Zombide võidukäik 21. sajandil
Zombikultus tekkis juba enne kiviaega. Muistsed inimesed uskusid, et osa teise ilma siirdunutest tuleb meie juurde tagasi. Surnute elluärkamist peeti elavatele ohtlikuks, seepärast maeti inimesi vastavate rituaalide saatel, mis pidid tagama, et kadunukesed püsiksid seal, kus on nende koht…
Vanim kalmistu, millel on märgid ettevaatusabinõudest, et surnud ei saaks haudadest lahkuda, on leitud tänapäeva Süüria territooriumilt. Kalmistu on rajatud ligikaudu kümme tuhat aastat tagasi. Siis hakkas kiviaeg lõpule jõudma ning lähenes vase ja pronksi ajastu.
Sitsiiliast leitud kreeklaste hauad 19. sajandist eKr sarnanevad vangikongidega. Surnukehade peale on kuhjatud massiivseid kive. Ühe laiba pea ja jalad on müüritud suurtesse amforatesse. Ilmselt soovisid matjad hoolitseda selle eest, et kui ta peaks juhtumisi ellu ärkama, ei näeks ta midagi ega suudaks kõndida. Osa surnutest on maetud lausa kinniseotuna. Teinekord raiuti nendel, keda kahtlustati surnust ülestõusmise kalduvuses, maha käed, jalad või pea.
Mille järgi aru saada, milline surnu on korralik ja milline võib tulla maa peale pättust tegema? Vanad kreeklased uskusid, et viimaste hulka kuuluvad enesetapjad, uppunud ning kuritegude ja epideemiate ohvrid. Kahtluse all olid ka need, kes olid ilmale tulnud väljaspool abielu, invaliidina või õnnetul päeval.
Busod, draugrid ja muud jõletised
Keegi ei saa kindlalt väita, et ta on tõepoolest elavaid surnuid kohanud. Kardetud on neid aga paljudes maades.
Muistses Hiinas nimetati ebasurnuid jiangshideks ja usuti, et nad ei suuda kõndida, vaid saavad liikuda ainult käsi vehkides hüplemise teel. Neil arvati olevat rohekas ihu ja pikad valged juuksed, seljas kandvat nad aga samasuguseid rõivaid nagu hiina mandariinid. Jiangshid õgisid oma ohvrite eluenergiat. Lisaks hiinlastele tundsid nende ees hirmu ka vietnamlased, korealased ja malailased. Jaapanlased kartsid hoopiski vaime nimega buso. Nendeks arvati saavat neid, kes surevad nälga.
Kummalegi annavad silmad ette skandinaavia draugrid (vanapõhja keeles „vaimud”). Saagad jutustavad, et need on hiiglaslikku kasvu aplad humanoidsed koletised. Nende nahavärv varieerub surnukahvatust mustani. Oma ohvrid nad kägistavad või pistavad elusalt nahka. Draugritel on võime muuta oma välimust. Nad saavad muunduda loomadeks, kõndida läbi seinte, ajada inimesi hulluks või saata neile hädasid kaela, muuta ilma ja ennustada tulevikku.
Hoidmaks neid kohutavaid olendeid maa all, raiusid Skandinaavia ja Islandi asukad hauaplaatidele ruunikirjas loitse. Igaks juhuks kanti ka kaitsesõnadega amulette. Siiski usuti, et kui hirmus ka draugr ei oleks, võib inimene, kes õiget loitsu teab, ta endale allutada.
Erinevalt draugritest olid revenantide – inglise kodukäijate – välisilme elavate sarnane. Tagasi maapinnale ronisid nad selleks, et teha ära midagi tähtsat, mida eluajal ei jõudnud.
Eespool oli juttu matuserituaalidest, mis pidid takistama surnu lahkumist hauast. Saksa nachzeher’id („järelkurnajad”) olid ilmselt evolutsiooni käigus sellega kohanenud ja õppinud inimestest elujõudu välja imema ilma hauast välja tulemata. Seejuures nakatasid nad õnnetuid möödakäijaid surmavate haigustega.
