Insener Garini hüperboloid

1903. aasta 12. juuni varahommikul leiti 45-aastane peterburi teadlane-keemik Mihhail Filippov oma korteri juures asuvast laboratooriumist surnuna. Teadlane lamas pintsakuta silmili maas. Kriimustused näol andisid tunnistust selle kohta, et ta kukkus nagu niidetult, jõudmata isegi käsi ette sirutada…

Kummaline mõrv
Politsei suhtus juhtunusse millegipärast erilise huvita, nagu muuseas. Kohtumeditsiini ekspert vaatas surnu üle ja tegi kiiresti järelduse, et surm saabus ülepinge tõttu. „Ajurabandus“, – teatas meedik edasikaebamisõiguseta ning kirjutas koheselt läbivaatuse protokollile alla. Kõige muu hulgas oli seal kirjas, et viimasel ajal töötas teadlane palju ning juhtus, et istus oma laboratooriumis ööde kaupa.

Uurija kogus kokku kõik Filippovi paberid, sealhulgas raamatu käsikirja, millest pidi saama tema 301-leheküljeline publikatsioon ning lubas kadunukese maha matta. Filippov maeti Volkovi surnuaia „Literaatide sillale“ – vene kirjanike matmispaika, Dobroljubovi ja Belinski haudade lähedusse. Seda mitte juhuslikult, Filippov oli tuntud ka kirjandusliku tegevuse poolest, tema teostest pidasid lugu Lev Tolstoi ja Maksim Gorki.
Samal ajal hakkas teadlase surma vastu huvi tundma ajakirjandus. Põhjuseks oli see, et Mihhail Mihhailovitš oli ka nende ametivend – ajakirja „Teaduslik ringvaade“ asutaja, väljaandja ja toimetaja, mis hakkas ilmuma 1894. aastal. Ajakirja vastu tundsid huvi suured teadlased: keemikud Mendelejev ja Beketov, psühhiaater ja psühholoog Behterev, astronoom Glazenap. Mitmeid kordi avaldas ajakirjas oma artikleid ka Tsiolkovski.
Ainult väga julge ja ettenägelik toimetaja suutis avaldada töö, mille kosmonautika „isa“ saatis 1903. aasta kevadel ning millest hiljem sai kuulus artikkel „Maailmaruumi uurimine reaktiivaparaatidega“. See nägi ilmavalgust ajakirja viiendas, maikuu numbris. Publikatsioon kinnitas Tsiolkovskile igaveseks teoreetilise kosmonautika teerajaja kuulsuse.
Varsti aga toimus salapärane mõrv. 11. juunil, surma eelõhtul, saatis Filippov ajalehe „Sankt-Peterburgi Teataja“ toimetusele kirja, milles kirjutas, et on noorusest alates mõelnud, kuidas peatada sõdasid ning muuta need peaaegu võimatuks.
„Nii kummaline kui see ka ei ole, – teatas teadlane, – kuid tegin nendel päevadel avastuse, mille praktiline välja töötamine teeb sõja faktiliselt võimatuks. Jutt käib minu poolt leiutatud elektri ülekande moodusest plahvatuse lööklaine kaugusele, kusjuures otsustades kasutatud meetodi järgi, on see ülekanne võimalik ka tuhande kilomeetri kaugusele… Kuid selliste vahemaade tagant sõja pidamine on hullumeelsus ning see tuleb ära keelata. Üksikasjad avaldan sügisel Teaduste akadeemia memuaarides“.
Sisuliselt tahtis Filippov säilitada rahu kogu maailmas „hirmu tasakaalu“ arvelt, mis tänapäeval on hästi tuntud tuumarelva järgi.

Kuuldused, oletused, faktid
Kuuldused ennenähtamatu leiutise kohta levisid kaua. Filippovi hea sõber, professor Tratševski, rääkis intervjuus „Sankt-Peterburgi teadetele“: „Mulle kui ajaloolasele võis Mihhail Mihhailovitš rääkida oma kavatsustest ainult üldjoontes. Kui meenutasin talle teooria ja praktika vahelist erinevust, ütles ta kindlalt: „Kontrollitud, olid katsed ja teen veel“.

Saladuse olemuse kandis Filippov mulle ette umbkaudu, nii nagu kirjas ajalehe toimetusele. Ta kordas mitmeid kordi, põrutades käega lauale: „See on nii lihtne ja odav! Hämmastav, et selle peale ei ole siiamaani tuldud“. Mäletan, Mihhail Mihhailovitš lisas, et selle probleemiga tegeleti Ameerikas, kuid hoopiski teisel ja ebaõnnestunud moel“.
Ilmusid artiklid, mis kahtlesid teadlase avalduste tõepärasuses ebatavalise leiutise kohta.
Siis astus Filippovi kaitseks välja Mendelejev ise. „Mihhail Filippovi ideed, – teatas suur keemik, – võivad täiesti teaduslikku kriitikat välja kannatada“. Vestluses professoriga teatas Tratševski veelgi kindlamalt: „Filippovi idees ei ole midagi fantastilist: plahvatuse lööklaine on ülekandele kättesaadav, nagu valguse- või helilaine“.
1913. aastal, kui salapärasest mõrvast oli möödunud kümme aastat, taaselustusid jutud Filippovi leiutisest uuesti. Pinnale kerkisid uued üksikasjad. Nii sai teatavaks, et juba 1900. aastal sõitis leiutaja mitmeid kordi Riiga, kus ajalehe „Vene sõna“ järgi „viis ta mõnede spetsialistide juuresolekul läbi vahemaa tagant objektide õhkulaskmise katseid“.
Pöördunud tagasi Peterburi, rääkis ta, et jäi katsete tulemustega erakordselt rahule. Sama ajaleht püüdis leida Filippovi preparaate ja aparaate, mis olid Peterburi kaitsepolitsei poolt läbiotsimise käigus ära võetud. Kahjuks oli kõik jäljetult kadunud. Kadusid ka käsikirjad, mis sisaldasid „katsete matemaatilisi arvutusi ja tulemusi“. Kuid ajakirjanikel õnnestus välja selgitada, et omal ajal kadus see kõik Nikolai II ja tema perekonna kaasabil.
Teatavaks said ka teised huvitavad üksikasjad.
„Ma suudan tekitada kimpude kaupa plahvatuse jõuga lühilaineid,” – kirjutas Mihhail Mihhailovitš ühes leitud kirjas. „Lööklaine kandub täielikult edasi piki elektromagnetlaineid ning sellisel moel dünamiidilaeng, mis plahvatab Moskvas, võib sama teha ka Konstantinoopolis. Minu poolt tehtud eksperimendid näitavad, et seda fenomeni võib esile kutsuda tuhandete kilomeetrite tagant. Sellise relva kasutamine revolutsiooni ajal viib selleni, et rahvad tõusevad üles ning sõda ei ole enam võimalik.“ Märgime ka seda, et politsei poolt ära võetud käsikirja nimi oli „Revolutsioon teaduse abil ehk lõpp sõdadele“.

