Sassiläinud juriidikalõngakerad ehk seksiperestroika ümber toimuvast

Pakkusin alljärgnevat lugu ERR portaalile, sain vastuseks juba tavaliseks muutunud „aitäh, aga me ei võta seda lugu avaldamiseks. Selline on siis sõnavabadus demokraatlikus Eesti Vabariigis. Miks ajakirjandus ei taha oma lugejatele meie elust ja inimeste muredest ausat ja objektiivset informatsiooni vahendada? Miks ta järjekindlalt blokeerib konservatiivset sõnumit?

Kus siin see VÕRDSUS on, mille eest nii ennastsalgavalt võitlevad sotsiaalministeeriumi ebaseadusliku rahaga palgatud strateegilised partnerid?
Mis on juhtunud meie hariduse ja õiguskaitse süsteemidega? Kuhu on kadunud meie riigiametnike õiglustunne ja südametunnistus?

Rita Holm on Robert Sarve abiga oma seksiperestroika kriitikutele sõja kuulutanud. Andke andeks, aga see on nii absurdne, on raske uskuda, et see toimub päriselt, tänapäeval, ühes tsiviliseeritud demokraatlikus riigis.
Kuidas oleks, kui ajalehes ebasoodsa hinnangu osaliseks saanud näitleja või lavastaja kaebaks teatrikriitiku kohtusse ja nõuaks temalt „mainekahju” ja tervisehäirete tekitamise eest raskeid rahasid?
Ma saaksin isegi aru, kui nad oma rahanõudeid läkitaksid nendele, kes nokulaulule ja nunnutamisele tõesti liiga räigelt reageerisid, teda isiklikult inetute sõnadega sõimates.
Muidugi tuleks avalikkuses jääda mingitesse piiridesse ja mitte oma esimest vihasööstu kommentaarisse jäädvustada. Aga Sarv olevat teele saatnud SADU ähvarduskirju, nõudes tuhandeid eurosid isegi täiesti viisakate, aga negatiivsete kommentaaride eest! Kui sulle ikka nokulaul ei meeldi, siis maksa!
Mis õigus on üldse ühel advokaadil saata inimeste meiliaadressidele tohutu arv rahanõudeid ja see raha ka ärahirmutatud ohvritelt sisse kasseerida? Kas see pole sulaselge väljapressimine?
Kas tõesti inimestelt hirmutamise abil raha väljapressimine on meil nüüd koguni seaduse ja kohtu kaitse all?
Õigesti tegid need, kes ei maksnud, kes olid nõus kohtusse minema. Isegi siis, kui ka kohus neile ülekohut teeb.

