Adolf Hitleri parteipäevade lõpukõne 14. septembril 1936

 Me kõik teame, et Hitler pidas arvukaid kõnesid, oleme lugenud nende kõnede arvukaid kommentaare, teadmata, mida siis Hitler tegelikult rääkis, kuidas publik füüreri sõnadele reageeris, mis rahva pöördesse ajas.
…samamoodi nagu meie ei luba Saksamaal enam mingit demokraatiat (…genau so wie wir in Deutschland uns jede weitere Demokratie verbitten.) Üllatav, et sakslased selle peale aplodeerisid. Kuid see oli nende valik. Nüüd aga Hitleri kõne.

Parteikaaslased, mehed ja naised! Natsionaalsotsialistid!
Seitse päeva seisis vana Reichi linn taas saksa rahva suure poliitilise jõudemonstratsiooni tähe all. Meile sai taas eriti selgelt nähtavaks, kui sügava ja võimsa ümberkujundamise on Saksamaa elu läbi teinud. See, mis siin päevade kaupa ühtses marsis meie silme eest möödus, oli ühtaegu nii uus riik kui ka uus inimene. Ja kelle süda poleks taas täitunud, mõeldes sellele mõõtmatule muutusele, mille meie rahvas on läbi teinud ja mille tunnistajateks meil on lubatud olla. Veel suurem on nende õnn, kellel on õigus teada, et ka nende töö ja eelkõige nende usk on aidanud kaasa selle ime teokssaamisele. Kuidas me küll taas tundsime meie ühtsusest lähtuvat elavat jõuvoolu!
Kuidas me taas kogesime meie liikumise kõige kaunimat tõde: et meie, sakslased, pole mitte üksnes taas üks rahvas, vaid et natsionaalsotsialistliku liikumise juhid ja juhitavad sarnanevad ühe suure perekonna liikmetega. (Tugev aplaus.)
See, mis nii paljude aastate eest seisis meie silme ees visionäärliku kavana, saab nüüd teoks: rahvusvahelised olümpiamängud, mille suurejoonelist pidustust alles mõne nädala eest Berliinis kogesime, saavad meie rahva jaoks niisama sügava tähendusega kui võimsa ja kestva kuju.
Mis on küll saanud mineviku ja meie vastaste armetutest parteipäevadest!
Neist on saanud terve rahva suur jõudemonstratsioon poliitilisel, sõjalisel, vaimsel, kultuurilisel ja majanduslikul alal. Ja sedamööda, kuidas Nürnbergi riigiparteipäevade väljaku suurepärased uued rajatised kasvavad ja valmimisele lähenevad, liitub sellega ka kehaline võistlus.
Uus olümpia, ehkki tänapäevases vormis ja teise nime all!
Kes teie seast, mu saksa rahvuskaaslased, kellel oli õnn neid päevi siin kaasa elada, poleks saanud sügavaimat kinnitust väitele: kunagi räägiti palju saksa rahva taassünnist ja miljonid klammerdusid selle lootuse külge. Paljudele tegi ehk just see võimalikuks kibeda sõjajärgse aja üleelamise. Kuid see, millest tollal üksnes räägiti, millest parimal juhul unistati ja mida tõsiselt võttes vaevalt julgeti uskuda, on tänapäeval saanud tegelikkuseks. (Korduv elav aplaus.)
Uus Saksamaa on tekkinud tänu natsionaalsotsialistlikule ideele ja natsionaalsotsialistlikule juhtimisele! (Juubeldav heakskiit.)
Seda võib armastada või vihata, kuid üht ei saa keegi muuta: keegi ei saa seda kõrvaldada! (Taas tormiline heakskiit.)
See uus Saksamaa, mis on end meile kõigile viimase seitsme päeva jooksul taas ilmutanud, on ajalooline tõsiasi. Kes aga meie Saksamaa-välises ümbruses vaatab asjadele küllalt realistlikult ega lase ebamõistlikel soovidel valitseda oma mõtteid või koguni lootusi, sellel pole põhjust kahetseda, et saksa rahva areng läks just seda teed!
Saksa taassünd on sedavõrd sügavalt sissepoole suunatud, et teisi riike see ei puuduta seni, kuni nad ise seda kokkupuudet ei otsi!
Uus natsionaalsotsialistlik riik elab rahvusliku ideaali järgi, mis leiab rahulduse omaenda vere ringkäigus. Natsionaalsotsialistlik õpetus näeb riigi olemasolu eesmärki rahvuse säilitamises. Ta usub sellega näitavat kõige tõenäolisemat teed ka nende ülesannete lahendamiseks, mis tulenevad Euroopa riikide piiride ja rahvaste paiknemise õnnetust vastuolust.
Õpetus, mis lükkab rahva kunstliku või koguni vägivaldse rahvusest võõrutamise tagasi kui midagi ebaloomulikku, loob ehk üldse ainsa võimaluse Euroopa riikide vastastikuseks mõistmiseks neis küsimustes kõrgematest ja õilsamatest põhimõtetest lähtudes, ilma et uued sõjad tooksid maailma ikka ja jälle uusi kannatusi ja uut ülekohut!

