Nord Streami ründamine – Kas Saksamaa kõige ohtlikum poliitiline enesepettus?

On hetki, mil riik on sunnitud kogu oma välispoliitika ümber hindama. Nord Streami juhtum kuulub nende hulka. Paljastused, mille kohaselt üks süüdistatav nimetab end Ukraina relvajõudude liikmeks ning operatsioon võidi läbi viia sõjaväelise käsuliini kaudu, tähistavad pöördepunkti. Sest kui võõrriigi sõdur osales Saksamaa energiataristu saboteerimises, siis ei olnud see mingi „intsident“, „sabotaažiakt“ ega „ebaselge rünnak“ – see oli sõjaline akt Saksamaa vastu.

Ja küsimus, mis nüüd halastamatu selgusega esile kerkib, on järgmine: miks toetab Saksamaa Liitvabariik endiselt riiki, mille esindajad on väidetavalt rünnanud meie taristut? Rünnak Saksamaa taristu vastu on rünnak Saksamaa vastu.
Nord Stream oli Euroopa energiavarustuse keskne osa. Gaasijuhe ei olnud sõjaline objekt, õiguspärane sihtmärk ega relvakonflikti osa. See oli tsiviiltaristu, mida kaitsesid Saksamaa ja Euroopa õigusnormid.
Kui Ukraina armee liikmed osalesid selle hävitamises, siis on olukord rahvusvahelise õiguse seisukohalt ühemõtteline: tegemist oleks võõrriigi rünnakuga Saksamaa omandi ja suveräänsuse vastu.
Asjaolu, et selle rünnaku korraldamise käsuliin võis ulatuda Ukraina presidendini, muudab olukorra dramaatiliselt tõsisemaks, juhul kui see leiab kinnitust. Sest siis ei räägi me enam üksikutest toimepanijatest, vaid riiklikust operatsioonist.

Saksamaa Ukraina-poliitika poliitiline absurdsus
Saksamaa tarnib relvi, annab raha, pakub poliitilist toetust ja diplomaatilist abi riigile, mille esindajad võisid tegutseda meie vastu. See pole üksnes vastuolu – see on julgeolekupoliitilise läbikukkumise tunnistamine.
Saksamaa valitsus – nii eelmised kui ka praegune – on aastaid avalikkust rahustanud ja olukorda ilustanud. Räägiti „tundmatutest toimepanijatest“, „ebaselgetest jälgedest“ ja „rahvusvahelisest uurimisest“. Ometi olid asjakohased vihjed juba ammu olemas. Kogutud teave ei olnud kuhugi kadunud. Seda lihtsalt eirati poliitilistel põhjustel.
Nüüd kerkiv küsimus ei ole radikaalne, vaid täiesti mõistuspärane:
Kuidas saab riik võtta tõsiselt oma julgeolekut, kui ta rahastab võimalikku ründajat?

Vastutus rahvusvahelise õiguse ees ja poliitilised tagajärjed
Kui riik korraldab otseselt või kaudselt operatsiooni teise riigi taristu vastu, on see rahvusvahelise õiguse rikkumine. Punkt. Kui see riik saab samal ajal Saksamaalt relvi ja miljardeid eurosid, siis on tegemist ajaloolise ulatusega poliitilise skandaaliga.
Järeldused on selged:

• Kõigi Ukrainale antavate toetuste viivitamatu ümberhindamine.
• Kogu selle teabe avalikustamine, mis oli Saksamaa valitsuse ja luureteenistuste käsutuses alates 2022. aastast.
• Nord Streami õhkimise ühemõtteline käsitlemine rahvusvahelise õiguse alusel rünnakuna Saksamaa taristu vastu.
• Poliitilise vastutuse võtmine avalikkuse aastatepikkuse eksitamise eest.

