Mida arvasid sakslased eestlastest Teise maailmasõja ajal

1. Eestlaste olulisemad iseloomujooned on kinnisus ja jonnakus. Eestlane on erakordselt vaikiv ja kord omaks võetud arvamusest peab ta rangelt kinni. Eestlane hindab esinemisel tagasihoidlikkust ja väärikust ega väljenda oma poolehoidu või tunnustust paljusõnaliselt. Ta eelistab napisõnalisust ka teiste juures.
2. Eestlasele antud lubaduse mittetäitmise korral pole tema usaldamine enam võidetav ei hea sõna ega pealekarjumisega (Anschreien). Oma ülemustesse ja juhtidesse suhtuvad eestlased kriitiliselt. Eestlaste juures on hinnatud ning suudavad end maksma panna vaid võimekad ja suurt isiklikku vaprust üles näidanud juhid.
3. Eestlane on tugev iseseisvas mõtlemises. Abstraktsed ideed ei leia eestlaste juures mingit kõlapinda ja nende eest pole ta nõus võitlusse astuma. Kui aga eestlane on veendunud, et tema panus on hädavajalik – nagu seda nõuab käimas olev sõda – siis rakendub eestlane meelsasti ja võitleb vapralt.

4. Eriti väärib eestlaste juures esiletõstmist tema kiindumus oma kodusse. Tugevasti on arenenud individualism, mistõttu isiklikud huvid on sageli tõstetud kõrgemale ühishuvidest. Paljudele eesti põllumeestele tähendab oma maalapp rohkemat kui mõiste kodumaa. Oma eraomandit kaitstes võitleb eestlane metsikuse ja raevuga. Seepärast vihkavad eestlased kommunismi üle kõige.
5. Et eestlaste poliitilist ja maailmavaatelist hoiakut õieti mõista, selleks on vaja silmas pidada järgmist: Lääne-euroopalik liberalism on eestlaste juures omandanud suure mõju just seetõttu, et Versailles’ rahulepingu sõlmimise ning Eesti Vabariigi moodustamise ajal oli selline maailmavaateline suhtumine võitnud kogu Euroopas eesõigustatud positsiooni. Eesti demokraatlike parteide valitsemisviisid jätsid kohati küll soovida, kuid ei toonud endaga kaasa selliseid kogemusi, mille poolest see süsteem oleks Saksamaale vastuvõetamatu olnud. Selline hoiak oli tingitud sellest, et Eestis olid riigi juhtimine oluliselt lihtsam. Väikese agraarriigina ei olnud Eestis vähemusrahvuste probleeme. Polnud ka mingeid juudiprobleeme, kuna väiksearvuline juudi kogukond ei omanud Eestis ei poliitilist ega majanduslikku võimu. Ka polnud Eestis politiseerivat kirikut. Kõige selle tulemusena on seletatav, miks eestlastel puudub huvi selliste poliitiliste küsimuste vastu, mis rahvussotsialistlikul Saksamaal huvide esireas seisavad. Sakslaste probleemid jätavad eestlased ükskõikseks ja sageli on eestlaste hoiak isegi tõrjuv. Kuid ühes on eestlased meiega ühel arvamusel: see on vajadus võidelda bolševismi vastu. Vaenulik suhtumine sakslastesse on tingitud suhetest, mis valitsesid sajandeid pärisorjade-eestlaste ja sakslaste-feodaalisandate vahel. Mälestused nendest aegadest varjutavad praegugi veel suhteid mõlema rahva vahel, kuigi feodaalaadel on ammugi juba kadunud ja maalt lahkunud. Sellest hoolimata on esinenud üksikjuhtumeid, kus mõned sakslased, kes füüreri sõnu Euroopa rahvaste ühtsusest pole suutnud mõista, on teinud vigu kohaliku rahvaga lävimisel, mis pole enam kergelt heastatavad. Et selliseid vigu vältida on vaja silmas pidada järgmist: Ei tohi eestlaste suhtes kasutada sellist tooni ega kõneviisi, nagu see mujal Idas seni on olnud hädavajalik. Eestlaste juures annab see vastupidiseid ja meile kahjulikke tulemusi.
6. Eestlased pole kunagi olnud silmakirjateenrid, vaid kohustus-inimesed (Pflichtmenschen), usaldusväärsed, kuid uhked, keda pole kerge võita. Nad on truumad seal, kus nende autundele koputatakse ja neid väärikalt koheldakse. Sellel pinnal on eestlaste ja sakslaste vaheline sõprus sügavamalt ja tugevamini viljeldav. Seda on näidanud idarinde lahingutes eestlaste ja sakslaste vahel sõlmitud relvavendlus.

* * *

Laialdast tegevust natsliku ideoloogia levitamisel arendasid hitlerlased eesti natsionalistide organisatsiooni kaudu, mida nimetati Eesti Rahva Ühisabiks.

