Soovimatud tütred

Seal ta siis on: väike, märg ja krimpsus. Alles äsja siia ilma tulnud ning ometigi juba ülimasse ohtu sattunud. Enne sünnitamist teatas ema, et tütart ei taha ta mingil juhul. Paapua Uus-Gineal elavatel eipodel on sageli tavaks jätta vastsündinud tütred saatuse hooleks…

Ema vaatab mõtlikult oma äsja siia ilma tulnud lapsukest, kes kisendab kõigest väest. Seejärel mässib ema ta sõnajala lehtedesse ning lahkub hütist – üksinda. Paari tunni pärast tuleb ta tagasi. Beebi karjub ikka veel. Alles nüüd võtab ema oma maimukese sülle ja teatab, et jätab lapse ikka endale. „See tüdruk on tugev,“ lisab ta justkui vabandades.
Sellel tüdrukul oli tõepoolest õnne, paljudel eipode tütardel nii hästi ei lähe. Arhailise elulaadiga eipode juures elasid aastatel 1974–1978 saksa antropoloogid Grete ja Wulf Schiefenhövel. Neid hämmastas eipode ükskõikne suhtumine vastsündinutesse. Kuna nad rasestumisvastaseid vahendeid ei tundnud, siis hoidsid nad sündivust kontrolli all üpris lihtsalt ja karmilt: 41 protsenti vastsündinutest olid määratud surema. Rohkem kui kaks kolmandikku nendest moodustasid tüdrukud.

Inimkonna ajaloos on tüdrukud sageli osutunud soovimatuteks lasteks. 1. sajandil pKr. kirjutas keegi rooma sõdur oma naisele: „Kui meil sünnib poiss, siis jäta ta alles, aga kui sünnib tüdruk, siis loobu temast.“ 19. sajandil Hiinas reisinud eurooplased märgivad, et varahommikuti sõitsid Pekingis ringi vankrid, kuhu visati vastsündinud tütarlaste surnukehad. Indias on tänapäevalgi tavaks lugeda rasedatele mantraid lootuses, et need aitavad kaasa poisslaste sündimisele.
India sotsioloog Adimadhyam Ramanamma on poegade eelistamist nimetanud „poegade maaniaks“. See nähtus on küll maailmas üldlevinud (hinnanguliselt harrastab umbes üheksa protsenti kõigist kultuuridest soolisel selektiivsusel põhinevat lastetapmist), ent Indias on see võtnud lausa drastilisi vorme. Tütre sünnitanud naine määrib oma rinnanibusid traditsiooniliste taimsete mürkidega või laseb vastsündinul lihtsalt nälga surra. Sellega võrreldes võib tunduda isegi „humaansena“ abordi kasuks otsustamine juhul, kui diagnostika abil on teada, et sündimas on tütarlaps. 1986. aastal ühes Bombay kliinikus tehtud 8000 abordi puhul oli loode 7997 juhul naissoost!
Arvud on kõnekad, kuid see on kõigest jäämäe veepealne osa. Sest isegi kui tütred ellu jäetakse, ootab neid tihti ees raskem lapsepõlv kui poistel. Ühes 2500 aasta vanuses hiina luuletuses öeldakse, et vastsündinud poisslapsele tuleb teha uhke häll ja poisile tuleb anda nefriidist mänguasju. Tüdrukule seevastu piisab lihtsast puust käristist ja ühest tekist.
Mis on selle nähtuse põhjuseks? Miks on nii paljud rahvad aastatuhandete jooksul ihanud poegi, aga mitte tütreid? Kuidas on võimalik, et naine jätab maha oma vastsündinud lapse? Üks on kindel: põhjused ei saa olla ainult majanduslikku laadi. Ka jõukas Vanas-Roomas olid tüdrukud vähem oodatud kui poisid. Põhja-Indias, Uttar Pradeshi ja Rajasthani osariikides ei sündinud ülemate kastide peredesse sajandite jooksul peaaegu üldse tütreid. Väljapaistvat Jhareja Rajputeni klanni tunti ka Kuri Mar’i nime all, mis tõlkes tähendab tütarde hävitajaid.