Natsionaalsotsialistlik riik taotleb poliitiliselt saksa rahva au ja võrdõiguslikkuse taastamist. Ta pole seda eesmärki varasema kodanliku kombe kohaselt ülespuhutud ühingukõnedes kuulutanud ja kinnitanud, vaid on selle tegelikkuses ellu viinud. (Tugev aplaus.) Esimest ja kõige raskemat meile seatud poliitilist ülesannet võib tänapäeval pidada lahendatuks. (Korduv heakskiit ja käteplagin.) Kaheaastase sõjaväeteenistuse kehtestamisega on Saksa riik vähem kui nelja natsionaalsotsialistliku valitsemisaasta jooksul vabastatud selle südametunnistuseta mässu kõige hullematest tagajärgedest, millega püüti meid laimata mitte ainult sõjaliselt, vaid eelkõige moraalselt!
Võib-olla ei mõista rahvad, keda pole tabanud Saksamaa-sarnane õnnetus, kui suurt tähtsust me just selle küsimuse lahendamisele omistame. (Taas heakskiit.) Kui aga tulevikus austab meid ümbritsev maailm saksa rahva loomulikke õigusi samamoodi, nagu meie oleme valmis austama teiste rahvaste õigusi, siis on natsionaalsotsialistlik taassünd kõrvaldanud maailmast üksnes ühe rahutuse allika. Sest saksa rahva võrdõiguslikkuse taastamine tema enda jõul on üldse loonud aluse Euroopa rahvaste ausaks koostööks. (Elavad braavohüüded.)
Natsionaalsotsialistlik riik rajati ja seda juhitakse maailmavaate vaimus, mis välistab poliitilise ekspordi taotluse. Me tunnustame iga teise rahva loomulikku õigust saada omaenda arusaamade ja vajaduste kohaselt õnnelikuks maailmavaateliselt, poliitiliselt või majanduslikult, kuid eeldusel, et samasugune suhtumine kehtib ka meie suhtes. (Aplaus.)
Paljud välismaised kriitikud väidavad, et me olevat fanaatilis-šovinistlikud ja vaimselt ekspansiivsed natsionalistid või sotsialistid.
Maailm ei saa eitada, et meie natsionalismi nimi on natsionaalsotsialism.
Pole kuigi loogiline oletada, et fanaatiline rahvuslik šovinist tahaks just seda ideed teistele edasi anda või koguni peale suruda, mis lõi alles tema enda rahvuslikule uhkusele ideelised, poliitilised ja tegelikud eeldused.
Ei: natsionaalsotsialism on meie kõige väärtuslikum Saksa patent. (Juubeldav poolehoiuavaldus.)
Natsionaalsotsialistidena oleme seetõttu selle õpetuse eest võitlejad oma rahva hulgas, kuid me ei ole oma poliitiliste vaadete misjonärid väljaspool Saksamaad. (Aplaus.) See, mida teised rahvad kuulutavad, usuvad ja mille järgi elavad, on meile ükskõik. Kui oleme siiski sunnitud välismaailmale oma natsionaalsotsialistlikke mõtteid selgitama, siis üksnes kaitseks pidevate ja mitte millegagi põhjendatud väliste katsete vastu sekkuda meie siseasjadesse või vastuseks valelikule teavitamisele meie õpetusest või meie kavatsustest!
Kui kellelgi on põhjust kurta vaadete sallimatuse üle, siis oleme need meie. Ikka ja jälle kogeme oma maailmavaateliste vastaste rünnakuid lihtsalt sellepärast, et Saksamaa, natsionaalsotsialistlik Saksamaa, käib teisi teid kui need, mida meie välispoliitilised vastased õigeks peavad.
Mis peaks demokraatiasse puutuma see, et Saksamaal valitseb natsionaalsotsialism? Nad ei pea oma riikides natsionaalsotsialismi sallima, täpselt samamoodi nagu meie ei luba Saksamaal enam mingit demokraatiat. Kuid nad peaksid lõpuks teadmiseks võtma, et saksa rahval oli natsionaalsotsialistlikule režiimile eelnenud 15 aasta jooksul küllaldaselt võimalusi praktiliselt tundma õppida nende lääne demokraatia rahvaid vennastavaid ja inimkonda õnnelikuks tegevaid ideid.
Meile, natsionaalsotsialistidele, on täiesti ükskõik, kas need demokraatiad meid armastavad või vihkavad, kas nad peavad meid endaga võrdseks või mitte. Saksa rahvas on 15 pika aasta jooksul täielikult kaotanud lugupidamise seda laadi demokraatia ja selle vennalike tõeliste tunnete tagajärgede vastu. Tänapäeval seisab 99 protsenti sellest rahvast rahvusliku autoriteedi leeris. (Peaaegu iga lauset saadab korduv heakskiit.)
Tal pole mingit soovi taaselustada mälestusi neist siirastest ja talle nii kasulikest sümpaatiatest, millega maailma demokraatia suhtus tollasesse demokraatlikku Saksamaasse. Me oleme selle unustanud ja maailm olgu selle üle õnnelik!
