Müstilised teadvusseisundid

8 minutit lugemist

Müstilise teadvusseisundi ehk astraalrännaku jaapani meetod on tuntud sammaste loendamisena. Meetodi võttis kasutusele Matema Shinto, et saada ühendust kaugel asuvate õpilastega, ning selle abil külastasid üksteist õnnetud armastajad. Väga suur tähtsus on selle meetodi juures visuaalsel fantaasial.

Asjast huvitatud inimene heitis pikali, arvestades, et tema meditatsiooniobjekt oleks juba magama heitnud. Ta võttis sisse lõdva poosi, kontsentreeris oma tähelepanu rännakule ning kujutas seejärel oma missiooni täitmist algusest lõpuni ette. Ta väljus majast ja suundus teise inimese elukoha poole. Nüüd ei olnud enam oluline, kui kaugel teise inimese kodu asub ja kas sinna jõudmiseks ei ole vaja mõnd merd ületada. Tähtis oli astuda fantaasias antud arv samme (näiteks 60). Ta pidi loendama 60 sammu ja kujutama ennast visuaalselt selle maja lävel seismas. Seejärel pidi ta uksele koputama, et teda sisse hüütaks, ja kohtuma teise inimesega. Kujutlusvõime pidi sel puhul olema iseäranis tugev. Selgesti ette kujutanud, et ta on sõnumi edasi andnud, pidi ta seejärel lahkuma. Majast väljunud, tuli tal uuesti loendada seesama arv samme, et tagasi koju jõuda.

Mõnikord kasutatakse astraalprojektsiooni lähtepunktiks une-eelset teadvuse hämarolekut. Niisugust seisundit on raske säilitada, sest uni järgneb kiiresti. Selles „keha magamamineku ja mõistuse ärkvele jäämise“ meetodis on edukad olnud tiibeti maagid, kes suutsid tahtejõudu pingutades süüvida nii omaenese kui ka teiste unenägudesse, olles täie teadvuse juures ja mäletades hiljem kõike.
Vene müstik Pjotr Uspenski (1878–1949) oli otse enne katset poolärkvel ja õppis säilitama unes teadvuse, nii et võis jälgida ja hiljem uurida omaenda unenägusid. See saavutatakse nõnda, et hämaroleku ajal luuakse unenäopilt, seejärel aga „astutakse sellesse“ ja võetakse unenäost teadlikult osa. Kui inimene magama jääb, on see katse lõpp. Sellepärast säilitatakse spetsiaalsete meetodite abil tukkuvat olekut vajaliku aja vältel. Näiteks lamab inimene selili, keha lõdvestunud ja käed külgedel. Tundes, et tukastus tuleb peale, tõstab ta käe küünarnukist kõverdatult üles. Iga kord, kui ta uinub, langeb käsi alla ja ta ärkab. See väldib uinumist, pikendab tukkumisseisundit ja soodustab astraalprojektsiooni.
Võimalik on end projitseerida ka uneseisundist. Eksperimentaatorid on avastanud, et õhtul viimase söögikorra ajal tuleb süüa soolatud toitu, ilma et vett peale joodaks. Kui tugev janu inimest üles ei ärata, põhjustab see astraalprojektsiooni. Sylvan Muldooni arvates aitavad allasurutud soovid astraalkehal spontaanselt väljuda. Eriti käib see janu ja nälja kohta.
