Sarimõrvarist militsionäär Jevgeni Tšuplinski
2018. aasta märtsis mõistis Novosibirski oblastikohus eluks ajaks vangi endisest miilitsast sarimõrvar Jevgeni Tšuplinski, kes oli tapnud kohtu arvates vähemalt 19 prostituuti ja nende kehad tükeldanud. Samas on teada, et ohvreid oli tunduvalt rohkem. Ka Tšup- linski ise on tunnistanud, et tappis vähemalt 29 naist. Alljärgnevalt fakte Venemaa viimase aja võikamast sarimõrvarist.
Tšuplinski oli tavaline militsionäär ehk ment, kes puges vajaduse korral ülemustele ja tegi tänu sellele ka karjääri. Kuna mendipalgast ei piisanud, siis teenis ta lisa taksojuhina. Hiljem selgus, et kui ta läks taksot sõitma, siis tegelikult siirdus ta hoopis lõbutüdrukuid tapma. Kohtus suudeti tõestada, et Tšuplinski tappis aastatel 1998–2005 vähemalt 19 naist, kelle hulgas oli palju prostituute. Kõigi tema poolt tapetute isikud pole aga senini kindlaks tehtud. Mees võeti vahi alla alles 2016. aastal.
Liikvel olid kuulujutud, et Tšuplinski pakkus mendina kohalikele prostituutidele katust, kasseerides igaühelt 50 rubla päevas. Kui need kuuldused jõudsid ülemuste kõrvu, siis viidi Tšuplinski üle teisele töökohale. Hiljem selgitas Tšuplinski, et taoline koostöö oli lõbutüdrukutele igati kasulik, kuna ta kaitses neid füüsilise vägivalla eest.
Kui Tšuplinski töötas miilitsas, siis panid kolleegid talle hüüdnimeks Chupa Chups, mis kõlas väga sarnaselt tema perekonnanimega. Miilitsana sai ta palju tunnustust, tal oli üle 40 aukirja ja diplomi. Ühel korral päästis ta enesetappu kavandanud inimese elu.
Oma esimese kihumõrva sooritas Tšuplinski 19998. aastal, aasta pärast abiellumist. Tema naine oli arst, naise vanemad ostsid noorpaarile korteri ja aitasid ka oma äri avada. Kuigi mehe elu paistis olevat suurepärane ja normaalne, polnud see seda ometi, sest mispärast muidu siirdus ta kuritegelikule teele. Miilits leidis küll naise jäänused, kuid järgmised kaks aastat korralikku juurdlust praktiliselt ei toimunud, sest miilitsajuhid ei tahtnud tunnistada, et nende piirkonnas tegutseb sarimõrvar.
Esimesed tapmised sarnanesid väga rituaalmõrvadega. Ohvritelt oli süda välja lõigatud, noaga olid kehale joonistatud nooled. Naiste surnukehade kõrval lebasid salapärased amuletitaolised esemed: puidust kettad, kaelakeed, sõrmused. Seetõttu oletasid uurijad, et tegu võib olla satanisti või sektandiga ning asusid nendega tegelema. Nüüdseks on selgunud, et tapmistel polnud mingit usulist tagamõtet.
Mõrtsuka iseloomulikuks käekirjaks oli, et ta võttis alati endaga kaasa ühe tüki ohvrist, millest ta vabanes siis, kui tappis järgmise ohvri ja jättis temalt mõne kehatüki endale mälestuseks. Alles 2005. aastal kogus üks prokuratuuri uurija kõik materjalid surnukehade leidmise kohta enda kätte. Kuna mõnest tapmisest oli möödunud palju aega, siis polnud laipadest enam võimalik infot hankida.
2007. aastaks koostati võimalike kahtlusaluste nimekiri, milles figureeris ka Tšuplinski. Sellesse nimistusse sattus ta puhtalt ahnusest, sest mehe juurest leiti ühe ohvri mobiiltelefon, milleks oli Siemensi kõige uuem versioon. Tšuplinski ise rääkis, et oli 2004. aastal vedanud taksoga mingeid noorukeid, kes olid telefoni autosse unustanud. Kogu juurdlusaja jooksul kuulati üle enam kui 3000 tunnistajat, võeti DNA-proovid rohkem kui 5000 mehelt, korraldati üle 300 molekulaargeneetilise ekspertiisi.
Läbimurre toimus alles 2016. aastal, kui juurdluskomitee pani tööle molekulaar- ja geneetikalabori. Kaasaegse aparatuuri ja uusima tehnoloogia abil viidi läbi kõigi asitõendite lisauuringud, mille põhjal õnnestus välja selgitada võimaliku mõrtsuka genotüüp. Vastavat materjali leiti tapetute kehaosadelt. Selle võrdlemisel 5000 mehe andmebaasiga leitigi üks kokkulangevus. Uuringutega tehti kindlaks, et ohvrite kehadelt leitud higi ja sperma kuulus Tšuplinskile.
