Püha Elmo tuled

Enamik meremehi on suuresti ebausklikud. Nende laevadega juhtub ühtelugu kõiksugu tavatuid asju ja merel kipuvad nad sageli tõlgendama üleloomulikuna isegi seda, millel nad muidu suurepäraselt teavad olevat selge loogilise põhjenduse. Iga seesugune natuke tavatum sündmusteahel üksnes suurendab nende usku irratsionaalsesse.

Püha Elmo tuled on imelik tuledemäng, mida enamasti on nähtud purjekate – aga ka tänapäeva laevade – mastide ümber ja taglases. Selle kohta on öeldud, et see on märgiks, et meremeeste kaitsepühak on läheduses, heisates oma lipu kaitsealusel laeval: isevärki tulekerad ja tulede veiklemise laeva kohal.
Tegelikult on siin tegu staatilise elektriga, nn. koroonalahendustega atmosfääris, mis tekivad teravikel tugeva elektrivälja, näiteks äikese ja talvel tuisu korral. Need ei suuda kedagi rohkeni kaitsta, kui mõnede autosõitjate tuuleklaasil kõlkuvad titesussid, kuid ükskord ammu näitasid sündmused siiski tõestavat vastupidist.
Aastal 1873 hirmsa tormi ajal Queero kalamadalikel märkas ühe laeva kapten tormist räsitud laevavrakki, kus silmnähtavalt oli tulekahju. Kapten arvas selle olevat prantsuse laeva Bretagne’st ja kutsus ühe oma prantslasest madruse, et ka see asjaloo kohta oma arvamust avaldaks. Meremees heitis vaid ainsama pilgu taamal abitult õõtsuvale vrakile, mille taglastus näis põlevat, ja pahvatas naerma. Ülejäänud meeskonnaliikmed vahtisid teda hämmastunult. Mis mees see küll niisugune oli, kes naerab õnnetusse sattunud omaenda kaasmaalaste iile hukkumisele määratud tules leegitseval laeval?
Prantslane selgitas, miks ta naerma hakkas. „See laev,” ütles ta, „oli hirmsast tormist hoolimata täiesti turvalises olukorras ja olgugi et ta oli kaotanud kõik oma mastid ja kogu taglastuse, tähendas „tuli“ tema pardal seda, et kõikide meremeeste kaitsepühak Elmo turvab laeva ja viib selle vigastamatult läbi tormi.” Teised mehed aga leidsid, et on vaid üks šanss tuhandest, et laevavrakk tormis vee peale jääb. Oli ju nende enda vähimatki viga saamata laev ikkagi suures ohus. Ägedasti õõtsuv prantsuse vrakk aga kadus neil vihmas ja kõrgete lainete vahel varsti silmist.
Ometi silmati vrakki järgmisel ööl jälle ning selle meeskond, kellel midagi häda ei paistnud olevat, toodi üle teisele laevale. Kõik 18 meest pääsesid triivivalt vrakilt. Kas nad olid olnud lootuse kaotanud või paanikas, kui laevavrakk läbi tormi ulpis?
„Ei sugugi,“ kostsid prantsuse meremehed. „Kui Püha Elmo on meid oma hoole alla võtnud ja tema lipud lehvivad taglastuse ümber, mis ohtu meil siis enam karta on?“
Seesugustest „imetegudest“ liigub meremeeste hulgas teisigi legende. Võib-olla et teadus oma loogiliste seletuste otsimisega pole tõesti just alati nõus meresõitjate naiivse võitu uskumustega.

NB! Loe ka:
Kummituslaevad
Meremeeste uskumusi