Roswelli tulnuka lugu

7 minutit lugemist

Santilli film, millesse usuti 10 aastat!

27. novembril 1995 toimus Venemaa Geograafiaühingu ruumes Sankt-Peterburis erakordne sündmus: esmakordselt demonstreeriti fragmente filmist, mis olevat jäädvustatud ufoavarii ajal 1947. aasta juulis New Mexico osariigis Roswelli lähedal. Demonstratsiooni korraldas tuntud vene ufoloog Arvid Mordvin-Stšodro, kellel õnnestus filmifragmentide koopiad kaasa tuua ufouurijate rahvusvaheliselt konverentsilt Düsseldorfist. Varem, 1988. aastal näidati telesaadet kummalistest arhiivileidudest USA-s, mis andsid tunnistust ufoavariist Roswelli lähistel. Saates anti teada, et sündmuskohalt leiti ufo-meeskonna liikmete surnukehad – need võeti uuringuteks ja lahanguteks kaasa. Ja siis toodi päevavalgele film, kus oli humanoidi lahkamise operatsioon detailselt peal!

Filmimaterjali omanik, Londoni ettevõtja ja salvestusfirma juht Ray Santilli teatas ajakirjanikele, et filmirullid tundmatu olendi autopsiaga olevat ta 1993. aastal saanud kunagiselt rindeoperaatorilt Jack Barnettilt, kes olevat isiklikult seda sündmust Roswellis filminud ja kellel õnnestus omandada 15 karpi 16-millimeetrist mustvalget filmimaterjali. Filmi esimene avalik demonstratsioon leidis aset 5. mail 1995 Londoni Linnamuuseumis sajakonna inimese juuresolekul. Paraku näitasid sündmuse korraldajad vaid filmimaterjali fragmente 20–25 minuti ulatuses, kuigi filmi üldine kestvus, Santilli sõnade järgi, oli vähemalt 2,5 tundi. Fragmendid kujutasid vaid ühte episoodi – eeldatava tulnukalaiba lahkamist. Seejuures, jällegi Santilli sõnade kohaselt, kajastas kolmandik säilinud filmimaterjalist allakukkunud lendava taldriku evakueerimist, kusjuures sellel olevat näha vormis sõdureid tõstekraana juures, mille abil nad paigaldavad objekti veoauto kasti. Ühel kaadril olevat Santilli kinnitusel seisnud klaasist eraldusseina taga USA president Harry Truman isiklikult. Kuid teadaolevalt pole filmi täisversiooni keegi näinud.
Lamav keha, nagu filmikaadritest näha, kuulub naissoost olendile, kellel aga puuduvad välised sootunnused. Selgelt esilekerkiv kõht annaks justkui tunnistust raseduse viimasest staadiumist, mida lahang aga ei kinnitanud. Pea oli väga suur ja juusteta, nina väike, suu samuti väike ja poolavatud. Ilmselt suurenenud mõõtmetega silmad olid kaetud mustade kiledega, mis lahangu käigus kirurgide poolt eemaldati. Seejuures avanesid ülespööratud silmamunad.
Kujutise järgi otsustades ei ületanud tulnuka kasv 1,5 meetrit. Olend nägi välja maalähedasena, nähtavalt kõverjalgse ja lihaselisena ning ilma mingite lagunemise tunnusteta. Selgelt oli nähtav tulemöllus (?) tugevasti kahjustatud parem jalg.
Keha avati skalpelliga kõrist kuni kõhuõõneni, seejärel laotati siseorganid sügavatesse anumatesse. Ilmselt filmiti käe pealt, mistõttu tegevus on alailma fookusest väljas. Olendi kolp avati sae abil, selle sisemus võeti väljaja paigutati vaagnatele.
Kirurgide hinnangul lahati siiski maise inimese keha, sest kirjeldatud anomaaliaid saab meditsiiniliste vahenditega kergesti imiteerida. Olendi keha oli ilmselt õhku täis pumbatud, küllap sellele ebahariliku kuju andmiseks.
Filmi omanik Ray Santilli peab filmitud materjali vaieldamatult ehtsaks. Seejuures oli ta ette võtnud filmilindi range kontrollimise ning tegi järelepärimise firmasse Kodak. Sealt sai ta vastuse, et film võis olla valmistatud kas 1927., 1947. või 1967. aastal. Kuid 1967. aastal väljastas firma ainult värvilist filmi. Kassettide markeeringu iseärasused ja nende konstruktsioon kuuluksid justkui samuti 1947. aastasse.
Inglise ajakirja „UFO Magazine“ (lõpetas 2003. aastal ilmumise seoses alalise toimetaja Graham W. Birdsalli surmaga) arvates on film tulnuka autopsiaga ufoloogiaajaloo üheks kõige kahtlasemaks dokumendiks ja jääbki selleks. Nn Santilli filmi üle on diskuteeritud juba palju aastaid ning ega mõttevahetus vist niipea ei lõpe.
Nimetatud ajakiri pakkus 2003. aasta novembri-detsembrinumbris lugejatele oma versiooni asetleidnust, mis justkui kirjeldaks kogu selle filmidokumendiga seotud sündmustikku kõige täiuslikumalt. Versiooni autori Philip Mantle’i arvates peaksid esitatud faktid aitama kaasa lugejate oma arvamuse kujundamisele küsimuses: kas see film on tõelisus või võltsing?

