Rootslased pagevad pagulaste eest

„Rootslased rändavad oma riigis ja riigist välja. Paljude omavalitsuste probleemid sunnivad rootslasi lahkuma teistesse piirkondadesse, kus on vähem sotsiaal-majanduslikke probleeme. See teema pälvis 2019. aasta sügisel Rootsi peavoolumeedia tähelepanu.

Võtke näiteks väike maaliline linn Filipstad (rahvaarv 10 000). Rootsi televisioon tegi hiljuti dokumentaalfilmi linnast, mis on sattunud nii finants- kui ka eksistentsiaalsesse kriisi. „Me kogeme rahvastikuvahetust. Võite mõelda, mida soovite … Kuid see on lihtsalt faktiväide, et tegelikult see on see, mida me praegu läbi elame ja peame sellega hakkama saama,“ rääkis integratsioonijuht Jim Frölander. Filipstadi vallas, öeldakse dokumentaalfilmis. Aastatel 2012–2018 lahkus linnast 640 põlisrootslast ja linna kolis 963 võõrsil sündinud inimest. Lahkujad on tööealised (20–64-aastased), mis tähendab, et valla maksutulud kahanevad, süvendades linna finantskriisi.
„Filipstadis on umbes 750 täiskasvanut Süüriast, Somaaliast, Eritreast, Afganistanist ja Iraagist. Selles rühmas on töötus ja ülalpeetavaid väga palju, samal ajal on haridustase väga madal. Sellel rühmal on oht jääda eluga igavese tõrjutuse seisu, mis koormab juba praegu munitsipaalmajandust tugevalt.”

Hultgren selgitas, et paljudel uutest tulijatest puudub tööturule sisenemise kvalifikatsioon.
„[Nad] on võib-olla liiga vanad ja kirjaoskamatud või väga madala haridustasemega. Peame leppima sellega, et leidub inimesi, kes vajavad toimetulekuks ühiskonna tuge.“
Dokumentaalfilmi kohaselt on välismaalt pärit või neil sündinud linna elanike töötus 80%, kuigi linnas on tõsine õpetajate ja õdede puudus. Kümne aastaga on Filipstadi kulutused sotsiaalhoolekandele kasvanud 200% – 10 miljonilt kroonilt (miljonilt dollarilt 2009. aastal) peaaegu 30 miljoni kroonini (3,1 miljoni dollarini) 2018. aastal. 2019. aasta prognoos on 31 miljonit Rootsi krooni (3,2 miljonit dollarit). 2019. aastal on puudu Filipstadi eelarves 30 miljonit krooni.
Filipstad pole kaugeltki ainus Rootsi omavalitsus, kus neid probleeme kogeda.
„See probleem muutub väiksemates omavalitsustes palju nähtavamaks. Seal ei saa te [probleemi] äärelinna isoleerida ja siis [teeselda] „tavapärast elu“, kuna see mõjutab kogu selle ühiskonna keha ja just see on toimumas praegu kogu Rootsis.“
Igal neljandal vallal ja igal kolmandal regioonil oli Rootsi kohalike omavalitsuste ja piirkondade liidu (SKL) raporti kohaselt 2018. aastal eelarve defitsiit, kirjutas ajakirjanik Lotta Gröning hiljuti Rootsi ajalehes Expressen ilmunud väljaandes.
„Koolidele ja [tervishoiule] – sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi tuumale – lihtsalt ei jätku piisavalt raha. Pagulaslaine avaldab tohutut survet, ka vaestele omavalitsustele [nüüd] ja nüüd suurenevad sotsiaalhoolekande kulud. Lisaks vananeb rahvastik ja lisandub sellele saabuv majanduslangus …
Rootslased lahkuvad oma linnadest ka muudel põhjustel, näiteks isikliku turvalisuse puudumise tõttu. Sageli on teatatud jõukude vägivallast, kallaletungidest, tulistamistest, pommidest ja autode süütamistest. 31. augustil kirjutas Aftonbladet loo Emma Zetterholmist, kes otsustas pärast 18-aastat linnas elamist Malmöst perega lahkuda. „Ma armastan endiselt Malmöt, kuid ka oma perekonda ja ma ei saa siin elada,“ ütles ta ajalehele. „Vägivald tungis mulle, mu sugulastele, sõpradele ja kolleegidele aina lähemale.“

