Miks kõik atentaadid Hitlerile ebaõnnestusid?

Kuni 20. juulini 1944 tehti Adolf Hitlerile erinevatel andmetel 39–42 dokumenteeritud atentaadikatset (need arvud ei pruugi siiski olla tõesed.) Hitleri elu kallale kiputi aga juba 1930-ndate aastate alguses…

1932. aasta jaanuaris üritati Hitlerit mürgitada Berliini hotellis Kaiserhof. Pärast rohkem kui tunniseks veninud lõunasööki muutusid lauas istujate näod üksteise järel rohekaks. Kõik, kes olid koos Hitleriga lõunastanud, haigestusid; neid vaevas tugev iiveldus ja peapööritus. Peagi vapustasid enamikku neist tugevad maokrambid ja ränk oksendamine, kusjuures eriti raskeks osutusid ühe inimese tervisehäired. See mees oli Hitleri vanemadjutant Wilhelm Brückner, 1923. aasta Müncheni putši aegne vana võitluskaaslane, üks neist kuuest ammusest kamraadist, kes olid tänutäheks partei pikaaegse teenimise eest valitud Hitleri tseremoniaalse auvalve liikmeks. Brückner oli igati terve mees, kuid pärast seda lõunasööki tuli tal mitu nädalat haiglas rängast toidumürgistusest toibuda. Ehkki keegi ei surnud, põdesid kõik Hitleri tollased lauakaaslased mitu päeva. Kõige kergemini pääses Hitler, tõenäoliselt seetõttu, et sõi üsna vähe. Pealegi piirdus ta avalikult lõunastades enamasti kergete taimetoitudega…

SA üha kasvav mõjuvõim hakkas eriti häirima Saksa armee tippjuhtkonda juba 1933. aastal. Reichswehr oli ikka veel sunnitud piirduma 100 000 mehega, nagu 1919. aasta Versaille’ rahuleping sätestas. Ühtaegu kehtestati Versaille’s ranged piirangud, kui suur tohib olla sõjaväe ohvitserkond, samuti keelati Saksamaal toota või importida teatud liiki relvastust ja lahingumoona. Teisest küljest, 1933. aastal allus SA juhile Ernst Röhmile ja teistele SA riiukukkedest ülematele üle kolme miljoni mehe. Nii Goebbelsile kui ka Himmlerile kanti ette, et Saksamaa tänavatel luusib liigagi palju lärmakaid ja heidutavaid noori SA mehi, kes häirivad kaaskodanikke ja rikuvad pidevalt avalikku korda. Seetõttu küsiti, kas tõesti läheb ikka veel vaja nii palju agressiivseid pruunsärklasi, kui Hitler on juba võimule tõusnud. Hitler mõistis olukorda ning oli niisuguste mõtteavaldustega päri. 30. juunil 1934 toimus kuulus „Pikkade nugade öö”, mille käigus laskis Hitler maha nottida need, kes oleksid võinud tema ainuvõimu ohustada. Peavaenlaseks oli muidugi SA juht Ernst Röhm, kes tapeti 1. juulil.
Hitler ise pidi sama päeva hommikul äärepealt natside paljude ohvrite saatust jagama. Just siis, kui tema autokolonn valmistus Münchenisse naasma, saabus veokitäis tugevasti relvastatud SA mehi hotelli juurde, kus Röhm oli peatunud. Juhtunust segaduses ja häiritud teadmisest, et nende juhid olid maha lastud või arreteeritud, kavatsesid SA mehed hotelli eesõuel SS-lastega lahingusse astuda. Hitler astus vahele ja tal õnnestuski vihaseid SA mehi napilt veenda, et nad läheksid oma veokile ja sõidaksid tagasi Münchenisse. SA mehed ei teadnud Röhmi saatusest midagi.
Bad Wiesseest lahkunud, otsustasid nad toimida vastupidiselt: likvideerida Hitleri SS-lastest ihukaitse, tema enda tappa ning vabastada oma vangistatud juhid. Nad peitsid auto asulaserval metsatukka ja korraldasid varitsuse, mille relvastusse kuulus ka kaks raskekuulipildujat, ning jäid ootama, et teekäänaku tagant välja kihutanud Hitleri auto lõksu satuks. Ainult Hitleri loomulik valvsus ja tugev alalhoiuinstinkt (teisiti öeldes „kõhutunne” ehk eelaimus) päästsid teda tol hommikul. SA üksuse suhtumisest häirituna, käskis ta autojuhil teist teed kaudu linna tagasi sõita. See ei jäänud viimaseks korraks, kui ootamatu sõidu marsruudi muutus päästis Hitleri elu.