Seetõttu pole ka ime, et kui demokraatlikud riigid meid pidevalt oma antipaatiaga austavad, tunneme meie omakorda mitte sugugi väiksemat sümpaatiat autoritaarselt juhitud riikide vastu. Selle erilise sümpaatia põhjus peitub siiski ka selles, et kogu meie ükskõiksuse juures demokraatia ja kõigi tema võõraste riigiideede suhtes usume me temas ka teiste rahvaste puhul nägevat eluvormi, mis pole kunagi olnud püsiv seisund, vaid alati ainult üleminekuvorm ning – nagu me kardame – jääb selleks ka edaspidi.
Ja me ei salga sügavat ängistust, mis meid haarab juba ainuüksi mõttest, et ühel või teisel maal ei pruugita enam suuta leida neile rahvastele sobivat ja nende loomusele vastavat elukorraldust, vaid nad võivad langeda selle maailmavaate ohvriks, mille suhtes me oleme ilma igasuguste mööndusteta surmavaenulikud: bolševismi. (Tormiline aplaus.)
Kuid ka see surmavaen ei põhine mitte meie arusaamadega võib-olla täielikult vastuolus oleva võõra idee sallimatul tagasilükkamisel, vaid loomulikul vastupanul niisama hullumeelsele kui ka loomalikule õpetusele, mis ähvardab agressiivselt kogu maailma ja ka meid. (Uued poolehoiuavaldused.)
Pealegi: mitte natsionaalsotsialism ei otsinud kokkupuudet bolševismiga!
Natsionaalsotsialismi esimene võitlus kommunismi vastu ei toimunud Venemaal, vaid Nõukogude kommunism oli juba aastatel 1918–1920 püüdnud nakatada ka Saksamaad. Kunagi püüdis ta maailmavaateliselt leida teed üle meie piiride, nii nagu ta tänapäeval sõjaliselt, pärast Moskvast meie maal organiseeritud sisemise maailmavaatelise sõja kokkuvarisemist, püüab bolševistlikke sõjalisi jõude järk-järgult meie piiridele üha lähemale tuua.
Selle bolševismi, mida juudi-nõukogude Moskva terroristid Levin, Axelroth, Neumann, Béla Kun jne püüdsid Saksamaale sisse tuua, oleme me rünnanud, maha surunud ja välja juurinud. (Korduvad poolehoiuavaldused.) Me oleme seega tõrjunud bolševismi katse revolutsioneerida Moskvast lähtudes Saksamaa siseelu. Ja ainult seetõttu, et me teame ning kogeme päevast päeva, et juudi Nõukogude võimumeeste katsed sekkuda meie Saksamaa siseasjadesse ei lõpe, oleme sunnitud nägema bolševismis ka väljaspool meie riiki oma surmavaenlast ning tema edasitungis ohtu, mis ähvardab meid mitte vähem.
Seepärast pidime Moskva bolševismi vastu Saksamaal võitlema kui maailmavaate vastu, mis püüab mürgitada ja sellega hävitada ka meie rahvast. Ja me võitleme selle vastu kui maailmavõimu vastu siis, kui ta kavatseb jätkuvalt püüda Hispaania õnnetust uute ja veel vägivaldsemate meetoditega ka Saksamaale tuua. Seejuures ei lase me ennast eksitada nende nõrkade lobast, kes usuvad ohtu alles siis, kui see on nad alla neelanud. (Tugev aplaus rõhutab neid Führeri lauseid.)
Pealegi: me ei tõrjunud omal ajal bolševismi Saksamaalt mitte sellepärast, et oleksime kavatsenud säilitada kodanlikku maailma või seda koguni taaselustada. Kui kommunism oleks tõepoolest mõelnud ainult teatavale puhastusele, kõrvaldades mõned mädanenud elemendid meie niinimetatud ülemise kümne tuhande hulgast või meie mitte vähem väärtusetute väikekodanlaste leerist, siis oleks võinud seda mõnda aega täiesti rahulikult pealt vaadata. (Uued poolehoiuavaldused.)
Bolševismi eesmärk pole aga vabastada rahvaid haiglasest, vaid vastupidi – hävitada terve, jah, kõige tervem osa ning panna selle asemele kõige mandunum.
Ma ei saa sõlmida kokkulepet maailmavaatega, mille esimene tegu võimuletulekul on kõikjal mitte töötava rahva vabastamine, vaid vanglatesse koondatud asotsiaalse inimrämpsu vabastamine, et lasta need loomad seejärel lahti hirmunud ja jahmunud kaasinimeste kallale. (Tugev aplaus.)
Me astusime selle maailmavaate sissetungi ja Saksamaal võidulepääsemise vastu ka mitte sellepärast, et me ei tahaks avada saksa töölisele teed ülespoole, vaid sellepärast, et me ei taha, et nagu Venemaal oleks 98 protsenti kõigist saksa rahva juhtivatest ametikohtadest hõivanud rahvusele võõrad juudid (käteplagin), ning me ei taha mingil juhul ka seda, et selleks tapetaks maha omaenda rahva seast võrsunud rahvuslik intelligents. Natsionaalsotsialism on avanud lugematutele saksa rahvuskaaslastele kõige madalamatelt positsioonidelt tee ülespoole, küll aga ühel tingimusel – nähtava võimekuse olemasolul.
