Nikolai II – loll tsaar, kes mängis Venemaa maha

Tsaar Aleksander III vanim poeg Nikolai oli tsaari meelest leebe, pehmeloomuline ja lausa rumal. Niisiis leidis ta, et pole mingit mõtet Nikolaile kas või midagi valitsusasjadest õpetada. Kui krahv Sergei Witte, tsaari oluline majandusnõunik ja hilisem rahandusminister talle ettevaatlikult meelde tuletas, et oleks aeg troonipärija riigi äriasjadesse pühendada, paistis tsaar siiralt üllatuvat ja küsis krahvilt: „Öelge mulle, kas te olete kunagi tema keiserliku kõrguse, suurvürst tsareevitšiga rääkinud?” Rahandusminister vastas, et tal juba olnud see au. Mispeale tsaar vastu: „Ärge nüüd öelge, nagu poleks te iial märganud, et suurvürst on lollpea!”

Asjaolu, et see lollpea pidi ühel päeval hakkama valitsejana vastutama hiigelriigi eest, mis heitles suurte sotsiaalsete probleemidega, ei takistanud tsaar Aleksander III-ndat poega jätkuvalt paljudest riigiasjadest eemal hoidmast. Isegi siis, kui talle tehti ettepanek nimetada troonipärija vähemalt Trans-Siberi raudteeprojekti presidendiks – positsioon, mis oli pigem esinduslik kui oleks eeldanud professionaalseid teadmisi –, hakkas tsaar protesteerima ja otsustas, et tema 20-aastane poeg olevat sellesse auametisse liiga kogenematu, ja kogu lugu! Ka troonipärija õde tunnistas – aastakümneid pärast tsaaririigi langemist, paguluses –, et ta vend olnud küll intelligentne, aga tal polevat olnud aimugi mingitest valitsusasjadest, teda lihtsalt polnud koolitatud riigimeheks…
Viimane Vene monarh (ametliku nimetusega Императоръ и Самодержецъ Всероссійскій, Императрица и Самодержица Всероссійская, rahvapäraselt tsaar) asus troonile 1894. aastal 26-aastasena. Tsaar Nikolai II oli tahtejõuetu, närviline, kõige suhtes nüristunud ega mõistnud üldse Venemaal valitsevat olukorda. Tsaar uskus ainult oma võimu ja jumalat. Venemaa viimase isevalitseja osa tsaaririigi kokkuvarisemisel oli üsna märkimisväärne. Kahtlemata tundis paduusklik Nikolai II vastutust riigi eest ja tõenäoliselt uskus siiralt, et ta on midagi jumala ja inimese vahepealset. Ametikohustustest kõrgemal seisis tema jaoks siiski perekond – lapsed, armastatud naine Aleksandra (muide, saksa rahvusest) hellitusnimega Alix… ja Rasputin.

Nikolai II-l oli hukatuslik puudus – võimetus õigel ajal ohtu märgata. Tundub uskumatu, kuid 1917. aastal teadsid toimuvast revolutsioonist juba kõik peale riigipea.
Omadustelt ei sobinud Nikolai II põrmugi hiigelriigi valitseja ossa. Intellektuaalne tase oli madal, haridus keskpärane, mingeid loomupäraseid andeid ei ilmutanud. Loomus oli ebamäärane, loiuvõitu, välimus keskpärane, kuigi see, muide, riigivalitsemisel tähtsust ei oma. Kuid mõistusest, iseloomust ja teadmistest jäi tal kõvasti puudu. Üht-teist oli ta kaasa saanud oma emalt, Aleksander III abikaasalt Taani printsessilt Dagmarilt (Maria Fjodorovna, 1847–1928): väikese kasvu, püsiva kinnisuse, võime vaadata vihkamisobjekti armastusväärsete ja heasoovlike, mõnikord peaaegu armunud silmadega. Nikolai suhted isaga olid kehvapoolsed. Aleksander III kutsus poissi halvustavate hüüdnimedega. Samuti ei valmistanud ta noormeest ette tulevaseks eluks keisrina. Aleksander III, poolkirjaoskamatu raske iseloomuga mees, kelle kohta pärast tema surma leskkeisrinna Maria Fjodorovna Nikolaile õpetlikult ütles: „Polnud tal haridust ja lugemisest ei hoolinud, aga näe, inimeseks sai!“
Ilma silmaringi ja kujutlusvõimeta, tühiste, valdavalt isiklike ajendite mehena võttis Nikolai keisririigi valitsemise vastu nagu tšinovnik kontorikoha.
Püüdkem ette kujutada Nikolai II-st ilma karikeerimata. Mitmetest allikatest ammutatud ja ühtekoondatud üksikud joonekesed annavad järgmise miniatuurportree…
Ta oli keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, pisut ebaproportsionaalselt arenenud ülakehaga nagu vene meestele omane. Priske kael andis talle veidi kohmaka välimuse. Liikudes oleks ta nagu paremat õlga pisut ees hoidnud. Tavalist näoilmet iseloomustas kummaline, „salapärane“ poolnaeratus. See uppus heleruugetesse tihedatesse vurrudesse ja väikesesse ovaalhabemesse.
Tal olid suured rahulikud hallikasrohelised (mõnikord sinistena näivad) silmad, tavaliselt läbitungimatu ilmega, mis teda vestluskaaslasest kuidagi eemaldas. Võib-olla jäi niisugune mulje ka sellest, et ta ei vaadanud vestluskaaslasele kunagi silma. Nikolai pilk oli suunatud kas kuhugi üle vestluskaaslase õla või libises aeglaselt mööda selle keha, millelgi eriti peatumata.

