Jack Unterweger – kirjutav maniakk

17 minutit lugemist

Tapmise eest 1975. aastal eluks ajaks vangi mõistetud austerlane Jack Unterweger kirjutas vanglas viibides avalikkuses suurt tähelepanu äratanud raamatu, tänu millele ta vabastati karistuse kandmisest kui meeltparandanud kurjategija. 1992. aasta veebruaris võeti mees uuesti vahi alla. Teda süüdistati 11 noore naise tapmises. Ohvrid leiti surnuks kägistatult ja alasti. Tõsi küll, tema vastu polnud ühtegi otsest süütõendit.

Oletatav mõrvar jahtis ainult prostituute. Tapja käekiri oli alati ühesugune. Ta rebis naiselt riided, sidus ta kinni ja kägistas. Nii suri 11 prostituuti: seitse Austrias, üks Prahas ja kolm Los Angeleses. Kui Austria politsei Unterwegeri jälile sai, põgenes mees koos oma 18-aastase armukesega Los Angelesi, kus pärast tema saabumist tapeti salapärasel viisil kolm prostituuti.
Kohtuprotsess kujunes omamoodi komblusskandaaliks, sest Jacki päevikust leidis kriminaalpolitsei üle 60 naisenime. Paljud neist naistest kuulusid Viini kõrgemasse seltskonda. Peened daamid seksisid maniakiga, kellel olid sadomasohhistlikud kalduvused ja kes armastas seksimängude ajal oma partnereid kinni siduda… Ja seda, et Jack Unterweger oli mõrvar, teadis Austrias igaüks. Laiemale avalikkusele oli ta aga tuntud kui „vanglapoeet”.

Jack Unterweger pärast arreteerimist.

Jack Unterwegeri kui sarimõrvari „karjäär” algas 1974. aasta detsembris Herbornis (Hesseni liidumaa). Prostitutsioonikvartalis üles kasvanud Jack tegutses sutenöörina. Kaks nädalat enne jõulusid oli ta kahe prostituudiga teel. Jacki kõrval istunud Barbara nägi äkki autoaknast 18-aastast Margret Schäferit, oma lapsepõlvekaaslast. „Margret,” hüüdis Barbara, „tule, istu peale, me viime sind koju.” Lasknud Barbara hiljem autost välja, sõitis Jack koos Margretiga metsa ja sundis tütarlast ennast alasti võtma. Seejärel peksis ta tüdrukut pähe ja kägistas lõpuks rinnahoidjaga. Kolm nädalat hiljem leiti mõrvatu metsast puu alt ja tabati ka Jack Unterweger.
Jackile mõisteti elajaliku tapmise eest eluaegne vanglakaristus. Steini vanglas kirjutas ta kolm sünget raamatut, millest kõige tuntumaks sai romaan pealkirjaga „Puhastustuli ehk reis vanglasse”. Teosest vändati isegi samanimeline mängufilm. Jack, prostituudi ja ameerika sõduri poeg, kirjeldas raamatus oma lapsepõlve ja teed kuritegevusele. Unterweger oli mustervang, kes lõpetas vanglas keskkooli, ta luges palju ja jättis administratsioonile mulje, et on ennast tõepoolest parandanud.
Kirjanik kurjategijate maailmast! Viini intellektuaalide jaoks oli ta ebatavaline ja „šikk” eksemplar. Austria PEN-klubi eesotsas Milo Dori, Barbara Frischmuthi ja teiste prominentsete tegelastega seisis hea selle eest, et „vaene kannataja” Jack Unterweger vabastati 1990. aasta märtsis karistuse kandmisest.
Maniakk vahetas vanglarõivad siidülikondade ning vanglamadratsi poliitikute ja vabrikantide naiste siidlinade vastu. Vabaduses sai temast kohe kuulus ja rahakas mees. Ühe vabrikandi naine oli meeleldi nõus Unterwegeri korteri kallist üüri maksma.
Lisaks prominentsete tegelaste naistele tundis ta suurt huvi ilusate tütarlaste vastu. Unterwegeri lemmikkohviku üks kelneritest meenutas: „Elegantne Jack vallutas naisi lausa karjakaupa. Nad olid sõna otseses mõttes arust ära, et saaks aga mõrvariga flirtida.” Viini kuulsaima kunstnike lokaali „Hawelka” kelnerid tervitasid teda alati kummardusega. Unterweger pidas loenguid luulest ja kirjandusest, esines raadios ja televisioonis ning sai eriti tuntuks televäitlustega.
Ja siis, kõigest neli kuud pärast vabanemist toimus esimene mõrv. Maniaki ohvriks langes 39-aastane prostituut Brunhilde Masser. Kaks kuud hiljem, 5. detsembril 1990 uus mõrv Bregenzis. Mõrvar kägistas 31-aastase Heide Hammereri tema sukkpükstega. Enne kuriteo sooritamist viibis Unterweger raadio ORF stuudios kuuldemängu salvestusel ning kõneles eetris vabaduskaotuse kui karistuse määramisest ja täideviimisest.
7. märtsil 1991 kaotas Grazis elu 34-aastane Elfriede Schrempf. Selle mõrva järel kuulas kriminaalpolitsei üle ka Unterwegeri, kuid mees kinnitas, et oli Viinis. Tegelikult pidas ta sel päeval Grazis kirjandusloengut. Edasi kägistas kihumõrvar 23-aastase Sylvia Zagleri Viinist, 23-aastase Marica Horvathi Salzburgist, 25-aastase Sabine Moitzi Viinist ning viimasena, 7. mail 1991 Karin Sladky Viinist.
Unterwegeri minevikku uurides selgus, et niihästi tema tädi kui ka vihatud ema teenisid leiba prostituutidena ning et viimane oligi mõrtsukast kliendi ohvriks langenud. Ilmselt nendest seikadest tulebki otsida Unterwegeri sünge loomuse ja külmavereliste mõrvade võtit.

