Nöör kaela ja tool alt ära!

Peaaegu miljon inimest kogu maailmas võtab igal aastal endalt elu. Maailmas leiab iga 40 sekundi jooksul aset üks enesetapp, aga WHO hoiatas 2004. aasta septembris Genfis toimunud mitmepäevasel üritusel World Suicide Prevention Days, et aastaks 2020 võib see arv tõusta poolteise miljonini, nõudes ülemaailmsete meetmete kasutuselevõttu.

Eestis sooritati 1994. aastal 614 enesetappu
Üle enesetappu aastas on palju, Eesti paistab selle poolest maailmas väga ebasoodsalt silma. Alates 20 enesetapust 100 000 elaniku kohta loetakse kõrge suitsiidiriskiga maaks. Meil on see arv 41. Arvan, et tegu on kohanemisreaktsiooniga. Eesti ühiskonnas on aset leidnud sügavad murrangud, igasugused kiired muutused panevad aga inimese kohanemisressursid proovile ja võivad üle jõu käia, vastavalt sellele, mismoodi kellegi psüühika on üles ehitatud. Muuseas, see kehtib ka soodsate muudatuste puhul, isiklikus elus näiteks abiellumine, lapse sünd, uue korteri saamine. Ikka on see lisakoormus psüühikale.
Kahjuks ei saa öelda, et jõukates ja stabiilse elukorraldusega maades suitsiide vähe on ja et enesetapud on ainult vaeste maade probleem. Rikkad riskivad palju ja kui nad ebaõnnestuvad, otsustataksegi areenilt lahkuda. Vaesed inimesed, kellel pole peavarju, kes nälgivad ja tunnevad end kõikide poolt hüljatuna, käituvad samamoodi. Suhteliselt palju on enesetappusid alkohoolikute ja narkomaanide seas.
Vastupidiselt muule maailmale, kus suitsiide on palju linnades, eriti metropolides, on Tallinn ja Tartu suhteliselt väikese suitsiidiriskiga. Võib-olla mõjub kaasa see, et linnades on abi lähemal. Meil on enesetappe rohkem maal, sealjuures piirkonniti väga erinevalt .Läänemaal, Haapsalu ümbruses näiteks ligi 60 100 000 elaniku kohta, kõige väiksem on see arv Saaremaal – 25. Siin on kindlasti tegu ka majanduslike põhjustega – maakondades on töötute protsent kõrgem, mõjub alkoholism, aga ka abisaamine on s problemaatiline, kaasa arvatud telefoniabi. Pean silmas usaldustelefoni. Inimestel lihtsalt pole kodus telefoni, et viimases hingehädas helistada, suitsiidide tõus ja langus on Baltimaades käinud täpselt sama skeemi järgi. Suur langus oli 1988. aastal.
Enesetapud hakkasid jälle lisanduma siis, kui tuli käed külge panna ja hakata oma riiki rajama. 1994. aastal läks Leedu meist isegi ette (46 enesetappu 100 000 elaniku kohta). Samalaadne on olukord teistes endistes liiduvabariikides. Ida-Euroopas on pilt pisut erinev, sest nende poliitiline taust on teine. Stabiilselt ees on Ungari. Täpselt sama võis märgata ka esimese Eesti vabariigi ajal. Vabadussõjast kuni ülemaailmse majanduskriisi lõpuni 1930-ndatel aastatel, s.o. riigi ülesehitusperioodil kasvas suitsiidide hulk 70–80 protsenti. Sama palju on enesetappe lisandunud praegu pärast iseseisvumist. Sotsiaalmajanduslik taust on sama.
Mis edasi hakkab toimuma, sõltub väga palju sellest, kas suudetakse välja arendada niisugune psühholoogilise teenistuse võrk, tingimata ka maakondades, et inimene saab abi järele pöörduda ja ei pea oma probleemidega üksi jääma nii kauaks, kui on juba hilja või läheb vaja haiglaravi. Haiglaravi on kallis ja mitte alati tulemuslik. Kõigepealt peaksid aga inimesed olema selles mõttes ka haritud, et teaksid, mis on kriis ja depressioon, kuidas seda eneses ära tunda ja sellest võitu saada.
Ka meie instituut püüab hakata osutama hädalistele abi nii telefoni teel kui silmast silma. Juunis käivitub projekt vabatahtlike abistajate koolitamiseks.
Kahjuks ei ole senised valitsused tahtnud suitsiidide probleemiga eriti aktiivselt tegelda. Olen küll tänulik, et parlamendi eelmine koosseis eraldas meile 50 000 krooni, ka sotsiaalministeeriumilt saime 10 000 krooni. Aga tahaks võimalust koos mõelda ja tegutseda, et ühendada suitsidoloogia kui teaduse poolt välja töötatud preventiivsed printsiibid, Eestis läbi viidud uuringutega kogutud teadmised ja täitevvõimu käsutuses olevad võimalused. Mul on sellest juttu olnud proua Oviiriga. Tundub, et tema soov abi anda ja tegutseda on üsna reaalne.

