Maagide maag Cagliostro

Tuba oli akendeta ja peaaegu pime, ainsaks valguseks küünla võbelev tuli. Paljale kiviseinale oli maalitud kerratõmbunud haralise keelega madu. Kambri seintel liikuvate viirastuslike varjude seas ootas käputäis mehi. Ruumi keskel istus mõtteisse vajunult ainiti tühjusse vahtiv maag…
Maagi jalge ees oli võlukepp, pistoda ja surnud madu. See oli lühike jässakas mees, mustad juuksed kahvatult otsaesiselt kõrvale lükatud. Mõne hiirvaikse minuti järel võpatas ta erksaks ning pobises ladina keeles: „Qui agnoscit mortem, cognoscit mortem.“ – „Kes tunneb surma, oskab seda ka valitseda.“

Nõia hääl oli võõrastavalt kirglik, kui ta päris inimeste käest riituse kohta, mida need olid tulnud vaatama. Vabamüürlaste templi õnnistatud vendadel oli sel 1783. aasta õhtul plaanis otsustada, kas ülendada üks nende liige meistermaagiks. Selleks kavatseti nõu küsida ühe teise aja targa mehe vaimult.
Maag oli krahv Alessandro di Cagliostro, kelles nähti nii pühadust kui kuradi kehastust. Tema kavatseski vaimu väljakutsumisega vabamüürlastele nõu anda, kuid ta vajas veel üht abilist. Viimaks toodi maagide hulka 12-aastane puuvillases rüüs tütarlaps. Nõid käskis tal põlvitada. Siis pani Cagliostro oma käe tüdruku pea peale, lõi mõõgaga lapiti mõlemale õlale ja otsaette. Nõid nimetas tüdrukut Colombe’iks, mis prantsuse keeles märgib ‘tuvi’, tutvustas siis õhtu eesmärki ja käskis end nimetada Igaveseks.
Maagi palvel ütles tüdruk: „Palun andeks oma pattude pärast ja anun oma süütust ning Suurt Kopti, templi kõikvõimsat ülempreestrit, aidata mulle antud väe läbi leida tõde ja anda mulle armu.“
Maagi hääl oli leebe ja julgustav, ehkki oma südames pakkus ta kogu aeg last ohvriks. Ta siirdus tüdruku vaimu kaudu surnute riiki, kust võis naastes tuua elavatele muidu kättesaamatuid teateid. Rituaali eesmärk oli just selliste teadete saamine.

Siis saatis Cagliostro Colombe’i kõrvaltuppa ja pani ukse lukku, nii et tüdrukut võis vaid kuulda, mitte näha. Teises toas oli laud, millel kahe küünla valguses hiilgasid klaaskuul ja veekarahvin. Väljas, toa ukse taga, joonistas maag oma mõõga otsaga neli ringi, pidades silmas, et tera liiguks ainult vasemalt paremale. Iga kord ringi sulgedes hingas ta sisse või puhus katset vaatama tulnud vabamüürlaste poole. Iga ringi kohal lausus ta ka kutsesõna: kahe esimese juures „Helion“, kolmanda juures „Melion“ ja neljanda puhul „Tetragrammaton“.
See etapp läbi, oli Cagliostro valmis kõnetama vaimudemaailma. Ta hüüdis Colombe’ile: „Mu laps, korda sõnu, mida ütlen: Mooses, Igaviku nimel käsin sind ilmuda minu ette mind hirmutamata, ole kannatlik ja vasta mulle, nagu on õige.“
Colombe kordas sõnakuulelikult.
See maagiline tseremoonia oli vaid üks paljudest, mida Cagliostro vabamüürlaste templites mitmel pool Euroopas 18. sajandi lõpus korraldas. Elas Vana Testamendi patriarh tõepoolest materialiseerus, see jäi iga kohaloleva uskuja arvata. Nutikas nõid korraldas tseremoonia alati nii, et ainult laps-meedium nägi vaimu ilmutust. Ometi lasevad kaasaegsete kirjeldused oletada, et Mooses ja teised pühamehed vastasid Cagliostro kutsele. Jutustajad on vabamüürlased, keda tavaliselt peetakse usaldusväärseteks tunnistajateks. Need olid pankurid, seadusemehed ja riigiametnikud – paljude linnade haritud inimeste koorekiht. Teisalt polnud nad sugugi vahetud tunnistajad, sest vaimudemaailmaga olid ühenduses ainult lapsed…

* * *

Oli 18. sajand. Võim hakkas ajapikku kuningatelt pankurite kätte minema. Õukondades, salongides ja akadeemiates, hotellides ja kasiinodes kohtusid arvukad kõlavate nimede ja tiitlitega suurilma filosoofid ja teravmeelitsejad, poliitikategelased ja logardid. Kõik nad tahtsid kulda. Kõik tahtsid kuulmatus luksuses elada. Uha sagedamini räägiti maagidest, kes kuulduste kohaselt pidid alkeemia saladusi tundma, oskama iga ainet kullaks muuta. Vaatamata valgustajate tegevusele oli usk üleloomulikusse küllalt tugev mitte üksi lihtrahva, vaid ka ülikute hulgas.