Silmad on inimese hinge peegel. Maniakaalsus ja sadism on Unterwegerile selgelt näkku kirjutatud.

Kes too Unterweger siis ikkagi oli? Kas kirjanik, kes „juhuslikult” ka tappis? Ei, tegemist oli tüüpilise sarimõrvariga, kes vajas kirjutamist kui lisaventiili oma tapmiskire realiseerimisel.
Mõni sõna tema raamatutest. Asjatundjate arvates oli „Puhastustuli” tähelepanuväärne raamat, tõeline hingekarje. Ainult psühholoogiat mittetundvad inimesed võisid härduda Unterwegeri „Puhastustulest”. Maniaki kogu ülejäänud looming on aga paraku üsna mittemidagiütlev.
Unterwegeri protsessi lõppedes tunnistas ajaloolane ja raadioreporter dr. Peter Huemer end kahetsevat, et oli omal ajal koos teiste intellektuaalidega Unterwegeri vabastamist taotlenud. Huemer meenutas üht tähelepanuväärset seika. 1. juulil 1994 andis ta kordussaatena eetrisse 1989. aasta jaanuaris toimunud vestluse Jack Unterwegeriga. Huemer ütles, et iga Unterwegeri kasutatud sõna oleks võinud tema vastu kasutada. Unterweger rääkis oma elust, julmusest, alalisest kättemaksuvajadusest, kõigest sellest, mis iseloomustas teda kuni arreteerimiseni 1975. aastal. Oli selge, et ta on äärmiselt ühiskonnaohtlik.
Käesoleva loo autoril on olnud võimalus lugeda vangide enesehaletsusest nõretavaid kirju. On lausa hämmastav, milliseid kirjanduslikke võimeid ilmutavad inimesed, kes enne trellide taha sattumist pole võib-olla ainsatki rida paberile pannud. Tõsi, vanglas on aega oma elu üle järele mõelda ja mingil selgushetkel püütakse kujutleda oma uut elu pärast vabanemist. Eelkõige tahetakse aga ennast iseenda silmis õigustada, teha kõik selleks, et kiiremini vabadusse pääseda, kus siis ennist kaunilt sõnadesse valatud uue elu kava otsekohe ununeb.
Eriti on meelde jäänud ühe naisvangi kiri. See oli siira patukahetsuse tipp! Igaüks, kes oleks saanud seda kirja lugeda, oleks leidnud, et ingel ise on trellide taha sattunud. Kuid kõigest kolm kuud pärast vabanemist tungis too uut elu alustanud „ingel” purjuspäi ühele mehele röövimise eesmärgil kallale…