Kuidas kõik tegelikult oli?
Philip Mantle, kes on koos tuntud ufoloogi Michael Hesemanniga kihutanud raamatu „Beyond Roswell” (1997), kinnitab, et raamatu kirjutamise ajal andsid nad Santillile ja tema toetajatele rohkelt võimalusi filmi ehtsuse tõestamiseks, seda korduvalt lausa nõudes. Mantle ja Hesemann ise ei suutnud oma eitavat hoiakut filmi suhtes veenvalt argumenteerida, kuna neil puudus filmi algmaterjal ja võimalus kohtuda salapärase rindeoperaatori Jack Barnettiga. Operaatori anonüümsus oli aga Santilliga sõlmitud tehingu peamiseks tingimuseks, kes olevat justkui maksnud filmi eest Barnettile 100 000 dollarit.

Pildil olev sõjaväelane demonstreerib oletatavaid UFO tükke.

Olukord muutus järsult 30. märtsil 1998, kui Mantle sai postisaadetise kelleltki Keith Goodyerilt, milles teatati, et tolle käsutuses on sensatsioonilised materjalid Ray Santilli poolt levitatava filmi päritolu kohta. 11. juunil Mantle’i ja Goodyeri vahel toimunud telefonivestluses teatas viimane otse, et tundis ühes autopsiat sooritavatest „kirurgidest” ära oma tuttava, insenerakustiku Elliot Willise. Mõne aja pärast teatas USA teleprodutsent Bob Kiviat Mantle’ile kavatsusest lavastada teleshow, mille aluseks saaks lugu filmivõltsingust. Mantle viis Kiviati koheselt Keith Goodyeriga kontakti, kellel oli väidetavalt filmi puudutavaid „sensatsioonilisi andmeid”. Selle kohtumise tulemusena selgitati välja inimeste ring, kes osales võltsingu valmistamisel – nende hulgas oli ka eespool mainitud Elliot Willis ja tema kolleeg Bruce Barlow.
Kiviati saadet näidati 1998. aasta detsembris ühes FOX Networki teleprogrammis. Saate käigus toimus intervjuu Elliot Willisega, kus kõlas informatsioon Ray Santilli poolt helisalvestusfirmale AK Music makstud honorarist võltsfilmi valmistamise eest. Willise arvamusega ühines tema kolleeg Bruce Barlow, kes täiesti sõnaselgelt ütles, et firma AK Music produtseeris Ray Santilli tellimusel filmi tulnuka autopsiast.
Uued faktid 1999. aasta jaanuari algul tutvus Philip Mantle inglise ajalehe „The Mail on Sunday“ korrespondendi Nick Fieldinguga, keda oli autopsiafilmi lugu huvitama hakanud, ning andis talle üle vajalikud materjalid. Hiljem esitles ta ajakirjanikku firma AK Music kaastöötajale Keith Batemanile, kellega koostöös valmistaski Fielding ette artikli Santilli filmist ja avaldas selle ajalehes „The Mail on Sunday“ 17. jaanuaril 1999. Lisaks sellele pildistas Bateman ennast koos tulnukat kujutava mannekeeni peaga ja andis foto ajakirjanikule. Artiklis räägiti, et 1994. aasta suvel pöördus Ray Santilli firma AK Music töötajate poole palvega toota mõjukas film teiselt planeedilt pärineva tulnuka „lahkamisest”. Keith Bateman ja tema kolleeg Andy Price-Watts olid võtnud ettepaneku põnevusega vastu.