Kui leiab kinnitust, et Saksamaa valitsuse käsutuses oli otsustava tähtsusega teave, kuid sellest hoolimata jätkati relvade tarnimist, raha maksmist ja Ukraina toetamist, siis ei ole nõudmine valitsuse viivitamatuks tagasiastumiseks sugugi liialdatud – see on ainus loogiline järeldus.

Saksamaa peab taas ise oma huvid määratlema
Saksamaa avalikkusel oleks mõistlik hoiduda laskmast end kaasa tõmmata konflikti, mis ei ole meie oma. Riik, kes ei kaitse oma taristut, kaotab oma suveräänsuse. Riik, kes rahastab võimalikke ründajaid, kaotab oma usaldusväärsuse. Riik, kes jätab oma kodanikud rünnaku tagamaade suhtes teadmatusse, kaotab oma legitiimsuse. Selle juurde kuulub ka kõigi Ukraina kodanike viivitamatu väljasaatmine.
Nord Streami ründamine on pöördepunkt. See sunnib Saksamaad endalt küsima:
Kelle huve me esindame – kas enda või võõrriigi omi?

Emil Sänze
AfD poliitik, Baden-Württembergi liidumaaorganisatsiooni kõneisik, Baden-Württembergi liidumaa parlamendi liige.

* * *

Emil Sänze on kirjutanud terava ja poliitiliselt ebamugava artikli, mille keskne küsimus on täiesti õigustatud: kuidas peaks Saksamaa reageerima, kui selgub, et tema energiataristu hävitamise korraldas riik, mida Saksamaa ise sõjaliselt ja rahaliselt toetab?
Ja see pole enam pelgalt oletus.
14. oktoobril 2026 alanud kohtuprotsessil süüdistab Saksamaa prokuratuur Ukraina endist ohvitseri Serhii Kuznietsovit Nord Streami õhkimise juhtimises. Prokuratuuri seisukoha järgi tegutses rühm Ukraina riigiasutuste korraldusel. Ukraina eitab riiklikku osalust.
Tähelepanu väärivas järgmised asjaolud.
Kui Ukraina riiklik osalus kinnitust leiab, on Saksamaal täielik õigus nõuda Kiievilt selgitusi, vastutavate isikute karistamist ja kahju hüvitamist. Liitlassuhted ei anna kellelegi õigust teise riigi taristut õhku lasta.
Eriti huvitav on küsimus, mida Saksamaa valitsus teadis ja millal ta seda teada sai. Kui selgub, et avalikkuse eest varjati teadlikult olulisi asjaolusid, võib sellest kujuneda tõsine sisepoliitiline skandaal.
Sänze nõudmine Ukraina abistamine ümber hinnata on poliitiliselt mõistetav. Kuid Saksamaa peab arvestama ka sellega, milliseid tagajärgi tooks Ukraina toetamise lõpetamine Euroopa julgeolekule.
Zelenskõi isikliku osaluse kohta pole seni esitatud avalikult kontrollitud tõendeid. Just käsuahela väljaselgitamine võib kujuneda kohtuprotsessi kõige plahvatusohtlikumaks küsimuseks.
Artikli viimane nõudmine, kõigi Ukraina kodanike viivitamatu väljasaatmine Saksamaalt on põhjendamatu. See tähendaks sadade tuhandete inimeste kollektiivset karistamist teo eest, milles neil puudub igasugune osalus.
Kõige tähelepanuväärsem on aga see, et Saksamaa prokuratuur käsitleb õhkimist võimaliku sõjakuriteona, samal ajal kui süüdistatava kaitsjad väidavad, et gaasijuhe oli õiguspärane sõjaline sihtmärk.
Seega põrkuvad kohtus kaks täiesti erinevat käsitlust.
Ja veel üks tähelepanek. Sänze artikkel on kirjutatud nii, nagu oleks kogu süü juba lõplikult tõestatud. Tegelikult on kohtuprotsess alles alanud. See ei muuda esitatud küsimusi vähem tõsisteks, kuid eristada tuleb süüdistust ja tõendatud süüd.
Kogu loo kõige olulisem küsimus on järgmine: kui tõepoolest anti käsk õhkida Saksamaale elutähtis gaasijuhe, siis kes selle käsu andis ja kas Saksamaa liitlased teadsid kavandatavast operatsioonist?
Sellele küsimusele vastuse saamine võib osutuda poliitiliselt märksa ebamugavamaks kui ühe diversandi süüdimõistmine.

