Prantsuse reisilaev „Champollion“ hukkub karidel (1952)

12 minutit lugemist

„Tulede ja signaalide kogumik udu korral“ antakse välja Hüdrograafia teenistuse poolt tüürimeestele ja see sisaldab kõiki vajalikke andmeid ranniku kohta. Näiteks võib sealt lugeda, et Liibanoni Ras Beiruti neeme tuletornil, mis näitab sissepääsu Beiruti sadamasse, on vilkuv tuli – valgus läheb sekundiks põlema ja kustub kolmeks sekundiks, põleb sekundi ja taas kustub. See lubab tuletorni suure vahemaa tagant tähele panna.

„Kogumikku“ antakse välja iga kolme aasta tagant. Kui selle ajavahemiku ajal ilmub uus majakas, mainitakse seda „Teadetes tüürimeestele“. Sellisel moel kantakse korrektiivid kõikidesse meredokumentidesse.
Insenerid ja tehnikud, kes 1952. aasta novembri alguses lõpetasid mõned kilomeetrid Beirutist väljas asuva Khaldehi lennuvälja optiliste- ja elektriseadmete seadistamise, ei olnud kunagi ühtegi sellist väljaannet näinud. Neil ei olnudki vaja selliste asjade vastu huvi tunda, oli ju nende majakas ette nähtud lennukitele. Kuid majaka tuli oli nähtav ka merelt ning töötas samasuguse rütmiga nagu Ras Beiruti tuletornil! Tõsi, Khaldehi sähvatuste vahel põles kolm sekundit roheline tuli. Meremajakatel aga rohelist tuld ei eksisteerinud. Kui aga mingil põhjusel, näiteks udu korral, rohelise tule värvus kahaneb, siis paistab see tuli kaugelt sinisena või ei ole üldse nähtav. Prantsuse reisilaevale „Champollion“ sai see asjaolu saatuslikuks.
„Champollion“ oli reisilaev veeväljasurvega 12 500 tonni – ehitatud 1924. ja rekonstrueeritud 1933. aastal. Selle maksimaalne kiirus oli 18 sõlme. Laev väljus Marseillest 1952. aasta 15. detsembril 120 inimesest koosneva meeskonnaga ja 111 reisijaga, kellest 98 olid Jeruusalemma suunduvad palverändurid. Seisu ajal Aleksandrias võttis laev pardale uusi reisijaid.

„Champollioni” veel elu ja tervise juures.