Raske on kujutada veel paremat pinnast šarlatanidele, kes himustasid lihtsameelsete arvel oma kätt kullata. Ja šarlatanidest ei tulnudki puudu.
Kõige koloriitsemaks kujuks nende hulgas oli Giuseppe Balsamo, kes sai tuntuks krahv Alessandro di Cagliostro nime all. See väljapaistev illusionist oli samaaegselt harukordne näitleja, kuid tema talent oli tervenisti kasuahnuse teenistusse rakendatud. Cagliostro sai kuulsaks tolle aja vägevaima maagina. Ta saavutas oma maine maagilise tervendaja ja peljatud tulevikuennustajana, avaldas arvamust alates kõikvõimalikest riigiasjadest kuni loteriinumbriteni välja.
Maag oli vähemalt osaliselt oma kuulsuse eest tänu võlgu rikkalikele ning keerulistele rituaalidele, mille abil ta oma avalikke esinemisi elavamaks muutis. Ometi polnud rituaalid tema väljamõeldis. Teiste tseremooniameistrite kombel ütles ta, et ta võimed on pärit muistsest okultistlikest õpetusest. Ta oli tavaline kunstnik, kes lõbustas rahvast ja kahtlemata mõistis, et samastavate maagiavõtete kasutamisest on kasu. Kuigi rituaalides oli nähtav ta kontaktisolemine, olid need täis hoolikalt valitud sümboleid ja toiminguid, mis tekitasid kindlasti vastukaja ükskõik millises vaatajaskonnas.

Cagliostrost ja tema „maagilistest seanssidest“ pole võimalik paari-kolme sõnaga rääkida. Paljude maade illusionistid peavad teda tänapäevani oma elukutse patriarhiks. Tema nimi on antud teatritele, ajakirjadele ja mustkunstnike klubidele. Mõningaid tema leiutatud vahendeid, nagu Cagliostro kristallkera, valmistatakse illusiooniaparaatide firmades suurel hulgal veel tänapäevalgi. Tema erakordne veenmisjõud, laitmatud manipulatsioonid ja publiku tähelepanu köitmise võtted – see kõik avaldas kaasaegsetele sügavat muljet ja ei jätnud mõju avaldamata ka illusionistidele.
Cagliostrost on kirjutatud väga palju. Goethe kirjutas temast romaani „Suur Kophta“, Dumas-isa „Joseph Balsamo“, A. Tolstoi „Krahv Cagliostro“, Johann Strauss opereti „Cagliostro“. 1949. aastal lavastas ameerika režissöör ja näitleja Orson Welles filmi „Cagliostro“, kus ta ise täitis peaosa, demonstreerides meisterlikult illusioonitrikke.
Giuseppe Balsamo sündis 8. juunil 1743. aastal Sitsiilia saarel Palermos vanakraamikaupleja perekonnas. Hariduse sai ta naabruses asuvas kloostris, kus teda eriti huvitas keemia. Ilmselt aga tundis ta veel suuremat huvi kergete teenimisvõimaluste vastu, sest peagi heideti ta kloostrist välja. Seejärel hakkas ta kauplema võltsitud teatripiletitega, võltsis testamente, lubas meister Muranot abistada suure varanduse väljakaevamisel, kuid hoopis röövis tema kuldasjad.
Leidnud partneri, elukutselise valemängija kreeklase Alhotase, põgenes Balsamo Sitsiiliast. Ta esines paljude nimede all, teenis leiba valemängijana ja omandas niiviisi manipuleerimisoskuse. Ta võltsis veksleid ja kauples ravimitega. Samal ajal õppis ta illusionistide kutsesaladusi, maagilisi vormeleid ja „imede“ pseudofilosoofilisi seletusi. Napolis abiellus ta 17-aastase kaunitari Lorenza Serafini Felicianiga, kelle isa oli sadulsepp. Koos Lorenzaga rändas ta Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Inglismaal, Prantsusmaal, Hollandis ja Saksamaal, kasutades sulitegemisel illusionistlikke trikke.