Peale une võib spontaanse kehast väljumise esile kutsuda ka anesteesia. Dr Hymphrey Davy (1778–1829) tegi katseid naerugaasiga ja „kaotas seda sisse hingates sideme füüsiliste objektidega“. Pärast eksperimendi lõppu teatas ta: „Peale mõtete ei eksisteeri midagi: maailm koosneb muljetest, lõbust ja valust.“ Dr James Christoph Bayne selgitas, et „naerugaasi mõju all olevale inimesele näib, et tema ees avanevad Universumi salajasimad saladused“. Psühholoog William James manustas endale naerugaasi ja väitis end seejärel olevat tajunud müstilist teadvust. Ta ütles: „Seda gaasi sissehingava inimese ees avaneb niisugune tunnetuse sügavus, mis seisab juba väljaspool tunnetust.“
Samu omadusi omistatakse kloroformile. Dr George Wilde hingas tugevate valude all kannatades sisse kloroformi, et saada kergendust, ja avastas ootamatult, et tema kehakujuline hing „oli riides ja seisis liikumatult voodis lamavast kehast kahe jardi kaugusel“. Hiljem käis ta kolme kloroformiga tegeleva spetsialisti juures, et uurida, kas mõnel nende patsiendil on olnud selliseid kogemusi, ja talle vastati, et mõni on tõepoolest rääkinud samasugustest tunnetest. Üks patsient oli pärast anesteesiat öelnud: „Ma arvasin, et olen tunginud looduse saladuste põhjani.“
Ravimite, iseäranis hallutsinatsioone esilekutsuvate psühhedeelikumide manustamine on üks kehade eraldumise saavutamise vahend. Kui psühhedeelikum hakkab mõju avaldama, näib inimesele, et tema teadvusse lipsab füüsilise ja astraalmaailma vaheline mõõde ja ta tajub sellest vahepealsest ruumist mõlemaid maailmu. Meeled lähevad segi ja tavaline maailm hakkab tunduma unenäona. Tuttavad esemed moonduvad, valguse-, värvi-, liikumis-, mõõtmete- ja helitaju muutuvad kardinaalselt. Päev möödub nagu minut, minutid aga tunduvad päevadena. Hašiš ja teised narkootikumid kutsuvad esile hullumeelsusetaolise kahestumise. LSD annab tihti efekti, mis meenutab skisofreeniat.
Esimest korda sattusid psühhedeelikumid lääne teaduse huvipiirkonda rohkem kui sada aastat tagasi, kui kaks Saksa farmakoloogiaprofessorit Louis Lewin ja Arthur Hefifter eraldasid Ameerika edelaosast hangitud peyote (Lophophora ivilliamsii) näidistest meskaliini. 1920. ja 1930. aastatel tehti meskaliini mõju uurimisel pidevalt edusamme ning samuti hakati tundma õppima üht olulist taime Banisteriopsis caapi, mida kasutatakse Amazonase piirkonna püha joogi ayahuasca valmistamisel.
Kultuuriline teadlikkus psühhedeelikumide kohta levis kiiresti pärast seda, kui Albert Hofmann avastas 1943. aastal tungalterast sünteesitud LSD psühhoaktiivse mõju.