Ka järgmine atentaat ebaõnnestus. 9. veebruaril 1933 üritas endine kommunist Ludwig Assner sokutada Hitleri kätte mürgitatud kirja. Kuid siis saabus ei tea kust hoiatav telegramm ja kiri Hitlerini ei jõudnud. (Kirjad usaldusväärsetelt või väga mõjukatelt isikutelt anti avamata otse füürerile.)
1934. aastal kavatses Helmuth Myliuse juhitud opositsiooniline grupp füürerit tappa, kuid vandenõulased vahistati. Nende edasine saatus on teadmata.
1930. aastatel oli väga raske füürerile ligi pääseda.
25. septembril 1937 Mussolini Münchenis viibimise 9 tunni jooksul  oli uudishimulikul vaatlejal muu kõrval võimalik näha, kui äärmisi ning rangeid kaitsevahendeid vajab uusaegne diktaator reisides. „New York Times’i“ [25. septembri numbri] järgi iga Münchenisse saabuv rong otsiti läbi ja iga mootorsõiduk peatati. Kogu pagas, mis saabus Müncheni pearaudteejaama, võeti lahti ja otsiti piinlikult läbi. Kõik triumfitee ääres asuvate majade keldrid ning pööningud pitseeriti kinni ja protsessiooni ajal ei tohtinud avada ühtegi tänavapoolset akent. Kõiki välismaalasi tõrjuti drastiliselt eemale ja majaomanikud pidid esitama kõigi nende juures elavate inimeste nimekirjad. Ühtegi võimalust ei jäetud arvestamata – hoolimata fašistlike ebajumalate tohutust populaarsusest!
Tollal ei raatsinud keegi ennast ohvriks tuua, et ümber keha seotud pommi lõhkemisel tappa ennast koos diktaatoriga. Selline mõtteviis oli tollal veel täiesti võõras. 28. septembril 1938 otsustasid Friedrich Wilhelm Heinz ja korvetikapten Franz-Maria Liedig Riigikantseleisse tungida ja Hitleri maha lasta. Kuna aga Hitler hääletas Müncheni kohtumisel Sudeedi küsimuse rahumeelse lahenduse poolt, langes ära ka atentaadi peapõhjus.
9. novembril 1938 üritas šveitslane Maurice Bavaud tulistada Hitlerit natside Müncheni putši mälestusürituse ajal Feldherrnhalle juures. Atentaat jäi aga ära, sest Bavaud ei pääsenud Hitlerile küllalt lähedale.
11. novembril 1939 tahtis Erich Kordt ennast koos Hitleriga Riigikantseleis pommiga õhku lasta. Paraku olid aga pärast Elseri korraldatud plahvatust nii range kord sisse seatud, et kaasosalisel ooberst Hans Osteril ei õnnestunud kusagilt vajalikku lõhkeainet hankida.
Hitlerit saatsid tema sõitudel saateautodes (vaata värvilist skeemi) 30 hästi välja treenitud ihukaitsjat, kes oskasid ennast peatuse tegemisel või sihtkohta jõudes kähku rahvamassi hulka poetada, jälgides teraselt kõiki inimesi, kellel õnnestus jõuda füüreri vahetusse lähedusse.
8. novembril 1939 kell 21.20 13 minutit pärast Hitleri lahkumist plahvatab Bürgerbräukelleri õllesaalis Georg Elseri paigutatud pomm, kuid sellest atentaadist teeme juttu eraldi loos…
Muidugi võis peale Elseri leiduda veel teisigi üksiküritajaid, kuid nende tegevuse ja plaanide kohta pole usaldusväärseid andmeid.
Pärast Elseri korraldatud pommiplahvatust muutus Hitler eriti ettevaatlikuks.

Avalikke esinemisi võttis ta väga harva ette, pärast kallaletungi Nõukogude Liidule peitis ennast alates 24. juunist 1941 Ida-Preisimaal asuvasse Wolfsschanze (Hundikoobas) peakorterisse, mille ümber oli 80 km laiune suletud tsoon. Peakorter kujutas endast betoonpunkrite süsteemi kolmes tsoonis pindalaga 6,5 km². Kolmandasse tsooni, kus asus Hitleri võimas betoonpunker, pääses ainult erilubadega. Füüreri peakorteris viibis alaliselt 2100 ohvitseri, sõdurit ja tsiviilisikut. Wolfsschanzes veetis Hitler ühtekokku 837 päeva ja lahkus sealt jäädavalt alles 20. novembril 1944, kui Nõukogude väed olid jõudnud peakorterist vähem kui 100 km kaugusele. 24.–25. jaanuaril 1945 lasti punkrid õhku. Aastatel 1945–1955 tehti Hundikoopa ümbruses kahjutuks 54 000 maamiini (kogu suletud tsooni ümbritses 50–150 m laiune miiniväli).
Muide, Hitleri redutamisel Rastenburgis oli veel üks – palju proosalisem põhjus. Tegelikult põgenes füürer Hundikoopasse eelkõige poliitilise vastutuse eest. 1939. aasta jaanuaris valminud Uues Riigikantseleis oli kabinet ministrite nõukogu koosolekute pidamiseks. Seal oli tohutu laud ja 24 leentooli, millel mitte kunagi keegi ei võtnud istet. Hitler keelas ministrite nõupidamised ära, kartes ilmselt mitte ainult kriitikat, vaid ka seda, et ministrid koos oleksid olnud julgemad talle vastu vaidlema. Kuid Hundikoopas oli ükshaaval vaibale kutsutud ministreid palju kergem „murda.“
Mida kriitilisemaks muutus olukord Idarindel, seda enam hakkasid paljud kõrged sõjaväelased mõistma, et Saksamaa võib katastroofist päästa ainult Hitleri tapmine.