* * *

20. aprillil 1994, pärast kaks ja pool aastat kestnud eeluurimist, algas Grazi vandekohtus uus protsess. Prokurör püüdis tõestada, et 11 naise kägistaja on 42-aastane Jack Unterweger. Kuid kahjuks ei olnud prokuröril ette näidata mitte ühtegi otsest süütõendit (näiteks vere või sperma jälgi). Tõestada suudeti vaid seda, et Unterweger oli iga mõrva ajal viibinud tapmiskoha läheduses ja et kõigil juhtumitel oli ühesugune „käekiri” — kõik ohvrid olid alasti ja riietusesemega kägistatud. Kuid just viimane kaudne asitõend tunnistas kõige rohkem Unterwegeri vastu! Kõik ohvrid olid kägistatud ühesuguse, erilise kunstipäraselt seotud sõlmega. See ei saanud juhus olla ja äratas seetõttu ka Los Angelese kriminalistide tähelepanu. Juhumõrvar oleks vaevalt hakanud sõlmega mängima, ta oleks kiirustades mõne hädapärase sõlme teinud. Kas oleks võinud Viinis, Grazis, Prahas ja Los Angeleses tegutseda mitu seksuaalmõrvarit, kes üksteise teadmata oleks kasutanud säärast keerukat sõlme? Teiseks, miks asus jõukas Unterweger Los Angeleses elama odavasse ja viletsasse hotelli, mis asus prostitutsioonikvartali vahetus läheduses?

Jack Unterweger veel vabaduses.

Kaitsja põhiargumendiks oli aga tõsiasi, et Unterweger käis kõikjal oma lambakoeraga. Kuid mitte ühegi ohvri juurest ei leitud koerakarvu.
Protsessile oli kutsutud 160 tunnistajat. Kohtus rääkis sõnaosav kohtualune nagu raamatust. Ta niheles kaebealuste pingil ja oli näost punane: „Ma tõestan, et mina ei saanud seda teha. Varem ma elasin nagu rott. Kuid pole õige, et ma pole midagi head teinud. Olen alati puudustkannatavatele lastele annetanud, üks kord isegi 20 000 šillingit. Ma ei ole sellest ainult rääkinud, kuna ei tahtnud praalida.”
Muidugi ei saanud libekeelse Jacki jutuvada kohtunikke tema süütuses veenda, kuna oma esimese mõrvaga oli ta ju näidanud, et on paadunud sadist. Või tappis ta tookord tõesti kogemata? Unterwegeri esimese ohvri äi Hubert Schlösser ütles teise protsessi päevil antud intervjuus, et ta tahaks seda alailma naeratavat Jack Unterwegerit näha ja talle ainult ühe küsimuse esitada: miks ta tappis Margreti? Tõepoolest, miks? Olgu öeldud, et niivõrd otsesele küsimusele ei anna ükski sarimõrvar selget ja otsest vastust. See on ka arusaadav, sest teol puudub mõistuspärane motiiv. Sadistliku seksuaalmõrva tausta on ju kohtule äärmiselt ebamugav seletada. Ja nii hakkavadki mõrtsukad vassima ning vigurdama, teesklevad vaimuhaigust või süüdistavad rasket saatust, mis neid kuritegelikule teele on tõuganud, kuigi kõige õigem oleks öelda: jah, ma tapsin verejanust, tapsin, sest see erutas mind ja pakkus mulle suurt seksuaalset rahuldust!
Kord saatis vanglas istuv Unterweger Margreti emale kirja, milles palus andestust ja püüdis mõttetut mõrva oma raske lapsepõlvega põhjendada. Raske lapsepõlv kui tapmist õigustav argument?! Unterweger pole seksuaalmõrvarite hulgas mingi erand. Säärane puhtakspesev loogika on kõigile kihumõrvaritele tüüpiline.
15. juunil 1994, protsessi 25. päeval esines kohtus Zürichi linnapolitsei teadusliku teenistuse juhataja asetäitja, 51-aastane dr. Walter Brüschweiler. See oli Unterwegeri protsessi tähtsamaid päevi. Isegi kõik süüaluse kolm advokaati olid kohale ilmunud. Täpselt kell 9 võttis 142. tunnistaja dr. Brüschweiler keset saali asuvas tugitoolis istet. Bioloog Brüschweiler oli 20 aastat tekstiili uurinud. Tänu tema töödele saavutas Šveitsi Instituut maailmakuulsuse. Unterwegeri protsessil pidi ta selgitama, kas kaebealusel oli kontakte kellegagi oma üheteistkümnest ohvrist või kas tema rõivad on olnud kontaktis ohvrite omadega. Eksperdile omase põhjalikkusega valgustas dr. Brüschweiler keerukat uurimisprotsessi. Tuli välja, et Unterwegeri autost leitud kahtlasi plekke ei jätnud veri ning 19 juuksekarva ei kuulunud ühelegi ohvrile. Alles pärast mitu tundi kestnud selgitusi hakkas ekspert esitama fakte, mis lõid kaitsjatel pinna jalge alt. Dr. Brüschweiler: „Me uurisime Unterwegeri BMW-st leitud juuksekarvu. Kolm karva olid äärmiselt sarnased mõrvaohvri prahalanna Blanca Bockova juustega.”

