Kummituslaevad

16 minutit lugemist

Hoovused ei kanna edasi mitte ainult pudeleid. Sageli ujuvad mööda meresid ning ookeane ilma rooli ja kompassita laevad. Purjelaevade ajastul oli meresõitjate sõltuvus loodusjõududest väga suur. Enamikul juhtudel oli karile sattunud laev määratud hukkumisele, tema meeskond püüdis ennast võimalikult kiiresti paatidega päästa. Sageli sundisid ka muud asjaolud meeskonda oma laeva rutuga maha jätma. Teades, et laeva päästa ei saa, jätsid meremehed selle saatuse hooleks. Lood inimtühjadest viirastuslaevadest, mis said tuntuks alates 17. sajandist, annavad kõneainet tänapäevalgi…

Kuid mahajäetud laevad alati ei hukkunud. Tavaliselt ei läinud madalale sattunud laevadest põhja need, mille lastiks oli puit või mõni muu vee peal püsiv materjal. Meretõus, lained või voolus kangutasid purjeka madalalt või karidelt lahti ja see hakkas lekkivale kerele vaatamata ujuma sinna, kuhu merestiihia teda kandis.
Mõnikord heitis torm sellise triiviva laeva kaljusele rannale ja ta purunes pilbasteks, kuid juhtus ka seda, et mahajäetud laev hulkus kaua aega mööda ookeani ja tihti märkasid teda möödasõitvad laevad.
Kui mahajäetud laev oli tormis kaotanud mastid, siis sõltus tema edasine saatus peaaegu täielikult merehoovustest, sest reelinguni vees istuva taglaseta laeva liikumisele avaldab tuul minimaalset mõju, kuigi hoovuste sõltuvus tuulest on küllaltki märgatav. Just sellised sügavalt vees istuvad laevad kujutasid endast teistele laevadele suurt ohtu. Kui nad sattusid tiheda liiklusega faarvaatritele, tekkis kokkupõrke oht, sest mahajäetud laevadel polnud ju mingeid märgutulesid.
Veel 19. sajandilgi tuli inglastel ja ameeriklastel sageli välja saata sõjalaevad mahajäetud laevade või nende jäänuste hävitamiseks. Nii palju oli neid!
Meremeestel oli juhust näha mahajäetud kuunareid, prikke, brigantiine ja parklaevu, mis nagu tondid kerkisid esile ookeani uduvinest. Meresõidu ajalugu teab palju juhtumeid, kus tondina ringihulkuvalt laevalt leiti meeskonnaliikmeid, kes olid igaveseks tardunud mitmesugustes poosides…
11. oktoobril 1775 tegi Inglise vaalapüügilaev „Herald“ Gröönimaast läänes ebatavalise avastuse: jäämägede vahel triivis laev, ja hoolimata ohust, mida jäämäed endast laevale kujutavad, ei olnud tekil näha ühtegi hingelist. Igal juhul halb märk.
Nurisedes lasksid madrused kapten Johnsi käsul vette päästepaadi, et tundmatu laeva juurde sõita.

Purjelaevade ajastul tähendas arktilistes vetes merestiihia meelevalda jäämine laeva meeskonnale kindlat hukku.