1943. aastal otsustasid Hitleri tappa saksa ohvitserid Henning von Tresckow (1901–1944, sooritas granaadiga enesetapu, et pääseda kohtust) ja Fabian von Schlabrendorff (1907–1980, pääses seetõttu, et kurikuulus natslik kohtunik Roland Freisler sai 3. veebruaril 1945 õhurünnaku ajal varjendis surma, kui teda tabas pommikild. Saatuse iroonia oli selles, et ta hoidis parasjagu käes Schlabrendorffi süüdistusakti). Vandenõulased leidsid, et pole otstarbekas Hitlerit revolvriga tappa, et füürerile ei langeks märtri oreool. Pealegi leidus kõrgete ohvitseride hulgas tollal veel küllalt palju neid, kes olid Hitlerist „sisse võetud“. See oleks aga riigipöörde läbiviimist oluliselt raskendanud. Nii otsustasid Tresckow ja Schlabrendorff sokutada ülemjuhtaja lennukisse pommi, et simuleerida lennuõnnetust.
Vandenõulased leidsid, et saksa lõhkeaine selleks ei sobi, sest seda sai süüdata ainult süütenööri abil ja selle põlemist saatev vali sisin oleks lennukis viibijatele kohe reetnud mis teoksil. Vabahärra von Gersdorff muretses lõpuks sobiva inglise päritolu lõhkeaine ja sütiku. Sellist kraami heideti Saksamaa kohal alla Inglise lennukitelt, et agendid saaksid läbi viia sabotaažiakte. Inglise lõhkeainel olid suured eelised. Raamatusuurusest laengust piisas, et keskmise suurusega tuba täielikult pilbastada. Inglise sütikud (time pencil), nagu neid kasutasid Tresckow 13. märtsil 1943 ja Claus krahv Schenk von Stauffenberg 20. juulil 1944 töötasid järgmisel põhimõttel: vedelik happeampullis söövitas teatud aja jooksul läbi traadi. Selle tagajärjel pääses kokkusurutud vedru valla ja paiskas nn löögipoldi (striker pin) vastu lõhkeainekapslit (detonation cap). Paljud sellised mehhanismid sattusid aga ka Saksa vastuluure kätte.

Inglise sütikud olid kolme tüüpi. Üks pani pommi plahvatama 10 minuti, teine poole tunni ja kolmas kahe tunni pärast. Sütiku töötamine ei tekitanud mingit heli. Lihtne näpuvajutus sütiku kaelale purustas väikese klaasampulli, millest voolas välja söövitav hape. Mõlemad vandenõulased katsetasid pommi efektiivsust eelnevalt mitmes kohas ja jäid tulemustega väga rahule. Siin mängis neile aga vembu vene talv, sest madal temperatuur aeglustas tunduvalt traadi läbisöövitamiseks kuluvat aega.
13. märtsil läksid mõlemad mehed Smolenski lennuväljale Hitlerile vastu. Rinde olukorra arutelu toimus kindralfeldmarssal Günther von Kluge kabinetis. Kohal viibis ka Tresckow. Oleks olnud lihtne pomm nõupidamisruumi kaasa võtta. Kuid plahvatus oleks võinud tappa ka need kõrged ohvitserid, keda oleks hiljem olnud vaja kasutada riigipöörde läbiviimisel. Pärast nõupidamist toimus kasiinos lõunasöök. Ka siin oleks plahvatus võinud tappa vajalikke ohvitsere. Hitler ise sõi kaasatoodud toitu, mille oli valmistanud tema isiklik kokk ja mida legendi järgi dr. Theodor Morell (1886–1948) pidi eelnevalt proovima (muide, Hundikoopas proovis pärast 1944. aasta 20. juuli atentaati Hitlerile määratud toiduaineid 15 naisest koosnev brigaad). Jäi mulje, nagu oleks kostitatud mõnda idamaist despooti.
Eine ajal pöördus Tresckow kolonelleitnant (Oberstleutnant) Heinz Brandti (suri haiglas 21. juulil 1944 eelmisel päeval toimunud pommiplahvatusel saadud vigastuste tagajärjel), ühe Hitleri saatja poole ja küsis, kas ta on nõus tagasilennul Rastenburgi võtma kindral Hellmuth Stieffi jaoks kaasa paki, kus oli kaks pudelit konjakit. Brandt oli nõus. Mõni aeg hiljem helistas Tresckow Berliini kapten Gehrele, andes kokkulepitud parooliga teada eelseisvast atentaadist.