Niisiis, miks tütreid ei taheta?
Loomariigis ei tunta sünnieelseid uuringuid, ka naissugu alavääristavad ideoloogiad on loomadele võõrad. Bioloog Morris Gosling uuris Suurbritannia valitsuse tellimusel sookopraid (eesmärgiga piirata nende äärmiselt kiire juurdekasvuga loomade plahvatuslikku levikut). Ta avastas, et emasloomad loobuvad järeltulijatest, juhul kui pesakonda sünnivad üksnes või ülekaalukalt emased. Üles kasvatatakse ainult need pesakonnad, kus emaste-isaste suhe on enam-vähem tasakaalus. Seejuures on huvitav, et prisked ja tugevad emasloomad eelistavad ühemõtteliselt poegi. Bioloog jõudis järeldusele, et „kõigest“ paari tütre sünnitamist peab kopraema ebaökonoomseks. Liigi püsimajäämiseks on vaja isasloomi, sest need suudavad viljastada mitut emaslooma, niisiis suudavad nad sigitada rohkem järglasi kui tütred. Emasloomade pärast peetavas konkurentsis on tugevad isased muidugi eelistatumas olukorras. Seetõttu on heas toitumuses emasloomad huvitatud järglaste soetamisest just nendega.

Morris Goslingi vaatlustulemustes polnud bioloogide jaoks midagi uut. Samasugust nähtust on tuvastatud teiste loomaliikide puhul tuvastatud varemgi – nii putukate, lindude, kalade kui ka imetajate juures. Juba 1973. aastal publitseerisid ameerika bioloog Robert Trivers ja matemaatik Dan Willard oma kuulsa teooria sugudevahelistest suhetest looduses. Selle kohaselt on poegade või tütarde eelistamine tingitud kahest tegurist. Esiteks otsustab see, kummal sugupoolel on tugevam paljunemisvõime ja teiseks see, kummal sugupoolel on rohkem väljavaateid toidu ja eluruumi pärast peetavas konkurentsis ellu jääda.
Sageli satuvad eelisseisundisse isased järeltulijad (nagu sookobraste puhul), kuid see pole alati nii. Mõne loomaliigi puhul võib olukord olla vastupidine. Näiteks paavianitel ja makaakidel toovad prestiižikamad emased ilmale peaaegu eranditult emaseid, madalamast staatusest emastel sünnib aga rohkem poegi kui tütreid. Selle nähtuse toimemehhanismid on seni jäänud selgusetuks, kuid ahvide elukorraldus on sellega kõige otsesemalt seotud. Kõrgemast seisusest emasloomad pärandavad oma staatuse ja seega ka paremad ellujäämis- ja paljunemisvõimalused tütardele. Pojad seevastu peavad enda koha karjas ise välja võitlema, sõltumata sellest, kas nende ema on kõrgemast või madalamast staatusest. Selles süsteemis osutuvad kaotajateks need suhteliselt vähesed tütred, kelle on sünnitanud madalamast seisusest emasloom. Nende ellujäämise ja järeltulijate soetamise võimalused on üsna kasinad. Selles tõdemuses on ehk liialt palju kainet kalkulatsiooni ja liiga vähe emaarmastust.