Balsamo joonistas põrandale „maagilise ringi“, mis hakkas salapärase roheka valgusega hõõguma (seda trikki me juba teame; Hekate preestrid kasutasid selleks primitiivseid vahendeid, Balsamo aga fosforit). Hämmastunud vaatajate silme all „suurendas“ ta briljante mitmekordseks, vahetades need manipulatsiooni abil lihvitud klaasitükkidega. Naised ei suutnud jääda ükskõikseks, nähes, millise kergusega muutis ta kanepist kotiriiet sätendavaks siidiks (keskaegsete laadamustkunstnike trikk).
Ta näitas maagilise vedelikuga täidetud nõu ja pistis sellesse naela, mille talle ulatas täpselt samasuguste raudnaelte hunnikust üks pealtvaataja. Mõne salapärase manamise järel nähti, et see osa naelast, mis oli vedelikus, oli muutunud kuldseks. Vaatajad võisid naela kätte võtta ja veenduda, et rauast oli kuld saanud. Tegelikult oli naelale eelnevalt tehtud kullast ots. Pealt oli nael ühtlase värviga kaetud. Kui nüüd nael vedelikku pisteti, lahustas hape värvikorra ja kuld hakkas särama. Vaatajat just vajalikku naela valima sundimine on illusionistlik võte, mis sarnaneb kaartide „forsseerimisega“. Kõik kaarditrikkide tegijad tunnevad seda juba iidsest ajast.
Aeg-ajalt õnnestus Balsamol niisuguste trikkidega hullutatud lihtsameelsetelt küllaltki suuri summasid välja petta. Juhtus aga ka teisiti. Teda arreteeriti korduvalt pettuste pärast ja sageli tuli tal pikemat aega vangis istuda.
Balsamo saatus muutus järsult pärast seda, kui ta 1776. aastal teistkordselt Londonisse saabus. Seekord esines ta juba krahv Cagliostrona ja Lorenzast oli saanud Serafima. Tema petlik kuulsus ja järjekordsetelt ohvritelt saadud küllaltki suured rahad võimaldasid Balsamol sissepääsu inglise väikeaadli hulka ja astuda vabamüürlaste looži liikmeks.
Vabamüürlased uskusid, et eriti andekad inimesed võivad müstiliste protseduuride ja vormelite abil vaimude üle valitseda, surnute hingi välja kutsuda ning elavhõbedat kullaks ja hõbedaks muuta. Cagliostro alkeemilised trikid tulid just parajal ajal. Kõik seni tehtu paistis nüüd uues valguses.
Cagliostro õppis kiiresti ära vabamüürluse müstilised tavad ja „reavendade“ vastuvaidlematu alistumise kõrgemalseisvatele liikmetele. Ta pühitses ennast ise ülikuks ja sõitis seejärel Hollandisse. Haagi saabus ta vabamüürlaste inspektorina ja tema enese väljamõeldud uue „egiptuse rituaali“ rajajana. „Maagilistel seanssidel“ demonstreeris ta oma „üleloomulikku võimsust“. Tema auks korraldati pidustusi ja vastuvõtte. Ta teenis suuri summasid, eriti „tarkade kivist“ valmistatud imettegeva „nooruseeliksiiri“ müügiga. Oma eliksiiri mõju tõestamiseks kinnitas Cagliostro, et ta on nii vana, et oli Makedoonia Aleksandriga isiklik tuttav ja viibis Kristuse ristilöömise juures. Nii sai väikesest sulist suur šarlatan.
1779. aastal saabus Cagliostro Venemaale. Esimene linn, kus ta pärast Königsbergi peatus, oli Miitavi (praegu Jelgava Lätis). Kiiresti sõlmis ta sõbraliku vahekorra Eliese von der Reckega, kes oli mõjukas daam. Tema abil saavutas Cagliostro sissepääsu kohaliku koorekihi majadesse, kus ta hakkas korraldama oma „maagilisi seansse“. Säilinud on krahv von Medemi juures korraldatud etenduse kirjeldus; mõningal määral erines etendus Pariisi „seanssidest“.
