Soome suurimad sarimõrvarid
Sarimõrvareid on Soome ajaloos olnud vähe, kuid 19. sajandist on siiski kaks taolist „suurkuju“ teada. Kui üks neist suutis 33 päeva jooksul mättasse lüüa tosinajagu inimesi, siis teise hingel võib olla enam kui paarkümmend ohvrit…
Mõrvaohvrite arv jääb saladuseks
Kuulsa sarimõrvari Matti Haapoja (1845–1895) ohvrite täpset arvu pole suudetud välja selgitada. Mees mõisteti süüdi kahe inimese tapmise eest ja kolmanda mõrva asjus oli kohtuprotsess käimas, kui Haapoja end vangikongis üles poos.
Teda on seostatud veel vähemalt seitsme mõrvaga, kuid suurem osa neist kuritegudest pandi toime Siberis ja on katkendlikult dokumenteeritud, mistõttu Haapoja osalus pole sajaprotsendiliselt tõestatud.
Väidetavalt olevat Haapoja omaks võtnud 18 tapmist, kuid nende ülestunnistuste kohta pole säilinud usaldusväärseid dokumente. Mõningatel andmetel olevat ta aga aastatel 1867–1894 Soomes ja Siberis mõrvanud kokku 22 või koguni 25 inimest.
Haapoja alustas pätikarjääri kakleja ja hobusevargana. Esimese mõrva sooritas ta 6. detsembril 1867, pussitades surnuks oma joomakaaslase Heikki Impponeni. Selle mõrva eest määrati talle 12-aastane vanglakaristus. Järgneva kümne aasta jooksul põgenes Haapoja vanglast neljal korral.
Mehe röövlikuulsus hakkas suurenema pärast ajalehtedes ilmunud artikleid, milles räägiti Esa Nyrhineni röövimisest ja tulistamisest 12. augustil 1876. Hiljem selgus, et Nyrhinen oli oma kodus Haapojat peitnud ja joomase peaga oli neil tekkinud tüli.
Korduvate vanglast põgenemiste ja varguste eest mõisteti Haapojale 1874. aastal eluaegne vanglakaristus. Pärast viimast põgenemist palus ta asendada vanglakaristus pagendamisega Siberisse. Kurjategija palve rahuldati ja 1880. aastal saadeti ta Omski oblastisse. Kui ta aga 1886. aastal tappis seal ühe mehe, saadeti ta edasi Ida-Siberisse. Rahva seas levinud juttude põhjal olevat Haapoja sel ajal tapnud kaks teist Soome kurjategijat –Anssin Jukka ja Kaappo Sutki, kuid need andmed ei pruugi olla tõesed, sest fakte pole.
Matti Haapoja tegi usutavasti otsa peale ka kahele eestlasele – nii olevat ta 1889. aastal tapnud Siberis Rugise-nimelise eestlasest kõrtsmiku ja sunnitöölise Gustaf Sepa. Viimast nähti viimati elusana just Haapoja seltskonnas.
1889. aastal otsustas Haapoja Siberist jalga lastaja naasta Soome. Hilisemate tunnistuste põhjal olevat ta plaaninud sõita Ameerikasse. Raha kogumise eesmärgil sooritas ta mitmeid rööve ja tapmisi – arvatavasti tappis ta vähemalt kolm meest ja osales neljanda tapmisel. Tal õnnestus hankida ka ühele venelasele kuulunud passi, kuid selle vene mehe saatus jäi selgusetuks.
Septembris 1890 naasis Haapoja Soome ning juba kuu aega hiljem – 8. oktoobril kägistas ta surnuks prostituudi Maria Jemina Salo. Vaid mõned päevad hiljem võeti ta Porvoos kinni.
Kohtuistungil käitus Haapoja ülbelt ja tunnistas litsi tapmise üles, uhkustades, et Siberis tappis ta samuti mitu inimest. Ta lootis, et ta saadetakse Siberisse tagasi, kuid selle asemel määrati talle teistkordne eluaegne vanglakaristus.
10. oktoobril 1894 püüdis Haapoja taas vanglast põgeneda. Ta jõudis tappa vangivalvuri Juho Rostedi ja haavata veel kaht valvurit, kuid kui ta mõistis põgenemiskatse lootusetust, püüdis ta end pussitamisega tappa, kuid haavad ei osutunud surmavaks. Niipea, kui ta oli vigastustest paranenud, õnnestus tal 8. jaanuaril 1895 ennast oma kongis üles puua. Haapoja säilmeid säilitati pikka aega Vantaa kriminaalmuuseumis ning alles 1995. aastal maeti need maha.
Faktid kinnitavad Haapoja kolme mõrvaohvrit (Heikki Impponen, Jemina Salo ja Juho Rosted), kuid enam vähem kindlatel andmetel tappis ta veel seitse inimest – 1869. aastal talupojad Matti Heikkilä ja Hermanni Hautamäki ning lisaks veel viis inimest Siberis (kaks eestlast, soomlased Matti Kuivalainen ja Jaakko H. ning üks tundmatu mees).