Ameerika antropoloog ja sotsioloog professor Sarah Blaffer Hrdy on öelnud: „See ei pruugi meile meeldida, kuid me oleme silmitsi tõsiasjaga, et järeltulijad ei ole looduses mitte niivõrd armastuse objektid, vaid omamoodi tulevikukapital, millesse investeerida.“
Kas loodus on sellise hoiaku pärandanud ka inimestele? Sarah Blaffer Hrdy nii ei arva. Ta kirjutab: „Sügavale inimhinge on peidetud kokkulepe järeltuleva põlvkonnaga. Lapsed peavad tasuma vanemate vaeva nende üleskasvatamise eest.“ Kui loomariigis loevad geneetiline võimekus ja elujõuliste järglaste optimaalne arv, siis inimühiskonnas on tähtsad ka niisugused tegurid, nagu perekonna staatus, prestiiž ja varanduslik seis. Professor Hrdy: „Paljud emasloomad mõjutavad oma järglasi veel enne nende eostamist, nad tõukavad neid endast ära või toidavad poegi ja tütreid erinevalt. Inimloom aga on ainus, kes teeb seda teadlikult ning põhjendab oma käitumist traditsioonide ja mõtteviisidega.“
Selline seisukoht mõjub šokeerivalt. Lõppude lõpuks rõhutame ju pidevalt tingimusteta vanemlikku armastust, mille järgi kõik lapsed on siia ilma oodatud. Me kulutame palju aega ja raha, et päästa vaevalt elujõulisi enneaegseid lapsi. Ka õiguslikult on vastusündinu puhul tegemist täisväärtusliku isikuga, kes on seadusega kaitstud. Selles avaldub kultuuriline üleolek loomadest, mille üle me võime täie õigusega uhkust tunda. Kuid inimkonna ajalugu silmas pidades on see üsna uudne nähtus. Pealegi ei ole see seisukoht sugugi mitte üldlevinud.
Kas eelistada poegi või tütreid?
Eetilisi väärtushinnanguid kõrvale jättes ja seda küsimust üksnes sotsiobioloogi kaine pilguga vaadeldes võime nentida, et üldjuhul on läbi aegade eelistatud pigem poisse kui tüdrukuid, et saavutada kultuurilist ja majanduslikku edu. Selle põhjused on inimühiskonna algusaegades, kui senised kütid ja korilased hakkasid paikseks jääma. Uus elukorraldus tõi kaasa uue kultuuri ja uued traditsioonid koos patriarhaadi ideoloogiaga. Ameerika ajaloolane Gerda Lerner: „Enne paikseks jäämist oli erinevatele soorollidele vaatamata naiste staatus meestega võrdväärne.“ Seejärel aga toimusid mõtteviisis olulised muutused. Miks?
Seda keerulist ja mitmekihilist nähtust võib lihtsustatult kujutada järgmiselt: inimesed jäid paikseks, ehitasid maju, ümbritsesid oma valdused taraga ning õppisid tagavarasid soetama. Elatustaseme tõus toob kaasa omanikutunde tugevnemise, see aga on inimühiskonna arengu peamine edasiviiv jõud. Professor Hrdy: „Omandisuhted ja pärimissuhted on inimese jaoks esmatähtsad!“. Kes omandit ei kaitse, võib sellest ilma jääda, aga see, kes teisi röövima läheb, võib varandust kasvatada. Kuna vastase ründamise ja omade kaitsmisega saavad mehed naistest paremini hakkama, siis tõstis see märgatavalt nende rolli teiste hõimuliikmete seas.

Ajaloos on erinevad tegurid tihti üksteist vastastikku võimendanud: kui mehed suudavad omandit edukalt kaitsta, siis kujuneb paljudes kultuurides tavaks pärandada see poegadele. Meessoost järeltulijaid eelistatakse ka seetõttu, et üldiselt kujuneb paljudes kohtades välja patrilokaalne asustustüüp. See tähendab, et pojad jäävad hõimu liikmeteks, kuna nad moodustavad koos isade, onude ja teiste meessoost sugulastega löögijõulise rusika. Naised asuvad elama oma meeste juurde, sageli aga röövitakse neid teiste hõimude poolt. Sel juhul sulanduvad nad võõrastega ja lähevad omade jaoks tööjõuna kaduma.