Salapäraselt vilkuvate küünaldega valgustatud suure toa keskel joonistab silmad pärani ajanud Cagliostro „nõiakepiga“ õhku kabalistlikke figuure ja kutsub peaaegu sosistades vaimude valitsejat, kõikvõimsat maailma loojat. Ja äkki karjatab ta: „Ta on siin! Ta on meie keskel! Mitte üks piiks, või me oleme kõik surmalapsed!“
Väriseva käega haarab ta paberitüki, kirjutab sinna müstilisi märke ja põletab selle. Suits levib mööda tuba laiali. Keegi köhatab. Cagliostro pilk naelutab ta paigale.
Suursuguse liigutusega kutsub ta enese juurde poisi, kes seni istus nurgas. Ta hõõrub poisile paberituhka pähe.
„Noormees, sa näed väga tähtsaid asju. Ara karda. Mine kõrvaltuppa, lükka uks koomale ja vaata pilusse. Mida sa näed?“
„Ma näen parun von N-i. Ta käed ja kael on ahelates.“
„Ütle meile, kus härra parun praegu on.“
„Ta on oma mõisas…“
Peegli ja projektsioonilaterna abil näitas Cagliostro poisile pilte inimestest, kes olid kohalviibijaile hästi tuntud. Piltidele olid lisatud mitmesugused sümboolse iseloomuga detailid. Hiljem selgus, et parun von N oli sel ajal haige, proua X sai meeldiva sõnumi jne. Selline „selgeltnägemine“ avaldas miitavlastele sügavat muljet. Huvitav detail: poiss pidi vaatama läbi uksepilu, sest ekraani peegeldus oli näha vaid kindlaksmääratud kohalt. Peegel pehmendas joonist ja tegi selle natuurilähedasemaks.
Cagliostro veenis Medemit, et tema linnalähises mõisas on peidetud suur varandus, mille keegi kuulus maag 600 aastat tagasi maha mattis. Kogu seltskond sõitis mahajäetud metsakolkasse, kus maa oli üles songitud, öösel nägi poiss maa all varandust (seekord oli peegel eelnevalt asetatud augu põhja), siis aga selgus, et varandust valvavad kurjad vaimud ja sellepärast tuleb väljakaevamisega oodata mingi müstilise tähtajani. Seni aga võttis Gagliostro Medemilt raha ja sõitis Peterburi, kuhu ta jõudis 1779. aasta märtsis. Siin esines ta arstina. Tema juurde konsultatsioonile tulnud nimekad isikud tutvusid Lorenzaga. Cagliostro juures viibis külalisena ka väljapaistev teatritegelane näitleja I. Dmitrevski. Kõrgemas seltskonnas kõneldi uuest kaunitarist, kes esines juba printsessina. Talle tekkisid austajad, kelle hulka kuulus ka krahv Potjomkin, kutsudes oma käitumisega viiekümneaastases Katariinas esile armukadedushoo. Vaevalt kahekümneaastane „printsess“ aga „tunnistas“, et temagi olevat viiekümnene ja kogu nooruslikkuse saladus peituvat selles, et ta pruugib eliksiiri. Peterburi daamid jooksid Cagliostrole tormi ja ostsid tohutu raha eest süütut rohuleotist.
Cagliostro võttis enese juurde ravile rikka kaupmeheemanda rinnalapse. Kui see suri, vahetas ta selle ühelt talupojalt saadud lapse vastu. Ema maksis „arstile“ 2000 rubla. Peagi aga tuli pettus ilmsiks. Katariina ajas kogu Peterburi politsei jalule, käskides petturi ja vihatud „printsessi“ kinni võtta ja karistada. Cagliostro ja Lorenza jõudsid vaevu ära sõita.
1780. aasta mais oli Cagliostro Varssavis, kust sõitis Prantsusmaale. Petturi kuulsus üha kasvas. Temast kirjutasid kõik maailma ajalehed. Tal oli palju haritud austajaid. Goethe oli üks väheseid, kes taipas peagi, kellega on tegemist. Lavater, kes oli kirjutanud paksu raamatu inimese iseloomu eksimatust määramisest tema välimuse järgi, uskus aga, et tegemist on erakordse isiksusega. Ta sõitis ekstra Strasbourgi, et „üliinimest“ näha.
