Mauthauseni koonduslaager
Mauthausen/Linzi koonduslaagri komandandi, SS-standartenführer Ziereisi protokoll
23. mail 1945. aastal, kell 18.00, haavasid mind põgenemisel Pyrrnis Spittali lähedal Ameerika sõdurid.
Minu nimi on Franz Ziereis, sündinud 13. 8. 1905. Ma olin Mauthauseni ja selle juurde kuuluvate laagrite komandant. Põgenemisel ma sain lasu vasakusse õlga ja teise lasu selga, kusjuures kuul läbistas kõhu ja tungis läbi kõhukelme. Mind saadeti Guseni, 131. evakueerimishospidali ja ma tahan veel alljärgnevat tunnistada:
Reichsminister Himmleri korralduse kohaselt pidin ma obergruppenführer dr. Kaltenbrunneri ülesandel kõik vangid surmama, ja nimelt tuli vangid stolli toimetada. Stolli uksed pidid juba varem olema kinni müüritud, nii et jäi ainult üks sissepääs. Ja siis pidin mina käigu mingisuguse lõhkeainega õhku laskma. Ma keeldusin seda käsku täitmast. Siinjuures ma räägin vangidest, kes olid laagrites Gusen I ja Gusen II. Härra Wolfram ja Obersturmführer Eckermann teavad sellest lähemalt. Viimane neist töötas „Bergkristallis“.
Mauthauseni laagris ehitati SS-hauptsturmführeri dr. Krebsbachi korraldusel gaasikamber, mis oli saunaks maskeeritud. Selles maskeeritud saunas surmati vange gaasiga. Peale selle liikus Mauthausenist Gusenisse spetsiaalne auto, milles vangid sõidu ajal gaasiga surmati. Auto oli apteeker SS-Untersturmführer Wasicky leiutis. Mina ise ei lasknud gaasi iialgi autosse. Ma ainult juhtisin autot, kuid teadsin, et vangid gaasitatakse. Vangide gaasitamine toimus arsti SS-hauptsturmführer dr. Krebsbachi nõudel. Ta on praegu Kasselis. Ta heideti SS-ist välja, kuna ta pettusega SS-i oli pääsenud ja kaheotsaga mängu mängis. Ta oli vabamüürlane. Kõik hukkamised toimusid riigi julgeolekuameti, Himmleri, Heydrichi, Obergruppenführer Mülleri või dr. Kaltenbrunneri, julgeolekupolitsei ülema käsul.
… Mina ei tea, kus on Oberscharführer Jentsch, kes laagris Gusen I mõrvas ligikaudu 700 vangi ja nimelt nii, et ta laskis neid alasti seista tund või mitu tundi kaheteistkümne kraadi külma käes jääkülma duši all. Ma ei tea ka, kus praegu on dr. Kieswetter, SS-Untersturmführer, kes surmas sadu vange sel teel, et ta süstis neile veresoonde bensiini, vesinikku (400 cm3), kaltsiumsulfaati (25%-list), enarkooni ja evipaani. Ma saatsin viimati
dr. Richteri, kes ilma mingi põhjuseta mitusada vangi opereeris ja neil aju osaliselt välja lõikas või mao-, neerude- ja maksaoperatsioone tegi, Gunskircheni interneeritute laagrisse ja käskisin tal võtta sealsed vangid oma hoole alla. Ka sellest ei tea ma midagi, et unterscharführer Miroff, kes Peggaus oli, 15 haiget vangi maha laskis.
Ehkki kõik peksukaristused pidid olema Berliinis kinnitatud, lõin ma sageli vange suurima naudinguga istmikule.
Obergruppenführer Pohl andis käsu, ajada vangid metsa, kuna nad olid nõrgad ja neil polnud toitu, ja käskis neid seal marju korjata ja pungi õgida. Administratsiooniga kooskõlastatult vähendas ta toiduportsjonid 720 grammilt päevas 350 grammile nädalas ja viimased kaksteist päeva polnud meil ei leiba ega liha.
Gruppenführer Glücks oli andnud korralduse tunnistada nõrgad vangid vaimuhaigeks ja nad suures gaasiseadeldises gaasiga hukata. Seal hukati ligikaudu 100 000 kuni 150 000 inimest. Selle koha nimi on Hartheim ja see asub Linzist 10 kilomeetrit Passau poole. Laagris märgiti vangide surma põhjusena loomulik surm. Elusate, aga juba teele saadetud vangide surmateated anti Guseni koonduslaagri poliitosakonnas juba eelnevalt välja.
Ma soovin, et mind pandaks vastamisi reichsführer Himmleri ja obergruppenführerite Glücksi ja Pohliga. Pohl ja Glücks peaksid momendil olema Lorenzhüttes St. Lambrechtis (see asub nelja tunni kaugusel mägedes).
