis ning a la carte restorani salongis või esimese klassi kohvikus Café Parisien. Ülejäänud muusikutest koosnev kvintett Hartley juhatusel mängis teejoomise ajal, pärast lõunasööki või pühapäevasel jumalateenistusel.

Esimese klassi kajut B 38.

D-, E-, F- ja G-tekil asus 207 teise klassi kajutit. Nendele tekkidele võis pääseda kolmanda ja neljanda korstna vahel asuva trepikoja kaudu. G-tekilt viis paaditekile ka lift. Teise klassi koridoride põrandad olid kaetud punaste või roheliste vaipadega, seinad kaetud tammepuust paneelidega. Kajutid teises klassis vastasid teiste laevade esimesele klassile. Need olid hästi valgustatud, sisustatud mahagonipuust mööbliga ja neis oli kaks kuni neli voodit. Põrandad olid kaetud linoleumiga.
28 m laiune ja 21 m pikkune teise klassi söögisaal asus D-tekil. Ka selle ruumi seinad olid kaetud tammepuust paneelidega. Laudade äärde mahtus 394 reisijat. Söögisaali kohal asus raamatukogu, mille seinad olid kaetud vahtrapuust paneelidega. Ka mööbli puhul ei olnud siin väärispuiduga koonerdatud – see oli mahagonist. Otse raamatukogu kohal B-tekil asus teise klassi suitsetamissalong, mille tammepuust mööbel oli kaetud tumerohelise nahaga. Teise klassi reisijad võisid kasutada ka E-tekil asuvat juuksuritöökoda.
Kolmanda klassi kajutid asusid teise klassi kajutitega samadel tekkidel ja olid üllatavalt avarad. Seinad olid kaetud männipuust paneelidega ja põrandatel oli nägus kate. Võrreldes metallseinte ja -põrandatega teistel liinilaevadel, oli tegemist olulise edusammuga kolmanda klassi reisijatele paremate tingimuste loomisel.

Esimese klassi kajuti juurde kuulus privaatne jalutustekk.

Kuid vaatamata kenale interjöörile ei vaevutud kolmandas klassis kõikvõimalikke torusid ja konstruktsioonielemente peitma puupaneelide ja vaipade taha, nagu seda oli tehtud teistes klassides.
30 m pikkune kolmanda klassi söögisaal asus F-tekil ja seal oli 473 kohta. Ehkki laudade ääres olid tavapäraste põranda külge kruvitud pinkide asemel toolid, mõjus ruum lihtsalt. Kolmanda klassi reisijate käsutuses oli ka puhkeruum ning ahtris asus suitsetamissalong, mille seinad olid kaetud tiigipuust tahvlitega. Suitsetamissalongi kõrval oli baar, teine asus D-tekil.
Kõik vallalised kolmandas klassis reisivad mehed ja naised olid paigutatud vööris või ahtris asuvatesse kuni 10-kohalistesse kajutitesse. G-teki suures magamissaalis oli aga koguni 164 voodikohta. Esimeses ja teises klassis sellist sootunnuste järgi jaotamist loomulikult ei tehtud. Kõige odavam kolmanda klassi pilet koos toitlustamisega maksis seitse naelsterlingit ja 15 šillingit.
Titanic võis pardale võtta 2603 reisijat. 944 meeskonnaliikmest olid rohkem kui pooled seotud reisijate teenindamisega.

Ujuv gurmaanide tempel

Titanicul pakuti kõiki neid roogi, mida Londoni või New Yorgi kõige luksuslikemais hotellideski. A la carte restoranis võis reisija tellida samasid hõrgutisi, mida pakkusid Café Royal või Savoy Grill. Ka esimese klassi söögisaalis oli enam-vähem samasugune valik. 14. aprillil pakuti Titanicu esimeses klassis lõunasöögiks talupoja puljongit, vasika- ja singipirukaid, kammelja fileed, Norra anšooviseid, suitsutatud sardiine, lõhet, lambaliha, austreid, kahte erinevat suppi, Lyoni kana, parti või loomafileed juurviljaga. Lõunasöögi juurde kuulus ka valik kergemaid külmi roogi, nagu keedetud krevetid, marineeritud spargel ja hanemaksapasteet, kanatarretis ja härjakeel. Magustoiduks pakuti Waldorfi pudingit, virsikuid tarretises, šokolaadi, õunabeseed ja vaniljeekleeri ning Prantsuse jäätist.
Teises klassis võis tellida tapiokipuljongit, kiltturska, kanapoega riisiga, lambatalle praadi mündikastmega, kalkunipraadi jõhvikakastmega ja naeripüreed. Magustoiduks oli ploomipuding, veinitarretis, kookospähklivõileivad ja Ameerika jäätis. Veel anti lauale pähkleid, puuvilju, juustu, keeksi, küpsiseid ja kohvi.
Kolmandas klassis ei olnud valik muidugi nii lai, kuid see-eest olid portsjonid suured. Hommikusöögiks pakuti kaerahelbeid, leiba, keedetud mune, marmelaadi ja teed või kohvi. Lõunasöögiks oli supp, lihatoit, soe dessert ja puuvili. Õhtuoode koosnes soojast toidust, leivast, kergest magustoidust ja teest. Oli ka kerge õhtueine. Siis pakuti juustu, keeksi või kaerakilet ning kohvi.
Esimese ja teise klassi köögid asusid D-tekil kahe söögisaali vahel. Köögis oli kaks küpsetussektsiooni, kummaski 19 (!) ahju. Peale selle oli veel neli grillahju, kaks suurt praeahju, auruahjud, aurukeedukatlad ja kõikvõimalikud masinad segamiseks ja juurvilja puhastamiseks ning peenestamiseks.

©Peter Hagen

0

Your Cart