Jack Unterweger kohtus. Üheainsa juuksekõrva analüüs tõestas tema süüd.

Tapetud Heidi Hammeri juurest leitud riidekiudude uurimise tulemused olid päeva sensatsiooniks. Dr. Brüschweiler: „Punaseid riidekiude võrreldi Unterwegeri nahktagi krae piirkonnast pärit punaste riidekiududega (Unterweger kandis punast salli — autori märkus). Samuti avastasime musti riidekiude ja võrdlesime neid Unterwegeri 25 püksipaariga. Ma võin kindlalt öelda: kõik need kiud pärinevad uuritud riideesemetest!”
Dr. Brüschweileri ettekanne kestis kuus tundi ja lõi kogu protsessi päevaplaani segamini. Teise eksperdi ettekanne tuli lükata järgmisele päevale.
16. juunil astus kohtus üles Berni ülikooli direktor, kohtumeditsiiniekspert dr. Richard Dirnhofer. Tema ülesandeks oli tõestada kaasaegsete uurimismeetoditega, kas süüalusel oli kontakt oma ühe või teise ohvriga. Uusima tehnika oli võimaldanud Unterwegeri autost leitud juuksekarvu geneetiliselt uurida. Näitliku abivahendina võttis teadlane kohtusse kaasa inimese rakumudeli 50 000-kordses suurenduses. Ta selgitas, et rakus asub tuum, millesse on talletatud inimorganismi geneetiline kood, ja see on igal inimesel erinev, välja arvatud ühemunakaksikutel. Võimalus, et DNA ahel kahel isikul kattub, on niisama vähe tõenäoline, kui kaks sarnaste sõrmejälgedega inimest. DNA-analüüsiks piisab 500–1500 rakust. DNA-ekspert ei saanud uurida kõiki ühtteist mõrvajuhtumit, kuna ohvrite juurest ei leitud mingeid jälgi. Dirnhoferi uurimistulemuses sai otsustavaks üheainsa juuksekarva ekspertiis. Küsimus oli selles, kas see on Blanca Bockova juuksekarv? DNA-ekspertiis tõestas, et autost leitud juuksekarv kuulus nimetatud ohvrile. Kindluse mõttes uuriti ka mõrvatu vanemate juukseid, sest asjatundja sõnul, on vanemate juuksed nende järglaste omadega väga sarnased.
Dirnhofer ütles: „Tõenäosus, et Unterwegeri autost leitud juuksekarv pärineb Blanca Bockovalt, on 99,9999 protsenti.”
Kaitsjad püüdsid sõltumatu ekspertiisi tulemusi kahtluse alla seada, kuid oli selge, et viimane sõna on ikkagi vandemeestel. Ja kuidas reageeris Jack Unterweger ekspertide esinemistele? Ta kirjutas hoolega ja tegi näo, nagu ei läheks toimuv talle üldse korda.
Kohtus esines ka FBI Analüüsikeskuse sarimõrvarite ekspert Gregg McCrarry. Küsimus oli selles, kas Unterweger tappis oma Los Angelesis viibimise ajal need kolm naist või mitte. McCrarry kirjeldas põhjalikult, et igal kurjategijal on oma kindel „käekiri”. Agendi arvates oli tõenäosus, et Unterweger on tapnud kõik üksteist naist, väga suur.

Jack Unterweger enda arvates naisteniiduk, tegelikkuses armetu maniakk.