Laeva tekk oli kaetud paksu jääkihiga, ühtegi heli polnud kuulda. Ruhvis lõi aga ninna lausa hingemattev laibahais: 38 kois lamas igaühes meremehe laip. Iga mees oli endale kõikvõimalikke katteid ja tekke peale tõmmanud. Kuid arktilise pakase eest ei suutnud miski kaitsta. Kogu meeskond oli surnuks külmunud.
Kaptenikajutis istus lauale naaldunud mees, käed välja sirutatud, kirjutussulg sealsamas kõrval, logiraamat ees. Kajutis oli veel ühe naise, tekiga kaetud väikese poisi ja ühe meremehe laip. Vaalapüügilaeva meeskonnal puudus vähimgi tahtmine jubedalt haisvat tondilaeva üksikasjalikumalt läbi otsida. Madrused võtsid logiraamatu kaasa ja lahkusid laevalt.
Suurem osa logiraamatust läks aga transportimisel kaotsi, kuna see oli samuti külmunud ja lagunes oma köitest laiali. Järele jäid vaid logiraamatu esimesed ja viimased ülestähendused. Nende põhjal rekonstrueerisid vaalapüüdjad laeva saatuse.
Selgus, et tegemist oli „Octaviuse“-nimelise alusega, mis oli 1761. aastal alustanud Inglismaalt reisi orienti ning aasta pärast ka sihtpunkti jõudnud. Tagasireisiks valis kapten Hendrick van der Huel teadmata põhjusel ohtliku loodeväila. (Loodeväil on 5780 km pikkune meretee, mis ühendab Ameerikat Atlandi ja Vaikse ookeaniga.) Alaskast põhja pool jäi „Octavius“ jäävangi. Võib vaid aimata, kuidas mehed jäist külma taluma pidid, seda enam, et laeval puudus polaarsõitudeks vajalik varustus. Laeval polnud ka tugevdatud konstruktsiooni, puudusid ahjud ja põletusmaterjal, samuti polnud laevas piisavalt toitu, rääkimata meremeeste isiklikust varustusest.
Viimane sissekanne logiraamtusse oli tehtud 11. novembril 1762: „Oleme juba seitseteist päeva jäävangis. Meie umbkaudne positsioon on 160 kraadi läänepikkust ja 75 kraadi põhjalaiust. Tuli kustus eile, kapten üritas seda uuesti süüdata, kuid edutult. Ta andis tulekivi ja rauatüki maadile (allohvitserile – autor) üle. Kapteni poeg suri täna hommikul ja tema naine ütles, et ta seda kohutavat külma enam ei talu. Ülejäänud meeste jaoks jääb vaid lõputu valu ja piin.“
13 aastat triivis „Octavius“, enne kui vaalapüüdjad ta leidsid. Kummalisel kombel asus laev Gröönimaa vetes, seega loodeväila idaosa lõpus. Kui laev jäi jäävangi, asus ta aga Alaskast põhja pool. Tõenäoliselt olid hoovused ja tuuled kandnud laeva läbi loodeväila. Suvi-suve järel tõukasid hoovused laeva üha kaugemale itta, talvel jäätudes ja jäävangi jäädes ning lühikese arktilise suve ajal edasi triivides, kuni jõudis lõpuks Põhja-Atlandile…
Ühel 1850. aasta ilusal suvepäeval ilmus parklaev „Sea Bird“ Rhode Islandi rannikule Newporti lähedal. Laev liikus kõikide purjede all ning ei kavatsenudki kurssi muuta, kuigi tema ees oli karide kett. Rannavalve tegi ohu eest hoiatamiseks mitu tühja kahurilasku. Kui karideni olid jäänud mõned meetrid, tõstis hiiglaslik laine laeva üles ning kandis selle üle kaljude. Purjed muutusid ribadeks ning laev tormas ninaga liivakaldasse. Kuivale paisatud laeva pardale saabunud rannavalve esindajad ei leidnud sellelt ühtegi elavat hinge. Ainult väikene koerakene tervitas neid rõõmsa haukumisega… Laevaköögis seisis pliidil soe teekann, kubrikus aga oli tunda tubakalõhna.
Laeva logiraamatust sai selgeks, et parklaev suundus kohvilaadungiga Hondurasest Newporti. Kapteniks oli John Darem. Tema isiklikud asjad, samuti ka dokumendid, oli omal kohal.
Möödus kaks nädalat. Purjekas tühjendati, püüti vette lükata, kuid siis tõusis torm. Kui ookean uuesti vaikseks jäi, ei olnud liivakaldal „Sea Birdist“ enam jälgegi. Laev kadus nii kui tema meeskond enne seda…
28. veebruaril 1855 karjus purjelaeva „Maraton“ vahimadrus: „Puri!“ Vastutuleval laeval olid heisatud kõigest kaks purje, selle tõttu oli selle kiirus väike. Kui laevad teineteisest mõne kaabeltau kaugusel olid, nägi „Maratoni“ kapten selle nime – „James Chester“, kuid vaadates binoklist, märkas, et laeva tekk oli tühi.
Kapten suundus isiklikult „Chesterile“ ning konstateeris, et purjede varustus oli heas seisukorras, päästepaat kohal, trümmis ja meeskonnaruumis on piisavalt toiduaineid ja vett, kuid kapteni kajutis puuduvad kompass ja laeva logiraamat. Ja ei mingit meeskonda!
Kümme aastat hiljem ilmus iiri sadama Corki reidile suur laev.
Kiirust vähendamata tormas see kaldamadalikule. Inimesi pardal ei olnud. Puutumata oli punasest puust laadung, kohal olid madruste isiklikud asjad ja laevadokumendid, väljaarvatud logiraamat. Ei laeva ega kapteni nime välja selgitada ei õnnestunud. Tundus, et see oli tulnud eikuskilt.
22. septembril 1860 avastas Inglise vaalapüügikuunar „Hope“ Drake’i väinas jääga kaetud purjeka. Selle mastid ja taglas olid purunenud, purjedest olid jäänud räbalad.
Kui inglased „jäälaeva“ kaptenikajutisse astusid, leidsid nad avatud logiraamatu taga istumas surnud mehe. Viimse lausena oli raamatusse kirjutatud:
„4. mai 1823. Juba 71 päeva pole laevas toitu. Ma olen ainuke elusolend pardal…“
Laevast leiti veel mitu külmunud laipa. Kajutis olevate dokumentide järgi tegi Inglise Admiraliteet kindlaks, et laeva nimeks oli „Jenny“.

