LSD, hašiš, meskaliin…
„Mu nahk muutus väga tundlikuks, tekk nagu elustus ja puudutas kõiki mu kehaosi. Siis hakkas mängima muusika ja mind kanti ära. Tundsin, et suren… Ma olin iseenda matustel, tundsin matuselillede lõhna, aga ei tundnud matuselisi… Nutsin, see oli jube, sest teadsin, et mind maetakse, ent ma ei saanud põgeneda… Järsku helid katkesid ja ruumi seinad muutusid elavaks, värvid vaheldusid pidevalt. Sain aru, et olen põrgus. Mu keha kuumenes järjest ja viimaks süttisin põlema… Karjusin kohutavalt, kuid keegi ei kuulnud mind. Taas kuulsin matusemuusikat ja tundsin end olevat helelillas hauas. Polnud mingit ajataju, kõik toimus nagu lõputus igavikus… Tundsin, et paisun, seejärel pooldusin ja nägin kõrvalt iseenda pundunud keha… Tundsin suus lillede imalat maitset, süda oli paha ja ma oksendasin… Siis ilmus ema, ta oli üleni punane ja rääkis midagi, aga ma kuulsin ainult imelikke hääli, mis olid rohkem lindude kisa kui inimkõne moodi.“
Toodud kirjeldus on ühe LSD-d kasutanud isiku muljete protokoll, mille ta pani kirja, pärast katset iseendaga. LSD-st on kirjutatud palju, seda ainet peetakse kaasaja paheks.
Tegelikult tuntakse närvisüsteemi mürgistavaid aineid ammust ajast. Neid kasutati arstimiseks, kõrgendatud meeleolu esilekutsumiseks, samuti religioonitalitustel. Niisugustele psühhotoksilistele ainetele annab kaasaegne teadus mitmeid nimetusi: psühhootomimeetilised ained, psühhootilised ained, fantastikumid, psühhodeelikumid, psühhodüsleptikumid, psühhogeensed või skisogeensed ained, psühhoosomimeetikuimid, hallutsinogeenid jne. Õnnestunumaks tuleks pidada nimetust psühhootomimeetilised või psühhotoksilised ained. Sattununa organismi, põhjustavad nad psüühilisi häireid. Nimetust „hallutsinogeenid“ ei saa täpseks pidada, sest hallutsinogeenid tekitavad üksnes märkimisväärseid meelepetteid (hallutsinatsioone), mitte aga muid psüühilisi häireid.
Kaasajal tuntakse paljude looduslike psühhootomimeetiliste ainete keemilist struktuuri. Peale selle on keemikud ja farmakoloogid loonud rohkesti uusi psühhotoksilisi vahendeid, millest suurem osa pakub ainult teoreetilist huvi. Kuni 20. sajandini olid peaaegu ainukesteks psühhotoksiliste ainete allikateks mitmesugused taimed. Sageli hoiti neist tehtavate ainete ja jookide valmistamisviise saladuses. Eriti suured psühhotoksiliste ainete traditsioonid valitsesid India ja Kagu-Aasia rahvastel ning Lõuna-Ameerika indiaanlastel. Indias ja Lõuna-Ameerika paljudes piirkondades on taimse päritoluga psühhotoksilised ained rahvameditsiinis ja religioossete tavade täitmisel veel tänapäevalgi käibel. Oletatakse, et maailma 800 000 taimeliigist sisaldavad alkaloide umbes 5000, neist 60 on paljud rahvad kasutanud inimese närvitegevuse mürgistamiseks. Suurem osa säärastest taimedest omab kohalikku tähtsust, ülemaailmselt tuntakse vaid üksikuid (kokapuud, india kanepit, tubakat, unimagunit jt.).Üks vanemaid psühhotoksilisi aineid on hašiš, kaasajal USA-s ja Ladina-Ameerikas laialt tuntud marihuaana nimetuse all. Hašišit saadakse india kanepist (Cannobis satica. Connabis indica). Omal ajal tarvitati hašišit eriti ulatuslikult Väike-, Kesk- ja Lõuna-Aasias, kust ta aeg-ajalt ka Lääne-Euroopasse ja Venemaale levis. Aine on seda ohtlikum, et ta tekitab sõltuvuse. Arvatakse, et maakeral on umbes 200–300 miljonit hašiši pidevat tarbijat (umbes sama palju kui oopiuminarkomaane). Hašišit pannakse kompvekkidesse ja küpsistesse, suitsetatakse, näritakse, segatakse jookide hulka jne. Taime latvadest, kasvudest ja õiesüdamikkudest on tehtud suitsetamispulbrit (tuntakse marihuaana nimetuse all).
