Robert Mapplethorpe – homoerootilise kunsti ülempreester

Ma otsin alati midagi üllatavat, kuid mind häirib sõna „šokeeriv”, kuna mind ennast eales miski ei šokeeri.

Robert Mapplethorpe

1988. aastal korraldas New Yorgi Whitney Museum of American Art Robert Mapplethorpe’i tööde retrospektiivse näituse. Kes kunstniku töid teadis-tundis, oli üllatunud, nähes näitusel tervet valikut tsenseerimata fotosid. Kuid ka need, kes polnud Mapplethorpe’i töödega kursis, ei imestanud vähem. Pahaaimamatud heteromehed, kes oma näitsikute käevangus sattusid näitusele juhuslikult, olid nähtust jahmunud ega osanud seisukohta võtta.

Muuseumis oli välja pandud palju kõmu tekitanud fotograafi 90 pilti, nende hulgas ka tema mitu autoportreed: Mapplethorpe androgüüni, terroristi ja saatanana piitsaga, mis tema tagumikust välja ulatus. Ta oli alati veendunud, et igas inimeses on midagi naiselikku ja midagi mehelikku.
Näod ja genitaalid — Robert Mapplethorpe uuris neid kogu nende kahemõttelises, erootilises ja maagilises mitmekesisuses. Tema fotod annavad edasi kõike elavat, armastavat ja kannatavat. Motiivid aga mõjuvad sageli liialdatuna ning stiliseerituna. Veel 1970. aastate alguses oli meesakt fotokunstis samahästi kui tabu. Just see asjaolu ajendaski Robertit jäädvustama fotodele mehe erootilist alastust. Ta võttis endale eesmärgiks tuua rambivalgusesse homod. Tahtmatult sai temast seksuaalrevolutsionäär…
1947. aastal ilmale tulnud Robert Mapplethorpe lapsepõlv möödus Queens’is, tüüpilises Ameerika linnakeses. Robert Mapplethorpe kasvas koos kolme venna ja kahe õega üles ranges katoliiklikus perekonnas.
„Kui ma veel väike olin, läksin igal pühapäeval kirikusse. Pühakoda on lapse jaoks alati mingil määral maagiline ja salapärane. Seda võib märgata ka nüüd, kui ma pildi motiivi valin. Need fotod on mingis mõttes nagu väikesed altarid.”
Range kodune kasvatus tekitas Robertis trotsi. Selline puritaanlus ja mõistusevastane vagatsemine viskas poisil üle ja 16-aastaselt jättis ta perekonna maha ning sõitis New Yorki õnne otsima. Selles tabudevabas linnas ei pidanud ta enam näitlema, vaid võis iseteadvalt ka oma teisi kalduvusi välja elada. Noor Robert otsustas saada skulptoriks. Kuid tema skulptuurikiviks sai film, meisliks fotoaparaat…
Robert Mapplethorpet’i vaimustasid itaalia meistrid, eelkõige aga Michelangelo. Fotosid suure skulptori loomingust monteeris ta hiljem oma kollaažidesse.
1971. aastal lõpetas Mapplethorpe Pratti instituudi Brooklynis. „Jesus of California” — üks tema esimesi töid pärast kunstikooli lõpetamist kujutab rastrimontaažis teostatud palja ülakehaga ja avatud vööga tugevat meest, kes mõlema käega hoiab jalge vahelt kinni.
Andy Warhol oli ammugi oma „Boy-Book”-joonistused trükki andnud ja oma meestefilmid vändanud, kui Mapplethorpe 1973. aastal New Yorgi Light Gallery‘s oma esimese näitusega maha sai. 1970. aastate keskel muutusid Mapplethorpe’i motiivid üha julgemaks ja fotodel hakkasid domineerima järjest suuremate väntadega mehed. 1978. aastal tehtud fotol on kujutatud meest, kes on oma jämeda riista asetanud alusele nagu ohvrianni lõbualtarile.

Mapplethorpe valis modelle New Yorgi nahk- ja S/M-meeste hulgast. Oli ta ju oma karjääri alguses öösiti sageli hulkunud kõikvõimalikes homobaarides ning ta teadis väga hästi, kust mida leida on. Tema seksipartneriteks olid aga enamasti ürgsed mustad mehed, kes pidid teda võtma. Sageli pildistas Mapplethorpe oma partnereid vahetult pärast kirglikku armumängu ja sellepärast peegelduvad paljude modellide nägudel ja genitaalidel äsjase orgasmi jäljed. Tema kollaažid ja fotod alasti poistest, madrustest, pissivatest nahkmeestest, meistritest, töölistest ning suurte sugutitega mustadest meestest mõjuvad paljude vaatlejate ja kriitikute meelest pornograafiliselt. Kuid need ürgsed, mehelikud ja erootilise auraga modellid võivad mõjuda eemaletõukavalt ainult neile, kes toovad seksuaalsuse ja erootika kaksikmoraali altarile. Nagu öeldud, on mõne meelest Mapplethorpe kunstnikuna eelkõige pornografist. Tõsi, kuid sel juhul ta väärtustas pornograafilise foto. Alati, kui räägitakse erootika ja pornograafia vahelisest piirist, armastatakse väita, et pornograafiline foto on liialt meelas, ilma vaimuta ning kommertslik. Erootiline foto olevat aga „õige kunst”. Erootiline foto sunnib vaatajat fantaasiat appi võtma aimamaks ära seda, mida foto jätab varjatuks. Pornograafiline foto aga näitab kõike. Ja siit paradoksaalne üldistus – mida suurema riistaga mees, seda pornograafilisem foto. Väikese peenisega mehe aktifotot pole eales pornograafiliseks peetud! Vaat siis, kuhu koer on maetud! Mapplethorpe’i jaoks oli aga „liiga paljas mees” pigem vahend eesmärgi saavutamiseks kui eesmärk omaette. Kuid vaieldamatult on tema aktifotod homoerootilised, mis ongi ehk üheks põhjuseks, miks heterokriitikud tema loomingut pornograafiliseks tembeldavad.