Kohtuprotsessid annavad kurjadele kommentaaridele tunduvalt pikema ea ja suurema populaarsuse, võimendades neid mitmekordselt. Ja kohtualustele annavad nad teatava märtri ja sõnavabaduse piirajate vägivalla ohvri oreooli. Ning tekitavad loomulikult neid kurje kommentaare tohutus koguses juurde, sest ilmselge ülekohus solvab inimeste õiglustunnet ja ajab nad vihaseks.
„Solvajate” halastamatu kohtussekaebamine võib rahanõudjale igaveseks külge jääda. Kes see ikka sooviks tegemist teha inimesega, kes võib sind iga hetk kohtusse tirida? Nii et kui keegi Rita Holmi ees mõne ukse kinni lõi, siis ikka tema ise.
Robert Sarv räägib oma ähvarduskirjas sadadest kurjadest kommentaaridest. Et pea igal pool, kus on tema kliendist juttu, on „näha midagi negatiivset, solvavat, au teotavat”. Teisal tunnistab ta, et „klient sattus üleüldise solvangute ja laimu laviini alla”. Ja seda väidetavalt ilma „objektiivse põhjenduseta”.
Kas meil on tõesti sadu õelaid ja pahatahtlikke inimesi, kes vaest Rita Holmi ülekohtuselt sõimavad?
Äkki tuleks siiski püüda mõistusega analüüsida, millest nii suur vastuseis tekkis? LGBT ideoloogia, mida Holm toetab ja levitab, ja mis kahtlemata on ka tema koolituse ainsaks aluseks, – ei ole meie inimeste enamikule vastuvõetav, samuti laste liiga varajane seksualiseerimine.
Ja tunnistagem ausalt, see jutt, mis ta lastele rääkis, ja paljusid jahmatanud lauluke – ei olnud just kõrgel „kunstilisel” tasemel.
Tuleb vahet teha õela, pahatahtliku, põhjendamatu tigeduse ja inimeste õiglase pahameele vahel. Iga normaalne inimene astub lapse kaitseks välja, kui näeb, et talle tehakse liiga. Ja võhivõõra inimese sündsusetu sissemarssimine lapse intiimsfääri teeb lapsele liiga, see on ilmselge.
Sexpo ja LGBT ideoloogia ei ole mitte meie rahvale ülimaks autoriteediks, nagu see näib olevat Rita Holmile! Vastupidi: enamusele on see vastuvõetamatu.
Kes läheb lahingusse traditsiooni ja kehtiva kultuuri vastu, sel peab vähemalt jätkuma julgust ka vastaste lahing ausalt vastu võtta! Ja kui need vastased on tema meelest „eelmisse sajandisse kinnijäänud tagurlased”, siis: kui see tõepoolest nii oleks, kas tõesti see on kuritegu, mille eest inimeselt tuleb kohtu kaudu raha nõuda?
Kui Rita on neist targem, siis ta ju võiks neid „tagurlasi” ka sõbralikult valgustada? Miks ta nad vaikima sunnib? Tekib kahtlus, et tema töö ei ole ikka nii „tänuväärne”, nagu Sarv arvab.

Advokaat peaks oskama asju näha objektiivselt, mitte ainult oma „kliendi” silmade läbi. Kõik tema süüdistused on laest võetud, kunstlikult kokku klopsitud. Seaduski on otsitud, sest meie kriminaalkoodeksis ei ole kuriteona märgitud ei solvamist ega laimamist. Nii võlaõigusseadus kui kujutletud „mainekahju” on ju vaid kavalad ettekäänded raha väljapressimiseks. „Kuriteo koosseisu”, kui kasutada kohtukantseliiti, üheski netikommentaaris ju ei ole.
Netikommentaar, eriti veel sotsiaalmeedias, ei ole „faktiväide”, vaid inimese hetkereageering mingile avalikule tegevusele või kusagil avaldatud mõttele, mis on temale vastuvõetamatu!
Kiirelt kirjutatud kommentaar on tundeväljendus, mitte arvamusartikkel, see sünnib spontaanselt. Kuidas saab kohtunik arutada ja hukka mõista mingit tundeväljendust, mille tingis kohtussekaebaja ENDA avalik tegevus?
Ainus asi, mida üks tark kohtunik sellisel protsessil teha võiks, on öelda sellele, kes Rita kohta mingit inetut sõna kasutas: „Ära enam nii tee, püüa viisakamalt väljenduda.”
Sarv kirjutab: „Teie õigusvastase tegevuse eesmärk on olnud panna keskmine kõrvaltvaataja kahtlema kliendi kõlbelisuses ning moraalsuses.”
Netikommentaar ei ole „õigusvastane tegevus”, meil on ametlikult kehtiv sõnavabadus. Kommentaarium on kõigile avatud, keegi ei ole sinna vägisi sisse trüginud. Ka ei ole meil kehtestatud kommentaaride üle ametliku tsensuuri.
Ja kes on „keskmine kõrvaltvaataja”? Kas sel keskmisel kõrvaltvaatajal endal ei ole mõistust ega hindamisvõimet, et ta võtab automaatselt mingi eelkirjutatud kommentaari endale absoluutseks tõeks? Iga mõistusega inimene, kulla Sarv, loob ISE oma hinnangu.
Iga keskmine kõrvaltvaataja teeb oma järeldused Rita Holmi käitumisest, mitte teiste kommentaaridest! Nendega võib ta ainult kas nõustuda või neile vastu vaielda. Ja seda ta teebki, aga ikka OMA mõistust mööda.
Mitte ühegi kommentaatori eesmärk ei ole olnud see, mida Sarv neile külge kleebib. See on tema väljamõeldis. VALE, järelikult. Kuri kommentaar sünnib hetkevihast, sel ei ole mingit salakavalat „eesmärki”, see on hetkereaktsioon kellegi tegevusele, mis kommentaatorile tundub sündsusetuna või kahjulikuna.
Me ju näeme, et need, kes peaksid meie lapsi kaitsma ohtlike võõrideoloogiate eest, milegipärast ei tee seda, miks me siis ise ei või neid kaitsta?
Haridusministeeriumist ei ole tulnud mitte mingit hinnangut Rita Holmi lasteaialaste seksiõpetuse kohta!
Ometi oleks haridusministril võimalus kogu see karussell seisma panna, kui ta selgelt, meie traditsioonist ja kultuurist lähtudes lihtsalt keelaks laste liiga varajase seksualiseerimise! Ja annaks sellega „amnestia” kõikidele Sarve ja Holmi ohvritele.
Ka sotsiaalministeeriumi kallihinnalised „strateegilised partnerid” on kenasti vait, sest nemad teevad meil ju tegelikult sedasama „tänuväärset tööd”, mida Rita Holm (Robert Sarve meelest) lasteaias tegi.”