Saksa tööline ei jäta märkamata, et riigi eesotsas seisab tänapäeval mees, kes oli veel vaevalt 25 aastat tagasi ise tööline (juubeldavad hüüded ja käteplagin), et endised põllu- ja tööstustöölised töötavad tänapäeval lugematutel juhtivatel ametikohtadel allpool ja arvukatel kõige kõrgematel ametikohtadel üleval, kuni riigi asehalduriteni välja. Kommunism ei saa aga samuti eitada, et tänapäeval on Venemaal 98 protsenti kõigist ametniku- ja juhtivatest kohtadest hõivanud üksnes juudi elemendid, keda mitte ainult ei saanud kunagi proletariaadi hulka arvata, vaid kes polnud üldse kunagi ausal viisil endale leiba teeninud! (Uus aplaus.)
Me ei taha lasta samasugusel olukorral Saksamaal tekkida. Et siin poleks teisiti läinud, tõestab Müncheni nõukogude vabariik. See kestis vaevalt kuu aega, kuid sellest hoolimata oli selle eesotsas juba mitu juudi-bolševistlikku juhti. Saksa töölisele jäi ainult au moodustada hukkamiskomandosid ja kanda seejärel Saksa kohtute ees kibedat vastutust õigel ajal põgenenud heebrea kommunistlike juhtide eest!
Nendest rassilistest kaalutlustest lähtudes, meie saksa rahva ning mitte kõige vähem saksa töölise ja saksa talupoja huvides, oleme meie, natsionaalsotsialistid, moodustanud bolševismi vastu rinde.
Me lükkame selle õpetuse tagasi ka oma humaansema suhtumise tõttu kaasinimestesse. Meie kõnelejate ettekanded sellel parteipäeval ning Hispaania sündmused on taas kord andnud maailmale ja meie saksa rahvuskaaslastele võimaluse heita pilk bolševistlike võitlusmeetodite ja valitsemispõhimõtete julmustesse. Saksa rahvas on selliste jõleduste jaoks liiga hea ja liiga korralik.
Ka meil, natsionaalsotsialistidel, on revolutsioon seljataga! Ka selle viisid läbi töölised, talupojad ja sõdurid! Ja ka see võitis vastase ning paiskas ta põrmu. Kuid meile, natsionaalsotsialistidele, valmistab uhkust teadmine, et kui 1933. aastal pühkis natsionaalsotsialistlik revolutsioon üle Saksamaa, ei purunenud isegi mitte üks aknaklaas; et me suutsime isegi kommunismi poolt meie poolehoidjate vastu toime pandud mõrvakatsetest ja lugematutest argpükslikest salamõrvadest jagu saada minimaalse vastutegevusega ja ilma igasuguse kättemaksuta.
Mitte sellepärast, et oleksime liiga nõrgad verd nägema. Me oleme sõduritena kõigi aegade raskeimas sõjas läbi elanud inimkonna kõige kohutavamad kannatused, sellal kui bolševike juhid luusisid argpükslike emigrantidena Šveitsis või ajasid Saksamaal ja Venemaal rinde taga asendamatute äritsejatena oma kasumeid kokku. (Elav heakskiit.)
Kuid me viisime selle revolutsiooni läbi just nii ja mitte teisiti, sest meile on vastumeelne põhjustada inimestele üksnes sellepärast, et nad on meie poliitilised vastased, rohkem kannatusi, kui meie režiimi kindlustamiseks vältimatult vajalik. Iga kodusõda on kannatusterohke. Kõige kannatusterohkem on aga see, kus vaesed ja ülesässitatud proletaarlastest töölised peavad jooksma kuulipildujate ette, samal ajal kui nende juudi proletaarlastest juhid oskavad otsustaval tunnil pääseda oma ettenägelikult välismaale paigutatud varade juurde. (Korduv aplaus.)
Me lükkasime bolševismi tagasi ja võitlesime selle vastu mitte sellepärast, et see kavatses revolutsiooni, vaid sellepärast, et selle juhid kavatsesid veresauna, nagu kunagi Venemaal ja nüüd Hispaanias, ning sellepärast, et me ei taha, et meie rahvas peaks veel teist korda oma mineviku ajaloo pärast häbi tundma. November 1918 on siin juba küllalt kurja teinud.
Sest selles seisnebki erinevus bolševistliku ja natsionaalsotsialistliku revolutsiooni vahel: üks muudab õitsvad maad õudseteks varemeväljadeks, teine aga muudab hävitatud ja vaesunud riigi taas terveks riigiks ja õitsvaks majanduseks. (Käteplagin.)
Me usume aga, et suurem tegu on anda taas tööd viiele miljonile aeglasele hukule määratud töötule ja lülitada nad üha enam rahva eluprotsessi, kui süüdata kirikuid ja maju ning lasta sadadel tuhandetel proletaarlastel, kodanikel ja talupoegadel üksteist lõhki kiskuda ja tappa. (Uus heakskiit.)