Mõnede Mehhikos elunevate kärnkonnaliikide nahaeritusest isoleeritud psühhotoksilist ainet bufoteniini (dimetüülserotoniin) kasutavad indiaanlased uimastavate segude valmistamisel. Ühest Mehhikos kasvavast seenest eraldati 1960. aastatel fosforit sisaldav psühhotoksiline aine – psilotsübiin. Šveitsi keemik Albert Hofmann tegi kindlaks ka aine keemilise struktuuri ja sünteesis selle. Suu kaudu manustatuna tekitab 5 mg psilotsübiini mitu tundi kestva psühhoosi väga elavate meelepetetega. Üheks vanemaks ja tuntumaks on ka tugev psühhootomimeetiline aine meskaliin (3, 4, 5-trimetüüloksüfenüületüülamiin). Looduses esineb meskaliin Mehhikos kasvavas kaktuses Lophophoro Williamsii. Atsteegid tundsid seda peyote nimetuse all. Meskaliini kasutavad Kesk-Ameerika indiaanlased tseremooniatel veel praegugi. Meskaliinist tekitatud psühhoos kulgeb nii hallutsinatsioonidega kui ka katatooniana (lihaste tardumusena). Keemikud on loonud rida uusi, meskaliinile lähedasi sünteetilisi aineid, kuid enamik neist jääb oma psühhootomimeetilise toime poolest nõrgemaks. Peale eelmainitute tuntakse veel mitmeid vähem uuritud hallutsinogeene, mida üksikud rahvad pruukisid nõiajookide jms. valmistamiseks: soma (Kesk-Aasia, Ida-India), tšat ehk kat (Etioopia, Aden), kava ehk kava-kava jook (Polüneesia), matatabi ehk kassipulber (Jaapan, Hiina), alkaloid ibogain (Lääne-Kongo), ololiuqui (Mehhiko, Kesk-Ameerika). Psühhootomimeetikumidel on huvitav toime. Kõigepealt nad tekitavad muutusi käitumises, omapäraseid subjektiivseid tundeid, tugevaid nägemis-, kuulmis-, haistmis- jt. pettekujutlusi, mis psühhoosis näivad ümbritsevast maailmast palju reaalsemad.
Psühhootomimeetikumid tekitavad mitte üksnes meeldivaid või huvitavaid, vaid tihti ka jubedaid nägemusi: inimesele tundub, et teda tapetakse, lämmatatakse, maetakse mulla alla, uputatakse jne. Ainet sissevõtnu on rängalt hirmunud, kaetud külma higiga, tormab ringi, karjub, rebib riideid. Nägemused lõpevad sageli õnnetusega, surmajuhtumiga – kas aknast väljahüppamise tagajärjel või kaaskodanike tapmisega meelepetete mõjul. Väiksemate annuste ühekordsel tarvitamisel kaovad psüühilised häired tavaliselt mõne tunni jooksul, kuid paljude ainete puhul on sagedane ka pikk järeltoime kas episoodiliste hallutsinatsioonidena või apaatiana, loidusena, eriti sageli esineb peavalu.