Malle Pärn, kolumnist, Uued uudised, 23. juuli 2020

„Maaja” kommentaar: Kui selleks „seksinõustajaks” oleks olnud 59-aastane mees (veel hullem – 30-ndates mees), oleks ta paugupealt saanud kaela kahtlustuse (hiljem ka süüdistuse) pedofiilias ja sündsusetus lastele lähenemises. Aga kuldses keskeas üksik naine seksinõustajana? Okei… okei… ilmselt pole probleem… Või nagu vana kõnekäänd ütleb, mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.

NB! Loe ka: Nunnadest lapserüvetajad

Avaldame järgnevalt mõned Facebookis avaldatud kommentaarid Malle Pärna artiklile.

Ma juhiks tähelepanu sellele, et „Kriminaalkoodeks” kehtis meil mitukümmend aastat tagasi.
Tänapäeval on Karistusseadustik ehk KarS.
KarS on selline huvitav seadustik, mida isegi Stalin, Beria jms kontingent kadestaksid, sest selles on paragrahvid igale kodanikule olemas.
Vajaduse korral on absoluutselt iga kodanik on selle järgi kriminaal.
Kui keegi väidab, et te puudutasite teda ja ta tundis valu – on asi püsti, teo nimi on „kehaline väärkohtlemine” ja tõepoolest, selle „kannatanu” ütlusest, et ta tundis valu piisab, muid tõendeid nagu vaja pole.
Eestis on algatatud kriminaalsüüdistusi suva teate peale, nt „tõmbas koera rihmast liiga tugevasti”, milles on mingi tibitunnistaja kelle arvates nii toimus. Rohkem vaja polegi, et saada uurimisaluseks, mis sest, et „liiga” pole mingi mõõtühik, vaid mingi ajudeta tibi täiesti ebaobjektiivne arvamus. jne…
Samas – kui keegi maksujõuline kedagi klobib – ei juhtu temaga mitte midagi, kelmidega ei juhtu üldse mitte midagi ja terve hobuse lapselt välja petnud ja vorstiks teinutega ei juhtu ka mitte midagi.
Meie seadused on kirjutatud kokku justiitsmaffia enda poolt, et tagada omale ilus elu, pidev suur sissetulek ja vastased saaks vajadusel tümaks teha.
Eriti ilus on kokkuleppemenetlus, milles kasvõi „rihmast „kliiga” tugevasti tõmbaja peast segi hirmutatakse uurimisasutuse ja prokuratuuri poolt, et ta kartuses (lubavad ju kinni panna), sõlmibki kokkuleppe, millega jääb ära tõendamiskoormis (võttis ju ise omaks) ja taas on üks kriminaal juures, mis sest, et tegu tegelikkuses ju polnudki.
Õigusemõistmine on suur etendus, milles päris kriminaalid rõõmsalt pääsevad, kuid statistiliselt tuleb ju keegi kriminaaliks määrata.
Ma ei tea, kas koolides käivad veel väikesed ja suured politseitädid lastele rääkimas, et vanemaid ei pea kuulama, kui kas tutistavad ehk karjuvad – tulge kaevake ära ja me paneme vanemad kasvõi kinni!
See oli ca 2005+ tüüpiline. 13-aastased olid silmini täis, kui vanemad neid kätte said ja koju viisid, koostasid alaealised avalduse koos tunnistajatega, et lapsevanem tarvitas vägivalda, laps olla kojutirimisel valu tundnud jms ja oligi kriminaalasi püsti!
Laps varastas külalistelt raha, sai vitsaga piki kintse ja vanemad said plaksust tingimisi – seepeale hakkas poiss tegema kõike mida tahtis, sest esimene kaebus oleks vanemad kinni pannud! Tagajärjeks oli oma vanemaid terroriseeriv süstiv narkomaan.