„Jenny“ viibis jäävangis 37 aastat!

Laev asus oma saatuslikule reisile Peruu sadamast Callaost, 17. jaanuaril 1823 aga sattus Drake’i väina piirkonnas triivjäässe, mis edasiliikumise võimatuks tegi. „Jenny“ viibis jäävangis 37 aastat!
Meeskonna poolt mahajäetud laevad teevad mõnikord läbi väga imepäraseid ja pikki reise. Lubatagu esitada mõned näited, mis annavad ettekujutuse nendest eksirännakutest.
13. märtsil 1888 jäeti tugevasti lekkiv Ameerika kuunar „White“ meeskonna poolt maha Long Islandi lähedal. Kuid laev ei läinud põhja ja hakkas triivima Põhja-Atlandi vetes. Korduvalt nähti kuunarit möödasõitvatelt laevadelt. Kuna triiviva kuunari mastis ikka veel rippus hädasignaal, saatsid paljude laevade kaptenid kuunarile päästemeeskonnad.
11 kuu jooksul tegi kuunar „White“ sõidu üle Atlandi, läbides rohkem kui 5000 meremiili. 1889. aasta algul sõitis juhita laev Šotimaa lähedal Hebriidi saarestikku kuuluva Lewisi saare juures madalikule…
4. detsembril 1872 aastal märgati pargaselt „Dei Gratia“, mis suundus üle Atlandi ookeani Gibraltari väina, horisondil purje. Kui laevad teineteisele lähenesid, tuli välja, et pargasega ühel kursil liigub brigantiin „Mary Celeste“.
See oli hämmastav kohtumine. Pargas ja brigantiin seisid New Yorgi sadamas peaaegu parras parda vastas, kuid „Mary Celeste“ väljus merele 7. novembril, „Dei Gratia“ aga 15. novembril. Laevade kohtumine tähendas seda, et pargase kiirus oli suurem brigantiini kiirusest. See pani punkti heade tuttavate – „Dei Gratia“ kapten Morehouse ja „Mary Celeste“ kapteni Briggsi vaidlusele selle üle, kelle laeva peetakse kiiremaks. Kuid brigantiiniga oli midagi valesti. Esiteks, „Mary Celeste“ ei vastanud pargase masti tõmmatud signaalidele. Teiseks liikus brigantiin siksakis, nagu oleks laeva rooli taga olnud purjus inimene. Kolmandaks, ühtlase vaikse tuulega oli kõikidest purjedest lahti ainult tormipuri. Kui laevad veelgi lähenesid, nägid „Dei Gratia“ pardal viibinud meremehed, et „Mary Celeste“ tekk on tühi. Kapten Morehouse andis korralduse paat vette lasta. Üle parda rippuvate trosside abil ronisid meremehed pardale.