Erinevalt muude maade zombidest, võivad rumeenia strigoid olla sümpaatsed ja isegi ilusad. Nendel kahe südamega vampiiridel on punased juuksed ja sinised silmad. Musti tegusid võivad nad teha, muundudes loomadeks või nähtamatuks. Strigoideks saavad enesetapjad. Riskigruppideks on ka vallaslapsed ja need, kes surevad ristimatuna või vallalisena. On olnud juhtumeid, kui, vältimaks järjekordse strigoi tekkimist, vormistati surnud peigmehe ja elusa pruudi abielu või vastupidi. Pulmaöö üksikasjade kohta meil kahjuks (või õnneks) andmed puuduvad.
Sarnase nimetusega nõidadesse usuti Poolas, Slovakkias, Sloveenias ja Horvaatias. Mitmed teised slaavi rahvad, sh. venelased, uskusid elavatesse surnutesse nimega nav. Neil olevat olnud muuhulgas võime põuda põhjustada; kui aga põua ajal mõni nav kinni püüda ja sohu uputada, siis pidavat põud lõppema. Pärimustes navide kohta on folklooriuurijad leidnud sarnasusi meie ja mõne teise rahva legendidega näkkidest. Näkid ei ole siiski elavad surnud.
Must religioon
Sõna „zombi” pärineb neegritelt. Kui Aafrikast hakati massiliselt orje üle Atlandi ookeani vedama, saabus koos nendega Ameerikasse ka neegrite seas levinud usund voodoo – esmalt Haiitile, siis teistele Kariibi mere saartele ja viimaks ka Ameerika mandrile. Eesti sõna „zombi” tuleb mõistagi inglise sõnast zombie. See omakorda pärineb Oxfordi inglise keele sõnastiku andmeil kongo keelest, milles nzambi tähendab „jumal” ja zumbi tähendab „fetiš”.
Voodoo õpetuse kohaselt muutusid zombideks tapetute hinged, kes ei jõudnud ära oodata jumalate luba esivanematega ühinemiseks. Probleem oli nimelt selles, et vägivaldset surma surnud inimese hing pidi haua juures ootama jumalate otsust. Selle ootamise ajal võisid eriti võimsad kurjad nõiad hinge enda võimusse haarata ja talle keha anda. Sellisel viisil elluäratatud laip sai nõia orjaks.
Inglise keeles kasutas sõna zombie esimest korda inglise rändur ja romantikluuletaja Robert Southey oma „Brasiilia ajaloos” 1819. aastal. Populaarseks said zombid aga alles sajand hiljem. Zombiinnustuse alusepanijaks arvatakse William Seabrooki 1929. aastal ilmunud raamatut „Maagiline saar”. Uskudes, et igal asjal maailmas on ratsionaalne teaduslik seletus, oli Seabrook suundunud Haiitile surmakultust uurima. Seal elas ta voodoopreestri majas ja osales isegi zombi loomise riitustes.
Raamatud läksid nagu soojad saiad. Kolm aastat hiljem tehti Hollywoodis esimene elavate surnute teemaline film „Valge zombi”. Tegevuspaigaks oli Haiiti. Filmis mängis ungari näitleja Bela Lugosi, kes oli aasta varem saanud kuulsaks Dracula rollis.
Zombid vallutasid kinolina. Lausa klassikuks sai George Romero õudusfilm „Elavate surnute öö” (1968). Kümme aastat hiljem esitles sama režissöör vaatajatele „Surnute koidikut”. Paljude fännide ja filmikriitikute silmis on Romero tänapäeva zombide isa.
Vahepeal hakkas zombide populaarsus langema, kuid uue elu puhusid neile sisse jaapanlased, kes 1990-ndatel aastatel ujutasid turu üle arvutimängudega zombidest. Eriti populaarseks said mänguseeriad „Surnute maja” ja „Paikne kurjus”. Arvutiekraanil ei liikunud zombid aeglaselt ja kohmakalt nagu filmides. Nii hakkas rahvas neid jälle lahedaks pidama.
Zombižarni piirimail on meilgi omal ajal väga populaarne olnud arvutimäng „Doom”, milles tuli võidelda põrgust saabunud deemonite vastu.
Uued tuuled
Teatavasti on Euroopa kultuuri patoloogiline humanism viimastel aastakümnetel kasvanud üle peaaegu kõige ebardliku ja tülgastava kummardamiseks. Küllap on just selles põhjus, et zombid on filmides hakanud üha rohkem ilmutama soovi inimestega sõbrustada ja neid isegi armastada. Üha enam on välja tulnud ka komöödiafilme zombidest.