1952. aasta 22. detsembri hommikul kell 4.00 oli veel küllaltki pime. Puhus 6 päiline kagutuul. Hommikul Aleksandriast väljunud „Champollioni“ kaptenisillal seisnud vahimadrus märkas Ras Beiruti majaka tuld ning vastavalt käsule, mis oli kirja pandud logiraamatus, saatis madruse kapten Bourde järele.
Väljavõte kapten Bourde poolt logiraamatusse tehtud sissekandest: „Kell 4 ja 05 minutit hoiatati mind, et Ras Beiruti majakas hakkas paistma. Kell 4 ja 15 minutit kontrollisin ise, et tuli, õigemini selle vastuhelk annab valge säh­vatuse iga kolme sekundi tagant õiges suunas, s.t. natukene paremal pool.“
Laev võttis kursi tulele.
„Kell 5 ja 15 minutit lülitati sisse radar, kuid see edastab väga ähmast kujutist ning selle näitude järgi asume 9,5 miili kaugusel rannikust. Kell 5 ja 30 minutit oli laev valmis manöövrit sooritama.“
Ja äkki ilmub sähvatuste vahele roheline tuli. Peaaegu kohe, vasemal, ilmub tõeline, kergesti ära tuntav Ras Beiruti majaka tuli. Omamoodi traagilist rolli mängis optiline fenomen (roheline tuli ei olnud kaugelt eristatav). Kapten Bourde mõistis, et laev liigub sadama sissepääsust mööda. „Vähendan kiirust, seejärel masinatele täiskäik tagasi. Umbes 5 ja 45 minutit märkan hommikuvalguses ees vasaku parda juures murdlainet. Peaaegu kohe tunnen kerget lööki, seejärel vasaku parda pool mitut tõuget järgemööda, mis raputavad tervet laeva.
Ka reisijad tunnetasid ja kuulsid tõukeid. Löögid äratasid reisijad, nad kangestusid, esitades hulgaliselt küsi­musi: „Kas kuulsid? Mis see oli? Kas sõitsime vastu Beiruti sadamakaid? Mis kell on?“
Varsti väljusid rahutud inimesed tekile. „Nii ongi, sõitsime madalikule! Vaadake, maa on lähedal, majad on näha! See on Beirut. Ja, kuid see ei ole sadam! Vaadake, akendes süttivad tuled.“
Kummaline vaatepilt koidueelses hämaruses: reisijad näevad kaldal maju, uute kvartalite mitmekorruselisi hotelle, läbi hämaruse tungib valgus akendest.
„Champollion“ jäi kahesaja meetri kaugusel rannast karidele kinni. Puhub külm läbitungiv tuul. Laeva poole tormavad vahuste harjadega lained ja pu­runevad mürinaga vastu paremat parrast. Kuulda on naiste ja laste oigeid. Äkki laskub laevale vaikus, seejärel kostub ehmunud hala: pardal kustusid kõik tuled.
Kapten Bourde kuulas kaptenisillal vanemabi ja peamehhaaniku pessimistlikku ettekannet, kes olid laeva alumised ruumid äsja üle vaadanud. „Champollion“ istus madalikul, tema vooderdus oli kahest kohast teravate kaljudega purustatud. Augud olid suured, masinad ja voolugeneraator üle ujutatud, pumpasid kasutada ei olnud võimalik. „Laeval on tekkinud oht täielikult küljele vajuda,“ räägib peamehhaanik.
Samal ajal rahustavad ohvitserid inimesi, kes on kreenis laeva tekile kogunenud: „Varsti tullakse meile appi, näete kui palju rahvast on randa kogunenud.“
Juba koitis ja rahvahulk rannas kasvas. Varsti muutus kogu rand kogunenud inimestest mustaks. Liibanoni Vabariigi president Camille Chamoun ilmus isiklikult koos valitsuskabinetiga sündmuskohale ning juhatas pääste­töid.
Olukord õnnetusse sattunud laeval ei olnud kerge. Päästepaate vette lasta ei olnud mõtet – need oleksid niikuinii vastu kaljusid pilbasteks purunenud. Klassikaline meetod sellistel juhtudel pääsemiseks on – „ripptee“ üles seadmine. Laeva ja kalda vahele tuleb tõmmata tross ning kiige abil laevõnnetuse ohvrid ükshaaval üle tassida. Operatsioon kestab kaua, kuid on kindel. Tross on jäme ja raske. Seepärast tuleb alguses üle visata peenike tross, mille külge hiljem kinnitatakse jäme tross.
Beiruti tuletõrjujad panevad kaldale harpuunpüssi peenikese trossi üle viskamiseks. Väikese suurtüki pauku ei ole mere möirgamise ja tuule tõttu kuulda. Tross keerleb peenikese ussina taevas. See lendab kõrgele, liiga kõrgele, tugev tuul painutab seda ja kannab kõrvale – tross kukub saja meetri kaugusel laevast! „Champollioni“ pardalt kostusid pettumuse karjed.
Siis otsustati tross paadiga kohale toimetada. Tekimeeskonnas on 60 meest ja kõik nad on vabatahtlikud. Ja selles ei ole midagi imelikku. Valitakse seitse poissmeest. Vette lastakse kõige väiksem paat, ja – oh imet! – see ei purune vastu laeva parrast ning eemaldub nagu laps karide vahustel lainetel.