Neid näiteid on palju, mulle on öösel helistanud lapsevanem ja öelnud, et tema 13-aastane tütar on mingi kambaga, purjus ja nad ähvardavad ta kinni organiseerida kui ta tüdrukut kasvõi sõrmeotsaga puudutab. Ma tungivalt palusin temal tüdrukut mitte puudutada, veel vähem koju tirida.
Koolis käisid ju noorsoopolitseinikud lapsi õpetamas, kuidas vanemaid „kinni” panna.
Kuitahes paranoiline – see oli kui süstemaatiline laste ja lapsevanemate tülli ajamine ja nokulaulude kontekstis kui ettevalmistus järgnevaks perversseks sooideoloogiaks.
Vanemad pangaorjadeks, lastega riidu, lastele ogarad mõtted pähe, sellega on riik kui selline de facto likvideeritud, sest rahvas on ajupestud, hirmutatud ja justiitsmaffia ja finantsmaffia käpa all.
Kinnitan, et igas seaduses on tagauksed omadele ja näidishukkamiste tarbeks tapalavad olemas.
See on justiitsmaffiia permanentse heaolu garantii, rahvas võib heinu süüa.
* * *
Väga hea! Sekspervertidele teadmiseks, et nende tegevuse kritiseerijate arvamusvabadus on Põhiseaduse kaitse all! See kes läheb oma väärastunud põhimõtteid avalikkusele kuulutama, peab arvestama ka terve mõistuse vastulöögiga. Pervertide poolt solvunud lumehelbekese mängimine on tegelikult üks manipuleerimise vahendeid! Teid on läbi nähtud ja teie hirmutamistaktika on läbi kukkunud!
* * *
See noku laulu lugu on nii uskumatu, et lihtsalt ei saa aru, et kuidas mingid organid tõsimeeli „menetlevad” seda juhtumit ning seda kõike maksumaksja rahade eest. Igale terve mõistusega inimesele on selge, et selline tegevus lasteaedades ei ole sobilik. Väiksed lapsed peaksid avastama maailmas muud, kui näppima enda ja teiste suguelundeid. Siiani peaks ikka olema lapsevanema otsus, et kas taolisi rõvedusi nende lastega tohib lasteaias ette võtta või mitte.
Aga see solvumine on naljanumber… Ilma sellise solvumiseta ning selle tegevuse lõpetamisega oleks see seik unustusse vajunud, kuid nüüd on see ajalukku kirjutatud. Väheantutele on nad ise endale kõige suuremad vaenlased…
* * *
Vaatasin 9. septembril 2020 „Pealtnägija“ esimest lugu naisest, keda väikelapse east alates oli oma isa poolt seksuaalselt väärkoheldud. Üks seik saates jäi mulle arusaamatuks.
Nimelt oli see Rita Holm, kes oli lapseeas seksuaalselt väärkoheldud naiste tugirühma eestvedaja. Ja tal näis olevat selles tegevuses määrav roll. Tema plaanides olevat peale Tallinna laieneda selliste tugirühmadega veel mitmesse kohta Eestis ja luua ka venekeelseid tugirühmi.
Nii palju kui mina olen meediast teada saanud, tegeleb Rita Holm samas sellega, et käib lasteaedades väikelastele oma nn. noku- ja tussulaule laulmas ja õpetamas (nägin seda mingist TV- saates, kuidas see laulude õpetamine reaalselt käib). Samas on meediast lugeda olnud, et Rita Holm õpetab väikelastele ka enamat – nn. unnutamist – meditsiinilise terminiga seda nimetades: masturbeerimist. Ehk seksi iseendaga. Olgu siinkohal öeldud, et sõna „unnutamine“ kui laste masturbeerimine ongi meie teadvusesse jõudnud läbi Rita Holmi. Enne Rita Holmi minu teada seda sõna eesti keeles polnud.