ERÜ asutati 10. detsembril 1941. aastal Tallinnas eesti kodanluse initsiatiivil, faktiliselt aga hitlerlaste käsul. Esimesel koosolekul võeti Mäe osavõtul vastu organisatsiooni tegevusprogramm. Ühisabi püüdis allutada oma mõjule ka noorsoo kasvatamise juhtimist. Ta viis ellu natsliku Saksamaa koosseisus „ühise riigi eest võitlemise“ ideed. Nagu nähtub arhiividokumentidest, pidi Ühisabi propaganda „looma Eesti elanikkonna hulgas tänutunde vabastamise eest“.
Ühisabi alluvuses olid lasteaiad, laste mänguväljakud, lastekodud, noortelaagrid ja natslikud puhkekodud, kus eriti agaralt propagandat tehti. Selle organisatsiooni juhid andsid välja erilisi ringkirju oma liikmetele, kes pidid jälgima, et nimekirjadesse ei satuks isikuid, kes tundsid kaasa kommunistidele. Nende nimekirjade kontrollimine tehti ülesandeks politseile.
Peale eespool mainitud organisatsioonide tegid okupeeritud territooriumil aktiivselt natslikku propagandat Eesti SS-leegioni Sõprade Ühing, sõjalis-natslik organisatsioon Omakaitse, Eesti politseiasutuste allüksused, omavalitsuse ametkonnad ja teised. Kuid nende katsed pookida eesti rahvale külge „tänutunnet vabastamise eest“ kukkusid läbi.
Juba 1942. aasta lõpul olid natsid, ehkki üsna pehmetes väljendustes, sunnitud konstateerima: „Möödunud talve ebaharilikud raskused, puudused toiduainete ja kütusega varustamisel jne. panid aluse esimesele hukkamõistvale kriitikale. Sellele lisandus veel isiklik pettumine sakslastes. Hea arvamus, mis oli eestlastel sakslaste organisaatori-, vaimu- ja iseloomuomaduste kohta juba ammust ajast, lõi esimest korda vankuma sõjaväelise valitsemise päevil, kui elanikkond nägi tagalateenistuse kuritegevust, ahnust, spekulatsiooni, egoismi, tülisid, karjerismi jne…“
Taibates, et natslik propaganda on eestlastele vastuvõtmatu, teatas SS-Sturmbannführer Martin Karl Sandberger (SD ülem Eestis) oma politseiinstantsidele: „Eesti Omavalitsuse propagandat tuleb pidevalt vaimselt suunata ja juhtida. Propaganda juhtimisel Eestis on otstarbekohane võtta arvesse eestlaste psühholoogilist laadi. Eestlane on väga tundlik propaganda suhtes ja pöörab sellele selja niipea, kui märkab, et propaganda on otseselt tema pihta sihitud.“

Natsliku propaganda löögijõud vähenes pidevalt. Saksamaa sõjalise olukorra pideva halvenemise tõttu hakkasid eestlased ikka rohkem ja rohkem kuulama Nõukogude ja Inglise raadiosaateid, kuigi see oli karmilt keelatud ja tõi kaasa raskeid karistusi.
Natside propaganda läbikukkumine ilmneb selgesti ettekannetes kõrgemalseisvatele ametkondadele. Ühes neist öeldakse: „Saksa propagandal oli aruandeaastal üha vähem ja vähem edu. Asjad läksid isegi nii kaugele, et alates 1943. aasta juunist ei leidnud propaganda vastuvõttu mitte üheski elanikkonna kihis. Selle põhjuseks on ebasoodsad eeldused, mis on tekkinud sõjalise ja poliitilise olukorra tagajärjel, samuti see, et meie propaganda juhtmotiiviks on juba kaks aastat tänulikkus vabastamise eest. Mõte tulevasest uuest Euroopast on alati takerdunud üldistesse fraasidesse. Me püüdsime nagu kord ja kohus eesti rahva vaimset juhtimist enda peale võtta, kuid me hävitasime alati eesti rahva unistuse iseseisvusest, kusjuures me ei andnud rahva väärikustundele uut sisu.“
Kui okupatsiooni esimestel aastatel õnnestus natsidel ja nende kannupoistel ohjeldamatu natsionalistliku demagoogia abil mingi osa elanikke ajutiselt oma võrku meelitada, siis 1943. aasta kevadel puhkes igal pool Eestis rahulolematus okupatsioonirežiimiga. 1943. aasta juulis teatasid okupandid Berliini: „Käesoleval ajal eksisteerib Saksa ülemvõimu vastu ühisrinne. Konkreetselt väljendub see näiteks selles, et läbivaatuse kohta töökohustuse kindlaksmääramiseks ja leegioni suunamiseks tehakse tugevat vastupropagandat. Ainult kitsad ringkonnad, keda üldsus boikoteerib, tunnevad veel Reichi vastu sümpaatiat.“

Kes suudaks aga sakslasi mõista?
3. oktoobril 1995 esines Eesti president Lennart Meri (1929–2006, president 1992–2001) Berliinis Saksa ühtsuse päeval (Tag der Deutschen Einheit) Saksamaal suurt tähelepanu äratanud kõnega. Oma kõnes kritiseeris ta sakslasi. „Sakslased,“ ütles Meri, „on näidanud üles väga vähe lugupidamist iseenda vastu. Saksamaast on saanud omamoodi Canossa* vabariik, kahetsuse vabariik. Ei saa usaldada rahvast, kes vahetpidamata intellektuaalset enesepõlgust harrastab.“
Ja siis lajatas Meri parima killu: „Minul kui eestlasel on raske aru saada sellest, miks sakslased oma ajalugu tabustavad, nii et on väga raske kirjutada sakslastele tehtud ülekohtust, ilma et keegi sind halvustavalt ei vaataks – ja seda ei tee mitte eestlased või soomlased, vaid sakslased ise!“

* Canọssa [ka-], varemeis kaljulinnus Põhja-Itaalias Reggio nell’Emiliast edelas. 1077 käis keiser Heinrich IV Canossas ennast alandades paavst Gregorius VII-lt andestust palumas. Väljend „Canossas käik” on saanud alanduse sünonüümiks.

Tunnuspildil: 28. august 1941. Saksa jalaväediviis on jõudnud Tallinnas Toompeale. Tagaplaanil ründesuurtükk Stug III.

NB! Loe ka:
Mis plaanid olid Hitleril Eestiga?
Saksa okupatsioon Balti riikides. Eestlased olid kaabakad, kuid leedukad olid veel hullemad