Kui palju oli tegelikult Natsi-Saksamaal koonduslaagreid?
USA ajaleht „The New York Times” avaldas 2013. aasta märtsis USA holokausti memoriaalmuuseumi teadlaste uurimustöö, mille alusel oli natsidel aastatel 1933–1945 Euroopas 42 500 sunnitöölaagrit, mitte 7000, nagu varasemalt on arvatud. Üks laager asus uurimustöö andmetel ka Eestis.
2000. aastal alustas USA holokausti memoriaalmuuseum uurimustööga, et kaardistada kõik natside sunnitöö- ja koonduslaagrite jt asukohad. Lõpptulemus – 42 500 laagrit – šokeeris isegi kogenud teadlasi.
„Numbrid on kordades suuremad, kui me algselt oleks osanud arvata,“ ütles ajalehele organisatsiooni direktor Hartmut Berghoff. „Teadsime juba varem, kui õudne oli elu laagrites ja getodes, kuid need numbrid olid uskumatud.“
Ühtekokku avastati 30 000 sunnitöölaagrit, 1150 juutide getot, 980 koonduslaagrit, 1000 sõjavangide laagrit, 500 seksiorjadele mõeldud laagrit. Lisaks avastati veel tuhandeid inimeste tapmiseks mõeldud laagreid. Projekti eestvedajateks olid memoriaalmuuseumi teadlased Geoffrey Megargee ja Martin Dean. Holokausti käigus hukkunud juutide arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid: 4,2 miljonist (Gerald Reitlingeri ja Rudolph Joseph Rummeli järgi) kuni 6,2 miljonini, kirjutab Wikipedia.
Holokausti memoriaalmuuseumi uurimustöö andmetel võis laagrites hukkuda aga koguni 15–20 miljonit inimest. Kõik ajaloolased ei julges aga seda numbrit siiski kinnitada, sest uurimustööd ei viinud läbi n-ö sõltumatud organisatsioonid.
„Kui ma väravatest sisse läksin, nägin kõndivaid surnuid… pekstud, näljutatud, piinatud inimesi, kellelt oli ära võetud kõik, mis teeb elu elatavaks. Nad olid luu ja nahk. Nende näod olid kui luukeredel, silmad sügaval silmakoobastes. Nende pead olid paljaks pöetud ning paljud hoidsid kellestki kinni, et mitte pikali kukkuda. Nende kehadel olid näljast tekkinud haavandid. Üks mees sirutas välja oma käed – tema sõrmed olid haavanditele tekkinud kärnadest kokku kleepunud. Kui nad minu poole komberdasid, taganesin ma ja ütlesin endamisi: „Mis hullumeelsus see on? Kes need inimesed on? Ja milles nad süüdi on, et neid niimoodi koheldud on?“ Niimoodi tunnistas kohtus seersant Leon Brass, neegrist sõdur, kes oli üks esimesi 1945. aasta aprillis Buchenwaldi koonduslaagrisse jõudnud liitlassõduritest. Bassi üksus oli rassiliselt segregeeritud ning üks paljudest USA, Suurbritannia ja Nõukogude üksustest, kes olid Teise maailmasõja lõpus selliste vaatepiltide tunnistajateks.
Nõukogude väed olid esimesed, kes sattusid Kolmanda riigi kõige sügavamale saladusele.
See toimus 1944. aasta juulis, mil nad avastasid Majdaneki laagri Poolas. Nõukogude vägede kiirest pealetungist üllatunud natsid olid üritanud laagrit laiali lammutada ja peita jälgi oma kuritegudest. Laipade põletamiseks kasutatud krematoorium pandi ise põlema. Gaasikambrid, milles viidi läbi massimõrvu, jäid aga püsti.
Hiljem sama suve jooksul jõudis Punaarmee ka surmalaagriteni Belzecis, Sobiroris ja Treblinkas, kuid sakslased olid need laagrid juba 1943. aastal maha lammutanud. Et Poola 3 miljonist juudist suurem osa olid juba hävitatud, ei olnud neid enam vaja.
1945. aasta jaanuaris jõudsid venelased Auschwitzi Edela-Poolas ja leidsid sealt tõendeid tööstuslikus mastaabis toimunud mõrvatööde kohta. See oli üks kuuest natside surmalaagrist ning see oli käigus veel sõja lõpukuudelgi. See oli ka inimajaloo suurima massimõrva paik, kus tapeti umbes 1,1 miljonit inimest.
Põgenevad sakslased olid sundinud suurema osa Auschwitzi vangidest marssima lääne poole. Seda hakati hiljem kutsuma „surmamarsiks“.
Aga Nõukogude sõdurid leidsid enam kui 7000 kummituslikku inimest veel laagris hinge vaakumas. Need inimesed väitsid end olevat olnud tunnistajateks kujuteldamatule julmusele. Ellujäänute hulgas oh umbes 180 last, kelle peal oli sadistlike arstide, muuhulgas ka dr. Mengele, poolt läbi viidud uskumatult sadistlikke meditsiinilisi eksperimente. Oli ka muid tõendeid kohutavatest kuritegudest. Venelased leidsid laohooneid täis isiklikke asju – kohvreid, prille, ja mitu tonni inimjuukseid – mille omanikud olid kõik kadunud, kelle söestunud jäänused oli tuul laiali kandnud. Kuidas selline luupainajalik koht sai tekkida, ning mida, imestas Bass, olid need inimesed valesti teinud, et ära teenida selline saatus?