Nüüd jõuame tagasi LSD juurde. LSD on poolsünteetiline tungaltera alkaloid. Tema molekuli põhiosa moodustab lüsergiinhape, mida algselt eraldati tungalterast. LSD psühhotoksilised omadused avastas juhuslikult Albert Hofmann 1943. aastal, kui ta sünteesis lüsergiinhappe mitmesuguseid ühendeid, eesmärgiga leida uusi tõhusaid hingamist ergutavaid vahendeid. Esimest korda tundis Hofmann psüühilisi häireid LSD sünteesimise päeva õhtul koju jõudes. Ilmselt sattus aine organismi hingamisteede ja käte kaudu. Tähelepaneliku uurijana protokollis ta üleelatu, võttis hiljem sisse enda arvates väga väikese annuse, veerand milligrammi (250 mikrogrammi) ja istus tähelepanekuid tegema. Ootamatult arenes aga väga tugev ja palju tunde kestev psühhoos, sest annus oli viis korda suurem tavalisest. Hofmann on kirjeldanud oma hirmutavaid ja õndsaid nägemusi järgmiselt: „Minu ümbrus oli nüüd kõige kohutavamal viisil teisenenud. Kõik asjad ruumis tiirutasid ringi ning tuttavad objektid ja mööbliesemed võtsid veidraid, ähvardavaid vorme. Nad olid elavad ja pidevas liikumises, just nagu ajaks neid edasi mingi sisemine rahutus…. Aga sellest välise maailma deemonlikust teisenemisest veelgi hullemad olid muutused, mida ma tajusin iseendas, oma sisemises olemuses. Iga tahteponnistus, iga katse lõpetada välise maailma lagunemine ja minu mina lahustumine paistis olevat kasutu jõupingutus. Minusse oli tunginud saatanlik vaim, ta oli võtnud enda valdusesse minu keha, meele ja hinge.”
Hofmanni avastus pani aluse laialdastele uuringutele psühhotoksiliste ainete valdkonnas. Seni on sünteesitud kümneid uusi lüsergiinhappe ühendeid, mitmed neist psühhootomimeetilise toimega. Kuid kõik need ühendid jäävad LSD-st nõrgemaks.
LSD psühhoos algab tavaliselt nägemishallutsinatsioonidega, mida kirjeldatakse nagu sisemist televisioonietendust. Kujutused ei pruugi olla kuigi reaalsed, valitseb väga kirev ja vahelduv värvidegamma. Isiku kontroll vastuvõetava informatsiooni suhtes häirub, tekivad keha-, tunde-, haistmis- jt. meelepetted ning paranoilised mõtted. Annuse suurenemisel kaob enesekontroll ning inimene käitub vastavalt aine poolt esile kutsutud hallutsinatsioonidele ja ebareaalsetele mõtetele, ümbritseva maailma ja selle ohtude tajumine kaob täielikult. Psühhootiline seisund taandub alles 8–12 tunni jooksul, jättes mõningad järelnähud apaatia ja kerge peavalu kujul.
Kuigi LSD-d ja teisi tugevatoimelisi hallutsinogeene iseloomustab see, et ebameeldivad järelnähud tavaliselt ei sunni ega meelita tarvitama uut mürgiannust, nagu see esineb narkootikumide (morfiini, oopiumi, heroiini, barbituraatide) tarbijail, on psühhootomimeetilised ained kujunenud raskeks sotsiaalseks paheks. Seda eriti USA-s, kuhu hangeldajad veavad neid sisse Mehhikost ja Aasiast. Samal ajal avastatakse järjest uusi põrandaaluseid laboratooriume hallutsinogeenide sünteesimiseks. Paljud noored peavad moeasjaks tarvitada pidevalt või episoodiliselt LSD-d, marihuaanat ja dimetüültrüptamiini (DMT). Oletatakse, et 10–15% California, New Yorgi, Connecticuti ja Massachusettsi osariikide kolledžite üliõpilastest suitsetavad marihuaanat. Sageli põhjustab hallutsinogeenide tarbimine mürgistusi ja surmaga lõppevaid õnnetusjuhtumeid.