Lõpuks oleme bolševismi tagasi lükanud ja selle vastu võidelnud ka üldistel majanduslikel põhjustel.
Praegu liigub taas üle maailma õudustäratav teade uuest näljakatastroofist Venemaal. Alates 1917. aastast, s.t bolševismi võidust, pole sellel viletsusel enam lõppu. Bolševistlikud silmakirjatsejad ärgu tehku ilma, s.t Jumalat, vastutavaks omaenda pattude eest. Sest seesama Venemaa, mis nüüd juba peaaegu 20 aastat vaevu vegeteerib, oli varem üks maailma rikkamaid viljamaid.
Seal tuleb ühe elaniku kohta kaheksateist korda rohkem maad kui Saksamaal. Milline vilets majandusvorm, mis ei suuda sellistes tingimustes tagada rahvale korralikku elu! Kui bolševismil ei õnnestu aga Venemaal üheksal talupojal üht mittetalupoega ära toita, mis oleks siis juhtunud Saksamaal! Maal, kus kaks ja pool talupoega peavad varustama toiduga seitset ja poolt mittetalupoega!
Ka meie kannatame muutlike ilmastikuolude all ja veel palju rohkem kui Venemaa, sest meie toidutootmispind on võrreldamatult väiksem ning seetõttu mõjutavad ühesugused ilmastikuhäired seda veel palju tugevamalt. Mis oleks aga saanud Saksamaast ja tema majandusest, kui juudi-bolševistlik väärastunud majandamine oleks ka meil võimust võtnud!
Me võitlesime bolševismi vastu, sest selle võit Saksamaal oleks võib-olla 40, võib-olla 50 protsenti või enamgi meie rahvast määranud kindlasse näljasurma. Sest kui Venemaal ei suudeta ära toita isegi kaheksat inimest ruutkilomeetri kohta, siis poleks Saksamaal bolševistliku režiimi all olnud elutingimusi kümnelgi miljonil inimesel. Sest meie 68 miljonit elavad samal pindalal, millel Venemaal pole vaja ära toita viit miljonitki inimest!
Ja lõpuks lükkame bolševismi tagasi ning oleme selle vastu võidelnud sellepärast, et oleme sotsialistid, bolševism aga näeb töölises ainult objekti – küllalt head selleks, et tema juudi intellektuaalidest juhid teda juhiksid ja seeläbi paljaks rööviksid, kuid liiga halba selleks, et ta võiks kunagi ise ennast juhtida. Sest meie ei mõista sotsialismina väikese rühma režiimi ning miljonite teiste sunnitööd ja näljaviletsust. Eelkõige ei mõista me sotsialismina rahva elatustaseme langetamist südametunnistuseta Nõukogude kodanluse ja niisama südametunnistuseta eesmärkide kasuks.
Pealegi on saksa rahvas nii intelligentne ja saksa tööline nii haritud, et nõudmine, nagu peaks ta oma juhid Venemaalt saama, on solvang! Moskva jääb Moskvaks ja Saksamaa on Saksamaa! (Tormilised poolehoiuavaldused rõhutavad füüreri sõnu.)
Ja lõpuks oleme bolševismi vastu võidelnud ka sellepärast, et me ei taha, et meie rahvas viidaks ühel päeval taas tapapingile eesmärkide nimel, mis teenivad puhtalt juudi-bolševistlik-imperialistlikke huve. Bolševism jutlustab maailmarevolutsiooni ning oleks kasutanud saksa rahvast ja saksa töölisi üksnes kahurilihana selle maailmavalitsemise eesmärgi saavutamiseks.
Meie, natsionaalsotsialistid, aga ei taha, et meie sõjalisi jõuvahendeid kasutataks teistele rahvastele millegi pealesurumiseks, mida nad ise üldse ei soovi. Meie armee ei vannu truudust selleks, et levitada natsionaalsotsialistlikku ideed verega teiste rahvaste sekka, vaid selleks, et kaitsta oma verega natsionaalsotsialistlikku ideed ja seega Saksa riiki, selle julgeolekut ja vabadust teiste rahvaste rünnakute eest. (Uus käteplagin.)
Me ei saa selle üle juudi kommunistlike juhtidega üldse arutleda. Kes võtab endale õiguse mööda kogu maailma ringi liikuda, rahumeelseid inimesi üksteise vastu üles ässitada, kodusõdu organiseerida ning siis, kui asi viltu läheb, kõik sinnapaika jätta ja Moskvasse tagasi pöörduda, see kasutab talle kättesaadavat riigivõimu muidugi kerge südamega niisuguste imperialistlike eesmärkide saavutamiseks.
Ja kuhu me tänapäeval ka ei vaataks, kõikjal õhutab see bolševism välismaist sekkumist, jultunud relvatarneid, vabatahtlike saatmist, rahakogumisi jne. Saksa rahvas kuulub maailma sõjaliselt parimate hulka. Temast oleks saanud just õige surmabrigaad nende rahvusvaheliste rahurikkujate veriste eesmärkide saavutamiseks!
