Mürgitaja Lydia Sherman

1864. aasta mais tappis Connecticutis elav Lydia Sherman oma politseinikust abikaasa Edward Strucki, kellega tal oli 6 last. Enne seda oli naine teinud mehele suure summa eest elukindlustuslepingu, nii et kaasa teise ilma saatmine oli talle väga tulus. Kindlustussummat kasutas Lydia selleks, et kindlustada oma laste heaolu ja need siis samuti mürgitada.
Pärast kindlustussumma kättesaamist üleöö jõukaks saanud lesk abiellus 1868. aastal rikka farmeri Dennis Hurlburtiga, kes kannatas vanadusest tingitud seniilsuse all. Kahe aasta pärast jäi Lydia Hurlburt taas leseks ja abiellus jõuka ärimehe Horatio Nelson Shermaniga, kelle juures ta oli enne seda mõnda aega koduabilisena töötanud. Üksinda elanud mees tõi sellesse abiellu kaasa oma 13-aastase tütre ja soovis väga veel üht last. Lydia sünnitas talle lapse, kelle ta varsti pärast ilmaletoomist arseeniga mürgitas. Mõni aeg hiljem mürgitas ta ka oma kasutütre. 12. mail 1871 saatis julm naine teise ilma ka oma mehe Horatio Nelsoni, pakkudes talle rotimürgiga segatud kakaod.
Alles nüüd äratasid üksteisele järgnenud surmajuhtumid dr Beardsley tähelepanu. Tohter avastas Horatio Shermani surnukeha üksikasjalikumal uurimisel mürgi jälgi. Ta kutsus appi veel mitu oma kolleegi, kes tema järeldusi kinnitasid. Lydia Shermani laste maiste jäänused kaevati hauast välja ja siis selgus, et nad kõik olid mürgitatud.
Lydia Sherman, kes oli vahepeal New Yorki põgenenud, võeti seal vahi alla ja anti välja Connecticuti osariigi kohtuvõimudele. Talle esitati süüdistus mitmes mõrvas. 11 inimest mürgitanud naisele mõisteti eluaegne vanglakaristus. Ta suri 16. mail 1878. aastal ühes Connecticuti vanglas.

©Peter Hagen