Jutuletulnuid võttis ta tavaliselt vastu armastusväärselt (sageli sõbralikult), kuid alati talitsetult. Tema žestid ja liigutused olid mõõdetud, aeglased. Ta rääkis ruttamata, vaikse rinnahäälega, iga lauset läbi mõeldes. Seepärast kubises kõnelus pikkadest pausidest, mis vestluskaaslase kohmetama panid – võis tunduda, et teema on tsaari jaoks ammendatud või ebameeldiv ja ta ei soovi juttu jätkata. Temalt ei kuuldud kunagi kiirkõnet. Kui talle miski väga nalja tegi, naeris ta talitsetult, varjates otsekui kohmetult peoga silmi või suud. Jutuajamisel jättis ta mõnikord endas mitte täiesti kindla inimese mulje, kes püüab varjata kõhklust ja ebalevust, mida reedavad tõmblev õlg, sage rõhutatud köhatamine, millega kaasneb alateadlik habeme või vurrude silumine.
Istudes põimis ta jalad laua all või tõmbas need tooli alla risti. Tõusmisel ajas ta algul lõua ja kaela pisut ette. Tal olid tugevad jalad. Väljaspool kabinetti tsaar tavaliselt seisis, vältis istumist. Seistes ei nõjatunud kunagi millegi vastu ega toetanud küünarnukki.
Tema välimuse üldiseloomustused on erinevad. Kindral J. Danilov pidas teda ilusaks. Tuntud jurist ja kirjanik A. Koni, kes tsaariga tihedalt kokku puutus ja tema pool käis, kirjutas, et see oli un charmeur (võluja), mees „armastusväärse ja lahke gasellipilguga“. Seda hinnangut jagas ka kauaaegne Aleksander III majandusminister ja hilisem riiginõukoguliige Sergei J. Witte. Lehmke, vastupidi, kirjutas 16. oktoobril 1915 oma staabipäevikusse: „Täna sain teda lähedalt näha… ja kaua jälgida… Tsaar on inetu, habeme ja vurrude värv tubakakollane, talupoeglik, nina jäme, silmad kivised…“
Päevikutest, mida Nikolai kirjutas troonipärijana, on tulutu otsida mingeid tõendeid tema intellektuaalsest edasiarenemisest või arvamusavaldusi oma tulevase tsaarirolli üle, rääkimata mõtetest Venemaa olukorra kohta. Veel kahekümnesena tegi tsareevitš päevikusse lihtsameelseid märkmeid mängudest ja tähelepanekutest, mis olnuksid kohased kümneaastasele. Vähem kui kuu pärast 26 aasta vanuses troonile asumist kirjutas ta mitu lehekülge kastanilahingust kuninglikus pargis oma sugulase, Kreeka printsi Georgiga. Paar päeva hiljem tegi sissekande järgmise riiklikult olulise sündmuse kohta: sedapuhku oli leidnud aset lahing piiniakäbidega, mis oli väärt üksikasjalikku kirjeldust…

