Need vanad head armsad vampiirid (koos südamliku testiga)

Maailma vampirismi keskuseks peetakse New Yorki, kus arvatakse elavat umbes 60 „Dracula lapsukest”. Seat asub ka teaduskeskus, mis tegeleb nende salapäraste olendite uurimise ja registreerimisega – Vampire Research Center.

1982. aastal tagasi rajas selle professor Stefan Kaplan, otsustades kindlaks teha, kui palju vastab tõele kõik see, mida näidatakse vampiiride kohta ekraanil; kas nad on üldse olemas või tuleb kahvatunäolisi nahkhiirte taolisi vereimejaid pidada inimeste haiglase fantaasia viljaks.
Kaplan on tõestanud: jah, vampiirid on olemas, ainult nad pole üldse nii õudsed kui ollakse harjunud arvama. Kuigi verd nad imevad, sest ilma selleta ei saa nad üldse elada. Sõprade kinnitust mööda oli Kaplan suurim spetsialist maailmas vampirismi alal. Ta suri infarkti 1996. aastal, keskuse tööd juhib sestsaadik tema sõber Joel Martin.

Tegelikult ei uskunud Stefan sellesse teooriasse, mille põhjal vampiirid on „elavad surnud”, kes öösiti kirstust tõusevad ja inimestele jahti peavad,” räägib Martin. „Oma uurimusi alustas ta 1972. aastal, tõotades igal juhul tõeni jõuda. Keelitasin teda, et see on tühi töö, ei maksa aega raisala väljamõeldistele, aga tema vaidles, et iga legend saab alguse reaalsusest. Nüüd tean, et tal oli õigus. Ka psühholoogid kinnitavad – vampiirid on olemas, need on inimesed väärastunud psüühikaga, keda nimetatakse hematomaanideks. Igas muus mõttes on nad normaalsed, aga ei saa läbi elava vereta, nagu tavaline inimene näiteks klaasi sooja piimata enne und.”
Keskuse kartoteegis on arvel ligi poolteist tuhat vereimejat üle maailma, igasuguste ekstsesside vältimiseks on kartoteek muidugi salastatud. Ajakirjanikel õnnestus aga siiski välja nuuskida andmed ühe itaallase kohta, kes elab Umbria linnas. Tõotanud tema isikuandmed saladusse jätta, nõustus pikka kasvu sale noor mees enesest jutustama. Ta kinnitas, et heas vormis püsimiseks peab ta regulaarselt inimverd jooma, aga ta ei ründa kedagi – sõbrad, kes tema vajadusi tunnevad, aitavad teda vabatahtlikult. Kaasaegne vampiir liigub päeva ajal julgelt tänavail, ta ei pelga valgust, väldib vaid eredaid päikesekiiri, kandes pakse tumedaid prille.
Keskus saadab regulaarselt maailma kõikidesse maadesse ankeete, tuvastamaks uusi vampiire. Küsimustik on täiesti tavaline, aga vastuseid analüüsitakse n-ö erilise nurga alt. Kui keegi väidab, et on mitmesaja aastane (viidates reinkarnatsioonile), langeb ta otsekohe kahtluse alt välja – keskuses ei usuta imedesse. Välja langevad ka need, kes töötavad päevasel ajal värskes õhus – müürsepp ei saaks olla vampiir, sest viibib pidevail päikese valguses- Vampiirid ei saa olla ka öiste elukutsete esindajad, sest öösiti vajab tõeline vereimeja üksindust või omataoliste seltskonda. Eriliselt analüüsitakse küsitletavate kasvu ja kaalu suhet. Vampiirid pole paksud ja lühikesed, vaid pikad ja saledad. tavaliselt ilusate näojoontega, väljendusrikka ilmega. Tavaliselt näevad nad välja oma aastatest nooremaina, sest elav veri turgutab kudesid ja kaitseb paljude haiguste eest.
Vere maagilisse toimesse usuvad erinevates maades inimesed juba aastasadu, paljudes rahvusköökides on roogi, mis valmistatakse värskest loomaverest. 14. sajandil soovitas Itaalia filosoof Marsilio Ficcino imeda noorte inimeste verd, pidades seda imevahendiks igavese nooruse säilitamiseks.