Pärast lõunasööki Smolenskis istus Hitler autosse, Kluge ja Tresckow saatsid ta lennuväljale. Samal ajal toimetas Schlabrendorff pommi teise autoga lennuväljale. Hitleri käsutuses oli kaks neljamootorilist lennukit Focke-Wulf FW 200 Condor nimega Grenzmark. Ühes oli ta ise kõige tähtsamate saatjatega, teises ülejäänud saatjaskond. Mõlemat lennukit saatis mitu hävituslennukit. Schlabrendorff pani sütiku tööle arvestusega, et pomm lõhkeb poole tunni pärast. Varsti pärast seda andis Schlabrendorff Tresckowi märguande peale paki ooberst Brandtile. Schlabrendorff pidi kurja vaeva nägema, et säilitada välist rahu. Kella kolme paiku pärast lõunat tõusid kõik lennukid õhku ja võtsid kursi Ida-Preisimaale.
Arvestuste järgi oleks Hitleri lennuk pidanud alla kukkuma enne Minskit. Kuid midagi ei juhtunud! Kahe tunni pärast tuli teade, et füürer on õnnelikult Rastenburgi lennuväljale maandunud. Polnud mingit kahtlust, et hoolikalt ette valmistatud atentaat oli ebaõnnestunud. Otsekohe helistati teistele vandenõulastele ja teatati varem kokkulepitud parooliga atentaadi ebaõnnestumisest. Pärast pikka kaalumist otsustas Tresckow helistada ooberst Brandtile ja küsida, kas kindral Hellmuth Stieffile määratud pakk on ikka veel tema käes või on ta selle juba edasi andnud. Ooberst vastas, et pakk on ikka veel tema juures. Paki edasiandmist tuli igal juhul takistada, sest kindral Stieff polnud asjasse veel pühendatud. Tresckow keerutas ennast välja sellega, et pakk on vahetusse läinud. Järgmisel päeval leidis ta ettekäände peakorterisse lendamiseks ja vahetas Brandti käes olnud pommipaki kahte ehtsat konjakipudelit sisaldava paki vastu.

21. märtsil 1943 külastas Hitler Berliinis Unter der Lindenil asuvas saksa ajaloo muuseumis Zeughausis nõukogude trofeerelvade näitust. Vabahärra Rudolf-Christoph von Gersdorff (1905–1980) otsustas ennast koos Hitleri, Göringi, Keiteli, Dönitzi ja Himmleriga õhku lasta.
Hitler jõudis Zeughausi pisut pärast keskpäeva. Tema kümneminutiline kõne venis neli minutit pikemaks, aga Hitler pidas täpsusest ja enesedistsipliinist lugu. Võib-olla hakkas tal palee kõrges eeshallis jahe. Kogu Hitleri kõne ajal seisis Gersdorff Nõukogude relvanäituse galerii sissepääsu ees. Kui Hitler madalalt poodiumilt alla astus ja talle lähenes, vajutas Gersdorff vasakpoolses külgtaskus peituva lõhkeseadme taimerile. Ta arvas, et ühe pommi aktiveerimisest piisab, sest üks plahvatus põhjustab ka teise. Sellest hetkest alates oli talle jäänud täpselt 10 minutit aega, et jõuda füürerini ja minna üheskoos surma.
Ent Gersdorffi üllatuseks ei tutvustanud Hitleri kõrval seisvad adjutandid teda isikliku tehnikagiidina, kes on valmis vastama kõikidele küsimustele, mis võivad eksponaatide kohta kerkida. Füürer ise aga astus otsejoones edasi galeriisse, nagu oleks miski seal juba tema tähelepanu köitnud. Talle järgnes alati juhi kannul kõndiv vältimatu õukondlaste parv. Seetõttu kulus Gersdorffil enam kui minut, et läheneda kohale, kus ta tahtis juhtida Hitleri tähelepanu ühele eriti huvitavale eksponaadile. Seejuures takistas teda Göring, kes oli samuti märganud midagi, mis tema arvates pidanuks füürerit huvitama. Hitler ei pööranud aga kummalegi neist tähelepanu.
Ainult talle endale teada olevatel põhjustel oli Hitler oma näitusekülastuse kestuse kümnelt minutilt kahele kärpinud. SS-Leibstandarte ihukaitsjad astusid edasi ega lasknud kedagi järgneda füürerile, kes ootava auto poole kiirustas. Taas oli ootamatu plaanimuutus Adolf Hitleri hädaohust päästnud. Gersdorffi kavatsus oli nurjunud samamoodi nagu teistelgi enne teda. Sügav pettumus, et tal ei õnnestunud Hitlerit tappa, muutus aga paaniliseks hirmuks, kui ta mõistis, et ta taskutes on plahvatamas lõhkeaine, mis hävitaks suurema osa galeriis olevatest eksponaatidest. Sütiku toimimiseks jäetud kümme minutit kahanesid kiiresti. Gersdorff jäi ellu ainult seetõttu, et lähedal asus üks muuseumi tualettruum, kus ta heitunult oma taskus peitunud lõhkeseadme edukalt deaktiveeris. Ta oli napilt pääsenud Schlabrendorffi plastlõhkeaine ainsa ohvri saatusest.