Natsionaalsotsialistliku revolutsiooniga oleme selle ohu kõrvaldanud nii oma rahva kui ka teiste rahvaste jaoks.
Ja me ei salga sügavat ängistust, mis meid haarab juba ainuüksi mõttest, et ühel või teisel maal ei pruugita enam suuta leida neile rahvastele sobivat ja nende loomusele vastavat elukorraldust, vaid nad võivad langeda selle maailmavaate ohvriks, mille suhtes me oleme ilma igasuguste mööndusteta surmavaenulikud: bolševismi. (Tormiline aplaus.)
Kuid ka see surmavaen ei põhine mitte meie arusaamadega võib-olla täielikult vastuolus oleva võõra idee sallimatul tagasilükkamisel, vaid loomulikul vastupanul niisama hullumeelsele kui ka loomalikule õpetusele, mis ähvardab agressiivselt kogu maailma ja ka meid. (Uued poolehoiuavaldused.)
Pealegi: mitte natsionaalsotsialism ei otsinud kokkupuudet bolševismiga!
Natsionaalsotsialismi esimene võitlus kommunismi vastu ei toimunud Venemaal, vaid Nõukogude kommunism oli juba aastatel 1918–1920 püüdnud nakatada ka Saksamaad. Kunagi püüdis ta maailmavaateliselt leida teed üle meie piiride, nii nagu ta tänapäeval sõjaliselt, pärast Moskvast meie maal organiseeritud sisemise maailmavaatelise sõja kokkuvarisemist, püüab bolševistlikke sõjalisi jõude järk-järgult meie piiridele üha lähemale tuua.
Selle bolševismi, mida juudi-nõukogude Moskva terroristid Levin, Axelroth, Neumann, Béla Kun jne püüdsid Saksamaale sisse tuua, oleme me rünnanud, maha surunud ja välja juurinud. (Korduvad poolehoiuavaldused.) Me oleme seega tõrjunud bolševismi katse revolutsioneerida Moskvast lähtudes Saksamaa siseelu. Ja ainult seetõttu, et me teame ning kogeme päevast päeva, et juudi Nõukogude võimumeeste katsed sekkuda meie Saksamaa siseasjadesse ei lõpe, oleme sunnitud nägema bolševismis ka väljaspool meie riiki oma surmavaenlast ning tema edasitungis ohtu, mis ähvardab meid mitte vähem.
Seepärast pidime Moskva bolševismi vastu Saksamaal võitlema kui maailmavaate vastu, mis püüab mürgitada ja sellega hävitada ka meie rahvast. Ja me võitleme selle vastu kui maailmavõimu vastu siis, kui ta kavatseb jätkuvalt püüda Hispaania õnnetust uute ja veel vägivaldsemate meetoditega ka Saksamaale tuua. Seejuures ei lase me ennast eksitada nende nõrkade lobast, kes usuvad ohtu alles siis, kui see on nad alla neelanud. (Tugev aplaus rõhutab neid füüreri lauseid.)
Pealegi: me ei tõrjunud omal ajal bolševismi Saksamaalt mitte sellepärast, et oleksime kavatsenud säilitada kodanlikku maailma või seda koguni taaselustada. Kui kommunism oleks tõepoolest mõelnud ainult teatavale puhastusele, kõrvaldades mõned mädanenud elemendid meie niinimetatud ülemise kümne tuhande hulgast või meie mitte vähem väärtusetute väikekodanlaste leerist, siis oleks võinud seda mõnda aega täiesti rahulikult pealt vaadata. (Uued poolehoiuavaldused.)
Bolševismi eesmärk pole aga vabastada rahvaid haiglasest, vaid vastupidi – hävitada terve, jah, kõige tervem osa ning panna selle asemele kõige mandunum.
Ma ei saa sõlmida kokkulepet maailmavaatega, mille esimene tegu võimuletulekul on kõikjal mitte töötava rahva vabastamine, vaid vanglatesse koondatud asotsiaalse inimrämpsu vabastamine, et lasta need loomad seejärel lahti hirmunud ja jahmunud kaasinimeste kallale. (Tugev aplaus.)
Me astusime selle maailmavaate sissetungi ja Saksamaal võidulepääsemise vastu ka mitte sellepärast, et me ei tahaks avada saksa töölisele teed ülespoole, vaid sellepärast, et me ei taha, et nagu Venemaal oleks 98 protsenti kõigist saksa rahva juhtivatest ametikohtadest hõivanud rahvusele võõrad juudid (käteplagin), ning me ei taha mingil juhul ka seda, et selleks tapetaks maha omaenda rahva seast võrsunud rahvuslik intelligents. Natsionaalsotsialism on avanud lugematutele saksa rahvuskaaslastele kõige madalamatelt positsioonidelt tee ülespoole, küll aga ühel tingimusel – nähtava võimekuse olemasolul.
Natsionaalsotsialistliku revolutsiooniga oleme selle ohu kõrvaldanud nii oma rahva kui ka teiste rahvaste jaoks.