Harjumuslikul tarvitamisel viivad hallutsinogeenid vaimse mandumiseni nagu tugevatoimelised narkootikumidki, põhjustavad kuritegevust (kallihinnalisi aineid dopinguteks muretsevad noored põhiliselt röövitud raha eest). 1967. aastal peetud Ameerika Psühhiaatrite Seltsi konverentsil teatasid kaks uurijate gruppi, et kroonilistel LSD tarvitajatel täheldatakse kromosoomide anomaaliat vere valgelibledes (niisugused rakkude häired esinevad mõnede verehaiguste ja halvaloomuliste kasvajate puhul). Seega tekib LSD-tüüpi hallutsinogeenide kuritarvitamisel geneetiline häire, mis seab ohtu järeltuleva põlvkonna. Hoolimata erakordsest ja – nagu peagi selgub – ka ohtlikust mõjust organismile hakati psühhootomimeetilisi aineid kasutama teaduslikes uuringutes, eriti nn. mudelpsühhooside loomisel. Paljusid psüühilisi haigusi põhjustavad mitmesugused omandatud ja kaasasündinud biokeemilised defektid. Kaasaja psühhiaatrias pole aga veel täit selgust, millised biokeemilised häired osutuvad haiguste põhjuseks ja millised tagajärjeks. Psühhootomimeetiliste ainete abil saab katseloomadel korduvalt luua tehislikke psühhoose ning uurida aju füsioloogilist ja biokeemilist tegevust normis ja patoloogias. Psühhootomimeetikumide toimet ajutegevusele uuritakse nii elektrilisel kui molekulaarsel tasemel. Erilist huvi pakub psühhootomimeetiliste ainete toime neuronite- ehk närvirakkudevahelisele närviimpulsside ülekandele, millest oleneb peaaju osade täpne koostöö ja inimese kogu psüühiline tegevus. Närviimpulsse kannavad ühelt närvirakult teisele erilised keemilised ained – mediaatorid. Nende osavõtul toimub kogu närvitegevus, nagu mõttekäik, emotsioonid, meelespidamine, tahteliste liigutuste ning elundite funktsiooni kontroll ja tundeärrituste vastuvõtt. Närvisüsteemi saabuva informatsiooni vastuvõttu, kodeerimist, säilitamist, valikut ja kasutamist mõttetegevuses vahendab omapärane bioloogiline elektroonika, mis rajaneb miljarditel närvirakkudel ja nende arvututel jätketel. Selle elektroonika osad pole meile veel täiesti selged, algust on tehtud üksnes lihtsamate protsesside modelleerimisega.
Psühhootomimeetiliste ainete sügavam tundmaõppimine võimaldabki selgitada teatavate psüühiliste protsesside keemilisi aluseid. Siit pärineb biokeemikute, psühhofarmakoloogide ja psühhofüsioloogide huvi psühhotoksiliste ainete vastu. Tõenäoliselt häirivad psühhootomimeetikumid mediaatorite normaalset tegevust, neid kas välja vahetades või halvates nende sünteesi ja lagundamist. Põhilisteks mediaatoriteks, mille funktsiooni närvisüsteemis on põhjalikumalt uuritud, peetakse atsetüülkoliini, noradrenaliini ja serotoniini. Mõningaid mediaatoritele omaseid ülesandeid täidavad ka dofamiin, melatoniin, histamiin, gamma-aminovõihape, bradükiniin jt. Teatud keemiline sarnasus ühe või teise mediaatoriga ongi psühhotoksiliste ainete kõrge bioloogilise aktiivsuse aluseks loomorganismis. Äärmiselt tugeva toime tõttu lubatakse psühhootomimeetiliste ainetega töötada ainult teatud uurimisasutustel ja suurtel, kogenud arstide kaadriga haiglatel.
LSD-d on püütud rakendada paljude haiguste puhul nii psühhiaatrias kui ka teistes meditsiiniharudes. Näiteks LSD-tüüpi hallutsinogeenide tarvitamine väikestes annustes soodustab psühhoteraapia toimet, teeb haige vabamaks, kontaktsemaks. On katsetatud LSD rakendamist kriminalistikas nn tõeainena – kurjategijad muutuvad oma vastustes avameelseteks. Häid tulemusi annab LSD tugeva valuga kulgevate krooniliste haiguste tekitatud valude vähendamisel ja tugeva rahustina võtab ravimatutelt vähihaigetelt igasuguse surmahirmu. Psühhotoksiliste ainete suurim tähtsus avaldub aga pikaajalises uurimistöös – ajutegevuse saladuste selgitamisel ja tunnetusprotsesside analüüsimisel.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
„Võlujoogid“, mis muutsid maailma
Müstilised teadvusseisundid