Kirjanik Kaijus Ervasti pidas sarimõrvarit oluliseks tegelaseks ja avaldas 1992. aastal raamatu pealkirjaga „Murhamiehen muotokuva – Matti Haapoja 1845–1895” (Mõrtsuka portree – Matti Haapoja 1845–1895) ning dramaturg Jussi Kylätasku kirjutas 1989. aastal temast näidendi „Haapoja“.
„Ei tunne Soome teist sellist mõrtsukat, kes tappis, röövis ja hävitas elusid.” Nii lauldi Soome kuritegeliku ajaloo ühest kuulsamast mõrvarist Matti Haapojast.
Tappis süümepiinadeta oma pere
Kõige tuntum ja jälgim Soome sarimõrtsukas oli aga Juhani Aataminpoika või Adaminpoika (1826–1854) ehk rootsipäraselt Johan Adamsson, kes suutis vähem kui kahe kuu jooksul – oktoobris-novembris 1849 Soome lõunaosas maha lüüa 12 inimest. Talle pandi hüüdnimeks Timukas (Kerpeikkari) ja teda on nimetatud Soome esimeseks tõeliseks saritapjaks.
Juhani vanemad olid rootslased ning nende pere oli üsna vaene. Juhani ema sõnul olevat noor Juhani visanud kassi põlevasse ahju – tavaliselt alustavadki sarimõrvarid loomapiinamisest.
Poiss lahkus 15-aastasena kodust ning hakkas tegelema röövide ja hobuste varastamisega. Pärast peremehe ähvardamist noormees arreteeriti ja viidi Hämeenlinna vanglasse, kus ta sai tuttavaks paadunud kurjategijatega.
Kui teda 1849. aasta oktoobris toimetati ühest vanglast teise, pani ta plehku ja alustas sarimõrvari karjääri. Ta tappis valimatult mehi, naisi ja lapsi ning enamasti oli tegemist röövmõrvadega.
Esimese tapatöö pani ta toime 6. oktoobril, mõrvates kaks inimest. Järgmine veretöö oli Juhani suurim väljakutse, sest 18. oktoobril tappis ta kõigepealt oma kasuisa, siis ema ning seejärel 11-aastase poolõe ja 15-aastase poolvenna. Veel jõudis ta oktoobris surmata hulkuri ja meremehe ning sel ajal oli tapja eesmärgiks hankida identiteedi muutmiseks endale mõrvatute dokumente. Novembri esimesel nädalal saatis mõrtsukas teise ilma töödejuhataja, kaks eakat talumeest ja ühe rikka perenaise. Relvana kasutas Juhani enamasti puuhalgu, kuid mõnel juhul ka kirvest, sirpi, püssipära ja oma rusikaid.
20. novembril 1849 õnnestus korravalvuritel tapja vahistada ja tema mõrvakarjäärile punkt panna. Viiburis toimunud kohtuprotsess oli pikk ja materjale koguti tuhandeid lehekülgi. Mehe arstlikul ülevaatusel selgus, et Juhani ei tunne vähimatki kahetsust oma mõrvade eest. Ka kohtus oli ta rahulik ja jutustas üksikasjalikult oma kuritegudest. Tänaste mõõdupuude järgi võiks teda nimetada sotsiopaadiks.
Kohus mõistis talle surmanuhtluse ning jaanuaris 1853 oli Heinolasse püstitatud tellingud, kuhu toodi raudkettide kolinal saritapja. Timukas tõstis pea maharaiumiseks juba kirve, kui kohtutäitur avas ümbriku ja luges ette Vene keisri Nikolai I armuliku otsuse – surmanuhtlus asendati kadalipu ja eluaegse vanglakaristusega.
Nii viidi kurjategija Suomenlinna kindlusesse, kus teda hoiti seina külge ja jalaraudadesse aheldatuna. Ta ei saanud liikuda rohkem kui ühe tolli, ta ei pesnud end kunagi ja ei kohtunud teiste vangidega. Poolteist aastat hiljem ta suri.
Võimalik, et Juhani Aataminpoika on kõige enim inimesi tapnud soomlane, sest Matti Haapojat on kahtlustatud küll 25 inimese tapmises, kuid seda pole suudetud faktidega tõestada.
Ka selle tapja kohta on ilmunud raamat – Teemu Keskisarja 251-leheküljeline „Suomen ainoa sarjamurhaaja. Juhani Adamin-pojan rikos ja rangaistus“ (Soome ainus sarimõrvar. Juhani Adaminpoika kuritöö ja karistus) ilmus 2008. aastal.
©Peter Hagen
Tunnuspildil: Matti Haapoja.