Kui Saksamaal omal ajal vastasseis bolševismiga kätte jõudis, ei otsustanud seda võitlust ükski vana institutsioon. Ei! Selleks oli partei, mida elustas natsionaalsotsialistliku maailmavaate vaim ning mis sai jagu lagundavatest jõududest ja viis korra jõud võidule.
Kui vajalik on meil kõigil selle maailmavaate vaimu uuendada. Natsionaalsotsialistlik riik peab tänapäeval rohkem kui kunagi varem tunnistama kõigis oma institutsioonides ja organisatsioonides maailmavaadet, mis ta lõi ja teda kannab.
See maailmavaade ei saa aga olla üksnes sõnades väljendatud tunnistus, vaid kui ta peab meid kõige raskematel aegadel tõepoolest kaitsma, peab ta selle riigi elu sisemiselt täitma.
Partei peab tulevikus rohkem kui kunagi varem valima poliitilisi juhte, arvestamata päritolu, senist ühiskondlikku seisundit, sünnipära või varandust, lähtudes üksnes kõrgeimast südametunnistuse kohusest ja vastutusest rahva ees. (Juubeldavad poolehoiuavaldused.) Seejuures tuleb vähem tähelepanu pöörata niinimetatud ühiskondlikele puudustele ning eranditult poliitilisele, s.t rahva juhtimiseks vajalikule isiklikule andekusele ja seega väärilisusele. (Tormilised braavohüüded.)
Kogu meie riigikorralduses peab valitsema põhimõte, et geeniusele, ükskõik millisest ühiskonnakihist ta ka ei pärineks, peab olema avatud iga ametikoht. (Uued poolehoiuavaldused.) Põhimõte, et iga sõdur peab kandma marssalikeppi oma paunas, on üks targemaid, mida inimesed üldse suudavad püstitada!
Eriti tuleb hoolitseda selle eest, et bürokraatlik tardumus ei seaks tunnistust saavutusest kõrgemale, soovitust väärtusest kõrgemale ja seega lõppkokkuvõttes sünnipära väärilisusest kõrgemale. (Korduv, mitu minutit kestev aplaus.)
Me liigume kiiresti vastu tormilistele aegadele. Need nõuavad otsustavalt karme mehi, mitte nõrku väikekodanlasi. Inimesi ei hakata hindama pealiskaudsete seltskondlike kommete järgi, vaid nende iseloomu headuse ja tugevuse järgi raskete katsumuste ajal. (Kümned tuhanded rõhutavad neid füüreri lauseid juubeldava heakskiiduga.)
Partei peab nüüd veelgi rohkem kui varem hoolitsema selle eest, et meie rahva hulgas juurduksid karmid arusaamad ja et eelkõige kuulutataks halastamatu sõda igale armetu „tarkuse” ilmingule, mida Clausewitz piitsutas kui arguse kõige hullemat sümptomit. Me läheme vastu suurtele ajalooperioodidele; sellistel aegadel pole kunagi võidutsenud pelk tarkus, vaid alati vapper julgus. (Tormiline heakskiit.)
Partei peab ka edaspidi äärmise järjekindlusega esindama ja rõhutama tänapäeva riigi sotsialistlikku iseloomu. Neil rahututel aegadel pole meil kasu korralikust kodanikust, kes mõtleb üksnes oma ettevõttele ning kaotab silmist rahva kogujõu ja selle eeltingimused. Natsionaalsotsialismi eesmärk ei ole „marksistlik kaos”, kuid see ei tähenda ka „kodanliku korra allesjätmist”. (Aplaus.) Oleme viimastel aastatel teinud tohutuid edusamme oma rahva kasvatamisel kõrgema sotsialistliku ühiskonnakäsituse vaimus. Natsionaalsotsialism, s.t partei, peab siin üha edasi minema, et kujundada kunagi lõhestatud ja killustunud rahvast ainulaadselt kokkuvannutatud kogukond. (Tormiline heakskiit, mis saadab ka järgmisi lauseid.)
Me peame kõigile rahvuskaaslastele selgeks tegema, et selle kogukonna jaoks pole ükski ohver liiga suur. Peame olema niisama karmid kasutu tagasilükkamisel kui otsustavad vajaliku elluviimisel.
Partei peab veelgi enam kui varem jätkama ka rahvuskogukonna ideelist kasvatamist. Eelseisev talveabiaktsioon annab esimese võimaluse meie ühtekuuluvusvaimu tugevamal kujul näidata. Seejuures ei saa jätta üksikisiku otsustada, kas ta tahab või mitte, vaid ta peab. (Tormilised „Heil!”-hüüded.)
Partei peab aga eelkõige kandma seda optimismi, mida meie, natsionaalsotsialistid, tunneme. Iga pahe on võidetav ja selle ilminguid on kergem kõrvaldada kui pessimismi ja selle tagajärgi.
Häda sellele, kes ei usu. (Uus aplaus.) Ta patustab kogu elu mõtte vastu.
Ta on kõigeks kõlbmatu ja tema olemasolu muutub üksnes tõeliseks koormaks tema rahvale.