Seejärel oli kord kohtupsühhiaatri Reinhard Halleri käes. Too maalis kaebealuse psüühikast üsna sünge pildi: Unterwegeril olla kalduvus konflikte sadistlikul viisil lahendada. Psühhiaater kirjeldas kõigepealt kohtualuse lapsepõlve. Jack Unterweger sündis 16. augustil 1950 Judenburgis. Tema isa oli Ameerika okupatsioonivägede sõdur. Väikese Unterwegeri võttis oma hoole alla vanaisa. Enda lapsepõlvest kirjutab Unterweger raamatus „Puhastustuli” nii: „Oma unistustes lõikasin ma vanaisa keha hõõguva ahjuroobiga lõhki.” Ja jätkab: „…ma olin elajas, saatan, hukkaläinud laps, kellele meeldis olla halb.” Psühhiaater selgitas, et lapsepõlve miljöö oli Unterwegeri jaoks ülimalt koormav. Ta oli sattunud pinnasele, mis on pahelisuse arenemiseks soodne. Emaarmastuse puudumisel ei saanud Unterwegeri „emotsionaalne pool” areneda. „Lapsed, kes on kogenud julmust, saavad sellest hiljem inspiratsiooni, kuid mitte enam ohvritena, vaid vägivallatsejatena,” ütles Haller. Ta leidis, et Unterweger on tugevalt haiglasliku eneseimetluse küüsis ja kui kaebealune peaks tõepoolest mõrvariks osutuma, viitab see isiksuse väärastumise ja teo vahelisele otsesele seosele. On alust karta, et ta võib ka tulevikus midagi taolist korda saata ja sellepärast on psühhoteraapiline ravi hädavajalik, iseasi, kas see ka tulemusi annab. Tapmise seksuaalse motiivi kohta ütles Haller, et nartsislikele inimestele on ohvri kannatus seksuaalselt erutav ning erutuse kõrgpunktiks kujuneb ohvri tapmine. Haller leidis kaebealusel ka positiivseid omadusi. Nii olevat Unterweger enesekindel ning aldis vaimustuma, töötahteline ja avatud.
22. juunil, 29. protsessipäeval loeti kohtus ette süüaluse ema tunnistus. Münchenis elav ema keeldus kohtusse tulemast ja nii kuulati ta üle tema enda kodus. Unterweger vajas ema tunnistust kui alibit ööks vastu 8. maid 1991, mil Viini lähistel tapeti prostituut Karin Eroglu.
„Mu poeg külastas mind emadepäeva paiku,” oli tunnistuses kirjas. Täpset kuupäeva aga ei suutnud Unterwegeri ema meenutada.
27. juunil pidas prokurör Karl Gasser oma lõppkõne. Ta rõhutas kõigi kaudsete süütõendite tähtsust ja palus vandekohtunikel neid mitte lahus vaadelda.
„Tapmiste sari algas seepärast alles neli kuud pärast Unterwegeri vanglast vabanemist, et too pidi eluga vabaduses veel harjuma. Unterweger ei muutunud vanglas,” ütles prokurör. „Vanglaliteraat” ise kirjutas prokuröri kõne ajal innukalt ja raputas neid sõnu kuuldes ägedalt pead.
„Ma olen veendunud, et peale Jack Unterwegeri pole siin maailmas ühtegi teist inimest, kes oleks võinud viibida kõigi nende sündmuskohtade läheduses.”
Advokaat Georg Zanger rõhutas oma kaitsekõnes, et tema kaitsealuse vastu pole ühtegi otsest ega kaudset tõendit, mis võimaldaks teda mõrvades süüdistada. Põhimõtteliselt sama kordas ka teine advokaat Hans Lehofer.
Georg Zanger ei olnud Unterwegeri kaitsja mitte ainult eeluurimise ajal ja protsessi käigus, vaid tema oli ka see mees, kes aastaid tagasi avastas oma kliendis kirjaniku ning hoolitses selle eest, et Unterweger karistuse kandmisest vabastati. Libekeelne Zanger püüdis ihust ja hingest Unterwegeri ümber meeltparandanud kurjategija oreooli luua. Kui Unterweger oleks trellide taha jäänud, poleks mõrvu toimunud. Kuid vaevalt et Zangerit südametunnistus piinab. Temasugusele advokaadile oli tähtis ainult töövõit – saavutada oma kliendi õigeksmõistmine.

Mäng läbi, vandekohus tunnistas Jack Unterwegeri süüdi.