Kui inglased „Jenny” kaptenikajutisse astusid, leidsid nad avatud logiraamatu taga istumas surnud mehe…

Brigantiin oli parema parda poole kreenis (laeva trümmis oli kolm ja pool jalga vett). Kõiges ülejäänus oli laev heas korras, ainult trümmi viiv luuk vedeles laeva pardal.
Veel oli purustatud kompass ning puudu olid päästepaadid. Kapteni kambrist olid kadunud sekstant ja teised seadmed; dokumentidest oli alles ainult logiraamat, kus viimane sissekanne oli tehtud 24. novembril, otsustades aga seal näidatud laiuse ja pikkuse kraadide järgi oli selle aja jooksul liigutud umbes 500 miili. Laeva meeskonnaruumis olid kotid madruste asjadega täielikus korras, nööril kuivas pesu. Kapteni kajutis oli teiste asjade hulgas väikene füsharmoonia (harmooniumitaoline muusikariist), kohver lasteriiete ja mänguasjadega, voodi all aga lebas roosteplekkidega mõõk. Ja ei ühtegi elavat hinge! Kui „Dei Gratia“ meremehed kavatsesid juba paatidesse laskuda, kuulsid nad kassi näugumist. Laoruumi kapis istus roheliste silmadega must kass. Oma laevale tagasi pöördunud, kandis kapteni abi Morehousele nähtust ette. See käskis kolmel madrusel brigantiinile tagasi pöörduda, kass kaasa tuua ning juhtida „Mary Celeste“ „Dei Gratia“ taga Gibraltarile. Väikene karavan jõudis sinna 12. detsembril. Välja õnnestus selgitada järgmist. Brigantiin „Mary Celeste“, pikkusega 103 jalga ja veeväljasurvega 282 tonni, väljus tõepoolest New Yorgi sadamast. Selle pardal oli 11 inimest: kaheksa meeskonnaliiget, kapten Benjamin Briggs, tema naine ja väike tütar. Laadungiks olid tünnid piiritusega ja hülgerasvaga. „Mary Celeste“ vöörtäävil avastati allpool süvisejoont muljutud koht – ilmselt millegi kõvaga kokkupõrke jälg.

Brigantiin „Mary Celeste” oli üks kuulsamaid kummituslaevu.