11. veebruaril 1944 loobus vastupanuliikumine taas atentaadist Hitlerile, sest Himmler ei ilmunud nõupidamisele.
11. märtsil 1944 tahtis kindralfeldmarssal Ernst Buschi käsundusohvitser rittmeister Eberhard von Breitenbuch Hitlerit otse Berghofis ühel Buschi visiidil maha lasta. Selleks peitis ta teise püstoli pükstesse. Tal oli plaan tulistada Hitlerit läheda maa pealt otse pähe. Paraku laskis SS-valvemeeskond Hitleri jutule ainult kindraleid, käsundusohvitsere Hitleri vastuvõtule ei lubatud.
7. juulil 1944 toimus Salzburgi lähedal Klessheimi lossis lõpuks ometi juba mitu korda edasi lükatud uute Wehrmachti univormide esitlemine. Atentaadi pidi läbi viima kindralmajor Hellmuth Stieff, kellel ütlesid aga närvid üles ja hiljem ta tunnistas, et polnud võimeline ülesannet täitma.
Kuid nüüd pisut pikemalt 1944. aasta 20. juulil korraldatud atentaadist, mis sai koodnimeks operatsioon Walküre. Selles vandenõus osales umbes 160 inimest, kellest pooled olid ohvitserid. Stauffenberg selgitas vanadenõulastele, et ta on valmis Hitleri tapma, sest ta oli 1. juulil 1944 nimetatud reservväe staabiülemaks, mis võimaldas tal otsese juurdepääsu Hitlerile.

