Victor Lustig, nutikas suli, kes müüs maha Eiffeli torni

Inimkonna ajaloos on hulgaliselt näiteid geniaalsuse piirimail oleva osava kelmuse ja pettuse kohta. Meedias avaldatakse peaaegu iga päev lugusid uutest ja uutest kodanike petmise juhtumitest. Tihtipeale on arusaamatu, mida on nendes teadetes rohkem: kas rahulolematust seaduse rikkumise suhtes, kaastunnet petetud kodanikele, kes lasksid ennast ninapidi vedada või siis lausa vaimustust leidlike kelmide üle, kelle jaoks ei kehti südametunnistust, põhimõtteid ega moraali…

Petis ilmus välja
Üheks kõige andekamaks kelmiks, kes kunagi maailmas elanud on, peetakse Victor Lustigit. Selle härra kärsitu iseloom ei andnud talle rahu ning sundis teda kogu elu välja mõtlema üha uusi ja uusi afääre. Lustigil oli poolsada pseudonüümi, ta valdas vabalt viite keelt. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides arreteeriti Lustig viiekümnel korral, kuid iga kord lasti süütõendite puudumisel vabadusse.
Oma perekonnast Victor Lustig rääkida ei armastanud. Teada on, et ta sündis 1890. aastal juudi perekonnas Bohemias – nii nimetati kuni 1918. aastani Tšehhiat, mis tollal kuulus Austria-Ungari keisririigi koosseisu. Arvatavasti kuulus perekond keskklassi. Sellele viitab fakt, et Victori vanemad võisid poisile korraliku hariduse anda. Ta valdas hästi tšehhi, saksa, inglise, prantsuse ja itaalia keelt ning suutis selgitada asju nendes keeltes nii, et teda peeti kaasmaalaseks. Poja võimete arendamiseks saatsid vanemad ta Pariisi ülikooli.
Ja siin selguski, et perekonna puul kasvas kõlbmatu võrse. Sattunud Pariisi lõbusa elu keskele, eelistas Victor arendada oma võimeid mitte ülikooli auditooriumites, vaid kaardi- ja piljardilaua taga. Harjumus ebameeldivusi vältida ei olnud ta veel välja töötanud ning ka tema sulitempude tase ei olnud piisavalt kõrge. Seetõttu sattuski Victor varsti pokkerimängus hämamise eest trellide taha.
Muuseas, oma afäärides ei kasutanud Victor peaaegu kunagi naiste abi. Siin mängis oma rolli kurb juhus: 19-aastaselt sai ta noahoobi näkku härrasmehelt, kellele ei meeldinud, kuidas ta tema neidu vaatas. Victori põsele jäi alatiseks arm, hinges aga küpses kindel veendumus, et naistelt head oodata ei ole.

Oskusi lihvides
Parandusasutuse seinte vahelt pääsenud, jäi Victor Lustig oma tuleviku üle mõttesse. Tema taskutes puhus tuul, peas aga ei olnud ühtegi väärt ideed. Ta seisis Seine’ kaldal ja vaatas ujuvrestoranidele, mis olid täis pööraselt raha loopivaid ja luksuslikke maiustusi nautivaid šikilt riietatud inimesi. Mille poolest olen mina halvem nendest juhmidest rantjeedest, kes ei suuda isegi väärispaberitest saadud tulu kokku arvutada, kuhu nende kapital mahutatud on? – mõtiskles Victor, kes kuulas põlglikult daamide vingumist ja meeste hirnuvat naeru, millest kostus üle kõrtsiorkestri viiulite pealetükkiv saagimine. – Ehk olen mina veel rohkem raha väärt kui nemad! Kuid neile ei tule pähegi seda minuga jagada. Kui aga nii – siis võtan selle ise!
Endised sulidest partnerid laenasid Lustigile summa, millest piisas, et osta pilet aurikule, mis kurseeris Le Havre ja New Yorgi vahel.
„Carpathia“, „Pacific“, „Gigantic“ – kõik need olid luksuslikud aurikud, mis olid täis inimesi, kelle hulk koos meeskonnaga oleks välja andnud väikese linnakese elanike arvu. Logelevate inimeste karjas on kerge ära kaduda, mida osav Lustig oskuslikult kasutas. Ta tabas kiiresti ära rikkad pokkerimängijad ning hakkas nende taskuid tühjendama sellise usinusega, mida on väärt üks parim Pariisi sulide kooli õpilane. Seal sõlmis ta tutvuse Nicky Arnsteiniga – osavaima pokkerimängijaga Põhjapoolkeral, kes kunagi on istunud rohelise kaleviga laua taha. Nicky jagas andeka uustulnukaga meeleldi oma trikke. Muuseas, uustulnuka kujust oli vähe järele jäänud. Nüüd nimetas Lustig ennas krahviks, kandis monoklit ja reageeris ainult pöördumisele Teie Hiilgus, ignoreerides muid puhastverd aadlike ülbeid tutvumiskatseid.
Esimene Maailmasõda tegi ühekorraga lõpu Lustigi lootustele kelmusega raha teenida. Tuli otsida teisi teenistuse allikaid. Kuni Euroopa verest tühjaks jooksis, hankis Lustig elatist kõigega, mis ette juhtus. Ning kui tekkis juhus näidata oma mängu klassi ning kogu pank võtta – ei öelnud ta ära. Lustig saavutas sellise meisterlikkuse tipu, et röövis paljaks isegi professionaalsete kelmide meeskonna ja laskis saagiga jalga.