Ohtlik veeendumus
Filippov oli veendunud marksist ning vaatamata ohule, millesse ta ennast asetas, rääkis sellest avalikult.
Lev Tolstoi kirjutas oma päevikus 19. novembril 1900: „Vaidlesin Filippoviga marksismi teemadel; ta rääkis väga veenvalt“. Eksisteeris legend selle kohta, et „Teaduslikus ringvaates“ avaldas oma kirjutisi ka Vladimir Lenin. Tõepoolest, selle lehekülgedel ilmusid aeg-ajalt retsensioonid raamatute kohta, millele oli alla kirjutanud „V. I.“ mis lubas mõningatel uurijatel oletada, et see allkiri viitab selgelt Vladimir Uljanov-Leninile.
Sellisel moel justkui seatakse sisse otsene side geniaalse teadlase ja maailma proletariaadi juhi vahel. Kaasaegsed uuringud on näidanud, et nende retsensioonide autoriks on keegi V. D. Ulrich. Kuid sellele vaatamata oli Vladimir Lenin Mihhail Filippovi töödega tuttav ning need isegi mõjutasid teda mingil moel.

Kuulus tekstilõik Lenini teosest „Materialism ja empiriokrititsism“, milles räägitakse elektroni ammendamatust loomusest, on võetud otseselt ühest Filippovi tööst. On alust arvata, et talle kuulub ka kuulus lause „Kommunism, see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine“, millega esimesena uhkustas Nõukogude riigi juht. Mille ikkagi leiutas marksistist teadlane ammusel 1903. aastal? Mõned teadlased arvavad, et Filippovi idee aluseks oli võimas valguskiir, s.t. tema peas sündis mitte ainult laserrelva idee, vaid ta tegi selles suunas juba mingisuguseid algelisi eksperimente. Mõned tänapäeva laserispetsialistid eitavad printsipiaalselt sellist versiooni.
Teised probleemi uurijad räägivad, et professor loomulikult ei tundnud laserit, kuid ta uuris umbes millimeetrise pikkusega ultralühilaineid, mida sai sädemegeneraatori abil. Ta avaldas selle teema kohta mitu tööd. Isegi täna ei ole selliste lainete omadusi lõpuni uuritud, kuid Filippov võis ka päriselt leida mooduse plahvatuse energia ülilühikeste lainete kitsaks kimbuks ümber kujunemiseks – esmaavastajad vaatavad uuritavatele paradoksidele alati laiemalt, kui nende järgijad.
Kas professor Filippovi leiutis oleks inimkonna hüvangule kasulik olnud? Olles üheaegselt nii teadlane kui revolutsionäär, oleks ta tõenäoliselt oma leiutise avalikustanud, arvates naiivselt, et rahvad, kes temalt sellise relva saavad, pühivad maapinnalt kõik kuningad ja türannid ning kehtestavad tänu marksismile igal pool maailmas rahu sajanditeks. Ohtlik eksiarvamus! Prantsuse tuntud teaduse populariseerija Jacques Bergier arvas, et Filippovi mõrv sooritati tsaari ohranka poolt Haagi konventsiooni sõjaseaduste ja tavade initsiaatori Nikolai II otsesel käsul, kes hävitas sellisel teel mitte ainult ohtliku revolutsionääri, vaid enda arvates päästis maailma, mis oli hukkumise äärel:
„Kui Filippov oleks jõudnud oma leiutise teostada, oleks see kahtlemata täiuslikkuseni viidud ning Esimeses maailmasõjas käiku lastud. Kõik Euroopa, võimalik ka, et Ameerika suuremad linnad oleksid purustatud. Aga Teine maaailmasõda? Kas tõesti oleks Filippovi meetodiga varustatud Hitler jätnud hävitamata Inglismaa, ameeriklased aga – Jaapani? Nendele küsimustele tuleks vastata eitavalt. Ei ole välistatud, et tsaar Nikolai II, keda kõik üksmeelselt hukka mõistavad, peaks pidama inimkonna päästjaks“. Viimane väide kuulub küll ulme valdkonda.

Tõnu Trubetsky on insener Garini jäädvustanud oma unustamatus laulus „Insener Garini hüperboloid”:

Öö on siin soe
Veidi rõske ja soe
Miski ei loe
Mitte miski ei loe
Minu ees laual on hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid. Hüperboloid…