Eesti-Rootsi suitsidoloogia instituudi direktor Airi Värnik, „Eesti Politsei“, mai 1995

Vägivaldsetest surmajuhtumitest moodustavad enesetapud ligi poole. WHO andmetel sooritavad mehed surmaga lõppevaid enesetappe kolm korda sagedamini kui naised. Kuid ebaõnnestunud enesetapukatseid, mille käigus asjaosaline päästetakse ning ta katset enam ei korda, on naisi kolm korda rohkem kui mehi.
„Suitsiid on traagiline ülemaailmne tervishoiu probleem,” ütles Catherine Le Gales-Camus, WHO esindaja oma sõnavõtus. Kõige rohkem enesetappe on Ida-Euroopas kõige vähem aga Ladina-Ameerikas, islamimaades ja mõnedes Aasia riikides. WHO uurimus näitab, et enesetappude arvukuselt on maailmas esikohal Balti riigid. Baltimaades sooritab aastas enesetapu 40 inimest 100 000-st. 2000. aastal tegi Leedus 100 000-st inimesest enesetapu 42, Eestis 40 ja Venemaal 38 inimest. 2004. aastal tegi Eestis enesetapu 323 inimest, kellest 264 olid mehed ja 59 naised. 2003. aastal tegi enesetapu 342 inimest, 2002. aastal 371 ja 2001. aastal 401 inimest. Viimase 12 aasta jooksul on Eestis endalt elu võtnud 6300 inimest. Enesetapule mõtlevaid inimesi on 100–400 korda rohkem kui enesetapu sooritajaid. Enesetappude arv on suurenenud 20–24 aastaste meeste seas. Naised tapavad end viis korda harvem kui mehed. Enesetapukatsete riskigrupiks on 15- kuni 19-aastased noored. 60% enesetapjatest on alkohoolikud.
Enesetappude arvukuse peamiseks põhjuseks Balti ja teistes endise Nõukogude Liidu riikides peetakse alkoholismi. Näiteks Austrias tuli 2002. aastal 100 000 elaniku kohta „kõigest” 19,3 enesetappu. Vabasurma läinute hulgas oli mehi kolm korda rohkem kui naisi. Enesetapu peamisteks põhjusteks on vaesus, töötus, lähedase inimese kaotus, probleemid ja konfliktid töökohal või ravimatu haigus. Eriti ohustatud on vanad inimesed. Näiteks Saksamaal eelistavad paljud vanurid enesetappu vanadekodule. WHO hinnangul aitaks suitsiidide hulga vähendamisele kaasa avalikkuse suurem teadlikkus probleemidest ja poliitiline tahe.

Kuidas on olukord Eestis?
Kui 1990. aastatel võtsid endalt elu keskealised mehed, siis praegu on kõige raskem noortel, kel pole veel selget elusihti või nende sotsiaalne keskkond ei võimalda soovitud elu elada. Siis võib identiteedikriis tõugata inimese enesetapuni.
Kahjuks on kapitalistliku Eesti noorte elus palju ebastabiilsust, alates raskustest ülikoolis õppimisega kuni selleni, et kui ka haridus on omandatud, siis pole väljundit edasiminekuks. Noorte raskus ennast ühiskonnas paika seada on üks enesetapumõtete allikaid.
Levinud on arusaam, et õnn seisneb asjades ja ilusas kodus. Kui seda ei saavutata, siis on noor õnnetu ja ka partnerite valikul on kehv materiaalne seis miinuseks. See on probleem just noormeeste seas, kes tunnevad, et ei saa elus edasi ja seega vähenevad nende võimalused ning algab allakäik. Siis võidakse lahendust otsida kasiinos või muus riskikäitumises.
Siiski on praegune enesetappude tase juba aastaid madalam kui taasiseseisvumisajal. Vahepeal enesetappude rohkuselt maailma tippu jõudnud eestlased tahavad jälle elada, vabasurma minejate arv on kõige raskemate aegadega kõrvutades poole võrra vähenenud. 2006. aastal otsustas vabasurma minna 280 inimest (rekordaasta oli 1994., kui vabasurma läks 614 inimest). Jätkuvalt ületab enesetapjate arv kõikvõimalikes õnnetustes hukkunute koguarvu.