Austria krahv
Sulid on suuremas osas intelligentne rahvas, kuid pika vihaga ning kohe, kui neile midagi ei meeldi, haaratakse noa järele. Lustig pidi ennast Ameerikas varjama. Nii astus ta 1920. aastal USA pinnale kuiva seaduse tipphetkel. Väärtpaberite börs peaaegu lõhkes raha ülekülluse tõttu. See oli aeg, mil iga ameeriklane elas illusioonis, et kõik võivad rikkaks saada. Vaevalt tollikontrolli läbinud tuli Lustigile pähe idee ameeriklaste naiivsust ja rahaahnust ära kasutada.

Visanud hajameelse pilgu Vabaduse sambale, sööstis Lustig kaubamajja, kust ostis kõik vajaliku. Seejärel üüris ta toa Brooklynis ning ei lahkunud sellest nädala jooksul. Toast kostusid haamri löögid ja sae vingumine. Kui kõik oli valmis, kutsus Lustig kohale esimesed kliendid.
Victori Lustig oli esimene, kes ennetas värviprinteri ilmumist. Kasti, mida ta ehitas, nimetati raha trükkimise masinaks, lihtsamas keeles aga – rumeenia leierkastiks, ka rumeenia sahtliks. Kergeusklikele ostjatele teatas Lustig, et tema imemasin valmistab 100-dollarilise rahatähe kuue tunniga. Müüdi esimene eksemplar. Aeg läks – ning aparaat andis välja kõige ehtsama 100 dollarilise rahatähe!
Leidus lihtsameelne, kes ostis Lustigilt selle masina 30 000 dollari eest. 12 tunni jooksul andis leierkast välja kaks kupüüri. Miks ainult kaks? Aga sellepärast, et „imemasinas“ neid rohkem ei olnud! Kaheteistkümnest tunnist aga piisas Lustigile, et saagiga ameerika raudtee keerdkäikudesse haihtuda. Kavalal sulil õnnestus isegi gangsteribossilt Al Caponelt suurem summa välja petta.
Teine operatsioon seisnes selles, et Lustig ilmus krahvi välimuse all lugupeetud panka ja teatas, et tahab osta laostunud farmi, mis on saanud panga omandiks krediidi kustutamise arvelt. Lustig nuttis südantlõhestavalt pankurite käte vahel, rääkides, kuidas jäi Austria sõjakäigu ajal ilma peaaegu kogu varandusest. Ja kõik, mis talle alles jäi – on 22 000 dollarit obligatsioonidena. Vähe sellest, et heldinud pankurid andsid talle farmi, millest unistasid vabaneda, sai Lustig veel 10 000 dollarit majapidamise taastamiseks. Pankurid ei märganudki, kuidas Lustig vahetas ümbrikud ja laskis jalga koos obligatsioonide ja sularahaga. Muuseas, see lugu sai aluseks kuulsale filmile „Afäär“.