Kas Zelenskõi oli operatsioonist teadlik?
See on täiesti arvestatav võimalus. Eriti kui silmas pidada operatsiooni ulatust, selle poliitilist tähendust ja võimalikke diplomaatilisi tagajärgi.
Huvitav on aga üks asjaolu. „The Washington Post“ avaldas juba 6. juunil 2023 luureandmed, mille kohaselt allusid operatsiooni kavandajad otseselt Ukraina relvajõudude ülemjuhatajale Valeri Zalužnõile. Väidetavalt korraldati kõik just nii, et Zelenskõi ei saaks plaanist teada.
Siin tekibki kaks võimalust: kas president jäeti tõepoolest teadmatusse või korraldati käsuliin selliselt, et vajaduse korral oleks võimalik tema osalust eitada.
14. oktoobril 2026 alanud kohtuprotsessil väidab Saksamaa prokuratuur juba otseselt, et Nord Streami õhkimine toimus Ukraina riigiasutuste korraldusel. Zelenskõi isiklikku teadmist või heakskiitu pole sellega siiski tõendatud.
Ja veel tuleks mõelda ühele asjaolule: kui operatsioonist olid enne selle läbiviimist teadlikud isegi välisriikide luureteenistused, tekib õigustatud küsimus, kuidas võis see jääda Ukraina presidendile teadmata.
Just see muudab Zelenskõi võimaliku teadlikkuse küsimuse nii huvitavaks.
Riigipea moraalne vastutus on siinkohal tõepoolest oluline küsimus. Isegi kui Zelenskõi operatsioonist midagi ei teadnud, ei vabastaks see teda täielikult vastutusest selle eest, mida Ukraina riigiasutused tema ametiajal korraldasid.
Siin tuleb siiski eristada kolme asja: poliitilist vastutust riigi tegevuse eest, moraalset vastutust võimalike tagajärgede eest ning isiklikku õiguslikku vastutust, mis eeldab juba konkreetseid tõendeid.
Seejuures on üks tähelepanuväärne asjaolu: 2024. aasta augustis kirjutas „The Wall Street Journal“, et Zelenskõi oli operatsiooni kavast teadlik ja oli sellele esialgu isegi heakskiidu andnud, kuid käskis hiljem plaani peatada. Zelenskõi on osalust eitanud.
Kui see ajakirjanduslik väide kinnitust leiab, ei piirduks küsimus enam üksnes riigipea üldise moraalse vastutusega. Siis tuleks rääkida ka tema isiklikest otsustest.
Just seepärast on Saksamaal alanud kohtuprotsessi tulemused nii olulised.
Selliste salajaste operatsioonide puhul võidakse korraldused anda suuliselt, usaldusisikute kaudu või käsuliini pidi, jättes riigi kõrgeima juhtkonna osaluse dokumenteerimata.
Selleks on luuremaailmas isegi oma mõiste – plausible deniability ehk usutav eitatavus. Riigijuht saab vajaduse korral väita, et tema ei teadnud midagi.
Seepärast ei tõestaks Zelenskõi allkirjaga käskkirja puudumine iseenesest mitte midagi. Olulisemad oleksid operatsiooni ettevalmistajate tunnistused, käsuliin, rahastamine ja luureandmed.
Ning kõige huvitavam küsimus: kui Zelenskõi tõesti midagi ei teadnud, kas Ukraina sõjaväejuhid võtsid siis omal algatusel riski põhjustada tõsine konflikt Saksamaaga, kes oli Ukraina üks tähtsamaid toetajaid?

NB! Loe ka:
Ukraina keeruline ajalugu