Algselt ei olnud brigantiinil mitte kaks päästepaati, vaid üks, nagu selliste mõõtmetega laevade puhul kombeks. Pruunid jäljed ratsaväe mõõgal, nagu näitas spetsiaalne uurimine – olid banaalsed roosteplekid, mitte veri. Füsharmoonia kuulus missis Briggsile, lasteriided aga nende tütrele. Uurimisorganid saatsid päringud sadamalinnadesse mõlemal pool Atlandi ookeani. Sellega uurimine peatati.
Kapten Morehousile maksti 1700 naela preemiat, brigantiin aga anti üle selle valdajale James H. Winchesterile. Järgneval 13 aastal käis „Mary Celeste“ 17 korda käest kätte, kuni uppus Haiiti saare lähistel…
Ameerika kuunari „Fanny Wallstone’i“ jättis tema meeskond maha Hatterase neeme juures 15. oktoobril 1891. Laeval oli suur lekk, aga et lastiks oli metsamaterjal, siis jäi ta ujuma. Kuunari purjed olid alla lastud ja ta liikus edasi peamiselt hoovuste mõjul. Võimsasse Golfi hoovusesse sattunult liikus „Fanny Wallstone“ ligi aasta aega, läbides keskmiselt 36 miili ööpäevas. Lõpuks sattus ta Sargasso merre, kus ta hoovuste mõjul hakkas liikuma mööda suletud ringi. Kuunari keskmine kiirus Sargasso meres langes 4–9 miilini ööpäevas. Kokku läbis „Fanny Wallstone“ üle 8000 miili, triivimisaeg aga ulatus kolme aastani. Selle aja jooksul nähti kuunarit ja määrati tema asukoht kindlaks 46 korda, mis võimaldas tema triivimise skeemi küllalt täpselt fikseerida.
21. oktoobril 1894 nähti „Fanny Wallstone’i“ viimast korda. Pärast seda kadus kuunar ookeani pinnalt, kusjuures see juhtus umbes samas paigas, kuhu meeskond ta kolm aastat tagasi oli maha jätnud.
1. juunil 1893 lahkus Aleuudi saartelt Ameerika kuunar „Star“, pardal 13 meeskonnaliiget ja lastiks metsamaterjal ning nahad. Kurss oli Hawaii. Midway saare juures jooksis laev karile. Meeskond lahkus laevalt kahel päästepaadil ja võeti varsti Inglise parklaeva „Ecclefechan“ pardale.
Kolme nädala pärast teatas Ameerika parklaeva „Dun“ kapten sadamavõimudele, et ta nägi 70 miili põhja pool Midway saart kuunarit „Star“ merel täispurjes kihutamas. Kapten kinnitas, et ta ei või eksida, sest tundis seda laeva hästi. Seda teadet jäid võimud uskuma alles nelja kuu pärast, kui kuulsid kuunarist „Star“ Inglise auriku kaptenilt, kes nägi triivivat laeva 400 miili lääne pool San Franciscot, s. t. umbes 1000 miili sellest kohast, kus meeskond kuunari maha jättis. Inglise kapteni kinnituse kohaselt sõitis „Star“ tihttuules tema aurikust mööda ühe kaabeltau kauguselt. Inimesi tekil näha ei olnud.
1893. aasta oktoobris nägid tontkuunarit Fanningi saare majakavahid ja ühe laeva kapten. Keegi ei tahtnud siis uskuda, et juhita laev, mis juba korra oli karidel „hukkunud“, jätkab sõitu. Kuid fakt jäi faktiks: „Star“ hulkus edasi mööda ookeani.
Ameeriklaste organiseeritud otsingud ei andnud mingisuguseid tulemusi, nelja kuu pärast aga nähti salapärast kuunarit Phönixi saarestikus Hulli saare juures. Seejärel ei olnud peaaegu kolme aasta kestel kuunarist „Star“ mitte mingeid teateid. Alles 1896. aasta augustis leiti ta samalt madalalt Midway saare juures, kuhu ta oma meeskonna poolt oli 1893. aastal maha jäetud…
1895. aasta alguses sattus Inglise kuunar „Alma Cummings“, mille lastiks oli metsamaterjal, Põhja-Ameerika idaranniku juures tugeva tormi kätte ja kaotas kogu taglase. „Alma Cummingsi“ õnnetu meeskonna võttis pardale möödasõitnud aurik. Kui meeskond kuunari maha jättis, istus see peaaegu reelinguni vees ja oli iga hetk põhja minemas.
Kuid läks mööda mõni nädal, ja ühe priki kapten teatas Inglise võimudele, et ta nägi Atlandil mastideta kuunarit, mille vööril oli kiri „Alma Cummings“. Mõne aja pärast hakkas selliseid teateid tulema ikka rohkem.
Selgus, et kuunar ei läinud põhja. Esialgu triivis ta Golfi hoovuse mõjupiirkonnas, seejärel sattus Atlandi Põhja-ekvatoriaalhoovusse. „Alma Cummings“ pandi mitu korda põlema, et teda hävitada, kuid iga kord põles ainult kere veepealne osa.
1896. aasta keskel, pärast poolteiseaastast triivimist, võttis kuunari oma võimusesse Kariibi hoovus ja heitis ta Panama maakitsuse juures randa. Kohalikud elanikud lammutasid vraki…

Parklaev „Dumfriesshire“.

