Kui rikas oli Hitler ja kes olid tema pärijad?

3 minutit lugemist

30. aprillil 2020 möödus 75 aastat Adolf Hitleri enesetapust. Füüreri surmahetkel oli tema Berchtesgadeni hoiupanga kontol 91 698,77 marka, Hitleri raamatut „Mein Kampf“ kirjastanud Franz-Eheri kontol aga umbes 7 miljonit marka. Lisandusid veel kinnisvarad (eelkõige Berghofi residents, aga samuti 398 m² korter Münchenis Prinzregentenplatz  16), samuti suur kunstikogu.

Hitleri erakorter asus Münchenis Prinzregentenplatz  16 asuvas majas (ehit 1900) kolmandal korrusel. Praegu asub füüreri ruumides politseijaoskond. Valik tehti selline sellepärast, et korter ei saaks muutuda (neo)natside palverännaku kohaks.

Hitler, kes avalikkuses lõi endast pildi kui tagasihoidlikust ja askeetlikust inimesest, oli seega üsna jõukas. Raha andis ta üsna heldelt välja, et aga endast head muljet jätta, inimesi rahaannetustega endaga siduda ja oma suurusluulust kantud projekte finantseerida. Ainuüksi Berghofi residentsi ümberehitamine ja selle juurde kuulvate arvukate hoonete, juurdehitiste ja varjenditega läks maksma umbes miljard marka.
Oma varanduse oli Hitler kokku ajanud väga erinevatel viisidel. Juba 1920. aastatel annetasid tema pooldajad talle nii sularaha, kuid majanduskriisist tingituna ka väärisesemeid. Hiljem annetasid Saksa suurfirmad natside parteile miljoneid. Annetajate hulgas oli isegi USA ettevõtja Henry Ford.

Kaldume pisut teemast kõrvale. Paadunud antisemiit Henry Ford andis 1920. aastal välja raamatu „The Internatinal Jew: The World’s Problem“, mis oli kokku pandud tema ajalehes „Dearborn Independent“ ilmunud artiklitest. Hitler oli seda saksa keelde tõlgitud raamatut juba 1920. aastatel lugenud ja sellest inspiratsiooni saanud. Samal 1920. aastal finantseeris Ford „Siioni tarkade protokollide“ tõlkimist inglise keelde ja selle väljaandmist USAs. Nimetatud raamat on tõenäoliselt esimene kogu maailmas laialt levinud vandenõuteooria. (Loe „Maaja” kodulehel: „Siioni tarkade protokoll” ehk kui valel on väga pikad jalad.)
Rangelt võttes olid kõik rahalised annetused tehtud NSDAP-le (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei), kuid Hitler ei teinud kunagi vahet parteikassa ja enda rahakoti vahel. Riigikantslerina ja presidendina teenis ta aastas 60 000 marka. Muide puhtalt, sest alates 1935. aastast ei esitanud füürer enam ühtegi maksudeklaratsiooni ja 1934. aastaks kasvanud maksusumma 405 494 marka laskis ta lihtsalt korstansse kirjutada.

Adolf Hitler tervitab rahvast vana Riigikantseli rõdul 22. mail 1939 Itaalia välisminister Caleazzo Ciano (Hitlerist vasakul, Ciano kõrval väljasirutatud käega on Saksa välisminister Joachim Ribbentrop) pärast nn Teraspakti sõlmimist. Marssalikeppi (paremal) hoiab Wilhelm Keitel .(Koloreeritud foto.)

Suurema osa teenitud rahast tõi aga sisse kurikuulus „Mein Kampf“, mida 1945. aastaks oli trükitud 9,84 miljonit eksemplari. 29. aprilli öösel 1945 tehtud testamendis pärandas Hitler oma maise vara parteile ja kunstikogu Linzi linnale. Nii nagu kogu muu NSDAP vara, konfiskeerisid liitlased ka füüreri vara, mis hiljem anti üle Baieri liidumaale. (Baierile sellepärast, et Hitler kodanikuna oli registreeritud Berchtesgadenis.)
Vaidlused Hitleri päranduse üle algasid siis, kui füürer 25. oktoobril 1956 ametlikult surnuks kuulutati. 1959. aastal tunnistasid Müncheni ja Berchtesgadeni esimese astme kohtud Hitleri õe Paula (1896–1960) ja tema surnud poolõe Angela kahe lapse nõudeid pärandvara osale, kuid mitmesugustel põhjustel ei makstud neile füüreri pärandvarast pennigi.
Eva Brauni perekonna esitatud nõuded (eelkõige Münchenis asuvale korterile) lükkas esimese astme kohus tagasi põhjendusega, et Eva Braun oli surnud mõni minut enne oma abikaasat Adolf Hitlerit ega saanud seetõttu olla füüreri pärija. Suurem osa Hitleri pärandusest – nii nagu ka teiste kõrgete natsituusade oma – kasutati hüvitisena natsirežiimi ohvritele.

NB! Esimese astme kohtu otsus Eva Brauni sugulaste nõudmise osas on natuke imelik. Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et kõigepealt hammustas Eva Braun katki mürgiampulli, Hitler kogus veel paar minutit julgust, ja olles veendunud, et armastatud naine on surnud, võttis julguse kokku ja laskis endale kuuli pähe. Kõik tunnistajad viibisid kordoris, nende ja Hitleri kabineti vahele jäi kaks ust, ja mis seal uste taga ja millal täpselt toimus ei tea keegi.

©Peter Hagen

0

Your Cart