„Ma seksin salaja kumminukuga!”
Ralf jätab endast üksinda konutaja mulje, kui ta baarileti ääres istub ja mõtlikult ilmel lusikaga kohvi segab. Kui ma aga Ralfi tervitan, hüppab ta rõõmsalt püsti ja nihutab mulle baaripuki lähemale. Ta olevat meie avameelseks vestluseks valmis ja loodab, et ka mina olen valmis üllatusteks. Emba kumba, kas mina pettun intervjuus või hakkab tema punastama.
Sa teed juba meie jutuajamise alguse nii põnevaks.
(Ralf muigab ja süütab sigareti). Ma usun, et see, millest ma rääkida kavatsen, pole sugugi nii ebatavaline. Kindlasti on palju mehi, kes millegi niisugusega tegelevad. Kuid ma usun, et karastatud „Maaja” lugejad ei hakka minu jutu peale õhku ahmima. Ma usun, et teie kui naine arvate, et meie mehed, oleme teie järele hullud ja me püüame igaks ööks uue naise koju tuua. Minu juures on küll pisut teisiti. Ma ei ole homo, aga ma ei vaja seksimiseks luust ja lihast naist. Liiga pingutav! Tühi mula ja saamatu õrnutsemine enne ja pärast seksimist. Oh ei, seda jama pole mulle tarvis. Ma võiksin pingutada ja nii mõndagi mulle vastuvõetamatut välja kannatada, kui ma kedagi tõesti armastan. Kuid praegu mul pole sellist naist. Minu Ulvi rahuldab mu soove kõige paremini. Sa tahad kindlasti teada, kes Ulvi on. No jah, tegelikkuses teda pole. Ma seksin salaja kumminukuga. Šokeeriv?
Ei, aga kas sul millestki puudu ei jää?
Huvitav küll, mida? Ulvil on suured pringid rinnad, kitsas vagiina ja täidlased ning punased minetimokad, mis täidavad iga minu soovi. Ta on alati valmis. Ulvil ei valuta kunagi pea, ta ei irise ega käi tühja lobaga mulle närvidele. Ta on täiuslik naine minusugusele mehele, kes ei viitsi mööda diskosaale lantida. Kuid nüüd tõsiselt: mida ma peaksin tegema? Mõnda venelaste litsimajja minema? Selleks olen ma liiga arg. Teiseks kardan ma igasuguseid ekstsesse ja kolmandaks olen kindel, et ostetav armastus ei paku mulle midagi. Kui olin noorem, lootsin, et kunagi kohtan kedagi, kellesse armun ja kes hakkab mind armastama. Kuid nüüdseks olen aru saanud, et pole mõtet tühje illusioone luua. Pealegi on mul selline elukutse, et ma olen kogu aeg teel. (Ralf vaatab mulle kurvalt otsa.) Selge, et mulle meeldiks elav seks paremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui kodus ootaks mind magus hiireke, kelle jaoks ma oleksin kõik ja veel rohkemgi. Tõsi, tundeid ei suuda Ulvi mulle pakkuda. Ainult oma kunstlikku keha. Kuid nagu öeldakse: parem kui mitte midagi. Kui ma aga tema rindade vahel paugu lahti hõõrun, on mul hea enesetunne kogu päevaks. Ainult see alaline täispumpamine on tülikas.
Järelikult pole spontaanne seks temaga võimalik?
See tähendaks seda, et ma peaksin teda täispuhutuna autos kaasa vedama. Ega ma siis nii põrunud ka ole! Ma usun, et õige pea hakkaksid firmas levima kuulujutud. Oh ei, ma jätan ta parem kokkurullituna oma seljakotti, kuni ma üksinda hotellituppa jään. Kui ma peaksin aga veel hilisõhtul minema tanklasse sigarette ostma, siis peidan ta igaks juhuks kappi.
Ja ükski toateenija pole midagi märganud?
Kord hommikul jätsin Ulvi teki alla. Olin vannitoas duši all, kui kuulsin äkki, kuidas toateenija ütles: „Oi, vabandust, armuline proua!” ja lahkus kiiresti toast. Ta oli minu Ulvit ehtsaks naiseks pidanud!”
©MAAJA