Ülejäänud saadavad neid kaastundlike pilkudega: „Tuul ja lained on ahtrisse, nad ei jõua kaldale!“ Paadi taga venib peenike tross, mille külge hiljem seotakse jäme tross. Inimesed kaldal valmistuvad tegutsemiseks. Sõdurid, tuletõrjujad ja liibanoni meremehed moodustasid midagi noole sarnast, mis läks merre.
„Paadi keeras küljega laine poole! See läks ümber! Neetud!“ Ei, mitte midagi kohutavat ei juhtunud. Paat läks ümber, kuid madrused ei lasknud trossi käest ning päästjad kaldal püüavad selle kinni. Kontakt on sisse seatud. Päeva lõpuks ühendavad „Champollionile“ jäänud madrused trossi kinni ning raske terasest uss alustab oma aeglast teekonda kaldale.
Seejärel jääb kõik seisma. Kakskümmend meetrit terasest trossi kaalub palju ning kakssada meetrit seda käsitsi tõmmata ei ole võimalik. Vaja on vintsi, kuid kaldal seda ei ole. Kas tõesti on idee määratud hukule? Ei, ühel sõjaväelasel tekib päästev mõte: „Vaja on tanki. Tankil on piisavalt võimsust“.
Poole kaheteistkümne ajal saadetakse tanki järele. Kogunenud tekile, kus puhub tuul ja langeb veepiiskade vihm, vaatavad reisijad rahutult manöövreid, millel ei tundu lõppu tulevat.
Nad vaatavad nõutult tanki ilmumist. Ohvitserid selgitavad neile, et tank hakkab ainult trossi tõmbama. Kollane tank roomab mööda rannaliiva, ronib düüni nõlvale, jääb toppama, liigub uuesti edasi ja tirib trossi.
Kuid liiga palju on nõksatusi. Tank ei tiri ühtlaselt – see ei ole vints. Taas lendab taevasse uss – peenike tross katkes. Ja kohe kostub krigin, rebeneva metalli raksatus – laev purunes, õigemini, hakkas pooleks murduma. Tekile ilmus pragu – sirge sügav pragu. Kuid lõhe ei ole veel suur – kuskil kaks meetrit.
Inimesed on paanikas. Üldise segaduse keskel kostub võimas hääl valjuhääldajast: „Kõigil ahtrist lahkuda ja laeva ninasse minna! Madrustel reisijaid aidata! Säilitage kord, mingisugust ohtu ei ole!“
Üks ohvitseridest rääkis hiljem: „Laeva pardal ei olnud elektrit, seepärast kasutas kapten Bourde patareidega megafoni. Paanikat ei tekkinud ainult selle tõttu, et meeskond aitas ennastohverdavalt reisijaid. Kakssada inimest tunglesid lõunasaalis. Keegu ei tundnud nälga – stjuuardid tõid külma toitu, kuid kõiki piinas janu: magevee tsisternid olid auke täis ning kastid jookidega jäid üleujutatud vaheruumidesse. Poolpaljad inimesed värisesid külmast.“
Külmunud, janused inimesed vaatasid kurbusega, kuidas kahesaja meetri kaugusel nendest suitsesid randa toodud armeeköögid ja Punase Risti autodest paistsid tekkide kuhilad.
Radist tõi kapten Bourdele kaks raadiogrammi: „Champollionile“ tõttasid appi briti ristleja „Kenya“ ja prantsuse aurik „Syria“. Kuid mida saavad nemad teha? Lähemale tulla ja samuti karidele sattuda?
Kapten Bourde tegi logiraamatusse kaks sissekannet: „Saatsin kaldale kerge paadi peenikese trossi kohale toimetamiseks. Uued katsed kell 13 ja 15.30.“ Paadid purunesid karidel kuid päästevestides madrused pöördusid suure vaevaga pardale tagasi, peale ühe – tema kolju purunes vastu kaljunukki.
Kahte viimast katset reisijad , ei näinud. Rusutud ja mornid inimesed istusid vaikides lõunasaalis. Naistel ei olnud enam jõudu nutvad lapsi lohutada. „Champollionil“ viibis kääbus, tsirkuse kloun ning tema hakkab laste meelt lahutama ja neid rahustama.
Pimeduse saabudes hakkavad reisijad aru saama, et katastroofi sattunud laeval on avamerel rohkem šansse abi saada, kui kaljudel lamaval laineril. „Champollion“ on lõksu sattunud. Öö ja jäine paduvihm ajavad päästjad kaldalt ära.
Laevaõnnetusse sattunud inimesed pöörduvad tavaliselt Jumala poole, paludes temalt abi. ,,Champollioni“ pardal oli vaimulik, kes saatis viitekümmet palverändurit Pühale maale. Palverändurid veedavad osa ööst palvetades, seejärel ühinevad nendega ka teised reisijad. Hommikuks uinuvad kõik rahulikult.
Samal ajal jätkavad lained laeva korpuse alt liiva välja pesemist, suurendades „Champollioni“ täieliku purunemise ja ümber minemise ohtu. 23 detsembri koidikul saavutab laeva kreen 50 kraadi. Laev püsib vee peal, kuid reisijate elud on endiselt ohus. Kuigi mõnesaja meetri kaugusel merel on näha briti ristleja ,,Kenya“ ja itaalia puksiiri siluetid, segavad karid neil laevale läheneda. Hommikul ilmuvad päästjad uuesti randa. Kuid nad on ka see­kord tormi ees võimetud.
Vaimulik läheneb kaptenile ja ütleb vaikselt: „Reisijad ei suuda enam kannatada, nende närvid on viimseni pingul. Need, kes oskavad ujuda, tahavad õnne proovida.“