11. juulil 1944 pidi Stauffenberg Berghofis ettekande tegema. Tema portfellis oli pomm, mille sütik oleks aktiviseeritud vaid juhul, kui koos Hitleriga oleks saanud tappa ka Göringi ja Himmleri. Kuid Himmler ei ilmunud kohale ja vandenõu kaasosalised Berliinis otsustasid atentaadi ära jätta. Kõigest neli päeva hiljem, 15. juulil üritas Stauffenberg füüreri peakorteris Rastenburgis uuesti katsetada, kuid just Himmlerit polnud jälle kohal. Stauffenberg teatas sellest koodsõnumiga Berliini kindral Ludwig Beckile, kellest oleks saanud atentaadi õnnestumise korral uus Saksa president. Kui Stauffenberg pärast helistamist uuesti nõupidamisruumi sisenes, sai ta teada, et Hellmuth Stieff on portfelli minema toimetanud (ilmselt selleks, et pommi juhuslikult ei leitaks). Stauffenberg helistas otsekohe Berliini Friedrich Olbrichtile, kes oli Berliinis operatsiooni Walküre juba käivitanud. Veel viimasel hetkel jõuti mobilisatsioon kui „õppus“ katkestada. Lõpuks otsustab Stauffenberg juba mitu korda edasi lükatud atentaadi siiski läbi viia, hoolimata sellest, et kohal ei olnud ei Göringit ega Himmlerit. 20. juulil kutsuti Stauffenberg, keda oli ooberstiks ülendatud, Hundikoopasse nõupidamisele.
1944. aasta 20. juulil oli lämmatavalt palav. Hitler alustas päeva nagu tavaliselt: ta jalutas oma lambakoera Blondit „Hundikoopa“ „eritsooni nr. 1“ territooriumil. Füüreri kannul sammusid kaks relvastatud ihukaitsjat – isegi tarastatud tsoonis kaitsti Hitlerit hoolikalt. Füürer oli hilja tõusnud ja halvas tujus. Sel päeval oodati peakorterisse Mussolinit; pärast pööret Itaalias oli duce vahistatud ja pandud istuma mägihotelli Campo Imperatore, kust esseslaste komando ooberst Skorzeny juhtimisel ta vabastas.
Midagi lohutavat Hitleril oma sõbrale ja kaasvõitlejale öelda ei olnud ja üldse tekitas mõte kukutatud diktaatorist talle ainult masendust. Kuid Mussolini visiidist ei olnud võimalik ära öelda. Hitler andis käsu alustada nõupidamist, kus arutati olukorda rinnetel, tavalisest pool tundi varem. Teiste ettekannete hulgas kavatseti kuulata ka reservväe juhataja staabiülema ooberst Stauffenbergi informatsiooni reservide kohta. Tema ettekanne nihutati vastavalt ettepoole, kella 13-lt kella 12.30-le. Lisaks sellele tegi Hitler otse viimasel hetkel korralduse, et nõupidamine ei toimu tavalises paigas, s. o. punkris, vaid Albert Speeri puitbarakis, kus olid tohutule lauale laotatud topograafilised kaardid. Mõlemad käsud kellaaja ja nõupidamise asukoha muutmise kohta olid olulise tähtsusega vandenõulaste plaani nurjumisel. Kui Stauffenberg, kes pidi toimetama pommi punkrisse, kus tavaliselt toimusid nõupidamised, jõudis Rastenburgi, kuulis ta Keitelilt, et füürer on tavalise päevakorra muutnud.
Kuid nüüd oli juba hilja taganeda ka sellepärast, et kõik varasemad katsed Hitleri likvideerimiseks olid iga kord viimasel hetkel nurjunud. Stauffenberg otsustas oma plaani täide viia. Kuid tal ja tema abilistel oli nüüd ettevalmistusteks väga vähe aega. Stauffenbergi pidi abistama tema adjutant Werner von Haeften, kellega ta kohale saabus, samuti kindralid Stieff ja Erich Fellgiebel, kes töötasid peakorteris. Viimaste ülesandeks oli otsekohe edastada Berliini keskusse sõnum Hitleri hukkumise kohta, seejärel peakorteri sidesüsteem rivist välja viia ja ta välismaailmast isoleerida. Eriti suuri lootusi panid vandenõulased Fellgiebelile, kes oli peakorteri sideülem.
Kõige olulisem oli, et nõupidamise koha muutmise tõttu olenes nüüd atentaadi õnnestumine täielikult sellest, kui lähedal Hitlerile pomm lõhkeb.

Stauffenberg pidi nõupidamisele tulema Keiteli kabineti kaudu. Kuid pommimehhanismi käivitamiseks vajas ta aega. Sellepärast pöördus ta tagasi staabi ruumidesse ettekäändel, et ta unustas oma vormimütsi Keiteli tuppa, ja teostas märkamatult vajaliku operatsiooni pommi kallal. (Teise versiooni järgi olevat ta tahtnud särki vahetada.) Stauffenbergil oli plaan lasta Hitler õhku kahe kilogrammi lõhkeainega. Pommide ettevalmistamine nõudis aega, sest Stauffenberg oli Tuneesias oma paremast käest ja vasaku käe kahest sõrmest ilma jäänud. Ta oli just teise paki lõhkeainega lauale asetanud, kui keegi koputas uksele. Valveohvitser, kes tuli selleks, et kiirustada Stauffenbergi nõupidamisele minema, oli üllatunud, nähes ooberstit mingi raske paki kallal askeldamas. Teistel andmetel valveohvitser ruumi ei sisenenud, vaid koputas uksele ja ütles: „Füürer tuleb.”  Stauffenberg läks paanikasse ja otsustas kasutada ainult ühte pommi. Teise lõhkelaengu sokutas ta oma adjudandi portfelli. Seejärel tõttas ta oma portfelliga, milles oli ainult üks pomm nõupidamisele. See oli saatuslik viga. Eksperdid on kindlad, et teine pomm oleks lõhkenud ka ilma sütikuta, plahvatuse mõju kahekordistanud ja Hitler oleks igal juhul surma saanud. Füüreri surm oleks Natsi-Saksamaa kokkuvarisemist kiirendanud. Sellised linnad nagu Dresden, Köln või Berliin oleks saanud õhurünnakutes vähem kannatada ja tõenäoliselt poleks Dresdeni draamat üldse toimunud. Sajad tuhanded juudid oleks ellu jäänud. Hitleri surm 1944. aasta juulis oleks ajalugu kardinaalselt muutnud…
Nüüd oli kallis iga minut – plahvatuseni jäi 10 minutit. Möödudes baraki valvetelefonistist, hüüdis Stauffenberg talle Keiteli juuresolekul, et ootab Berliinist kiirkõnet. Seejärel läks ta nõupidamisruumi. Tol hetkel lõpetas kindralstaabi operatiivosakonna ülem Heusinger parajasti ettekannet olukorrast rinnetel. Pärast teda pidi sõna saama Stauffenberg. Kuid Keitel katkestas Heusingeri, kui viimane puudutas riivamisi reservide küsimust ja tegi ettepaneku Stauffenberg otsekohe ära kuulata. Kui Keiteli ettepanek oleks vastu võetud, poleks Stauffenbergil enam olnud ettekäänet lahkuda nõupidamiselt enne pommiplahvatust. Ent Hitler käskis Heusingeri edasi rääkida. Stauffenberg pani portfelli pommiga laua alla Hitleri vastu. Sosistanud oma naabrile Brandtile (Heusingeri asetäitjale) kõrva, et ta peab kiiresti Berliini helistama, väljus Stauffenberg barakist, olles jätnud portfelli laua alla. Kuid Brandt, kes kummardus topograafilise kaardi kohale, riivas jalaga portfelli ja lükkas selle teisele poole massiivset tammepuust lauajalga (vt plaani). Just see lauajalg päästiski Hitleri elu.