Geniaalne idee
Kuid Lustigi kõige grandioossemaks afääriks sai Eiffeli torni müümine.
Sõna müük on eelnevas lauses meelega kirjutatud jutumärkideta. Asi on selles, et Lustig müüs tõepoolest paljukannatanud torni.
Mõnda aega Ameerikas ringi sõitnud ja suurel hulgal kohalikke lihtsameelseid lollitanud, tekkis Lustigil igatsus Euroopa järele. Ta soovis petta enesega rahulolevaid pankureid ja lihtsaid farmereid. Hing janunes jalutuskäikude järele Pariisi bulvaritel, lõunasöökide järele Seb’on restoranis, õhtu veetmisest – Folies Bergere varietees koos tüdrukutega, kes tantsivad ainult banaanilehtedest seelikutes.
1925. aastal juba Pariisis olles sattus Lustig juhuslikult ajalehes väikese märkuse peale nimetusega „Eiffeli torn vajab kiiret remonti“. Esmapilgul ei olnud asjaliku inimese jaoks märkuse tekstis midagi eriti huvitavat. Ajaleht teatas, et Eiffeli torn on tõsiselt kulunud, metalli on söönud korrosioon ning konstruktsioon vajab kapitaalset remonti. Kuid selle remondi hind – oli astronoomiline ning tõotas teha riigi eelarvesse korraliku augu. Samas teatati ka möödaminnes, et valitsus kaalub ettepanekut müüa torn vanarauaks.
Kui Lustig artiklis selle kohani jõudis, oleks teda nagu välk tabanud. Siin ongi see, mida ta otsis!

Torn on müüdud
Aferistina töötades nuputas Lustig välja mitu seadust, mis neid järgides toovad kindlasti edu. Igasugust pettust tuleb alustada kuju loomisest, kes on võimeline tekitama usaldust isegi kõige ettevaatlikumas ärimehes. Seepärast alustas Lustig sellest, et koostas võltsitud volikirja, milles nimetas ennast Prantsusmaa posti- ja telegraafi ministeeriumi peadirektori asetäitjaks.
Paberitest järeldus, et Lustigile usaldati läbirääkimised torni vanarauaks müümiseks. Blankett oli ehtne, pitsat samuti. Selles aitas Lustigit tema sõber. Seejärel saadeti ametlikud kirjad kuuele töösturile, kes kauplesid utiiliga. Kõik nad kutsuti Hotel de Crillon – väga kallisse hotelli, et arutada riikliku lepingu saamise võimalust.
Kui härrad kohale saabusid, esitles Lustig end nagu kord ja kohus. Seejärel tõi nendeni andmed valitsuse otsuse kohta.

Ärimeeste näod venisid pikaks seda mööda, kuidas Lustig rääkis, et riik otsustas Eiffeli torni lammutada edasise ülalpidamise võimatuse tõttu, mis igal aastal muutub eelarve jaoks üha koormavamaks. Lõplikult lõi neil jalad alt Lustigi avaldus torni müümise kohta vanarauaks – kõik 7000 tonni – usaldusväärsetele ja ausatele isikutele läbi suletud oksjoni. Just suletud, et mitte tekitada üldsuses pahameelt.
Ärimehed arvutasid palavikuliselt peast hullumeelseid kasumeid. Seepärast oli Lustigil kerge veenda neid kõike salajas hoidma. Veelgi enam, ta sõidutas tegelinskeid renditud limusiinis, sõitis paar korda kaugelt ümber Eiffeli torni ning nimetades seda järelvalve tuuriks. Sõit oli Lustigile äärmiselt vajalik. Nii kaua, kuni nad linna mööda tiirutasid, jõudis ta välja uurida, kes kuuest on kõige rohkem ärevil ja usaldav.
Valik langes Andre Poisson’ile. See ei andnud Lustigile rahu lõputute küsimustega, mille tagant kogenud petis nägi kirglikku soovi konkurentidest ette jõuda. Asi oli selles, et Poisson ei olnud eriti teretulnud suurte ärihaide kodudesse ning lootis, et see tehing lennutab ta kõrgseltskonda. Salaja teiste ärimeeste eest teatas Lustig Poisson’ile, et tema ettepanek – 250 000 franki (praeguste hindadega miljon dollarit) – võitis oksjoni.
Lustig panustas inimlikule auahnusele – ja ei eksinud. Tõsi, asja oleks peaaegu ära rikkunud Poisson’i naine, kes oli liigselt kahtlustav. Abikaasa nõudmisel kohtus Poisson salaja Lustigiga. Sellele ei tekitanud raskusi korrumpeerunud ametniku mängimine, kes ajas tehingu ümber udu ainult selleks, et saada korralikku altkäemaksu.
Prantsuse ärimeeste ahnusega hästi tuttav Poisson pidas Lustigi sõnu puhtaks kullaks ning kukkus osavalt üles seatud lõksu.
Poisson andis rõõmuga Lustigile suure summa altkäemaksu. Vastutasuks sai mitte midagi maksva ostu-müügilepingu. Lolliks tehtud Poisson ei jõudnud veel aru saada, mis ja kuidas, Lustig aga oli juba teel Viini koos rahakohvriga, milles oli tasu torni eest ja altkäemaks.
Ennast sugugi varjamata võttis petis toa Austria pealinna kõige kallimas hotellis. Igat päeva alustas Lustig Pariisi ajalehtede lugemisest. Ta lootis näha teadet oma triumfi, skandaali kohta. Kuid ajalehed vaikisid afäärist. Lustig tegi järelduse, et Poisson lihtsalt kartis politseisse pöörduda. Tal ei olnud vaja kaotada reputatsiooni ärimaailmas. Ka ei olnud see tema jaoks jumal teab mis rahaline kaotus.
Ja siis sünnib Lustigi peas täiesti kuratlik plaan.