Kuu aega pärast troonist loobumist tundus ta Mstislavskile näoilme ja silmade poolest lõksulangenud hundi sarnasena. Kõik, kes olid näinud teda viimastel elukuudel Siberis ja Uuralis, mainivad silmade alla tekkinud kotte, muhke tumenenud ning karvakasvanud näol põsesarnade all. Jekaterinburgis läksid ta juuksed ühtlaselt hallikirjuks, kiilaspäisusest polnud märki. Habet ajas ta kuni viimaste päevadeni ise.
Ta kõne oli selge ja arusaadav. Ta peaaegu ei kasutanud võõrsõnu, kuid rääkis vaevaltmärgatava aktsendiga, kas siis välismaise või nn kaardiväelase omaga.
Kirjanduslikult harituna ja isegi omamoodi stilistina tegi ta mõnikord siiski elementaarseid grammatikavigu (või näpuvigu?). Ta valdas vabalt inglise, prantsuse ja taani keelt ning natuke saksa keelt. Tsaari kabineti kõrval oli isiklik raamatukogu, kuhu saadeti tähtsamaid Vene ja välismaa uudisteoseid. Kolimiste ajal veeti raamatukogu kaasa. Selle juhataja S. Stšeglov andis talle igas kuus kuni 20 raamatut lugeda. Mida ta luges ja kuidas, selle kohta on andmeid napilt. A. Koni pidas teda suhteliselt palju lugenud inimeseks: „Nägin ise ta laual „Vestnik Jevropõ“ numbrit selle vahele pandud paberinoaga ning ta ilmutas vestluses niisugust huvi kirjanduse, kunsti ja isegi teaduse vastu ning tahet mõista silmapaistvaid nähtusi selles valdkonnas, et kokkusaamised polkovnik Romanoviga igapäevases elus võinuksid elavat huvi pakkuda.“
Teistel andmetel aga oli tema lugemus üpris ebaühtlane. Tsaar tunnistas päevikus ise, et ta võtnud alles Tobolskis (olles ligi viiekümnene) esimest korda kätte L. Tolstoi „Sõja ja rahu“.
Paljud lasksid end petta Nikolai II maneerist käituda lihtsalt, otsekui varju hoidudes, kanda pretensioonitult polkovnikumundrit, leppida mõnikord lihtsa toiduga. Niisugune oli tema väline pale. Sisemine olemus avaldus ammendavalt ülevenemaalise rahvaloenduse ajal, mil ta küsitluslehe elukutselahtrisse oma käega kirjutas: „Venemaa peremees“. Selleks ta ennast pidaski.
Nikolai oli äärmiselt ebausklik. Ta pidas end kainelt mõtlevaks inimeseks, kuid riigiasjade lahendamisel lootis avalikult irratsionaalsele: vaistule, ettemääratusele, instinktile. Tema ebausk oli ühendatud fatalismiga (saatuse eest ei pääse). Siit ka selle välise kiretuse eriline varjund, mille taha ta ennast tihti peitis. Liikus isegi jutte, et ta langetab otsuseid õhkuvisatud mündi abil (kull või kiri).
Hoolimata kogu oma keskpärasusest, kuid võib-olla just seetõttu, et ta oli nii piiratud ja vähese haridusega, kinnistus tema teadvuses surmkindel veendumus, et ta on riigis ainuvõimuline käskija ning täielik peremees.
Tsaari soov sulguda pereringi ei soodustanud välismaailmaga suhete arendamist ja mõjuvõimu tugevdamist. Nikolai II oli Romanovite dünastia pea, kuid isegi lähisugulased tõrkusid tema sõna kuulamast. Sisuliselt sai tsaar toetuda ainult ustavatele bürokraatidele. Riigis aga olid lood kehvad. Haritlaskond ja kodanlus soovisid konstitutsioonilist monarhiat, et nemadki saaksid riigi valitsemises reaalselt osaleda. Proletariaati omakorda ahvatles sotsialism. Talupojad, 85% elanikkonnast, austasid küll isakest tsaari, aga ootasid väga maaküsimuse täielikku lahendamist.
Kui Vene armee 1915. aasta kevadel vaenlase ees taganes, vallandas tsaar ülemjuhataja kohalt oma onu, suurvürst Nikolai Nikolajevitši ja asus ise tema ametisse. Reaalselt teostas vägede operatiivjuhtimist peakorteri staabiülem jalaväekindral Mihhail Aleksejev, kuid ikkagi tuli riigipeal nüüd alatasa Petrogradi ja Mogiljovi vahet (700 km) sõita.
Just sel ajal ühinesid kaks kõige mõjukamat parteid – kadetid ja oktobristid – progressiivseks blokiks, mis nõudis, et valitsus moodustataks parlamendienamuse põhjal, mitte aga monarhi äranägemisel. Nikolai II sellega ei nõustunud ja oktobristide liider Gutškov hakkas sõjalist riigipööret sepitsema. Ta uuris võimalust blokeerida tsaari rong Petrogradi ja Mogiljovi vahel, sundides Nikolai II troonist loobuma.