Stauffenberg ruttas Keiteli ametiruumi, mille ees von Haeften teda autos ootas. Ta istus autosse ja hakkas ootama. Täpselt kell 12.42 pomm plahvatas. Barakis oli tol hetkel 24 inimest. Üks – Hitleri stenografist H. Berger – sai kohapeal surma, kolm (Brandt, lennuväe staabiülem Korten ja OKW kaadriosakonna ülem Schmundt) surid haavadesse, kaks inimest (Göringi esindaja Hitleri peakorteris Bodenschatz ja Hitleri adjutant Bormann) said raskesti vigastada. Veel mitu inimest sai kergelt haavata. Tohutu suur laud, millele Hitler küünarnukkidega toetus, paiskus koos füüreriga õhku, suur tükk lauaplaadist lendas välja. Hitler pääses põletushaavade ja võrdlemisi kergete vigastustega: tema parem käsi halvati ja ta kaotas mõneks ajaks kõrvakuulmise. Plahvatus rebis Hitleri püksid ribadeks ja põletas jalgadelt karvad. Kohta, kus oli asunud Stauffenebrgi portfell, jäi põrandasse mustendav auk. Tekkinud kaoses on kuulda ainult Keiteli häält: „Kus füürer on?”
Betoonpunkris oleks pommiplahvatuse lööklaine kõik ruumis viibinud inimesed tapnud või vähemalt raskesti vigastanud. Kuid suurte akendega kerge konstruktsiooniga barakk nõrgestas oluliselt lööklaine tugevust. Pealegi tegi Stauffenberg suure vea ruumist lahkumisega, et Berliini põgenedes asuda riigipööret juhtima. Oleks ta oma elu ohverdanud, oleks pomm plahvatanud Hitlerile nii lähedal, et füürer oleks igal juhul surma saanud. Stauffenbergil õnnestus pärast pommiplahvatust kontrollpostidest mööduda.
Kell 13.15 tõusis lennuk Stauffenbergiga õhku. Lend kestis 2 tundi ja 25 minutit. Umbes kell 15.40 maandus lennuk Berliinis. Stauffenbergil polnud sündmuste senisest käigust aimugi. Uudist sellest, et Hitler jäi atentaadil ellu, hakati levitama juba kell 13.25, kõigest kümme minutit pärast seda, kui Stauffenbergi lennuk õhku tõusis.
Vandenõulased püüdsid vallutada valitsusasutusi, kuid neid tabas ebaõnn – jäi vajaka ühtsusest, otsustavusest ja kiirusest.
Hitleri käsul moodustati vandenõu uurimiseks erikomisjon eesotsas gestaapo šefi Mülleri ja arvuka ametkonnaga. Seoses 20. juuli sündmustega arreteeriti umbes 7000 inimest, ligi 5000 inimest hukati. Paljud neist ei olnud vandenõuga otseselt seotud. Stauffenberg lasti maha juba 20. juuli õhtul. Kindralmajor Hellmuth Stieff poodi aga 8. augustil 1944 Hitleri tungival nõudmisel kõigest tund pärast kohtuotsuse väljakuulutamist.