Cagliostro saabus Strasbourgi 15. septembril 1780. aastal. Teda võttis vastu tohutu rahvahulk: tervist ihaldavad haiged; laostunud aristokraadid, kes tahtsid oma olukorda parandada; veel suuremat rikkust ahnitsevad rikkad ja linnaisad… „Imetegija“ hakkas korraldama „maagilisi seansse“, „ravis“ haigeid ja müüs eliksiiri. Peagi kontrollis Strasbourg’i ülikooli arstiteaduskond tema patsiente ja nõudis Cagliostro viivitamatut väljasaatmist, motiveerides oma seisukohta järgmiselt: „Cagliostro riskib kergemeelselt paljude inimeste eluga.“ Strasbourgi peapiiskop kardinal de Rohan ja linna sõjakomandant aga väitsid, et krahv Cagliostro teadmised ja anded toovad linnale niisugust tulu, mis annab talle õiguse võimude kaitsele. Ajalehtede ja brošüüride autorite arvamused läksid lahku. Abielupaar Balsamo aga pidas paremaks ära sõita.
Napoli, Bordeaux, Lyon… Kolme kuuga kütkestas Cagliostro ehk, nagu ta ise ennast nimetas, „meie, maailma kõikide ida- ja lääneosade Suur Kophta, Suure Egiptuse Vabamüürluse rajaja ja suurmeister“, oma „maagiliste seanssidega“ Itaalia ja Prantsusmaa kõrgema seltskonna. Kõige rikkamaid veenis ta „egiptuse looži“ liikmeks astuma, kasseeris neilt sisseastumismaksu ja… sõitis Londonisse. Siin aga ei saanud ta oma tegevust nii laiahaardeliselt jätkata, nagu ta juba harjunud oli.
1785. aasta jaanuari algul sõitis Pariisi sisse kullatud tõld, mille ette oli rakendatud kuus hobust. Tõlla ees kihutasid kullerid ja kiirkäskjalad. Tagalaual seisid lakeid. Kogu seda toredust saatis säravais livreedes teenijaskond. Nii saabus Cagliostro taas „maailma pealinna“. Linnaväravas võtsid „kõrget“ külalist vastu 70 vabamüürlaste looži esindajad.
Tema seltskonda otsisid kõik, kel oli seisund ja tiitlid. Cagliostro alalisse kaaskonda kuulus ka tema ammune austaja kardinal de Rohan. Pariisi ülikkond külvas raha ja väärisasjadega üle oma ebajumala, kelle salapärased protseduurid ja optimistlikud ettekuulutused hajutasid mõtteid monarhia peatsest varisemisest. Pidu järgnes peole, orgia orgiale, aga kõigele panid krooni müstilised etendused, millel rajaneski isehakanud krahvi populaarsus.
Saal, milles etendused toimusid, oli sisustatud sünge pidulikkusega. Must drapeering. Massiivsetes hõbekandelaabrites põlevad küünlad moodustasid maagilisi kujutusi. Laud oli kaetud põrandani ulatuva linaga, millele oli kullaga tikitud salapäraseid embleeme. Laual asetsesid egiptuse kujukesed, pealuu, säras suur metallist krutsifiks, keskel aga asus kristallselge veega täidetud klaaskera.
Pärast manamist arusaamatus keeles, mille Cagliostro ütles araabia keele olevat, läksid vaimud kerasse ja vesi muutus sogaseks. Põlvitav Lorenza vaatas üksisilmi kerasse. Erakordset närvipinget teeseldes rääkis ta segaselt ja uduselt sellest, mida seal nägi. Ta jutustas sündmustest, mis toimuvat samal silmapilgul Viinis, Roomas, Peterburis või Pekingis. Arvukad reisid, isiklikud muljed ning sidemed rahvusvahelisi sündmusi tundvate riigitegelastega andsid aferistidele küllalt materjali niisugusteks vestlusteks.
Välgusähvatuste ja kõuekõmina saatel kustusid küünlad ja klaaskera sisemus hakkas helendama. Vaatajad nägid seal inimfiguure ja „prohvetlikke“ kirjutisi. Varsti läks kera pimedaks.
„Võtke üksteisel kätest! Praegu saate te teada suuri saladusi! Palvetage!“ käsutas Cagliostro.
Just nagu selleks, et kaitsta juuresolijaid millegi hirmsa eest, käskis Cagliostro äärmisi puudutada ristilöödu kuju. Samal silmapilgul tundsid kõik mingit sisemist tõuget ja veidrat värinat – metallist krutsifiks oli ühendatud Leideni purkidega ja nõrk elektrilöök läbis kogu elava keti.