Mauthauseni gaasikamber ehitati Glücksi korraldusel, kuna ta arvas, et vangide gaasitamine on inimlikum kui mahalaskmine.
Ette teatamata saatis Pohl mulle ühel päeval 6000 naist ja last, kes olid olnud kümme päeva teel ilma söömata. Neid transporditi 1944. aasta detsembris jääkülmal talvel lahtistes, katusteta söevagunites. Berliini käsu kohaselt pidin ma lapsed Bergen-Belsenisse saatma ja ma oletan, nad said kõik surma. Sellest sain ma närvivapustuse.
Ošwiecimist saabus 2500 vangist koosnev transport Mauthausenisse ja Berliinist tuli käsk neid talvel kogunemisväljakul külma veega kasta ja ujutada. Ma pidin selle transpordi Gusenisse saatma, see oli ligikaudu viie kilomeetri pikkune teekond, kuid mul polnud nende jaoks peale aluspükste mingit riietust. Ma palusin vangide jaoks riideid, kuid sain Berliinist vastuse, et kui muud võimalust ei ole, tuleb vangid kas või alasti kohale saata. Ma saatsin nad aluspükstes Gusenisse. Nii juhtus lugematuid kordi.
… Juhtisin komandandina järgmisi laagreid:
Mauthausen – 12 000 vangi, Gusen I ja II – 24 000 vangi, Gusen III – 300 vangi, Linz I – 5000, Linz II – 500, Linz III – 300 vangi, Ebensee – 12 000 vangi, Passau I – 600, Passau II – 150, Passau III – 60 vangi, Ternberg – 500 vangi, Gross Raming – 3000 vangi, Meik – 10 000 vangi, Eisenerz – 500 vangi, St. Lambrecht – 350 vangi, Schloss Lind – 20 vangi, Peggau – 500, Peggau II – 600 vangi, Klagenfurth-Junkerschule – 200 vangi, Laibach – 500 vangi, Loiblpass – 2500 vangi, Loiblpass-Nord – 1000 vangi, Wien-Schwechat, Henschelwerke – 4000, Wiener-Neustadt – 1500 vangi, Mistelbach – 1000, Wiener-Neudorf – 3000 vangi, Floridsdorf – 1000, Floridsdorf-Heinkelwerke – 200, Saurerwerke – 5100 vangi.
Väga huvitav oli Schlieri laager, kus töötas 1000 vangi, enamuses juudid, elukutselt graafikud ja litograafid, Nad valmistasid eranditult kõik võltsitud välismaa pangatähti ja kõigi maailma maade passe ja pitsateid.
Steyr-Münichholz – 3000 vangi, St. Valentin – 1500, Wels – 2000, Amstetten – 300, Gunskirchen – 450 vangi.
Laagreid oli veelgi rohkem, ühtekokku ligikaudu 45, kuid praegu ei suuda ma neid enam täpselt meenutada.
Juutidest koosnevad transpordid: gauleiter Raineri, dr. Überreiteri, dr. Jury, Baldur v. Schirachi ja teiste juuresolekul sain Himmlerilt järgmised käsud: saata juudid kõikidest „Südosten“ kogunemislaagritest jalgsi teele. Sihtkoht: Mauthausen. Seejärel pidi Mauthausenisse tulema 60 000 juuti. Tähtsusetu murdosa jõudis tõepoolest pärale. Ma toon näiteks ühe transpordi, milles oli teekonna alguses 4500 juuti, Mauthausenisse jõudis neist aga 180 isikut. Kust see näiteks toodud transport väljus, seda ma ei tea. Naised ja lapsed olid paljajalu, kaltsudes ja täisid täis. Transpordis oli inimesi perekondade kaupa. Nendest lasti aga teekonna kestel lugematu hulk üldise kehalise kurnatuse tõttu maha.
… Messerschmittwerke maksis Oranienburgis ühe vangi kohta 5 riigimarka, tegelikult kulutati aga ainult 50 riigipenni ühe vangi peale. Ma juhin äärmise pahameelega tähelepanu sellele SS-i sisemisele korruptsioonile ja nõuan energiliselt, et mind pandaks kõigi minu ülemustega silm silma vastu. Siis ma ütlen kõigile neile petistele ja mõrtsukatele tõtt näkku! Sealjuures olen ma ise see, keda peteti, ma pole mingi tudeeritud pea, seisin tundmatu laskurina lahinguväljal ja töötasin end usinuse ja vaevaga üles.
Bordell: et takistada vangide seas homoseksualismi, avati Mauthausenis vangide jaoks bordell. Külastajalt nõuti kaks riigimarka, millest 50 penni anti prostituudile ja 1,50 riigimarka sai koonduslaagrite keskus Oranienburgis.
. . .Tean üksikasju teistest laagritest: 1941. aastal käsutati kõik komandandid Sachsenhausenisse, et arutada, kuidas oleks võimalik kõige kiiremini likvideerida politrukke ja vene komissare.