Hofmanni kogemus hingeelulise laialipaiskumise ja sellele järgnenud psühhospirituaalse taassünni kohta pani aluse teaduse ja ühiskonna ning psühhedeelikumide vahelise suhte arengule. Kolm päeva pärast seda, kui Hofmanni organismi oli kogemata sattunud tilluke kogus LSD-d, mõõtis ta välja ja manustas endale ettekavatsetult uue annuse, mis tema arvates oli üsna väike. Hofmann on kirjeldanud oma hirmutavaid ja õndsaid nägemusi järgmiselt: „Minu ümbrus oli nüüd kõige kohutavamal viisil teisenenud. Kõik asjad ruumis tiirutasid ringi ning tuttavad objektid ja mööbliesemed võtsid veidraid, ähvardavaid vorme. Nad olid elavad ja pidevas liikumises, just nagu ajaks neid edasi mingi sisemine rahutus…. Aga sellest välise maailma deemonlikust teisenemisest veelgi hullemad olid muutused, mida ma tajusin iseendas, oma sisemises olemuses. Iga tahteponnistus, iga katse lõpetada välise maailma lagunemine ja minu mina lahustumine paistis olevat kasutu jõupingutus. Minusse oli tunginud saatanlik vaim, ta oli võtnud enda valdusesse minu keha, meele ja hinge.”
Varsti pärast seda kirjutas Hofmann: „Minu masendava seisundi haripunkt oli… möödunud. … Õudus hajus ja tegi teed heale õnne- ja tänulikkustundele. … Nüüd suutsin vähehaaval hakata nautima ennenägematuid värve ja vormide mänge, mis püsisid mu suletud silmade taga. Suurepärased kaleidoskoopilised kujutised sööstsid minu poole, vaheldudes, mitmekesistudes, avanedes ja sulgudes ringides ja spiraalides, purskudes värviliste jugadena. … Seejärel jäin kurnatuna magama, et ärgata järgmisel hommikul värskena ja selge peaga, ehkki kehaliselt ikka veel mõnevõrra väsinuna. Heaolu ja uuenenud elu tundmus voogasid minust läbi.”
Paljud narkootilised ained tekitavad hallutsinatsioone, kuid iga vahend annab täiesti isesuguse efekti. Lõuna-Ameerika pärismaalastel kutsus ninatubaka nuusutamine esile gigantsete reptiilide nägemusi. Koerapöörirohu lõhna sisse hingates langesid keskaegsed nõiad transsi ja tundsid, et lendavad. Samuti kasutasid nad belladonnat, surmaputke ja teisi ergutavaid vahendeid, mis saatsid neid kujuteldavale teekonnale, kust tagasi pöördudes nad võisid rääkida pöörastest sabatitest.
Alkoholi tarvitamine võib samuti tekitada eksaltatsiooni ning hallutsinatsioone, mille ajal nähakse ämblikke, rotte ja madusid. Kokaiini mõju all olija silme ees sagivad väikesed härjapõlvlase moodi olendid.
Kuid sugugi mitte kõik narkootikumide tekitatud hallutsinatsioonid ei ole ebameeldivad. Hašiši sissehingamine kutsub esile lõpmatult varieeruvaid nägemusi. Meskaliin elustab elutud objektid. Sünteetiline narkootikum LSD muudab teadvuse seisundit veelgi tugevamalt.
Ükskõik kas psühhedeelikumid pärinevad loodusest ja esinevad botaanilisel kujul või siis avastatakse need laboratooriumis keemilise sünteesi käigus, tõmbab see ebaharilik psühhoaktiivsete ühendite klass üha enam ja enam tähelepanu. Olulisi näpunäiteid selle kohta, kuidas kriisis olev ühiskond saaks neid kõige paremini kasutada, võib leida James Fadimani ja Myron Stolaroffi klassikalistest töödest, mis käsitlevad psühhedeelikumide võimalikku rolli loovuse puhul ja probleemide lahendamisel. Arvestades neid kriitilisi probleeme, millega meie maailm tänasel päeval vastamisi seisab, võiksime kuulata, mida kogenud psühhedeelikumiuurijail öelda on.
Mõned vanad teadmised, nagu alkeemia, on samuti sillutanud teed teise mõõtmesse. Šveitsi psühholoog Carl Gustav Jung tuli alkeemiat uurides järeldusele, et alkeemikud omistasid ainele omadused, mis tegelikult pärinesid tema alateadvusest, ning et alkeemilised sümbolid olid pelgalt alateadvuse projektsioonid.
Hindud tegid alkeemiast müstilise doktriini ja pääsemistee. Teised okultismiteoreetikud, kaasa arvatud mustad maagid, pidasid alkeemikute ahjude tuld puhastustule, müstilise valgustatuse ja seksuaalse kire sümboliks.
Inimese alateadvus on alati teadlik sellest, et nähtava reaalsuse piiride taga eksisteerib teine, nähtamatu maailm. Astraaltasandi teadvuslikku taju võib seletada mitmeti: kosmilise teadvuse ootamatu sissetungina igapäevaellu, kollektiivse või geneetilise mälu kauge kajana, soovide või hirmude sümboolse teostumisena… Ka võib see olla lihtsalt närvirakkude reaktsioon näljast, ülekoormusest, üksindusest, haigusest, unetusest või narkootikumidest tingitud pingele, väsimusele või toksiinidele.
Kui pidada narkootikume astraaltasandile siirdumise hädavajalikuks abiliseks ja lisada veel mõningaid tehnilisi vahendeid, leiame end väga kõikuval pinnal.
Kehast väljumise seisukohast on niisugused keemiliselt tekitatud seisundid väga ebameeldivad, sest inimene ei näe selgesti ega oska endale ühtlasi nagu kord ja kohus aru anda, mida ta nägi. Sellepärast nimetab enamik harrastajaid narkootikumidest põhjustatud astraalprojektsioone ebaausateks.

MAAJA