Pisikeste tüdrukute ja poiste teineteisele pükstesse vaatamine ja seal oleva uurimine (mul pole aimugi, kas seda uurimist teostatakse ka käsikaudu) on selle Rita Holmi tegevuse üks osa. Meditsiin nimetab sellist enese suguorganite ja intiimsete kohtade teise soo esindajatele paljastamist terminiga „ekshibitsionism.“ Mudilaste juures pole see siiski nende endi initsiatiiv, neil pole sellist seksuaalset vajadust, huvi ega arusaamist oma tegevusest – see vastastikune uurimine olevat osa Rita Holmi õpetusprogrammist ja tema initsiatiiv.
Minu arusaamade kohaselt teadvustavad lapsed oma seksuaalse huvi teise soo vastu alles kusagil teismelise eas. Varem ja pisikeste mudilastena nad ei saa sellest vanainimeste asjast suuremat aru ja sugudevaheliste suhete teema pole osa nende lapseteadvusest.
Ka pisikesed armuvad ja armastavad juba lasteaias, tean omast käest. Kui üks pisike mudilane teist samasugust kangesti armastab, siis annab ta teisele ära oma viimase kommi. Mitte ei pane kätt teise püksi. Ollakse lihtsalt lapsed – poisid ja tüdrukud ilma mingi seksuaalsuseta teineteise suhtes. Lasteaia mudilastele pole seks ja sellega seotu eakohane teema.
Kui aga väikesel mudilasel on selle kohta oma lapselikke pärimisi, siis see on lapse vanemate asi see teema oma pisikesele ära seletada ja seda tehakse kodus, mitte vanematest eemal, nende teadmata ja neilt luba küsimata. Vastastikused suguorganite uurimised ja nn. unnutamised pole isegi pere kitsas ringis kohased. Või on mõni lapsevanem, kes oma koolieelikust lapsele kodus õhtuti masturbeerimist õpetab?
Jajah, meenus – üks selline vanem siiski oli – seesama isa „Pealtnägijas,“ kes oma lapsele alates tema viiendast eluaastast seksuaalselt lähenes ja oma last seksuaalselt ära kasutas. Ja kes ennast ilmselt oma süümepiinades enne „Pealtnägija“ saate eetrit ära tappis. Arusaamatu, aga just Rita Holm on nüüd see, kes seda naist tema lapsepõlvetraumast ravib!
Seda nähes meenus reaalelu lugu tuletõrjujast, kes süütas inimeste kodusid ja siis käis neid kodusid tuletõrjujana kustutamas ning inimesi tulesurmast päästmas.
Mulle jäävad need Rita Holmi kaks absoluutselt vastandlikku tegevust – väikelastena väärkoheldud inimeste tugirühma juhtimine ja samas väikelastele neile täiesti sobimatu seksuaalsete huvide ja tegevuse (unnutamise) õpetamine – täiesti arusaamatuks. Rita Holm asub minu jaoks kahes teineteist täiesti välistavas rollis. Olin väga üllatunud teda „Pealtnägijas“ kohates ja tema tugirühma juhi tegevusest teada saades.
Lisaks lugesin „Pealtnägija“ tiitritest midagi täiesti uudset: Rita Holm on seksuoloog! Kas tõesti? On ta vahepeal lõpetanud Tartu Ülikooli meditsiiniteaduskonna ja saanud doktoriks!? Või on „Pealnägija“ tiim talle sellise kõrge tiitli omistanud suvaliselt – vaatajat otseselt eksitavalt? Kas mitte selline enda või teise inimese alusetu seksuoloogist doktoriks tituleerimine ei ole kõige tavalisem pettus?
Keegi võiks kommentaarides minu jaoks need Rita Holmi kaks täiesti vastandlikku rolli kuidagi harmooniliselt üheks seostada. Leida nendele mingi loogilise ühisnimetaja, et ma oskaksin sellise tema tegevuse kahele otseselt vastanduvale poolusele mingi seose leida. Sest tunnistan – mina oma pisikese tarkusega seda teha ei oska.