Võimu nõrkus

Monarhistid kippusid tsaari vigu omistama Rasputini halvale mõjule, sest keeldusid uskumast, et Nikolai on lihtsalt loll – täpselt nagu armastav lapsevanem keeldub uskumast, et tema laps võib olla mingi pättuse oma peaga välja mõelnud, vaid on veendunud, et keegi avaldab tema süütule naiivsele maimukesele halba mõju. Nikolai II silmis kehastas Rasputin tõelist vene hinge. Paraku ei tulnud vanakese vigurid, mille kallal opositsiooniline ajakirjandus innukalt ilkus, monarhia mainele sugugi kasuks.
Avalikkuse reaktsioon Rasputini tapmisele ööl vastu 30. detsembrit 1916 vapustas tsaari vaata et rohkemgi kui mõrv ise. Kuriteo olid toime pannud vankumatud monarhistid – suurvürst Dmitri Pavlovitš, homoseksuaalne vürst Feliks Jussupov ja käre mustsadalane Vladimir Puriškevitš. Arvestades vastukaja ühiskonnas ja mõrvarite eeldatavaid õilsaid motiive, määras tsaar neile sümboolsed karistused, mis otsekui kinnitas Rasputinit kritiseerinute õigsust.
Tsaari peamiseks järelduseks juhtunust sai uue valitsuse moodustamine kahvatutest bürokraatidest eesotsas vürst Nikolai Golitsõniga. Ainsaks eredaks isiksuseks oli endine progressiivse bloki liige Aleksander Protopopov, kes oli ootamatult tulihingeliseks monarhistiks muutunud ja sai tähtsa siseministrikoha.
Petrogradi linnapeaks määrati 1916. aasta novembris Aleksander Balk, kes nägi oma peamist ülesannet linna sanitaarse seisundi parandamises.
Pealinna garnisoni ülemaks oli väljapaistmatu kindral Sergei Habalov, kelle sõjaväeline kogemus piirdus 1877–78. aasta Vene–Türgi sõjaga. Seejuures oli garnisonis katastroofiline ohvitseridepuudus, aga pealinnas dislotseeruvates tagavarapataljonides, mis olid valdavalt komplekteeritud kutsealuste talupoegadega, oli kümneid tuhandeid mehi. See oli ideaalne keskkond revolutsiooniliseks agitatsiooniks.
Progressiivse blokiga ripsutasid tiiba Briti suursaadik George Buchanan ja Prantsuse suursaadik Maurice Paléologue, kelle mälestused „Tsaaririik maailmasõjas” on ilmunud aastal 2010 ka eesti keeles (tõsi küll, esimene trükk ilmus enne Teist maailmasõda). Liitlasriigid olid ühelt poolt huvitatud sellest, et Venemaa tõhusalt sõda jätkaks, kuid teiselt poolt sellest, et Vene väed ei roniks piirkondadesse, mida Inglismaa ja Prantsusmaa pärast sõda endale tahtsid, ning eelkõige Dardanellide väina kanti.