Saksamaa esimene koonduslaager avati 1933. aastal, vaid 15 päeva peale Hitleri võimuletulekut. Koonduslaagrid polnud midagi uut. Nende nimetus tulenes sellest, et neisse koondati palju vange ühe koha peale kokku. Koonduslaagrid olid olemas olnud juba alates vähemalt 1838. aastast, mil USA valitsus interneeris põlisrahvaste esindajaid. Saksamaa oli koonduslaagreid kasutanud ka enne Esimest maailmasõda Namiibias. Esimene koonduslaager Saksamaa pinnal ehitati aga mahajäetud tehasesse Baierimaal Dachaus. Algselt pidi see majutama 5000 vangi, keda uus režiim pidas endale ohtlikuks.
Teisisõnu hoiti seal põhiliselt poliitvange. Natsirežiimi laienedes suleti sinna kõikvõimalikke muid inimesi: geisid, Jehoova tunnistajaid, mustlasi ning 1935. aastast alates – kui võeti vasta antisemiitlikud Nürnburgi seadused – ka üha suuremal hulgal juute.
Sõja lähenedes asutati Saksamaal üha enam laagreid: Sachsenhausejr loodi 1936. aastal, Buchenwald 1937. aastal, Flossenbürg 1938. aastal, Bergen-Belsen üks aasta hiljem. Poola vallutamisega 1939. aasta septembris said natsid enda käsutusse suure maa ala, kuhu sai Saksa avalikkuse eest varjatult ehitada väga suuri komplekse. Arvatakse, et 1933. ja 1945. aasta vahel ehitasid natsid umbes 40 000 laagrit ja kinnihoidmisasutust. Paljusid kasutati lihtsalt selleks, et varustada Saksamaad suure hulga orjatööjõuga või et majutada sõjaliste operatsioonide käigus vangi langenud vastaste sõdureid. Mitmed teised aga. nagu näiteks Auschwitz, arenesid massimõrvale spetsialiseerunud asutusteks.
Auschwitz ehitati 1940. aastal algselt Poola sõjavangide kinni hoidmiseks. Õige pea laiendati seda, et mahutada siia ka poliitvangid ja muid „soovimatuid“. See oli algselt töölaager. Juudiküsimuse „lõpliku lahenduse“ raames, mil riiklik poliitika nägi ette Euroopa juudipopulatsiooni füüsilist hävitamist, muudeti Auschwitz koonduslaagrite süsteemi kurikuulsaks tapakeskuseks. Gaasikambrid ja krematooriumid ei olnud ka mujal tundmatud, kuid tohutu suures Auschwitzi kompleksis oli kaheksa gaasikambrit ja 46 ahju, mis suutsid nädalas hävitada 42 000 inimest. Just siin võeti esmakordselt kasutusele gaas Zyklon B. Inimesed aeti gaasikambritesse ettekäändel, et tegemist on ühiste duširuumidega. Uksed pandi seejärel lukku ja valvuritest SS-lased valasid seinas olevate torude kaudu ruumi Zyklon В pelletid, mis kokkupuutel õhuga hakkasid eraldama tsüaniidigaasi. Selle väga efektiivse mõrvameetodi oli 1941. aasta augustis Nõukogude sõjavangide peal eksperimenteerides leiutanud laagri komandandi Rudolf Hössi asetäitja SS-kapten Karl Fritzsch. Auschwitz oli suurimaks tõendiks Hitleri holokausti elajalikkusest, aga see ei jäänud viimaseks.
Järgnevatel kuudel leidsid Nõukogude väed teisi koonduslaagreid Poolas, Balti riikides ja Saksamaal. Läänerindel avastasid USA väed samasuguseid laagreid. Buchenwald avastati 11. aprillil 1945 ja sealt vabastati 20 000 vangi. Hulk laagreid avastati 29. aprillil Dora-Mittelbaus, Flossenbürgis, Malthausenis ja Dachaus. Selleks ajaks oli neis mõrvatud juba 32 000 inimest.
Suurbritannia väed avastasid laagreid üle kogu Põhja-Saksamaa, muuhulgas 5. aprillil Bergen-Belsenis. Siit leiti 60 000 vangi, kellest enamik olid haigestunud raskekujulisse tüüfusesse.
Üle 10 000 neist surid vabastamise järgsete nädalate jooksul. Veelgi traagilisem oli aga Neuengammeni koonduslaagri vangide saatus Hamburgi lähedal. 26. aprillil laaditi 10 000 vangi neljale vanglalaevale, mis olid ankrus Läänemeres Lübecki lahes. 3. mail pidasid kolm RAFi Typhoon lennukit neid SS-vägesid kandvateks laevadeks teel Norrasse ning uputasid neist kolm. Kui surmani hirmunud vangid püüdsid kaldale ujuda, külvasid RAF-i lennukid veepinda kuulirahega üle, kuni enam keegi ei liigutanud. Briti väed, kes natuke hiljem rannale jõudsid, olid tunnistajaks kummituslikule vaatepildile, kui tuhanded luukeresid meenutavad surnukehad rannal loksusid. Sõja lõpuni oli jäänud veel viis päeva.
Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ütles 2013. aastal mõni päev enne Adolf Hitleri 80. võimuletuleku aastapäeva, et Saksamaal on natside poolt toime pandud kuritegudes igavene vastutus. „Mõistagi on meil igavene vastutus natsionaalsotsialismi kuritegudes Teises maailmasõjas ja ennekõike just holokaustis,“ ütles Merkel.