„Tütred pole rohkem väärt kui varesed,“ kõlab tiibeti vanasõna. Põhja-Indias öeldi: „Tütreid toidetakse seni, kuni tiivad neid kandma hakkavad, siis lendavad nad minema.“ Teiste sõnadega võib öelda, et patriarhaalses ühiskonnas ei tasu tütarde üleskasvatamine pahatihti ennast ära. Mead Caine uuris seda teemat ühes töös, kus ta kõrvutas tööd, mida Bangladeshis oma vanemate heaks teevad tüdrukud ja poisid. Selgus, et poisid hakkavad tööle keskeltläbi 13-aastaselt ning umbes 15 aastaga suudavad nad oma vanematele korvata nende üleskasvatamise kulud. Tüdrukud alustavad töötamist sama vanalt, kuid nad lahkuvad kodust enne, kui jõuavad vanematele hüvitada nende vaeva.
Sarah Blaffer Hrdy teeb järelduse: „Maailm on täis ohte, sõdu ja vapustusi, ikalduse- ja näljaaegu. Nendes tingimustes koondusid ressursid ja privileegid sageli nende hõimupealike kätte, kellel oli mitu naist või konkubiini.“ See loogika seletab ka järgmist etnoloogilist fenomeni: paljudel juhtudel on just jõukamad klannid olnud kimpus meessoost pärija leidmisega, vaesemates elanikekihtides pole aga järeltulija sugu kuigivõrd oluliseks peetud.
Antropoloog Mildred Dickemann uuris Indias Rajasthani põliselanikke. Kõrgemasse seltskonda sündinud tüdrukud sageli tapeti, kuna nende üleskasvatamine oleks läinud liialt kulukaks ning kaasavaraga oleksid nad hõimu vaesemaks teinud. Vaesemates kihtides seevastu olid tüdrukud teretulnud. Põhjuseks muidugi see, et ühiskonna tipus tekkis naistepuudus ja nii mõnigi alamast soost tütarlaps võis abiellumise teel enda ja oma perekonna elujärge parandada. Kaasavara polnud sel juhul nõutav, tõsise pruutide puuduse korral võisid pruudi vanemad nõuda koguni pruudiluna.
Kas tütarlaste ärapõlgamine parandab automaatselt hõimu väljavaateid ellu jääda? Kas väikesi tüdrukuid ohverdatakse veel tänapäevalgi järeltulevate põlvede huvides? Selline teguviis pole küll enam endisel määral levinud, kuid inimesed hoiavad ikkagi kinni mõtteviisidest ja tavadest, mille kohaselt meessoost järeltulijad mängivad olulisemat rolli. Sotsiaalse grupi traditsioonilise kokkukuuluvuse huvides jäädakse jäigalt iganenud ideede küüsi ka siis, kui maailm kiirel sammul edasi liigub.

Meestes on alati nähtud jõukuse ja privileegide tagatist, seda seisukohta on saatnud hukatuslik müüt meessoo ülimuslikkusest. „Selle tagajärgi pole suutnud ette näha ei mehed ega naised,“ märgib ajaloolane Gerda Lerner. „Samamoodi ei suuda ka tänapäeva inimene täiel määral prognoosida industrialiseerimisega kaasnevaid ökoloogilisi tagajärgi.“ Kuhu on siis naised jäänud? Seda küsis 1990. aastate alguses California ülikooli demograafiaprofessor Ansley Coale. Tema arvutused hõlmasid Pakistani, Bangladeshi, Nepaali, Lääne-Aasia ja Egiptuse demograafilisi näitajaid, mis kõik viitasid selgesti naiste nappusele. Amnesty Internationali hinnangul on Hiinas puudu 60 miljonit naist. Viimase, 2001. aasta rahvaloenduse andmetel tuleb Indias 1060 poisi kohta ootuspärase 1000 tüdruku asemel vaid 933 tüdrukut. Nende miljonite kaduma läinud tüdrukute saatus on juba pikemat aega tekitanud ärevust ja pannud avalikkust nördima. Selleks on tõepoolest ka põhjust. Ent mis teha? Hiinas ja Indias on laste tapmine ja selektiivne abordi tegemine keelatud. Seetõttu ei tohi hiina arstid alates 1987. aastast tulevastele lastevanematele enam ultraheli-uuringutega tuvastatud loote sugu avalikustada. Indias on ametlikult keelatud ka traditsiooniline kaasavara-nõue. Varem tähendas see pruudi vanematele tõsist majanduslikku kohustust. Need seadused ei ole aga seni avaldanud veel kuigi suurt mõju. Muide, ka Euroopa ajaloos võttis niisuguste meetmete tegelik jõustumine üsna pikka aega. Ka muistsed germaanlased tapsid soovimatuid vastsündinuid, eelkõige tüdrukuid. Ristiusustamisega keelustatud komme püsis elujõulisena kuni hiliskeskajani. Tüdrukutest vabanemiseks leiti tapmise asemel teisi meetodeid. Portugali suguvõsasid uurides tegi ajaloolane James Boone kindlaks, et aastatel 1380–1580 pagendati kuni 40 protsenti tütardest kloostritesse. Seetõttu vähenes järeltulijate arv ning perekonna omandis olev vara säilis sellevõrra paremini.