Ja siis hakkas helendama peegel laua taga, justkui oleks see aken ebamaisesse maailma. Peeglis oli näha ebamääraseid inimkujusid, kelles pealtvaatajad olid valmis just neid ära tundma, keda Cagliostro nimetas. Lõpuks tõusis laua kohale suitsupilv, mis nägi välja nagu liikuv inimkuju. Laua alla oli peidetud projektsioonilatern, mis algul valgustas kera, hiljem aga peeglis peegeldunud ekraani. „Maagiline seanss“ kestis mõnikord üle kahe tunni. Peale aparatuurillusioonide näitas Cagliostro ka manipulatsioonitrikke: tükkideks kistud ja põletatud kirja taastumist, kaarditrikke, vaatajate poolt ebamaistele jõududele adresseeritud pitseeritud kirjade „läbilugemist“ ja muud. Need trikid olid müstikaga niisama tihedalt põimunud kui eelkirjeldatud.
Pärast suurt afääri briljantkee ja kallihinnalise prossiga paigutati Cagliostro Bastille’sse. Hoolimata sellest, et tolleaegsete materjalide järgi oli ta süütu, ähvardas Cagliostrot poomissurm. Maagia osutus võimetuks. Vaid tänu mõjukate sõprade eestkostele õnnestus tal üheksa kuu pärast vangist pääseda. Louis XVI käskis tal Pariisist 24 tunni ja Prantsusmaalt kolme nädala jooksul lahkuda. Oma austajate saatel sõitis ta Boulogne’i, et Inglismaale pöörduda. Sadamasse kogunes teda saatma mitu tuhat inimest.
Londonis alustas Cagliostro kohtuprotsessi Bastille’ komandandi vastu, et see temalt konfiskeeritud väärisesemed tagastaks. Kohus nõudis hageja kohaleilmumist, kuid kuninga käsul ei olnud tal sissesõit Prantsusmaale lubatud. 20. juunil 1786. aastal kirjutas raevunud Cagliostro oma „Läkituse prantsuse natsioonile“, kus ta ennustas poliitilise režiimi kokkuvarisemist ja Bastille’ hävitamist, „mille kohale rajatakse väljak üldsuse jalutuskäikude tarbeks“. Me teame, et see ennustus täitus peagi. Cagliostro polnud poliitiliselt eriti läbinägelik. Ta lihtsalt polnud rumalam kui tema kaasaegsed, kellele oli selge Louis XVI monarhia krahhi vältimatus.
Aga Cagliostrol ei vedanud ka Inglismaal. Ühe tema vastase ajaleheartiklid sundisid Cagliostrot sealt lahkuma.
Ta sõitis Baselisse. Sealt viis teda tee Torinosse, Genuasse, Veronasse, Veneetsiasse, Rooma. Kuid endist edu tal enam ei olnud.
Sel ajal puhkes Prantsusmaal revolutsioon. Äärmuseni vaesunud Cagliostro kirjutas Rahvuskogule. Kirjas meenutas ta oma „teeneid“ revolutsiooni ees ja palus sissesõiduluba. Kiri jäi vastuseta. Šarlatanil tuli taas pöörduda egiptuse vabamüürluse juurde, et jällegi „Suureks Kophtaks“ muutuda, kuid vabamüürlus oli Roomas keelatud. 1789. aasta detsembri lõpul arreteeris inkvisitsioon „krahvi“ ja Lorenza. Pärast viisteist kuud kestnud juurdlust mõisteti Cagliostro surma kui ketser. Paavst Pius VI asendas 1791. aastal surmanuhtluse eluaegse vangistusega Püha ingli kindluses. Hiljem viidi ta üle Püha Leo kindlusesse, kus mitmekülgne kelm 26. augustil 1795. aastal kahe järjestikuse insuldi tagajärjel suri. Kloostrisse suletud Lorenza suri juba varem.
Mida arvata Cagliostrost? Tema anded ja energia oleksid väärinud õilsamate eesmärkide teenimist. Kuid ta jäi selleks, kes ta oli, roiskunud sajandi lapseks – püüdes rikastuda oma kaasaegsete ebausu ja rumaluse arvel. Kuid ärgem unustagem, et edu saavutas ta mitte üksnes tänu häbematusele, vaid ka tolle aja kohta erakordsele tehnilisele oskusele ja harukordsele näitlejameisterlikkusele. Temast jäi üht-teist uut illusioonitehnikasse. Lisaks sillutas ta teed 19. sajandi elukutseliste illusiooniartistide tekkimisele.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Franz Mesmer – magnetfluidumi valitseja