Üks esimesi naisi, kes võis Mapplethorpe’i fotoaparaadi objektiivi ette astuda, oli rock’n rolli poetess Patti Smith. 1946. aastal Chicagos sündinud lauljanna sattus 1960. aastate lõpus sel lihtsal põhjusel Mapplethorpe’i korterisse, et uks oli lahti. Hipist neiu hakkas kunstiüliõpilasega sõbrustama. Mapplethorpe oli homo, Patti aga lesbi. Hoolimata oma tegelikust kalduvusest abiellus Patti bändi Motor-City-Five kittaristi Fred Smithiga.
Robert ja Patti rääkisid omavahel kõigist probleemidest, ka oma armuvalust. Eelkõige aga mõjutasid Patti ja Robert teineteist loomingulises mõttes, sest läbimurde saavutasid nad mõlemad peaaegu üheaegselt. Mapplethorpe kujundas kõik lauljanna plaadiümbrised, millest mõjuvaim oli „Horses” (1975). Hobused olid Patti jaoks ähvardava seksuaalse energia metafooriks.
Naisi ei armastanud Mapplethorpe pildistada. Kui ta vahel ka mõnda kõrgema seltskonna daami fotografeeris, siis vaid ehk honorari pärast. Fotodel näevad Paloma Picasso ja Kathleen Turner välja nagu oleks neid üles võetud 1950. aastatel. Kahvatu mingi ja suletud silmadega vürstinna Gloria von Thurn und Taxis näeb aga fotol välja nagu külm ja kiretu jääkuninganna. Ainuke naine, keda Mapplethorpe sageli pildistas, oli Arnold Schwarzeneggeri proportsioonidega Lisa Lyon. Mapplethorpe’i silmis oli ta olend, kelle puhul hajusid sooliste erinevuste piirjooned. Fotograaf jumaldas seksuaalsust. Isegi tulbid, liiliad või orhideed mõjuvad tema fotodel nagu suguelundid. Kuid eks õied ju olegi taimede paljunemisorganid.

1980. aastatel domineerisid Mapplethorpe’i loomingus värvilised mehed. Nende musklis kehasid, karvaseid jäsemeid ja suuri suguteid kasutas ta põnevateks avastusreisideks erootika maailma.
„Ma olen ennast välja elanud,” ütles ta, vastates küsimusele, kuidas ta oma AIDSiga toime tuleb. 1978. aastal rääkis ta usalduslikult Andy Warholile, et ta teeb igal aastal mitu „seksipuhkust” San Franciscos. „See on terves Ameerikas parim koht nikkumiseks.” 1986. aasta suvel sai Mapplethorpe teada, et ta on HIV-positiivne, sama aasta oktoobris pidi ta esimest korda statsionaarsele ravile minema. Arstid andsid talle ikka ja jälle lootust ning ka ta ise ei vandunud alla. Pea iga päev viibis ta seltskondlikel olengutel. Teda haavas väga, kui ühel õhtusöögil ei tahtnud tema endine soosija Andy Warhol tema kõrvale istuda, kuna kartis paaniliselt nakatumist. Kuid samas pidi Warhol tunnistama, et Mapplethorpe näeb tervem välja kui kunagi varem – tõenäoliselt katsetatakse tema peal mõnda uut ravimit. See kohtumine toimus 10. veebruaril 1987. Kaksteist päeva hiljem, 22. veebruaril, lahkus Andy Warhol elavate keskelt – ta suri sapipõieoperatsiooni tagajärjel. Mapplethorpe elas temast kauem rohkem kui kaks aastat ning suri 9. märtsil 1989. Sellest ajast peale vaidlevad Ameerika muuseumid tema kunstipärandi väärtuse üle. Mõnes USA osariigis mindi isegi nii kaugele, et prokurörid keelasid näitustel sadomasohhistlikke stseene kujutavate fotode väljapaneku. Kuid just sedalaadi moraalijüngrite aktsioonid vallandasid tohutu huvi Mapplethorpe’i piltide vastu. Moraaliapostlitele tuleb ikka ja jälle meelde tuletada igivana mõttetera: keelatud vili on magus!

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Wilhelm von Gloeden – fotograaf paradiisis (galerii)