Harri Kingo, 10. september 2020

Kui korrektne on korrektne?

Robert Sarv on saatnud rahanõudekirju sadadele inimestele, kes on kirjutanud kriitilisi kommentaare Rita Holmi kohta. Paljud on talle juba maksnud tuhandeid eurosid, paljud „protsessid” on veel pooleli. Kas kõik Sarve tegevuses ikka on olnud korrektne, küsib Malle Pärn.
Alustan jälle sellesama vormeliga, et mitte tõmmata enda peale kellegi teenimatult vihaseid rahanõudeid:
Püüan kirjutada võimalikult neutraalselt, ma ei taha mitte kedagi otseselt solvata. Mu eesmärk ei ole kohe mitte kuidagi mitte kellegi halvustamine, vaid püüd otsida mingitki jahutust ülekuumenenud ühiskondlikule kliimale. Kui me ometi suudaksime kainelt arutada üsna vastuoluliseks kujunenud situatsioone, kuhu me oleme sattunud!
Robert Sarv on saatnud rahanõudekirju sadadele inimestele, kes on kirjutanud kriitilisi kommentaare Rita Holmi kohta. Paljud on talle juba maksnud tuhandeid eurosid, paljud „protsessid” on veel pooleli.
Sellepärast on vaja sel teemal ikka ja jälle rääkida.
Sarv on öelnud pärast seda, kui aukohus tema tegevuse õigeks mõistis (ÕL): „Laimajad ja muud inimesed, kes sõnavabaduse kohtupraktikast polnud veel aru saanud, on mind süüdistanud „väljapressimises“. Nüüdseks on selge, et kõik on olnud korrektne, seda on öelnud nii prokuratuur kui ka aukohus.”
Kas kõik Sarve tegevuses ikka on olnud korrektne?
Kas advokaat tohib oma suva järgi sildistada inimesi? Nimetada „laimajateks” neid, kellele ei meeldi tema tegevus? Mille järgi ta need inimesed laimajateks liigitab? Ta ju ise ütleb, et nad „pole sõnavabaduse kohtupraktikast aru saanud”? See tähendab: nad ei valeta, vaid väljendavad oma (tõsi, Sarve meelest ekslikke) vaateid?
Kas ei ole siin tegemist juhtumiga, kus üks pool esitab rahanõude kommentaari eest, mis temale tundus solvavana, aga ise teeb põhimõtteliselt sedasama, mille eest ta teistelt rahatrahve sisse nõuab – solvab kommentaatoreid? Kui vale „faktiväide” loetakse laimuks, kas siis ei ole ka see „laimaja” siin laim?
Need inimesed ei ole ju „laimajad”, neil ei ole mingit kuritahtlikku plaani Sarve „au teotada”, nad on lihtsalt väljendanud oma arvamust, lähtuvalt oma maailmavaatest ja oma eetilistest reeglitest, – need võivad inimestel olla erinevad. Ja see ei ole meil keelatud. Meil ei ole ametlikku tsensuuri.
Nendele inimestele tundus Sarve tegevus väljapressimisena. Nendel on selline maailmavaade ja meelsus ja sellised moraalinormid ja väärtushinnangud. Mis saaks meie ühiskonnast, kui igaüks hakkaks raha nõudma iga sõna eest, mis temale ei meeldi?
„Sõna on vaba,” kuulutas president avalikult telekaamerate ees, riigikogu saalis! Kas Sarv ei austa presidenti?
Hea küll, aukohus otsustas, et tema tegevus on olnud meie seadustega kooskõlas. Ometi tehti talle sealsamas etteheiteid tema kirjade liiga ähvardava sisu pärast.
