Millest naised ei räägi

Prostitutsiooni teemat on käsitletud juba siis, kui polnud veel psühholooge ega psühhiaatreid. Ainuüksi see asjaolu näitab, kuivõrd raske on defineerida maailma üht  vanimat elukutset. Läbi aegade on prostituute peetud teisejärgulisteks inimesteks ja vastavalt sellele neid ka koheldud. Meenutagem kas või  aega, mil naised tegelesid templites prostitutsiooniga, et jumalat austada.

Vähe on neid naisi, kes julgevad otsekoheselt tunnistada, et nad tegelevad prostitutsiooniga ei millegi muu kui raha pärast. Lõppude lõpuks on see siiski kergelt tulnud raha, sest prostituudiamet ei nõua haridust ega mingit erilist väljaõpet. Kuid suurem osa prostituute armastab jutustada oma kurvast lapsepõlvest, õnnetust armastusest ja isiklikust ebaõnnest, mis tõukas neid sellele teele. Pole siis midagi imestada, et psühholoogid eri maades on kimbatuses ja pakuvad prostitutsiooni tekkepõhjuste ning leviku kohta välja üsna vasturääkivaid teooriaid. Küsimusele, miks naised oma keha müüvad, on palju vastuseid.

Kas on olemas sündinud prostituuditüüp või avaldab naisele mõju keskkond? Mõned sotsioloogid ja psühholoogid kinnitavad, et on olemas vastavate eeldustega naisi. Kindlasti pole olemas somaatilist tüüpi, kuid mõnede laste juures ilmneb teatud tunnuseid, mille puhul võib rääkida eelsoodumusest prostitutsiooniks. Sellistel lastel on nõrk tahtejõud, tuleb ette labiilsust ja haiglast valelikkust. Samuti soov elus kergelt läbi lüüa, seiklusi otsida. Elukutselised sutenöörid on mõnede naiste sellistest omadustest täielikult teadlikud ja oskavad seda potentsiaalse ohvri väljavalimisel väga hästi ära kasutada. Meelituste ja ähvardustega halvab ta naise tahtejõu ja sunnib teda prostituudina enda kasuks töötama. Paljud seksuoloogid on veendunud, et sutenöör mängib tähtsat rolli naise allakäigus. Kuid on veel teisi põhjusi, miks naine hakkab oma keha müüma.
Seksuoloogid dr. Harvey ja dr. Webster on uurinud, milline seos on naise seksuaalsusel ja prostitutsioonil. Mõlemad teadlased tulid üllatavale järeldusele. Ainult mõned üksikud lõbunaised sattusid tänavale või leidsid tee bordelli oma hüperseksuaalsuse tõttu. Kõrge libiidoga naistest ei saa elukutselisi prostituute ehk teisiti öeldes, nad küll seksivad valimatult meestega, kuid ei võta selle eest raha. Neile on nende rahuldatus rahast tähtsam.
Prostituutidele on aga kõige tähtsam raha. Näiteks suurlinna sattunud orbu, poliitilist pagulast või kodunt väljaaetut meelitavad suurlinna ajalehtedes avaldatud ahvatlevad pakkumised. Linnas vajavad nad aga kõigepealt raha. Olles vaevalt kohale jõudnud, avastavad nad, et on sattunud ootamatutesse raskustesse. Ennast üksikuna tundes ja troosti vajavana usaldatakse ennast ei tea kust välja ilmunud „sõbra” hoolde.
Berliinis töötanud arst dr. L. Lenzil  tuli pealinna politseiarstina uurida paljusid prostituute ja arvukate vestluste põhjal võttis ta prostitutsiooni olemuse kokku järgnevalt: „Prostitutsioonil – üksikud erandid väljaarvatud – on kaks põhjust: vaesus või vaimne alaväärsus. Kõikvõimalikes statistilistes andmetes kordub üks ja sama stsenaarium: vaesus lasterikkas töölisperekonnas, sageli on veel üks vanematest haige või töötu. Osa prostituute on aga teenijate ja müüjate vallaslapsed. Prostitutsioon ei ole mingi elukutse, vaid väljapääs. See on tee, millele satuvad pigem vaesed ja rumalad kui terved ja andekad. Selle probleemi lahendusel pole moraaliga mingit pistmist. Nõme oleks nõuda kombekuse ausse tõstmist. Prostitutsioon oli ja on sotsiaalne probleem.”

Dr. Lenz ei jõuaks ära imestada, kui ta näeks, kuidas on prostitutsioon tänapäeval arenenud. Praegu oleme sunnitud tõdema, et prostitutsioon ei ole enam ammugi ainult sotsiaalne probleem, sest selle ameti esindajaid leidub ka kõrge elatustasemega tööstusriikides ja isegi diktaatorlikes riikides pole suudetud prostitutsiooni likvideerida.
Naisel, kes tänapäeval tänavale läheb, on märksa vähem majanduslikke probleeme, kui võib oletada. Tänavatel ja bordellides ei kohta me enam ammugi vaeseid, nälginuid, tossikesi või asotsiaalseid elemente, vaid rikkaid, vormikaid ja iseteadvaid naisi. Paljude lõbumajade interjöör rabab oma luksusega. Ainult sadamalinnades või agulites võib kohata armetuid bordelle või viletsates riietes lõbutüdrukuid. Karusnahkset kasukat või kallist moodsat kleiti kannab aga see naine, kes otsustas töörügamise asemel kiiret raha teenida. Iga masti targutajad armastavad korrutada, et kui poleks nõudlust, poleks ka prostitutsiooni. Kuid ainuüksi nõudlus ju EI SUNNI kedagi ennast müüma!
„Kui ma läksin büroosse tööle,” tunnistas üks prostituut, „jooksid kõik mehed mulle järele. Kui ma läksin ühega voodisse, siis külvas ta mind kingitustega üle. Mulle sai üsna ruttu selgeks, et nii võin armatsemisega ühe päeva jooksul rohkem teenida kui oma tööd tehes terve kuuga. Pärast seda ööd sai minust see, kes ma praegu olen.”
Prostitutsiooni on alati seotud rahaga, sest ikka ja jälle leidub mehi, kes on nõus seksi eest maksma, et saada lõbunaiselt seda, mida naine kodus ei paku. Ent alati leidub ka naisi, kes on valmis ennast müüma, ilma et nad sellest suurt rääkida armastaksid.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
19. sajandi Londoni edukaim lõbunaine
Luksuslõbutüdruk Jasmin: „Mida rikkam klient, seda ebaharilikumad soovid!”
Luksusprostituudi päevik
Hüva nõu naistele: Kuidas veerand tunniga miljonäriks saada?