Kokkuvõttes on zombifilmid praegusel ajal hiilgav äri. Neid saab valmis keskmiselt üks nädalas või rohkemgi. Erilist äramärkimist väärib USA seriaal „Elavad surnud”, millest 2022. aasta augustis algas 11. hooaeg. (See jäi plaanide kohaselt siiski viimaseks.)
Kui kruvid logisevad
Kahjuks leidub inimesi, kellel on raske väljamõeldist reaalsusest eristada. Selle kohta annab tunnistust 2012. aasta film „See on katastroof” (USA). Sõpradele külla tulnud seltskond saab teada, et atmosfääri on paiskunud ohtlikku ainet, inimesed peavad uksed, aknad ja ventilatsioonavad sulgema ning mitte mingil juhul õue minema. Seltskonnas on noor naisarst, kellelt üks mees küsib, millal selle aine mõjul inimesed zombideks muutuvad. Naine vastab, et mitte kunagi. Mees ütleb: „Ei, sa ei saanud aru, ma pidasin silmas seda, et see aine teeb ju inimesed zombideks; ma tahan teada, kui kaua see aega võtab.” Naine püüab selgitada, et mitte mingisugune aine ei saa inimesi zombideks muuta, see on bioloogiliselt võimatu. Mehe mõistus ei võta seda vastu; ta on veendunud, et naine ajab talle jama.
Äsjakirjeldatud kahekõne oli stsenaristi fantaasia vili, kuid ka päriselu näitab, et teatud osale inimkonnast on zombiteema vastunäidustatud. Seda tõendab selline absurdne fenomen nagu GMO-foobia. Lugedes toiduainepakendilt infot, et toode ei sisalda geneetiliselt muundatud organisme, või lugedes hüsteerilisi üleskutseid geenimuundamine silmapilk keelustada, et inimkond hävingust päästa, tekib vältimatult küsimus, kas mõned inimesed kujutavad endale ette, et (näiteks) geneetiliselt muundatud nisu sisaldab mingit geenimuundajat, ja kui sa selle sisse sööd, siis hakkavad sinu enda kehas geenid muunduma. Paistab, et paljud inimesed just nii arvavadki. Vaadates õudusfilme, milles mingi viirus, kiirgus või mürk mõne päeva, tunni või lausa minutiga muudab tavalised inimesed rohelisteks lögasteks koletisteks, kes kaotavad mõistuse ja hakkavad kohmakalt tatsudes ja elajalikult mörisedes tavaliste inimeste peale jahti pidama, võib nõrga reaalsusetajuga filmifännis aja jooksul tekkida ettekujutus, et selline asi ongi füüsiliselt võimalik. Edasi juhtub ta lugema mõnda artiklit sellest, kuidas teadlased on õppinud geene muundama. Napi hariduse tõttu ei tea ta, et geenide muundumine on tavaline nähtus. Me elame maailmas, kus elusloodus on miljardeid aastaid arvukate juhuslike geenimutatsioonide tagajärjel muutunud ja arenenud. Muundunud geenidest kasvab eelmisest mõnevõrra erinev organism, kuid keemia- ja füüsikaseadused toimivad täpselt ühtemoodi sõltumata sellest, kas antud geenid on saanud sellisteks loomulikul teel või laboris.
Destilleeritud vesi on destilleeritud vesi, olgu ta saadud vihmaveest või kassi uriinist. Tema keemiline koostis ja mõju inimese organismile on kummalgi juhul täpselt ühesugused. Samamoodi ei ole mingit vahet, kas uus taimesort on saadud traditsioonilise sordiaretuse teel või laboris geene muundades. Geenil puudub võime mäletada, mil viisil ta tekkinud on. Seepärast on ilmselge, et geneetiliselt muundatud organismid ei saa kuidagimoodi olla ohtlikumad kui geneetiliselt muundamata organismid. GMO-de vastu ristisõda pidavad napiarulised peaksid tegema läbi bioloogia algkursuse ja hoiduma zombifilmide vaatamisest.
Ülejäänutele, kellel veel on mõistus peas ning kes suudavad reaalsuse ja meelelahutuse vahel vahet teha, soovime uusi nauditavaid filmi- ja mänguelamusi.
©Peter Hagen