Oma poliitilise võitluse jooksul – ja kahjuks pean seda ikka ja jälle rõhutama – olen eriti kodanlikes ringkondades tundma õppinud neid kurbi pessimiste, kes oma armetus seisundis ei olnud võimelised millekski uskuma ja olid seetõttu kasutud ka igasuguseks päästvaks teoks. (Heakskiit.)
Ja ma kohtan neid veel tänapäevalgi küllalt. Kuid ma pean neile esitama ainult ühe küsimuse:
Mis oleks saanud Saksamaast, kui 1919. aastal poleks üks tundmatu sõdur uskunud, et kaitsetahte ja pühendumuse, vapruse ja ohvrivalmidusega on võimalik saksa rahvas ühel päeval tema allakäigust päästa? (Kümned tuhanded tõusevad püsti ja avaldavad Führerile juubeldavat austust.)
Sest mis päästis Saksamaa?
Kas selleks oli mõne väikese viriseja pessimism, nende armetute kahtlejate ja alati löödud mustade stsenaariumide kuulutajate pessimism? Või polnud see hoopis vankumatu veendumus, et meie rahva igavesed omadused suudavad kõige alaväärtusliku ja koormava vastu edukalt maksma panna? Ei! Saksamaa päästis usu ime. Tänapäeval, pärast neid ajalooliselt ainulaadseid edusamme, on aga partei kohus rohkem kui kunagi varem meenutada seda natsionaalsotsialistlikku usutunnistust ja kanda seda taas meie võitluse ning meie kindla võidu püha märgina enda ees. (Tormiline aplaus.)
Seetõttu peab partei ikka ja jälle jõudma laia rahvahulga südameni, sest just rahvas on meie parim ja tugevaim usu kandja. Ainult temas peituvad julgus, vaprus ja enesekindlus, mille loodus on andnud lihtsale inimesele tema enesesäilitamiseks. Kui väejuhid oleksid alati olnud sama vaprad, nagu grenaderid peavad olema kõigil aegadel, poleks paljusid lahinguid kaotatud. (Aplaus.) Ja kui poliitikud on sama tugevad oma usus, nagu rahva lai mass on ustav, siis on nad oma rahvaste juhtidena võitmatud. (Uued poolehoiuavaldused.)
Mure ja sisemise südametunnistuspiina aegadel olen viimase lahendusena alati valinud tee oma rahva juurde. Sellest tervest, miljonitesse ulatuvast saksa tööliste, talupoegade ja väikese keskklassi massist olen ikka ja jälle ammutanud uut jõudu, et julgelt ohtudele vastu astuda ning tugevas usus oma teed jätkata. (Tugev aplaus.)
Tunnistagem kõik neid põhimõtteid ja sulgegem oma kogukonna suur ring, tugevad usalduses oma rahva vastu, täidetud usust oma missiooni ning valmis igaks ohvriks, mida Kõigevägevam meilt nõuab. Siis läheb Saksamaa, natsionaalsotsialistlik Kolmas Riik, läbi sellest häda, mure ja rahutuse ajast, relvastatuna selle metalliga, mis ainsana võimaldab kartmatul ja laitmatul rüütlil vastu pidada võitluses surma ja kuradiga: raudse südame pronksiga. (Tormiline heakskiit.)
Imeline oli meile kõigile nende päevade elamus. Ülev oli vaade meie parteis ja armees marssiva rahva lõpututele kolonnidele. Rahustav oli aga teadmine, et siin ei marssinud mööda surnud organisatsioonid, vaid hävimatu usu kandjad. Veel kord vaatame tänutundliku südamega tagasi möödunud kaheteistkümnele kuule.
Veel kord tahame alandlikult Kõigevägevamale öelda, kui sügavalt tunneme tema armu, mis on võimaldanud ja õnnistanud meie au ning seega ka meie vabaduse tagasivõitmise suurt tööd. Veel kord tahan tänada oma võitluskaaslasi usalduse eest, mida nad minu juhtimise vastu tunnevad, ja kuulekuse eest, millega nad mulle järgnesid.
Samuti sunnib mind süda avaldama tunnustust liikumise lugematutele võitlejatele nende natsionaalsotsialistliku pühendumuse eest, oma arvukatele kaastöölistele nende väsimatu töö eest meie rahva, meie riigi, meie kultuuri ja meie majanduse taastamise teenistuses – eriti tahan aga tänada meie armee juhte ja sõdureid, kes seisavad nüüd natsionaalsotsialistliku Kolmanda Riigi relvajõuna vahipostil ning valvavad, nagu kunagi varem!
Minu parteikaaslased, mehed ja naised!
Kaheksandat korda jätame üksteisega hüvasti ja pöördume nüüd tagasi oma töökohtadesse. Igatsusega meenutame nende ühiste päevade elamusi, kuid nagu alati, täidab meid kindel usk, et kaheteistkümne kuu pärast võime üksteist taas tervitada kui meie rahva juhtide ja ohvitseride, võitlejate ja sõdurite suurt perekonda.
Elagu Saksamaa!

(Kuulajad tõusevad püsti, kostavad tormilised „Heil!”-hüüded ja avaldatakse füürerile juubeldavat austust.)