„Me leidsime tuttava farmeri juures väikeses Ridgmonti külakeses Bedfordshire’s sobiva aida,” meenutab Andy Price-Watts. „Süütasin vana petrooleumilambi, seejärel tõime kohale pika laua, linad, valged kitlid ja kummikindad. Hakkasime otsima sobivat mannekeeni, kuid ei leidnud midagi, mis oleks meenutanud tulnukat. Siis ostis Elliot Willis kohalikust poest paruka ja maski, mis said sobivalt värvitud. Seejärel hakkasid valgetesse kitlitesse riietatud Elliot ja külalihunik Roger Baker täitma „kirurgide” rolli.”
Keith Batemani meenutuste kohaselt astus võtete ajal aita farmi omanik ja lavastajatel tärkas idee kaasata ka tema „kinokunsti”. Selleks võeti aida nurgas seisnud vanalt hernehirmutiselt riided ja pandi farmerile selga. Tema esineski „president Trumanina”. Andy Price-Wattsi 12-aastasel pojal tuli kujutada tulnukat kirurgi laual. Selleks kaeti poisike linaga ja kohta, kus pidi asuma tema pea, pandi mannekeeni pea. Järjekord jõudis opereeritava „siseelunditeni”, mis tuli operatsiooni käigus kõhuõõnest välja tõsta. Lihunik pakkus selleks searupskeid, kuid lavastajad pidasid neid maise inimese siseorganitega liialt sarnasteks. Lõpuks läks käiku kana sisikond. „Lahangut” filmiti Sony videokaameraga, mis oli paigaldatud statiivile, kuid aeg-ajalt seda väristati, et luua käe pealt võetud filmi muljet. Montaaži käigus „suruti” filmi kestus kuuele minutile kokku. Kuivõrd toorfilm oli värviline, tuli see mustvalgeks muuta ja kanda lindile kriimustused, et anda sellele kauaks riiulile lebama jäänud filmi mulje. Seejärel tehti lindist samal eesmärgil mitu koopiat ja viimane neist pakutigi originaali pähe välja.

Võltsing toimis
Nagu ülalöeldust näha, avalikustas ajakiri „UFO Magazine“ lausa šokeerivad faktid, mis andsid tunnistust ufoloogia ajaloo kõige suurejoonelisemast võltsingust. Santilli filmi vaadates on raske endale ette kujutada 12-aastast poisikest opereeritava tulnuka rollis. Kuid nagu veendusime, lõigati loomulikult mitte poissi, vaid lateksist mannekeeni. Aga kogu filmi ümber toimunud ažiotaaž oli Ray Santilli ja tema kaaslaste jaoks heaks suitsukatteks, mille varjus nad aastaid toimetasid, spekuleerides inimeste loomuliku huviga „lendavate taldrikute” vastu ja teenides selle pealt kahtlase väärtusega rahasumma.

0

Your Cart