Loogika reeglite järgi oleks see aukohus pidanud tema tegevuse hukka mõistma, kui tema kirjade sisu neile liiga ähvardavana tundus. Just selle hirmutamise põhjal ju tema tegevus inimestele „väljapressimist” meenutas?
Aukohus rääkis iseendale vastu, umbes nagu: „Tunnistame nõudmised õigeks, aga kirjad tuleks kirjutada viisakamalt”?
Mille te siis õigeks tunnistasite, lugupeetud aukohus?
Kus seaduses on kirjas, millised meil tohivad olla moraalinormid ja väärtushinnangud? Kus seaduses on kirjas, et kõik inimesed peavad elus igal sammul lähtuma justnimelt liberaalide „väärtushinnangutest” ja peavad lahti ütlema oma isiklikust haridusest, teadmistest, südametunnistusest, kultuurist, usust ja eluvalikutest?
Enne kommentaatori süüdistamist tuleks alati kaaluda, kas inimese käitumine VÕIS äkki ISE põhjustada selle solvavana tunduva kommentaari – kas oli selleks olemas mingigi alus, või oli see tõesti ülekohtune, sest kommentaari objekt ei teinud mitte midagi sellist, mis oleks võinud omakorda kedagi haavata või ärritada.
Kas ei peaks seda tegema ka advokaat enne rahanõude esitamist?
Kas Rita Holm on ise täiesti süütu kannataja, kas pahased kommentaarid tema suhtes on täiesti ülekohtused ja väärivad nii karmi karistamist?
Kui keegi läheb võõraste lasteaialaste juurde õpetama mingit välismaist, „uuenduslikku”, meil siiani veel ametlikult vastu võtmata seksuaalteooriat, ja seejärel propageerib seda avalikult ja uhkelt  riigitelevisiooni ühes vaadatuimas saates, siis peaks ta ilma nurisemiseta arvestama sellega, et („tagurlikud”, nagu ta ise ütleb) lapsevanemad võivad seda hukka mõista.
Miks nad ei tohi seda teha? Miks nad ei tohi püüda meie lapsi kaitsta mingite nendele võõraste, neile rõvedana tunduvate kveerteooriate eest? Kus seaduses on kirjas, et kveerteooriad on pühad ja puutumatud, et need peavad olema otsekohe kõikidele vastuvõetavad?
See on maailmavaate küsimus, ja seda kaitseb meie põhiseadus.
Ja muide, ma ei tea, kas aukohus ütles, et Sarve tegevus on olnud „korrektne”? Ma tean aga, et aukohus noomis teda liigse räiguse eest.
„Correct” inglise keeles on tõesti „õige”, aga meil peaks kehtima ikka Eesti keeleseadus.
„Korrektne” tähendab eesti keeles korralikku, viisakat, mitte mingisse paragrahvikõverusse äramahutatavat. Korrektne on see, millele ei ole midagi ette heita.
Mina arvan, et ka juriidika keel peaks lähtuma eesti kirjakeelest, mitte omatehtud vigasest (või otsetõlgitud) kantseliidist.
Nii et ka tuntud ja kuritarvitatud väljend „juriidiliselt on kõik korrektne” on olemuslikult vale. Ja kasutatakse seda ilmselt seal, kus asi on korrektsusest kaugel.

Objektiiv, 16. detsember 2020

„Maaja”: Malle Pärnal on võimalik kohtus vastaspoole nõustajana esineda. Loomulikult vastava nõusoleku korral. Kahekõnel advokaadiga pole paraku erilist mõtet. Kui advokaat väidab üheainsa valge varese põhjal, et halle vareseid pole üldse olemas, siis nii ka on.

Veebruaris 2022 arvati Robert Sarv Eesti Advokatuuri liikmete seast välja.