Victor Lustigi lõpp
Poisson varjas tõepoolest pettuse fakti. Mõne aja möödudes pöördus Lustig tagasi Pariisi ning üritas sama skeemi järgi torni veel kord maha müüa. Ta teavitas sellest veel kuut ärimeest ning tegi taas ettepaneku torni osta. Kuigi räägitakse, et ülbus on teine õnn, siis Lustigil seekord ei vedanud: petetud ärimees teatas politseisse. Lustig põgenes harjumuspärases suunas – Ameerika Ühendriikidesse.
Kuid kõigi võimaluste maa ei ilmutanud tema suhtes enam vajalikku külalislahkust. 1935. aasta detsembris Lustig arreteeriti ja anti kohtu alla. Ta sai 15 aastat vangistust dollarite võltsimise eest ning veel viis aastat teisest vanglast põgenemise eest kuu aega enne kohtuotsuse langetamist.
Lustig veetis 11 aastat Alcatrazi vanglas ja viidi hiljem üle Illinoisi osariigi vanglasse, kus ta vanglahaiglas 11. märtsil 1947 kopsupõletikku suri. Elukutseks oli märgitud kaubareisija.

10 käsku edukale petturile
(Koostatud suurpettur Victor Lustigi poolt)

1. Sa pead riietuma elegantselt ja käituma soliidselt.
2. Sa pead oma ohvreid kannatlikult kuulama.
3. Sa ei tohi rääkida liiga kiiresti või närviliselt.
4. Sa ei tohi kunagi välja näidata, et sul on ohvri seltskonnas igav.
5. Sa pead ootama, kuni su ohver avaldab poliitilist arvamust ja siis sellega nõustuma.
6. Sa pead ohvril laskma rääkida religioonist, spordist, toitumisest ja muust taolisest ja siis kõiki tema seisukohti kiitma.
7. Sa ei tohi kunagi rääkida (oma) haigustest, kui ehk ainult siis, kui ohver ise ilmutab mõne haiguse suhtes erilist huvi.
8. Sa ei tohi toppida oma nina ohvri isiklikesse asjadesse (tavaliselt hakkab ohver õige pea ise neist rääkima).
9. Sa ei tohi kunagi oma saavutustega kiidelda, piisab, kui ohver saab aru, kui tähtis sa oled.
10. Sa ei tohi kunagi purjuspäi ohvri seltskonda ilmuda.

Sellised on psühhopaatidest petturid
* pealiskaudne sarmikus ja meeldiv kõneoskus ehk libekeelsus;
* tohutu eneseuhkus ja kõrgendatud enesehinnang, ületähtsustatud ettekujutus enda olulisusest;
* patoloogiline valetamistung ja demagoogia – nad on väga osavad valetajad ning peavad end võimekamaks kui tegelikult on;
* inimestega manipuleerimine, nende meelitamine ja kontrollivajadus – teisi üritatakse panna tegema asju, mida nad ise eales ei teeks;
* süümepiinade või süütunde täielik puudumine; võimetus tunda süüd ja kahetsust, võib süüdistada hoopis ohvrit;
* tunnete teesklemine või vähene tundelisus, tihti puudub võime suheteks;
* kalkus või empaatiavõime täielik puudumine;
* kõigile nendele „headele” omadustele lisandub sageli Münchhauseni sündroom.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:

Röövel-jõuluvana ja teised nutikad sulid
Kriminaalne talent
„Mona Lisa” röövimine
Pablo Escobar – kokaiinikuninga tõus ja langus
Kuidas narkoparun Pablo Escobar igal aastal kaks miljardit dollarit kaotas
Narkoparun Pablo Escobari legendaarne pärand
Joaquin El Chapo Guzman – lihtsast talupojast narkoparuniks
Ajaloo suurimad finantspetturid
Kuidas psühhopaadid 2008. aastal maailma majanduse põhja lasid