2016. aasta 6. mail kuulutati ametlikult välja peamise kahtlusaluse nimi. Selleks osutus 51-aastane Novosibirski elanik Jevgeni Tšuplinski, kes muide võeti esimest korda kinni juba 2006. aasta mais, kuid tookord ei suudetud teda kuritegudega seostada ja ta pääses vabadusse.
Kinnipidamisel ähvardas Tšuplinski, et tapab end ära, kui keegi püüab talle läheneda. Kuid otsustaval hetkel tuli tal julgusest puudu ja ta ei söandanud endale kätt külge panna.
Tšuplinski oli oma korteriühistu aktivist ja juhatuse liige. Mees võttis aktiivselt osa koosolekutest, pooldas turvakaamerate paigutamist hoovi, et autodel silma peal hoida ning vargaid ja vandaale tabada. Teda austati ja tema austas teisi inimesi. Ta armastas väga koeri, aretas puudlikoeri, kusjuures tema kasvandikud osalesid koguni koertenäitustel. Kõigele lisaks oli ta eeskujulik ja hoolitsev pereisa oma kahele lapsele.
Naabrid iseloomustasid 2016. aastal Tšuplinskit heasüdamliku, meeldiva, sümpaatse, osavõtliku ja tähelepaneliku inimesena. Nad ei suutnud uskuda, et selline inimene oleks võinud sooritada kümneid võikaid mõrvu.
Tšuplinski sõlmis kohtueelse kokkuleppe, mis tähendas seda, et ta ise räägib vabatahtlikult tapmistest, kuid seejuures teadmata, milles teda täpselt süüdistatakse. Tänu sellele lubati talle mõnevõrra väiksemat karistust. Politseinikke ja uurijaid tabas suur üllatus, kui Tšuplinski jutustas tunduvalt rohkematest kuritegudest, kui nad teadsid ja lootsid. Hiljem see kokkulepe tühistati, sest Tšuplinski keeldus tunnistustest ja väitis olevat end hoopistükkis süütu.
Tšuplinski rääkis uurijatele, et oli tapnud 29 naist, kuid seda ei suudetud tõestada ja ka kõiki surnukehi pole leitud. Tapja tegutses peaaegu alati ühesuguselt: tellis prostituudi või võttis ta autosse kusagilt maanteelt, seksis temaga mõnes metsatukas ja seejärel tappis naise, kägistades ta surnuks või lõikudes noaga tükkideks. Seetõttu sai ta nimeks „Siberi tükeldaja“. Kõik tapetud naised olid noored – 18–31-aastased.
Tšuplinski väitel tappis ta oma viimase ohvri 2004. või 2005. aastal, sest pärast vahejuhtumit mobiiltelefoniga ja lühiajalist arreteerimist oli ta hakanud kartma ja seetõttu loobus tapmistest. Psühholoogid aga kahtlevad selles tema väites.
Tšuplinski abikaasa rääkis, et ei märganud mehe käitumises midagi imelikku või teistsugust, ei enne ega pärast tapmisi. Psühholoogid aga väidavad, et see on võimatu – kui maniakid loobuvad tapmistest, siis muutuvad nad närvilisteks ja kergesti ärrituvateks või otsivad endale mõne muu hobi. Seetõttu arvatakse, et Tšuplinski tappis ka pärast 2004. aastat, kuid oli selleks ajaks õppinud surnukehi paremini peitma ja asitõendeid mitte maha jätma.
„Kurjategija teadis täpselt, mida ta tegi,“ rääkis Tšuplinski kohta meditsiinidoktor Fjodor Kondratjev, kelle sõnutsi pole sarimõrvar vaimuhaige selle sõna otseses mõttes, kuigi tema teod ei vasta üldtunnustatud käitumisnormidele. Kui Tšuplinski mõistis, et politsei tegevusest jääb väheseks, siis asus ta ise tegutsema, et vabastada linn prügist ehk prostituutidest. Teda võib mõneti võrrelda Rappija Jackiga, kes tappis samuti lõbunaisi.
Tšuplinski kirjeldas tapmist nii: „Ma kangestusin ja ootasin, kuniks jalad lõpetasid värisemise. See oli kindel märk, et naine on surnud. Oli selline kirjeldamatu tunne, nagu elu lahkuks temast ja voolaks sinusse.“
Sarimõrvar on ka niimoodi väljendunud: „Ma ei ole maniakk. Loomulikult pole ma ka Karupoeg Puhh, kuid vampiirist olen ma samuti väga kaugel.“
14. märtsil 2018 sai Jevgeni Tšuplinski 53-aastaseks. On teada, et endine piirivalvur, endine miilits, endine ettevõtja ja maniakiks tunnistatud mees kirjutab vanglas oma elust raamatut. Ebaselge on aga see, kas ta räägib selles ka oma kuritegudest ja tapmistest. Kuid oma kohtuotsuse kavatseb ta kindlasti edasi kaevata.
©Peter Hagen