Liitlased hoiatavad keisrit

Jaanuaris 1917 kohtus Inglismaa saadik Petrogradis George Buchanan taas keiser Nikolai II-ga ning teatas talle, et Briti valitsus on mures keisririigis levivate valitsusvastaste meeleolude pärast. Rahulolematus kasvavat igas ühiskonnakihis. Buchanan soovitas keisril taastada oma rahva usaldus tema vastu, kuid Nikolaid tabas pahameel. „Kas pole pigem mu rahva kohus pälvida minu usaldust?“ küsis keiser ärritunult ning lõpetas audientsi. Hiljem hoiatas ka Prantsusmaa suursaadik Maurice Paleologue oma riigijuhte, et olukord Vene keisririigis on väga kriitiline ning sammumas kuristiku poole. Jaanuari teises pooles kohtus Nikolai II Suurbritannia, Prantsuse ja Itaalia diplomaatide ning sõjaväelastega, jättes neile kõigile väga negatiivse ja eluvõõra mulje. Liitlaste mure keisririigi säilimise pärast oli jõudnud haripunkti ning selleks oli ka põhjust. Petrogradis ja ka mujal riigis leidsid 1917. aasta jaanuaris aset suured streigid ja meeleavaldused. Pealinna olevat kogunenud ligi 150 000 töölist.
Tuleb tunnistada, et Petrogradi ohranka ülem kindralmajor Globatšov pommitas Protopopovit ärevate ettekannetega. Näiteks 5. veebruaril 1917 (vana kalendri järgi) hoiatas ta võimalike näljamässude eest ning 7. veebruaril menševike ja bolševike kavatsusest organiseerida massimeeleavaldusi 14. veebruaril, kui algab Riigiduuma järjekordne istungjärk. Ohranka andis 9. veebruaril ennetava hoobi, arreteerides sõjatööstuskomitee juures tegutseva nn. töögrupi liikmeid. See täiesti legaalne institutsioon tegeles peaaegu varjamatult streikide ettevalmistamisega.
Duuma istungjärgu algus kulges võrdlemisi rahulikult. Üksikud tööliste ja üliõpilaste grupid ajas politsei suurema vaevata laiali. Nikolai II tutvus isiklikult Balki ja Habalovi esitatud plaaniga, mis nägi ette sõjaväe ja politsei koostegutsemise kriisiolukordades. Paberil oli kõik ilus ja rahunenud monarh veetis nädalakese Tsarskoje Selos pereringis. Tsaarinnat vaevasid valud jalgades, mistõttu teda veeti sageli kandetooliga. Lapsed olid ilmselt nakatunud leetritesse, väikesele hemofiiliat põdevale Alekseile oli aga iga haigus väga ohtlik. Tsaari rõhus see, kuid riigipea ja ülemjuhatajana pidas ta oma kohustuseks tööd teha. Graafiku kohaselt, mille ta ise endale koostanud oli, suundus ta Petrogradist Mogiljovi.
Vene monarhia taganutjad arvavad, et jäänuks keiser pealinna, poleks riigivõim otsustaval hetkel peata olnud. Iseküsimus on, mis sellisest peast kasu oleks olnud.

Jõi teed ja mängis doominot

22. veebruaril väljus tsaari rong Mogiljovi suunas. Igaks juhuks jättis Nikolai II peaminister Golitsõnile oma allkirja ja lahtise kuupäevaga ukaasi Riigiduuma laialisaatmise kohta.
Järgmisel päeval algas revolutsioon, mis tsaari päevikus kuidagimoodi ei kajastu: „Ärkasin Smolenskis kell pool 10. Oli külm, selge ja tuuline. Lugesin kogu vaba aja prantsuse raamatut Gallia vallutamisest Julius Caesari poolt. Jõudsin Mogiljovi kell 3. Vastas olid Aleksejev ja staap. Veetsin nendega tunni. [—] Lõunatasin kõikide välismaalaste ja meie omadega. Õhtul kirjutasin ja jõin teistega teed.”

Teemegi siinkohal juttu Nikolai II päevikust, mis olid hallid ja omapärata. Juba nende välimus – pedantne ilukiri, sõnade häirimatu niidilelükitus, hoolikalt väljajoonistatud ornamentaalsed konksud – kõik räägib sellest, et siit ei leia ei omapäraseid mõtteid ega väljenduste individuaalsust. Nagu on ühtlased ja üksluised read, nii on ühtlane ja üksluine ka nende mõte. Kõrbe tasasus ja ühetoonilisus. Alates esimestest vapustusrohketest valitsemispäevadest peaaegu mitte mingit vastukaja ühiskondlikele puhangutele või sündmustele! Mitte ühtki ajastu tähtsamat nime, kirjaniku, mõtleja, ühiskonna- või poliitilise liidri mainimist. Mitte midagi oma töö sisust või mõttest. Fikseeritud on ainult puhtisiklik ja tühiselt olmeline: lõunasöök, teejoomine, jalutuskäik (ning mitu varest selle ajal lasti), peoõhtu, uute tapeetide või diivanite värvus, külalised või enda külaskäik. Harukordse põhjalikkusega on registreeritud päevast päeva ilm: vihm, lumi, pakane, tuul, leitsak, palavus, kirjas on ka baromeetrinäidud.