Vampiiriankeedis on ka otsene küsimus: kui tihti verd imete ja missugune on tavaline doos? „Need, kes kinnitavad, et vajavad terve liitri verd päevas,” jätkab Joel Martin, „on šarlatanid! Tõelise „Dracula järglase” ratsioon on üsna väike – vaid pitsike verd, sedagi paar-kolm korda nädalas. Et seda saada, ei kasuta vampiir kunagi vägivalda. Mõnikord ostetakse veri „doonorilt” raha eest, enamasti saadakse aga see just sõpradelt-tuttavatelt, kes on asjaga kursis. Loomade verd tarvitavad vampiirid ainult erandjuhul, kui muud võimalust pole. Inimesel, kes vampiiril oma verd imeda laseb, pole midagi karta – 20–30 grammi vere kaotamisest surrakse ainult õudusfilmides. Verd võetakse tavaliselt sõrmest. Kui vampiir seda sealt otse imeb. on see kahe partneri tõeline intiimse läheduse hetk – mõlemad kogevad tõelist naudingut. Eksivad aga need, kes arvavad, et sinna juurde kuulub ka suguakt. See on välistatud, sest vaatamata oma välisele ilule on vampiirid praktiliselt sootud: mehed on impotendid, naised frigiidsed.”
Kaplani kartoteek hajutab ka müüdi vampiiride agressiivsusest. Martin kinnitab, et need on väga rahulikud ja tasakaalukad inimesed, eriline armastus laste vastu teeb neist lausa ideaalsed vanemad. Nad hoolitsevad hellalt ka loomade eest, paljud neist kannavad kaelas riste ja käivad regulaarselt kirikus. Nad ei pelga küüslauku, nagu enamasti arvatakse, ütlevad vaid, et äsja küüslauku söönud inimese verel on ebameeldiv maitse.
Nii et vampiir, kes elab sinu vastaskorteris, istub sinuga koos büroos või saab sinu meeldivaimaks kaaslaseks reisil, on igati sümpaatne ja lugupidamist vääriv inimene – teda ei maksa karta! Õigemini – te ei teagi teda karta. Kui aga konkreetselt mõnda vampiiri teate, suhtuge temasse tolerantselt – mis parata, igaühel meist on oma ülesaamatud nõrkused. Kui tahad aga selgust saada iseenese või oma sõprade-tuttavate oletatavas vainpiirluses, vasta või lase vastata järgmistele küsimustele:

Kas…

1. oled silmatorkavalt kõhn, sõltumata sellest, mida ja kui palju sööd?
2. oled kahvatu?
3. kannad nii talvise kui suvise päikesega musti prille ja tarvitad regulaarselt päevituskreeme?
4. küünlavalgus istub sulle rohkem kui kuitahes mahe elektrivalgus?
5. oled tundlik temperatuuri kõikumise suhtes?
6. näed oma aastatest palju noorem välja?
7. sul on maagiline, läbitungiv pilk?
8. põed väga harva ja tunned vastumeelsust mistahes ravimite neelamise vastu.
9. mõistad hukka kirglikud suitsetajad ja alkoholipruukijad?
10. naudid öist üksiolekut?
11. sulle on vastuvõetamatu isegi mõte sõjaväeteenistusest?
12. sa armastad toorest liha?
13. jääd seksi suhtes võrdlemisi külmaks?
14. sind köidab kõik üleloomulik, igasugused okultsed teadused?
15. kannad kõige meelsamini musta?
16. sa jälestad viiruki lõhna?
17. ikoonid õigeusu kirikus on sinu meelest õõvastavad?

Kui vastasid jaatavalt 12-le küsimusele, oled kõige ehtsam vampiir!

Kes on vampiirid ja kust nad tulid?

Vampiir-inimestest on liikunud legende alates 125. Issanda aastast. Esimene teadaolev vampiirilugu pärineb kreeka mütoloogiast. Sõna upir (sõna „vampiir“ varasem vaste) kohtab esmakordselt kirjapildis aastast 1047 pärinevas ürikus.
Vampiirilegendide poolest rikkaimad on slaavi rahvaste pärimused. Algselt tundusid nad kõige suuremas suguluses olevat iraanlastega. Sealt edasi liikus legend (väidetavalt koos Indiast pärit mustlashõimudega) Transilvaaniasse. (Mustlased olevat jõudnud Transilvaaniasse mõni aeg enne kuulsa Vlad Dracula sündi.)
Põhiliselt arvati vampiir olevat surnud inimese vaim, kes oma eluajal oli olnud nõid või võlur, või siis oli ta surnud omaenda käe läbi.
Vampiire kardeti, sest nad tapsid inimesi ja nägid samal ajal välja nagu inimesed. Ainsad erinevused olid, et vampiiridel puudus vari ning nad ei peegeldunud tagasi peeglist. Vampiirid suutsid muuta kuju – muutuda nahkhiireks –, mis tegi nende püüdmise peaaegu võimatuks.
Tavaliselt lendasid vampiirid südaööl nahkhiirena hauakambrist (kus nad päeva ajal oma kirstus olid puhanud) akna kaudu väljaja imesid inimesi kaelaarteri kaudu verest tühjaks. Vampiirid ei tohtinud siseneda majja, kuhu neid polnud kutsutud, ent kord juba sisse pääsenud, said nad samasse paika alati tagasi tulla.
Slaavi vampiirid mitte ainult ei tapnud inimesi, vaid muutsid surnud omakorda vampiirideks. Vampiiride tugevaim külg oli, et nad olid peaaegu surematud. Ainult paari spetsiaalse riitusega sai neid tappa: tuli lüüa piik läbi vampiiri südame, raiuda tal pea otsast või põletada tema keha tules.

NB! Loe ka:
Viiruslik verejanu
Kaitse end energeetilise vampiiri eest
Zombide võidukäik 21. sajandil
Vlad Tepes – Transilvaania Dracula