Sarimõrvar Harvey Louis Carignan
Tegelikult võinuks minna nii, et Harvey Louis Carignanist poleks kunagi sarimõrvar saanud. 1949. aastal mõisteti ta ühe naise tapmise eest surma poomise läbi. Apellatsioonikohus langetas 1951. aastal Carignanile soodsa otsuse, surmaotsus asendati vanglakaristusega ning 1960. aastal lasti mees vabadusse. Mõne aja pärast sattus ta mitmel korral trellide taha, süüdistatuna murdvargustes ja huligaansustes. 1965. aastal mõisteti Carignanile Washingtonis karistuseks 15 aastat, eeskujuliku käitumise eest sai ta aga nelja aasta pärast amnestia alusel vabaks. Mees oli tigedust täis kogu ühiskonna, eriti aga naiste peale.
Varsti pärast vanglast vabanemist abiellus ta Seattle’is ühe lesknaisega. Too suhe oli juba algusest peale määratud luhtuma. Carignan läks sageli öösiti pahuralt välja ning sõitis autoga ringi, „et üksi olla ja mõtiskleda”. Mees muutus kinniseks ja põiklevaks, abielu lagunes. 1972. aastal kosis ta järgmise lesknaise, kuid ka see kooselu osutus lühiajaliseks. Carignan hakkas külge lööma oma vastsele kasutütrele, kellel ei jäänud muud üle kui kodunt lahkuda. 1973. aastal tema teine abielu lahutati.
Sama aasta maikuus rentis Carignan bensiinijaama ning võttis teenindajana tööle noore Kathy Milleri. Neiu jäi varsti kadunuks, tema jäänused leiti kuu aega hiljem ühest indiaanlaste reservaadist Washingtoni osariigis Everestis. Kathy oli tapetud haamrilöökidega pähe, siis alasti võetud ja kilekotti topitud.
Seattle’i mõrvauurijatel oli Carignani taust teada ning nad asusid meest jälitama. Tollel õnnestus varsti pärast Kathy Milleri laiba leidmist linnast põgeneda ja ennast sisse seada California osariigis Solanos. Seal jäi ta paar aastat hiljem vahele lubatud kiiruse ületamisega. Vahepeal aga oli Solanos tapetud pool tosinat naist. Ka neid mõrvu üritati seostada Carignaniga, kuid asitõendite puudumise tõttu jäi jõhkard vabadusse. Ta kolis aega viitmata Minneapolisse, kus varjas end vanades tuttavates salaurgastes.
28. juunil löödi Marlys Townsendile bussipeatuses selja tagant pähe. Naine tuli teadvusele Harvey Carignani autos, kus mees käskis tal teda aidata masturbeerida. Siiski jätkus naisel nii palju jõudu, et ta hüppas sõitvast autost välja. Politseil aga ei õnnestunud perverti tabada.
13-aastane Jewry Billings sõitis maanteel hääletades sõbra poole Seattle’isse. Carignan peatas auto ja pakkus tüdrukule küüti. Poole tee peal käskis ta Jewryl teda rahuldada ning surus pärast rahulduse saamist tütarlapse tuppe haamrivarre. See tehtud, viskas ta tüdruku autost välja. Jewry oli juhtunust sedavõrd vapustatud, et ei julgenud mitu kuud sellest kellelegi kõnelda.
Aasta pärast andis Carignan endast taas uurijatele märku. 8. septembril 1974 võttis ta auto peale 16-aastased Lisa Kingi ja June Lynchi, kes hääletasid Minneapolisse. Mees pakkus tüdrukutele raha, et need aitaksid tal ära tuua auto, mis olevat kusagil kõrvalises kohas kinni jäänud. Vaevalt olid nad linnast välja jõudnud, kui Harvey peatas auto ja hakkas June’i näkku peksma. Lisal õnnestus abi järele joosta. Mees sattus sellest nii suurde raevu, et viskas õnnetu ohvri verisena teeserva.
Kuu aega varem oli karile jooksnud Harvey järjekordne armulugu. Eileen Hunley oli kombekas naisterahvas, kes püüdis inimestes näha eelkõige headust. Seda otsis ta ka Harvey Carignanis, paraku tulutult. Oma pettumusest kõneles ta ka sõpradele ning jäi siis äkki 10. augustil kadunuks. Tema laip leiti viie nädala pärast Shelbourne’i lähedalt, mõrvar oli naise pea haamrilöökidega täielikult purustanud.
Gwen Burtonile oleks automootori rike 14. septembril äärepealt elu maksnud. Carignan pakkus naisele lahkelt oma autoga küüti. Sellest sõidust kujunes õudusunenägu. Mees ründas naist, peksis ta oimetuks ja vägistas seejärel. Lõpuks lõi ta Gwenile haamriga pähe ja jättis ta põllu peale surema. Noor naine jäi imekombel ellu ja roomas maanteele, kus juhuslik möödasõitja ta päästis.
18. septembril – samal päeval, kui leiti Eileen Hunley laip – võttis Harvey oma autosse Sally Versoi ja Diane Flynni. Ta kasutas oma vana trikki, rääkides, et tal oleks auto äratoomiseks abi vaja. Seejärel vägistas ta mõlemad tüdrukud.
Kahe päeva pärast ei jõudnud 18-aastane Kathy Schulz õigel ajal koolist koju ning politsei hakkas teda otsima. Järgmisel päeval leidsid jahimehed tema surnukeha Minneapolisest 60 kilomeetri kaugusel viljapõllult. Nagu eelmistel tapetutel, oli ka Kathy pea haamriga puruks löödud.
Minneapolise politseinikud võtsid ühendust Washingtoni kolleegidega ning mõni päev hiljem Harvey Carignan arreteeriti. Ellu jäänud ohvrid tundsid temas ära neid rünnanud ja vägistanud mehe. Läbiotsimisel sai politsei temalt kätte teede kaardi, kuhu oli punase pliiatsiga märgitud 184 ringi mitmesugustes kohtades USA-s ja Kanadas. Mõned neist osutusid kohtadeks, kus ta ajutiselt peatus, tööd otsis või auto ostis, teised aga tähistasid kuriteopaiku. Üks nendest mõistatuslikest ringidest märkis kohta, kus oli kadunuks jäänud Laura Brock: Coupeville’i lähedal Washingtoni osariigis. Teises kohas, Medora lähedal Põhja-Dakotas leiti 14. aprillil 1973 tapetud tütarlaps. Veel üks ring oli veetud Vancouveri-lähedase ristmiku juurde, kus Carignan oli rünnanud bussi ootavat naist ja löönud teda haamriga.
Kohtus otsustas mees mängida süüdimatut ning rääkis, et teda tõukas kuritegudele Jumal. Vandemehed ei jäänud seda loba uskuma ja kohus mõistis talle kõigi kuritegude eest liitkaristusena kokku 150 aastat vabadusekaotust. Minnesota osariigi seaduste järgi aga on maksimaalne tegelik vangistus 40 aastat ja „hea käitumise” korral võib sellestki enne tähtaega vabaneda.
©Peter Hagen