23. ja 24. veebruaril vappus Petrograd meeleavaldustest, mille kohta tsaarile teatati telegraafi teel. Tema mõtted olid aga jäägitult haaratud laste haigustest – Olgal ja Alekseil oli palavik üle 38. Päevikust: „Kell pool 11 läksin ettekandele, mis lõppes kell 12. Enne hommikusööki toodi mulle Belgia kuningalt orden „Sõjarist”. Ilm oli ebameeldiv – tuisune. Jalutasin natuke aias. Lugesin ja kirjutasin. Eile olid Olga ja Aleksei leetritesse jäänud, täna juhtus sama ka Tatjanaga.”
25. veebruaril oli peakorteris rahulik, tsaar pidas kinni harjunud päevakorrast: kella 9.30–12.30 töö staabiülem Aleksejeviga, seejärel eine, kell 14 jalutuskäik (nii nimetavad venelased ajaviiteks autoga sõitmist) autoga, kell 17 teejoomine, kell 19.30 lõuna… Revolutsioon ei väärinud ikka veel päevikusse pääsemist: „Tõusin hilja. Ettekanne kestis poolteist tundi. Kell pool 3 sõitsin kloostrisse ja suudlesin Jumalaema ikooni. Tegin Orša maanteel jalutuskäigu. Kell 6 läksin õhtujumalateenistusele.”
Sel päeval ilmusid Petrogradi tänavatele esimesed tapetud. Ikooni ees palvetas tsaar aga, et lapsed terveks saaksid. Siiski ei saa öelda, et Nikolai riigi saatusest üldse ei hoolinud. Sõjaväele anti käsk heidutada väiksemaid kogunemisi ratsaväega, suured või agressiivselt meelestatud rahvahulgad seevastu „ajada laiali tulega vastavalt määrustikule”.
26. veebruaril ulatus tapetute arv juba kümnetesse, aga tsaari päevikus valitseb endiselt rahu ja vaikus: „Kell 10 läksin hommikupalvusele. Ettekanne sai läbi õigel ajal. Hommikusöögil oli palju rahvast, sealhulgas kõik kohalviibivad välismaalased. Kirjutasin Alixsile ja sõitsin Bobruiski maanteed mööda kabeli juurde, kus jalutasin. Ilm oli selge ja pakaseline. Pärast teejoomist lugesin ja võtsin enne lõunasööki vastu duuma saadiku Tregubovi. Õhtul mängisin doominot.”
Väljunud õhtul oma kabinetist, et külastada staabi kinematograafi, peatus tsaar mõneks minutiks otseühendusliini juures ja dikteeris Habalovile telegrammi: „Käsin juba homme lõpetada pealinnas korratused, mis on lubamatud Saksamaa ja Austria vastu peetava sõja raskel ajal. Nikolai.” Habalovit tabas see telegramm tema enda sõnul „nagu puuga pähe”.
Öö vastu 27. veebruari osutus Petrogradis murranguliseks. Protestijate poole läksid üle kõigepealt Volõõnia polgu tagavarapataljoni õppekomando sõdurid, seejärel ka teised garnisoni osad. Hommikul avaldatud ukaasi Riigiduuma laialisaatmise kohta rahvasaadikud ignoreerisid ja moodustasid Riigiduuma komitee, mille esimeheks sai parlamendi esimees oktobrist Mihhail Rodzjanko ning mis võttis enda peale „riigi- ja avaliku korra taastamise”, see tähendab, sisuliselt monarhi volitused.
Linnas käisid tänavalahingud. Sõjaväeringkonna ülem kogus Admiraliteeti kokku umbes 2000 tääki-mõõka, mis istusid tegevusetult õhtuni. Kell 4 õhtul arreteerisid hoonesse tunginud revolutsionäärid Habalovi, linnapea Balki, sõjaminister Beljajevi ja veel mõned kindralid. Kadus viimane jõud, mis võinuks sündmustesse pöörde tuua.