Teisipäeval, 28. juunil 1994 valitses kohtuhoones suur elevus. Pealtvaatajad olid tulnud kohale juba varahommikul, et saada külastajakaarti Suurde kohtusaali. See oli protsessi 32. päev. Prokurör Gasser juhtis tähelepanu sellele, et süüaluse õigeksmõistmist saadaksid saatuslikud tagajärjed, mida poleks enam võimalik korrigeerida. Süüdimõistmise korral jääks aga Unterwegerile võimalus kaevata edasi Ülemkohtupalatile. Lõpuks olid asjad nii kaugel, et süüalusele anti lõppsõna. „Vanglaliteraat” tõusis ja astus tooli juurde, kus olid istet võtnud protsessi 180 tunnistajat. Unterweger mõjus väsinuna, tema esialgsest kuraasist polnud jälgegi järel. Ta hüppas ühelt teemalt teisele, tegi pikki mõttepause ega öelnud lõppkokkuvõttes midagi olulist. Nõrgad ja segasevõitu olid ka tema selgitused selle kohta, miks ta protsessil sageli valetas. Oma süütust ta tõestada ei suutnud.
Oli keskpäev. Vandemehed läksid nõu pidama…
Tunnid möödusid pingelises ootuses. Pealtvaatajad kogunesid kohtuhoone kõrval asuvasse kohvikusse Paragraph, mille käive oli sel päeval rekordiline. Kulutulena jõudsid siia teated, et vandemehed olid nõudnud veel ühte või teist toimikut. Süüdistajad olid tagasi tõmbunud. Kaitsja Hans Lehofer esines ajakirjanikele. Alles kell 20.15 algas kohtusaalis jälle liikumine. Kaitsjad kutsuti nõupidamistuppa. Kogenud pealtvaatajad teadsid, et süüküsimus võis olla juba otsustatud, kuid karistuse määravad vandekohtunikud koos kohtunikega ja sellisel juhul kutsutakse kohale ka advokaadid. Kohtusaalis oli suur hulk politseinikke. Pealtvaatajad sumisesid – tehti viimaseid oletusi asjade käigu kohta.
Mõni minut enne kella 21 toodi Unterweger kohtusaali, esmakordselt saadetuna neljast valvurist. Saalis tekkis vaikus. Kõik püüdsid tabada, mida Unterweger oma advokaatidega rääkis. Mitu minutit kuulas süüalune oma kaitsjaid, esitas küsimusi. Üle tema näo voolasid pisarad. Ta sai teada, mida vandemeeste vanem kohe ütlema pidi.
Kell oli 21. Vandemehed, seitse meest ja üks naine, astusid kohtusaali. Paljud neist olid selleks päevaks selga pannud oma pühapäevarõivad. Kohtunik palus vandemeeste vanemal otsus teatavaks teha. Kaebealusele inkrimineeritavast 11-st mõrvast tunnistati Unterweger häältega 6:2 süüdi üheksas. Kahes mõrvas tunnistati ta häältega 3:5 õigeks. Tegemist oli nimelt kahe prostituudiga, kelle skeletid leiti alles mitu kuud pärast tapmist ja seega polnud nende kuulumine „sarja” tõestatav. Peale selle tunnistati Unterweger häältega 6:2 süüdi kehalise vigastuse tekitamises ühele omale endisele armukesele. Muidugi ei mõjutanud viimane otsus karistusmäära. Jack Unterwegerile mõisteti eluaegne vabadusekaotus vaimselt väärastunud kurjategijate erivanglas. Samuti tühistati ennetähtaegne vabastamine esimese kuriteo eest. Unterweger juba teadis seda kõike. Liikumatult, pilk suunatud kohtu eesistujale, kuulas ta otsust. Kui eesistuja küsis, kas otsus on kohtualusele arusaadav, vastas ta peaaegu sõjaväelaslikult: „Jawoll”. Küsimusele „Kas teil on veel midagi öelda?”, lajatas Unterweger nagu püstolist: „Ebaõiglane otsus, ma kaeban edasi!” Kohtuistung kuulutati lõppenuks. Hetk hiljem juhatati Unterweger külgukse kaudu kohtusaalist välja.
Kuus tundi hiljem oli Jack Unterweger surnud. Ta poos ennast kongis dressipükstest tehtud silmusega üles. Muide, silmus oli täpselt samasugune nagu nendel riideesemetel, millega olid kägistatud naised, kelle tapmises Unterwegerit süüdistati!

©Peter Hagen

0

Your Cart