Kuus aastat tagasi kolis Zetterholm idüllilisse piirkonda, kus olid vanad villad. Peagi täitsid öö aga autosüütamised, tulistamised ja plahvatused. Läheduses tegutses ebaseaduslik ööklubi ja melu selle ümber – plahvatused ja tulistamised – jätkus kogu öö. Naabrid, kes kaebuse esitasid, said sõnalisi ähvardusi ja nende akendesse visati kive. Ühel päeval mõrvati mees keset päeva, rahvast täis mänguväljaku lähedal. Muul ajal ähvardas lapsi akendest sisse lennanud kuulid.
Zetterholm selgitas, et ta tundis, et tema perekond tundis end imelikult, kuid püüdis endiselt veenda, et see pole nii ohtlik. Ta ütleb, et tunne on „kohutav“ olla osa trendist, kus „hästi haritud valge keskklass põgeneb probleemsetest piirkondadest“.
„Olen püüdnud Malmöt kaitsta,“ ütles ta. „Kuid mida aeg edasi ja märkate, et asjad ei liigu paremuse poole, kaotate lõpuks oma kannatuse.“ Naise sõnul on nüüd piirkonnast lahkunud vähemalt kümme peret. Paljud asusid teistesse Lõuna-Rootsi piirkondadesse.
Paljud rootslased lahkuvad oma linnadest, kuid mõned on otsustanud riigist lahkuda. 4. septembril 2019 leidis Malmös asuva kortermaja ees aset plahvatus, mida oli kuulda mitmel pool linnas. Ümbruses viibinud taani mees Magne Juul ütles „Kvällsposten’le”, et pärast viimast plahvatust kaalub ta nüüd pärast 15-aastast Malmös elamist Taani tagasi kolimist.
Endine tööminister Sven Otto Littorin, kes elab ja töötab nüüd Dubais, kirjutas hiljuti oma Facebooki lehel:
„Ma ei saa öelda, et kahetsen välismaale kolimise otsust. Tulime riiki, kus kuritegevuse tase on üks madalaimaid maailmas … Küsimus on selles, kas keegi julgeb ja tahab [Rootsi] tagasi kolida“.
Littorin, kes oli ka varem Moderaatide partei sekretär, paluti kirjutada seletus pärast seda, kui ta oli lugenud rootsi poisist, kelle kallal vägivallatseti, rööviti ja kelle elu ähvardasid jõugud ja siis Rootsi võimud käskisid tal sellest mitte teatada politseile, kuna see muudaks tema jaoks asjad halvemaks. „See oli üks jälgimaid tekste, mida ma pikka aega lugenud olen,“ kirjutas endine minister.

„Lapsevanemana muutute vihaseks, lootusetuks … Tulemuseks on see, et need, kes saavad ja saavad seda endale lubada, kolivad. Uppsalast või Saltsjö Boost. Vaiksemasse ossa riiki või välismaale. Need, kellel pole seda võimalused [kolimiseks] jäävad sinna, kus nad on. See on laastav …”
Rootsi on statistikaameti andmetel on Rootsi nende riikide seas, kus on kõige suurema protsendi elanike väitel probleeme nende elupiirkonnas. 2017. aastal on Rootsi statistikaameti andmetel „umbes 13 protsenti Rootsi elanikkonnast omaenda elurajoonides probleeme, kus on kuritegevust, vägivalda või vandalismi. See on üks kõrgemaid protsente Euroopas.“ Võrdluseks – teised Põhjamaad, kellel on selliseid probleeme oma elurajoonides. Norras on umbes 4%-l probleeme vägivalla, kuritegevuse ja vandalismiga. Taani ja Soome vastavad proportsioonid olid vastavalt 8% ja 6%.
Pole siis ime, et paljud rootslased otsustavad kodust lahkuda – kas otsida paremini toimivaid Rootsi linnu või teisi riike.“

Oktoober 2019

Huvitav teada!
1990. aasta suvel Rootsis korraldatud küsitlus näitas, et 50% rahvastikust on meelestatud poliitiliste põgenike vastu. 1989. aastal oli see näitaja ainult 24%.

NB! Loe ka:
Ema Angela: „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata.”