* * *

20. juuli pommiatentaat oli määrav hetk Hitleri suhetes maaväega. Kuigi ta oli juba neutraliseerinud OKH, hävitas juulivandenõu kogu usu maaväkke ja selle ohvitserkonda, mis tal võis veel jäänud olla. Puhastus, mille Himmler ohvitserkonnas pärast juulivandenõu korraldas, rebis maaväel sõna otseses mõttes südame rinnust ja kõrvaldas palju mehi, kes oleksid võinult sõjajärgsetel aastatel Saksamaa taassünnile positiivselt kaasa aidata. Samal ajal võimaldas atentaadikatse SS-il oma võimu Saksamaal kõvasti laiendada, kaasa arvatud Volkssturmis ja reservväes, mille juhatajaks Hitler nimetas 21. juulil Himmleri. SS-i suurenenud mõju näitas kujukalt 23. juulil avaldatud käskkiri, millega Wehrmachtil kästi loobuda traditsioonilisest sõjaväelisest auandmisest. Nüüdsest peale nõuti kõigilt sõjaväelastelt natsitervitust. Tegelikult polnud Hitleri reageering ja karistused, mida kohe pärast vandenõu jagati, tolle aja avaliku arvamusega mingil juhul täiesti vastuolus. Väga paljud ohvitserid ja sõdurid koos suure osa tsiviilelanikega pidasid vandenõulasi isamaa reetjateks, kes olid reetnud ohvitserkonna, ja neil inimestel oli siiralt häbi, et sakslased võisid riigi juhtkonna vastu sellise rünnaku toime panna. Natsionaalsotsialismi ja selle propaganda mõju oli olnud eelmisel aastakümnel tugev ja seda tugevdas veelgi selle tungimine armee traditsioonilisse aumõistesse ja sõdurivandesse. Nurjunud atentaadikatsele järgnenud segadusest hoolimata oli toimunu mõju maaväe lahinguvõimekusele ja võitlusvaimule vaevalt märgatav, mida näitas meelekindlus ja jõulisus, millega vaid viis kuud hiljem algas Ardennides operatsioon Wacht am Rhein.
Ükskõik kuidas juulivandenõu vahetut mõju hinnata, näitas see ja sellele järgnev rabava selgusega ustavuse ja autunde, südametunnistuse ja moraalse hoiaku ning kohusetunde ja patriotismi dihhotoomiat maaväes 1944. aastal, demonstreerides samal ajal armee sisemist tugevust ja professionaalsust, millega suudeti jätkata tõhusat tegutsemist hoolimata vandenõule järgnenud lõhenemisest juhtkonnas ja vaenlase pealetungist kõigist suundadest. Selline võimekus sõdida niisuguse ebaõnnega silmitsi seistes andis tunnistust sõjalistest omadustest, mis kahtlemata eksisteerisid ammu enne Hitleri armee kümmet aastat. Need kümme aastat olid mitmes mõttes veider ajalooline kõrvalekalle Preisi ja Saksa militarismi laiemast ajaloost eelmisel kolmel aastasajal. Kui LIII. armeekorpuse ülemjuhataja kindral krahv von Rothkirch Loode-Euroopas USA 3. armee üksuste kätte vangi langes, küsiti talt, miks Wehrmacht jätkab sõdimist kõige kiuste, kui tema lüüasaamine on paratamatu. Saksa ohvitseri vastus oli ette aimatav ja samasuguse vastuse oleks andnud vist iga maaväe ohvitser: „Me allume relvajõudude ülemjuhatuse käskudele ja peame sõduritena võitlust jätkama hoolimata isiklikust arvamusest.”
Tema sõnad ei näita ainult Saksa sõduri ajatut meelekindlust, vaid ka põlgust ja hukkamõistu, millega ohvitserkonna paljud liikmed vaatasid nende ohvitseride peale, kes olid 20. juulil 1944 plaanitsenud Hitleri tapmist, isegi kui paljud neist olid kaotanud usu füürerisse kui riigi sõjaaegsesse juhti ja kõrgemasse ülemjuhatajasse. Nende traditsiooniline autunne, ustavus ja kohusetunne asendasid kõik sellised kahtlusavaldused.

©Peter Hagen

Tunnuspildil: Hitler ja Mussolini vaatavad 20. juulil 1944 pommiplahvatusel purunenud koosolekuruumi.

NB! Loe ka:
Adolf Hitleri paraadautod
Põrgumasin füürerile!
Poliitilise atentaadi anatoomia
Hitler marssal Mannerheimi 75-ndal juubelil kontvõõraks (galerii)
Teemaja Kehlsteinhaus – kingitus füürerile
„Füürer käsi, me järgneme sulle!“ (2 fotogaleriid ja sündmuste kronoloogia)
Füüreri punkri viimased päevad
Armastuskirjad jumaldatud füürerile
„Suudlusatentaat” Hitlerile (galerii „Berliini suveolümpiamängudest 1936)