,,Champollion“ purunes karidel.

Bourde oli vastu: „See on hullumeelsus! Lained on viiemeetrised …“ – „Aga kui päästevestidega?“ – „Näete tumedat laiku kalda ääres? See on masuut. Käskisin selle merre lasta, et tulekahju ohtu vähendada. Ujuja lämbub sinna ära. Olete kunagi sõjamemuaare lugenud?“
Vaimulik jätkab: „Kaks minu vennatütart tahavad proovida. Nad on tšempionid ujumises. 21-aastased kaksikud Denise ja Francoise Landais on juba ujumiseks valmis. Kapten, te ei saa neid keelata.“
Kapten Bourde kehitab õlgu ja annab loa. Madrused lasevad trapi alla. Õed-kaksikud libisevad alla ja sukelduvad tormisesse merre. Nad on tõepoolest suurepärased ujujad. Kõik vaatavad, kuidas nad ujuvad, lainetel tõustes ja langedes. Kahesaja meetrise vahemaa ületavad nad kahekümne minutiga. Nad jõuavad siiski kaldale.
Nende eeskuju järgis 70 inimest. 15 neist hukkusid: uppusid, vigastasid end vastu kaljusid või lämbusid masuudi aurudest. Kapten Bourde keelas edasised katsed: „Pardalt mitte lahkuda. Ilm võib paremaks muutuda ja meid päästetakse.“
Varsti ilmuvad neli lennukit. Nad keerutavad „Champollioni“ kohal ja viskavad alla kotte toiduainetega. Madrused korjavad kotid kokku. Vaatamata tugevale tuulele, kukkusid kuus neist tekile. Nendes olid jääkamakad, mida stjuuardid kohe väikesteks tükkideks purustama hakkasid. Jääd anti koos leivaga, suhkruga, šokolaadiga, konservidega. Kui kaua suudavad laevaõnnetuse üle elanud ,,Champollioni“ reisijad vastu pidada? Mis juhtub, kui reisilaev täielikult küljele vajub, koost laguneb ja võimetud reisijad merevette sattuvad?
Veel enne seda, kui Ras Beiruti tuld märgati (ekslikult), teatas „Champollion“ radiogrammiga oma saabumisest sadama kaptenile. Umbes kella viie paiku hommikul väljus lootsipaat talle vastu. Vaprad lootsid sõidavad merele iga ilmaga. See lootsipaat kuulus vendadele Radwania, Mahmoud ja Saleh Baltagile. Nad sõitsid tormise ilmaga laevade juurde, ronisid tekilt alla lastud trappi mööda üles nagu akrobaadid. Sellised harjutused olid neile igapäevaseks asjaks.
Kuid ,,Champollioni“ nad ettenähtud paigas ei kohanud, vaid nägid surmavalt haavatud laeva karidel. Kuid isegi vennad Baltagid ei suutnud sellele läheneda ning olid sunnitud sadamasse tagasi pöörduma.
22. detsembril 1952 veetsid vennad Baltagid kogu päeva rannas, öö saabudes aga tegi Liibanoni president peale viljatuid katseid rippuvat silda üles seada, neile ülesandeks päästetöid juhtima hakata.
Lootsid said aru, et reisijate päästmiseks on vaja laeva juurde pääseda. Mere poolt ei olnud seda võimalik teha väga tugeva kreeni tõttu, samuti tuule ja lainetuse tõttu. Laevuke oleks võinud puruneda.

,,Champollioni“ vrakk.

Vennad Baltagid otsustasid karide alt minna ning silduda ,,Champollioni“ külge tuulevarjuliselt poolelt. Radwania lootis, et öö jooksul tuul raugeb. Kahjuks muutus tuul 23. detsembril veel tugevamaks. Sellele vaatamata väljus bensiinimootoriga lootsipaat varahommikul, kuid nad pidid tugeva tormi tõttu ,,Champollionini“ jõudmata tagasi pöörduma. Teine kord üritasid nad seda kell 11.
Vennad Baltagid pidasid logiraamatut, kuid nad ei kandnud sinna üksikasju. Võib ainult oletada, kui palju tarkust ja mehisust näitasid nad üles selles mereoperatsioonis, mida võib vabalt nimetada väikeseks šedöövriks. Hiljem hakkas Radwaniat ja Mahmoudi abistama ka nende noorem vend Saleh oma väikesel paadil.
Esimesena nägi ,,Champollionil“ päästjaid üks ohvitseridest. Sellest teada saanud, ronisid mõned reisijad tekile, klammerdusid käepidemetesse ja hakkasid alguses avamere, seejärel aga kalda poole vaatama. Nende kisa peale kogunesid ka ülejäänud reisijad. Külma ja tuult ei märganud enam keegi. Lootsipaat tundus reisijatele nii väikene, kuid juba mõne hetke pärast laskusid nad madruste abil selle pardale.
Liibanoni lootsid näitasid end oma foiniikia esivanemate väärilistena. Vennad Baltagid tegid seitse reisi.
Kapten Bourde keeldus uppuvalt laevalt lahkumast. Siis tõusis Radwania Baltag tekile ning pöördus tema poole suurepärases prantsuse keeles, kuid tõelise idamaise väärikusega: „Aidaku teid Jumal! Annan teile edasi tervitused oma isalt, kelle juurde lubasin teid viia. Kas soovite inimeste hukku, kes minu laeva pardal asuvad? Nende ja minu elud on teie kätes. Ma ei vii neid kaldale ilma teieta. Allun igasugusele teie otsusele.“
Kapten Bourde järgnes neile …

0

Your Cart