Viimaks jõudis olukord kohale

Ministrite nõukogu esimees vürst Golitsõn esitas lahkumisavalduse. Kindral Aleksejev käis tsaarile peale, et see peakorterist ei lahkuks. Nikolai II jäi justkui nõusse, kuid kui Aleksejev ära oli läinud, käskis auto ette anda ja keiserliku rongi väljasõiduks valmis seada. Ühtlasi käskis valitseja saata Petrogradi korra loomiseks neli polku Põhja-, Lääne- ja Edelarindelt kindraladjutant Nikolai Ivanovi juhtimise all.

Tsaari päevikust loeme 27. veebruari kohta järgmist: „Petrogradis algasid mõni päev tagasi korratused. Häbiväärsel kombel hakkas nendes osalema ka sõjavägi. Vastik tunne on olla nii kaugel ja saada katkendlikke halbu uudiseid! Ma ei jäänud ettekandele kauaks. Päeval tegin jalutuskäigu Orša maanteel. Ilm püsis päikeseline. Pärast lõunat otsustasin sõita Tsarskoje Selosse kiiremini ja kell üks öösel istusin rongi.” Tsarskoje Selosse tahtis ta sõita sellepärast, et muretses pere pärast.
28. veebruari sissekanne: „Heitsin magama kell 3, sest rääkisin kaua Ivanoviga, kelle saadan Petrogradi sõjaväega korda looma. Magasin kella 10-ni. Mogiljovist sõitsime välja kell 5 hommikul. Ilm oli pakaseline, päikeseline. Päeval sõitsime läbi Vjazma ja Ržovi ning kell 9 jõudsime Lihhoslavli.”
Petrograd oli juba ülestõusnute kontrolli all, Ivanovi vägede tee tõkestasid aga raudteelased. Sama juhtus tsaari rongiga, mistõttu Nikolai II oli sunnitud suunduma Pihkvasse Põhjarinde staapi kindraladjutant Nikolai Ruzski juurde.
Tsaari haaras meeleheide, mida süvendas hirm lähedaste saatuse pärast.
1. märtsi sissekanne: „Öösel pöördusime Malaja Višera juurest tagasi, sest Ljuban ja Tosno olid, nagu selgus, ülestõusnute poolt hõivatud. Sõitsime Valdai ja Dno kaudu Pihkvasse, kuhu jäime ööseks. Kohtusin Ruzskiga. [—] Selgus, et ka Gattšina ja Luuga on hõivatud. Kus selle häbi ots! Tsarskojeni sõita ei saanudki. Aga mõtted ja tunded on kogu aeg seal. Kuidas küll vaesel Alixsil võib olla rusuv üksi kõiki neid sündmusi läbi elada! Aidaku meid Issand!”
Pihkvas sai tsaar telegrammi kindral Aleksejevilt, kes soovitas „seada valitsuse etteotsa isik, kellesse Venemaa usuks, ja teha talle ülesandeks valitsuse moodustamine”. Samas vaimus käis tsaarile peale ka Ruzski, kelle võimu all Nikolai II sisuliselt oli. Rong oli ju Dno jaamas tupikus ja tsaaril puudus võimalus isegi otse sõjaväe poole pöörduda.
Järgmisel päeval on tsaari päevikus esimest korda juttu ainult poliitikast: „Hommikul tuli Ruzski ja luges ette oma ülipika vestluse aparaadi kaudu Rodzjankoga. Tema sõnul on olukord Petrogradis selline, et duuma juhtkond on jõuetu midagi ette võtma, sest nendega võitleb sotsaaldemokraatlik partei. Vajalik on minu troonistloobumine. Ruzski andis selle vestluse edasi peakorterisse, Aleksejev aga kõikidele rindejuhatajatele. Kõikidelt tuli vastus. Sisu on selles, et Venemaa päästmise ja armee rahulikuna rindel hoidmise nimel tuleb võtta süda rindu ja minna sellele sammule. Ma nõustusin. Peakorterist saadeti manifesti projekt. Õhtul saabusid Petrogradist [Sõjatööstuse Keskkomitee esimees Aleksander] Gutškov ja [Riigiduuma liige Vassili] Šulgin, kellega ma rääkisin läbi ja andsin neile ümbertehtud ja allkirjastatud manifesti. Kell üks öösel sõitsin raske tundega südames Pihkvast ära. Ümberringi on reetmine, argus ja pettus!”
Tsaar ärkas suure hilinemisega. Reetmine, argus ja pettus olid teda ümbritsenud juba väga pikka aega. Ainult taipamatus oli tal omast käest võtta.