20. sajandi alguses sattus Inglise kolmemastiline parklaev „Dumfriesshire“ Vaikse ookeani lõunaosas tormi kätte ja hakkas tugevasti lekkima. Kui meeskond oli veendumusele jõudnud, et laev varsti hukkub, asus ta päästepaatidesse ja sõitis minema.
Mõne nädala pärast märkas keegi Uus-Meremaa farmer kaldalt, et merel triivib suur purjekas. Kuna laeval ei paistnud olevat ühtki elusolendit, otsustas mees asja uurida. Laev osutus „Dumfriesshire’iks“. Samal päeval kuulutas farmer leitud laeva enda omanduseks. Uus-Meremaa võimud müüsid laeva koos laadungiga 25 000 naelsterlingi eest maha ja andsid poole sellest rahast „leidjale“…
Esines juhtumeid, kus „kummituslaevadeks“ muutusid ka aurikud.
Kõige põnevam oli auriku „Baychimo“ saatus. Laev (70 m pikk 1322 brt) ehitati 1911. aastal ühe saksa reederi jaoks. Pärast Esimest maailmasõda anti laev reparatsioonina üle Inglismaale. 1921. aastal sai laeva omanikuks kuulus Hudson Bay. Laev kündis 10 aastat rahulikult merd ja siis see juhtus. 1. oktoobril 1931 sattus „Baychimo“ tagasiteel Vancouverisse tugeva tormi kätte ja jäi jäävangi. Jää pressis laeva igast küljest nii et aluse kere nagises. Kapten John Cornwell ja 29 meeskonnaliiget jäid veel kaheks nädalaks pardale lootuses, et ilma paranedes laev jäävangistusest vabaneb. Laev aga nagises endiselt jää surve all. Suurest hirmust otsustasid mehed laevalt lahkuda. Kapten ja osa mehi tegid aga laeva lähedale jääle laagri üles, lootuses, et laev pääseb ükskord vabasse vette. Mehed passisid laagris kuu aega.

Arktika kummituslaev „Baychimo” triivis ookeanis 38 aastat!

Ühel heal päeval oli laev kadunud. Oletades, et laev on järjekordse tormi ajal uppunud toimetati ka ülejäänud mehed lennukiga mandrile. Kuid möödus kõigest nädal ja üks jahimees teatas, et on „Baychimot“ näinud, seekord 43 miili kaugusel kohast, kus ta viimati maha jäeti. Kapten istus lennukisse ja hakkas oma laeva otsima. Lennukil õnnestus maanduda siledale jääväljale. Selgus, et laev oli tugevasti vigastatud. Mehed arvasid, et laev võib iga hetk uppuda. Nad tõid laevast välja hunniku karusnahku ja lendasid mandrile tagasi. Näis, et sellega võis loo lõppenuks lugeda. Kuid oh ei! „Baychimot“ nähti veel palju kordi, ja nimelt 38 aasta jooksul, kusjuures laev oli selle aja jooksul triivinud sadu miile. Lõpuks sai laev nii kuulsaks, et teda hakati nimetama „Arktika kummituslaevaks“. Laeva nähti veel 1935. aasta septembris ja 1939. aasta novembris. Mõlemal korral riskisid mehed minna laeva pardale. Kuid jää oli pressinud laeva vööriosa nii kõrgele, et polnud vähimatki lootust alust päästa.
Pärast Teist maailmasõda nähti Arktika kummituslaeva veel 1962. aasta märtsis. 1969. aastal nähti laeva viimast korda Alaska põhjaranniku lähedal. „Baychimo“ ikka veel ei lekkinud, kuigi oli paakjääst ümbritsetud. Asjaolu, et laeva enam kunagi ei nähtud, saab seletada sellega, et mingil hetkel ei pidanud ammugi tugevasti roostes laevakere jää survele vastu, alus hakkas lekkima ja lõpuks uppus.
„Baychimo“ saatus on harukordne erand, sest teadaolevalt pole ükski laev nii kaua merel „kummitanud“.
Usaldusväärsete andmete puudumine laeva saatuse kohta on tiivustanud kõikvõimalike ebausklike ja esoteerika fännide fantaasiat. Võib-olla ühel päeval ilmub Arktika külmas udus nähtavale salapärane kummituslaev. On ju siin maailmas juhtunud veelgi ebatavalisemaid asju…

©Peter Hagen

0

Your Cart