Tänapäeva Euroopas ei ole tütre sünd õnneks enam mingi probleem. Kuigi Põhja- ja Lõuna-Euroopa kultuuritaust on erinevad, pääseb üha enam maksvusele sooline võrdõiguslikkus. Saksa ajakiri „Focus“ korraldas 1993. aastal küsitluse selle kohta, kas inimesed sooviksid valida lapse sugu. Küsitleti 13 000 inimest, neist 16 protsenti vastas küsimusele jaatavalt, tervelt kolm neljandikku aga polnud kindlad, kas eelistada tütart või poega. Niisiis oleme aastatuhandete pikkusest traditsioonist üsnagi eemaldunud. Seejuures mängib olulist rolli rasestumisvastaste vahendite levik ja võimalus sel teel järglaste arvu reguleerida. Teatud eelarvamused on sellele vaatamata säilinud. Tänu geenitehnoloogiale oleme liikumas mõtteviisi suunas, mille kohaselt enam ei eelistata niivõrd poisse, nagu Hiinas ja Indias – peaasi, et laps oleks terve! Loodet uuritakse sünnieelse diagnostika abil ning kui leitakse mingi suurem defekt, siis seisab vanematel ees raske valik: kas lasta lapsel ilmale tulla või mitte.
Selline käitumine on siiski tüüpiliselt vanamoeline ja egoistlik, silmas peetakse eelkõige perekonna ühiskonna huve. Lapsest loobutakse majanduslikel põhjustel, kuna erivajadustega lapse hooldamine võib minna väga kulukaks. „Pole mõtet teha moraalseid etteheiteid vanematele, kes ühiskondliku konteksti või traditsioonide tõttu otsustavad loobuda haigetest lastest või ka tütardest,“ ütleb prof. Hrdy. „Seda nähtust tuleks püüda mõista. Mõistmine aga ei tähenda veel, et me peaksime selle heaks kiitma. Mõistmine on eeldus, millele toetudes võib midagi muuta.“
„See tütar on tugev,“ ütleb artikli alguses mainitud naine, kes jättis vastsündinud tütre mõneks ajaks saatuse hooleks. Ta veendus, et tüdrukul elujõudu jagub ning järelikult tasub tema üleskasvatamisega vaeva näha. Üle maailma leidub selliseidki piirkondi, kus tütred on olnud alati teretulnud, sest tütardesse on mõtet „investeerida“ – kui silmas pidada võimalikku kopsakat pruudiluna või siis lihtsalt seda, et tütrest saab nooremate õdede-vendade lapsehoidja. Need on asjaolud, mis aitavad tütarde-vastasest eelarvamusest üle saada. Paljud rahvastikuteadlased on hakanud rääkima ka sellest, et tütardega peredele võiks teha maksusoodustusi. Kõige kindlam tee olukorra parandamiseks on tütardele korraliku koolihariduse andmine, mis tagaks neile ka majandusliku sõltumatuse.

©Peter Hagen