Armetu lõpp

Nikolai II loobus troonist vana kalendri järgi 2. märtsil (15. märtsil uue kalendri järgi) 1917 kell 23.40 oma noorema venna suurvürst Mihhail Aleksandrovitši (1878–1918, hukatud) kasuks. Ööl vastu 3. märtsi suundus Nikolai keiserliku helesinise rongiga Mogiljovi, et jätta hüvasti kindralitega ja kohtuda emaga, kes oli spetsiaalselt selleks Kiievist, kus ta alates 1916. aastast elas, kohale sõitnud.
5. märtsil, kui sai teatavaks, et ekstsaar kavatseb Inglismaale sõita, käskis Petrogradi Nõukogu täitevkomitee ta koos perega koduaresti panna, kodanikuõigustest ilma jätta ja vara konfiskeerida. Tsaari perekond Tsarskoje Selos võetigi samal päeval valve alla. Tsaari juurde Mogiljovi saadeti spetsiaalne komisjon, kes 8. märtsil asus Nikolaiga tagasiteele. Samal päeval korraldati Maria Fjodorovna restoranvagunis lantš, mille ajal ema ja poeg nägid teineteist ning vestlesid viimast korda. Muide, leskkeisrinna ei saanud kuni oma surmani teada, et tema poeg tapeti.
„Kell 4.45 [pärast lõunat] sõitsin Mogiljovist välja, liigutav rahvamass saatis. Neli Duuma liiget sõidavad minu rongis kaasa! Sõitsime Orša ja Vitebski poole. Ilm oli pakaseline ja tuuline. On raske, valus ja kurb.”
9. märtsil kell 11.30 jõudis Nikolai Tsarskoje Selosse, kus ta veetis järgmised viis kuud. Teda püüti toimetada Inglismaale ja saadi selleks esialgu isegi inglaste nõusolek, kuid aprillis võttis kuningas George V nõusoleku tagasi, sest Inglismaal endal oli sisepoliitiline olukord liiga ebastabiilne, pealegi oli Nikolai II abikaasa sakslanna.
Kartes, et rahvas võib lossi tungida ning tsaari ja tema pere tappa, käskis Ajutine Valitsus nad Tobolskisse saata. 1. augustil lahkusid nad rongiga. Kaasa tohtisid nad võtta vaid hädavajaliku mööbli ja isiklikke asju. Teenijad võisid ise otsustada, kas tahavad kaasa minna või mitte. Ekstsaaripere sõitis rongiga Tjumeni ja sealt laevaga Tobolskisse, kuhu jõuti 6. augustil.
Aprillis 1918 andis Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Presiidium käsu toimetada Romanovid Moskvasse kohtupidamiseks. Samal kuul viidi nad Jekaterinburgi, kus neile eraldati maja. Perega koos elas arst dr Jevgeni Botkin, kes lasti maha ainult sellepärast, et ta viibis tsaariperega ühes ruumis. Ööl vastu 17. juulit 1918 tapeti Nikolai II koos perekonnaga Uraali Töölissaadikute Nõukogu käsul. „Olude sunnil” hukati ka teener Aleksei Trupp, toatüdruk Anna Demidova ja kokk Ivan Haritonov. Teisel kokal õnnestus pääseda, sest ta ei läinud koos tsaariperega keldrissse. Kas hukkamiseks oli korraldus Moskvast, ei ole tänini kindlalt teada. Mis sai aga kurikuulsast Ipatjevi majast?
Aastatel 1927–1932 asus majas revolutsioonimuuseum, seejärel erinevate osakondade kontorid. 1975. aastal andis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee juht Juri Andropov välja salajase käskkirja Ipatjevi maja lammutamiseks. Tollane NSV Liidu Sverdlovski rajoonikomitee esimene sekretär Boris Jeltsin oli selle vastu, kuid ta ei soovinud konflikti mõjuvõimsa Andropoviga. Ipatjevi maja lammutati 16. ja 17. septembril 1977.

©Peter Hagen

Tunnuspildil: Tsaar Nikolai II õnnistab 1905. aastal Saarovi püha Serafimi ikooniga 148. Kaspia jalaväerügementi enne selle saatmist Mandžuuriasse sõtta jaapanlaste vastu.

NB! Loe ka:
Nikolai II perekonna juveelide saladus
Grigori Rasputin – hobusevargast pühamees
Miks mürk Rasputinile ei mõjunud?