Ühes eraldiasetsevas barakis koondati komissarid ja politrukid ühte otsa kokku ja viidi üksikult, raadiost tuleva kõva lärmi saatel läbi pimeda käigu hukkamiskongi. Kongi vastasküljes oli ühes lauas pilu, mille taga oli liikuv alus. Siit tulistati revolvrist kuklasse. Glücksi staabi SS-füürerid olid enamasti viinastanud olekus. Selle meetodi mõtles välja oberführer Loritz. Karistusaluste selja taga seisid SS-oberscharführerid, kes pärast tulistamist viskasid laiba alusele ja seejärel, kui teised uksed avasid, ladusid nad laibad sõnulseletamatu ükskõiksusega kuhja. Laibaruumi läheduses asuvad krematooriumid töötasid samuti pidevalt. Päevatoodang kõikus alaliselt 1500 ja 2000 vahel. Minu arvestuste kohaselt kestis see protseduur vähemalt viis nädalat. Kui komandandid tulid, olid nad juba neliteist päeva tegevuses olnud.
Gross-Rosenis süstis SS-arst vangidele südame piirkonda tsüaankaaliumilahu. SS-arste oli palju, neid vahetati pidevalt. Komandant oli SS-obersturmführer Arthur Kogel. Kui ma teenisin veel armees, olin tunnistajaks, kuidas juudi vangidelt kõik raha ja väärtasjad ära võeti. Seal paistsid SS-fiiüreritest eriti silma SS-obersturmführer Hackmann ja obersturmführer Mayer, kes oli Himmleri kauge sugulane. Igaüks muretses endale kohe toreda auto. Näiteks kõndis Hochmann ringi kaabus ja torukübaras, tal olid varastatud briljandid sõrmes, ja Mayer ahvis talle järele. Buchenwaldi arestimaja ülem pani toime suuremaid kõrvaldamisi, ja sõitis ühe täiesti alasti naisega Erfurti, kus tema joogiarved ulatusid tuntud ringkonnas kuni viie tuhande riigimargani, mille eest ta maksis varastatud rahaga. Minu teada laskis oberscharführer Hirsch, arestimaja ülem, kui ta tuli arestimajja ja olukorrast väljapääsu ei leidnud, enda maha. Sturmführer Koch isiklikult soovitas tal seda teha. Hirsch nimelt teadis Kochist kaunis palju. Koch oli süfiliitik ja teda ravis üks vangistatud arst, kelle ta hiljem laskis külmavereliselt ühel SS-arstil mõrvata. Juudi rahvusest vangide varandusega äritseti laialt, näiteks magamistekk, mille hinnaks oli 6.20 riigimarka, müüdi maha 100 riigimarga eest. Laagriarst sturmbannführer dr. Kirchner kõrvaldas psühhiaatria eriteadlasena terve hulga vange, kusjuures ta harilikult tõi põhjuseks vaimse alaarengu. Kogu tegevus, ka teistes laagrites, akteeriti 14 y 13 all, arvatavasti selleks, et hoiduda pärilike haigustega koormatud järelpõlvest. Berliini Komisjon, mille esimeheks oli SS-Hauptsturmführer dr. Lobauer, kes praktiseeris Linzis psühhiaatria eraarstina, valis välja Dachau, osaliselt ka Buchenwaldi ja Mauthauseni vange ja saatis nad Linzi lähedal asuvasse Hartheimi eutanaasiahaiglasse. Ma arvan, et peale tegelikult vaimuhaigete gaasitati vähemalt 20 000 Mauthauseni vangi. Seda tehti süsihappegaasiga. Vastav ruum oli kahhelkividega kaetud ja saunaks maskeeritud. Antud juhul ei tegutsenud SS, välja arvatud dr. Lobauer ja dr. Reynard, vaid politseiohvitserid, politseihauptmanni nime ma ei suuda meenutada; ta langes hiljem Kroaatias. Tuhk koguti senini maahaigla hoone taha ja pärast selle aktsiooni lõpetamist veeti ta veoautodega minema. See aktsioon lõpetati Adolf Hitleri käsul. Lõpetamise põhjuseks toodi asjaolu, et omastele saadeti lohakalt teateid, mille tõttu nad mõnikord said koos kombineeritud kaastundeavaldustega kaks kuni kolm urni. Reichsführeri erivolinik, kes korraldas rahatransporti, kõrvaldas Ošwiecimis 40 kg hambakulda. Selle mehe nime ma ei tea, kuid surmkindlalt teab seda SS-Führer Glücks.
Ziereis
NB! Loe ka:
„Möödub tuhat aastat ja need ei lunasta Saksamaa süüd.”
Mauthauseni koonduslaager
Kui palju oli tegelikult natslikul Saksamaal koonduslaagreid?