Leedus on suitsiid populaarne
Leedu, Läti ja Eesti elanikud sooritavad enesetappe tunduvalt sagedamini kui näiteks kreeklased, itaallased või hispaanlased. See selgub Euroopa Liidu statistikabüroo Eurostat andmetest, mis on koostatud aastate 2001–2003 põhjal.
Kõige enam kalduvad enesetappe tegema 20–44-aastased inimesed ning nende hulgas juhib kindlalt Leedu. 100 000 Leedu elaniku kohta tuleb 90,5 enesetappu, samal ajal kui Eestis on see näitaja 54,9 ja Lätis 50, aga näiteks Kreekas vaid 4,8. Keskmisest kõrgem enesetappude arv on lisaks Baltimaadele veel Ungaris, Sloveenias, Tšehhis, kuid ka näiteks soomlased (43 enesetappu 100 000 inimese kohta) armastavad end üpris tihti ise teise ilma saata.
Kõige vähem teevad enesetappe kreeklased (5 meest, 1 naine iga 100 000 inimese kohta), itaallased (10 meest, 3 naist), maltalased (11 meest, 3 naist), hispaanlased (12 meest, 3 naist) ja portugallased (13 meest, 3 naist).
Euroopa Liidu keskmine on 20,7 enesetappu 100 000 noore mehe kohta, naiste hulgas tuleb enesetappe ette 4,9 juhul. Nendest andmetest nähtub, et naised ei ole kuigi varmad eluga lõpparvet tegema.

* * *

Hiinas üritab igal aastal enesetappu sooritada 2 miljonit inimest ning 250 000 neist teeb selle ka teoks. Hiina tervishoiuministeeriumi andmeil annab see suitsiidimääraks Hiinas 22 enesetappu 100 000 elaniku kohta, mis on mõnevõrra kõrgem näitaja kui reas arenenud lääneriikides nagu USA, Kanada või Suurbritannia. Samas jääb see oluliselt alla Euroopa kõrgeima suitsiidiriskiga riikidele nagu Leedu ja Ungari, kus enesetapu sooritab igal aastal rohkem kui 40 inimest 100 000 elaniku kohta. Hiina suitsiidiuurija professor Zhai Shutao sõnul on Hiina kõrge suitsiidimäär mõneti üllatav, sest see on vastuolus Hiinas sügavaid juuri omava konfutsianismi õpetusega. Hiinas läbiviidud uurimuse on ühtlasi selgitanud, et suitsiidirisk on suhteliselt kõrgem naiste ning maaelanike seas. Vanuserühmade lõikes olulisi erinevusi ei ole tuvastatud.

Jaapanis püütakse peegli abil enesetappe vältida
Peegliga silmitsi seistes võivad jaapani enesetapjad kõhklema lüüa, loodab Jaapani raudteefirma, kel sageli tuleb kokku puutuda majanduslangusest tingitud enesetapulaine ohvritega. Jaapanis, mille ühiskond on mõne sotsioloogi hinnangul maailma kõige stressitekitavam, püstitati 1998. aastal enesetappude arvu rekord – 32 869. Jaapan püüab 1990. aastate lõpu majanduskriisist jagu saada firmade restruktureerimise ja ulatuslike koondamistega.
Rongi alla hüppamine on Jaapanis levinuim enesetapuviis. Ida-Jaapani Raudtee, mille jaamades tehti 1999. aastal 212 enesetappu, paigutas platvormidele inimesekõrgused peeglid, lootes nende abil rongi alla viskujaid peatada. „Spetsialistid ütlevad, et inimesel on raske hüpata, kui talle tundub, et keegi vastasplatvormilt pealt vaatab,” seletas firma pressiesindaja.
Jaapanis on juba üheksandat aastat järjest enesetapjate arv aastas üle 30 000, 2006. aastal võttis endalt elu enam kui 32 000 jaapanlast. Enesetappude peamiseks põhjuseks on ravimatud haigused (15 402 juhtumit 2006. aastal), eluraskused, peretülid ja probleemid tööl. Mehi on enesetapjate hulgas 71% ning 60-aastaseid ja vanemaid inimesi 35%. 2006. aastale tegi eluga lõpparve ka 886 õpilast ja üliõpilast.

MAAJA

NB! Loe ka:
Harakiri – lahkumine Jaapani moodi
Ise tehtud, hästi tehtud! Abiks algajale elust lahkujale