Los Angelese šokk: vastuolud USAs jätkuvad ja neeger on endiselt neeger

Sõjakirve võib ju maha matta, kuid mitte keegi ei unusta kohta, kuhu see maetud on.

Indiaani vanasõna

Los Angelese küngastel, otse hiiglasliku pesapallistaadioni taga, kajavad lasud, demonstrantide kallale tormavad kumminuiadega politseinikud, politseiautod veavad ära haavatuid. Kogu see tohuvabohu kujutas endast tegelikult Los Angelese 7600 politseiniku õppemanöövrit päevaks X või nagu politseileitnant Mike Hillman sarkastiliselt ütles: „…viimsepäeva puhuks.“

Hillman (tollal 48) vastutas selle eest, et ei korduks see, mis juhtus 1992. aasta aprilli lõpus. Siis puhkes USA ajaloo võimsaim rassirahutus, mis nõudis üle 50 inimohvri. 2000 inimest sai vigastada. Rüüstamiste ja tulekahjude läbi tekitatud kahju hinnati rohkem kui ühele miljardile dollarile. Rahutuste põhjuseks oli nelja valge politseiniku õigeksmõistmine.

Rodney King’i oli karistatud röövkallaletungi eest ja vabastatud kautsjoni vastu. 3. märtsi öösel 1992, pärast meeletut jälitamist, sundisid politseinikud teda autost väljuma ja hakkasid siis peksma.
Keegi George Holliday jäädvustas juhtunu videolindile. Neid kaadreid nägid kogu maailma televaatajad. Omal ajal tõid orjapidajad Ameerikasse koos neegritega ka rassismi, mis tulise söena on hõõgunud tuha all kogu USA ajaloo vältel.
Kuid lühidalt 1992. aasta aprillisündmustest. Massid toibusid tehtust alles siis, kui terve linnaosa lõõmas leekides ja purustused šokeerisid asjaosalisi endidki. Siis võtsid linnakodanikud luuad ja labidad ja hakkasid purustuste tagajärgi likvideerima. Tules sai kannatada mitu tuhat maja.
Meeletu möll kestis kaks päeva ja kaks ööd. Põletati sadu kauplusi, rüüstati tuhandeid. Enam ei hoolitud sellest, kas kauplus kuulus neegrile või valgele. Korealaste linnaosas rüüstati 80% kauplustest. Politseinike ja rüüstajate vahelises tulevahetuses hukkus ka juhuslikke möödujaid.
Kaupluseomanik Joe Shun ei suutnud toimunut mõista: „Rüüstajad olid enamikus inimesed, keda ma tundsin – minu kliendid…“
Nagu juba öeldud, vallandas USA ajaloo suurima rassirahutuse Los Angelese linnakohtu otsus. Kui politseinikud oleksid tahtnud toda õnnetut neegrit tõesti arreteerida, poleks olnud vaja teda nii julmalt peksta. Mees ei osutanud ju vähimatki vastupanu. Kuid ei, politseinikel oli vaja end välja elada!
Aastatel 1986–1990 esitati Los Angeleses 2152 kaebust politseinike toore käitumise ja füüsilise vägivalla kohta, ainult 42 kannatanu kaebust arutati kohtus. Arreteerimisel tapsid politseinikud sel ajavahemikul 27 inimest. Kõiki neid aktsioone õigustati vajadusega võidelda karmilt kriminogeense elemendi vastu. Vaevalt oli ainult valgetest koosnev vandekohus neli politseinikku õigeks mõistnud, kui Los Angeleses vallandus torm. Demonstrantide loosungiks sai: „Pole õiglust, pole ka rahu.“

Tõeline rüüstamise laine vallandus alles siis, kui kohale saadeti suured politseiüksused, sõjavägi ja rahvuskaart. San Franciscos, Atlantas ja New Yorgis õnnestus rahutused juba eos lämmatada, kuid mitte Los Angeleses, kuna politsei, tuletõrje ja sõjavägi jõudsid liiga hilja kohale. Rohkem kui 24 tunni vältel ei suutnud politsei tervete linnaosade üle kontrolli saada. Inimesed jooksid töötavate TV-kaamerate eest mööda, skandeerides: „Rodney eest!“ Tegelikult kasutasid nn inimõiguslased kaost ainult röövimiseks. Rikkad ja vaesed, neegrid ja valged ühinesid vaid selleks, et koos röövida. Poliitiline protest muutus tapa- ja saamahimuks. Tulistati isegi tuletõrjujaid ja kiirabiautosid.
„Meie tsivilisatsiooni kiht on väga õhuke,“ ütles psühholoogiaprofessor Chaytor Mason. „See kiht puruneb imekergesti.“
Sellal kui Los Angeles põles, võttis USA president George Bush (president 1989–1993) vastu Saksamaa presidenti Richard von Weizsäckerit. Piduliku banketi meeleolu ei häirinud miski. Ja tõesti, inimõigused valgetele on ju USA-s garanteeritud. Milles siis veel küsimus?
Iga teine noorem kui 30-aastane neeger oli tollal töötu. Neegritel olid ja on kõige halvemad koolitunnistused. Neil on kõige rohkem väljaspool abielu sündinud lapsi. Nad teenivad tunduvalt vähem kui valged. Valitavate poliitikute hulgas on ainult 1,5% neegreid. Neegrid moodustasid tollal kõigest 12% elanikkonnast, kuid 45,6% vanglakaristust kandvatest kodanikest.

1993. aasta märtsi alguses võeti Rodney peksjate kohtuasi uuesti üles. Videomonitoride ekraanidel näidati taas „ajaloolisi“ kaadreid. Politseinike kaitsjad ei säästnud vaeva, et mustata õnnetut Rodneyd. Kaitse püüdis politseinike julmust õigustada sellega, et 3. märtsi peksmisstseenile eelnenud kuu jooksul oli eluohtlikult haavatud 15 politseinikku. Kaitsel vedas. Just nagu tellimise peale lasksid kurjategijad teise kohtuprotsessi esimesel päeval maha kaks politseinikku, kes tahtsid kontrollida kahtlast autot.
Kuritegevus kasvab Los Angeleses järjepidevalt. 1992. aastal pandi linnas toime 1095 mõrva, 1875 vägistamist, 39 200 röövkallaletungi, 46 683 kehalist vigastust ja 74 829 autoärandamist. Muidugi on tegemist ainult registreeritud juhtumitega.

* * *

Tänapäeval omavad 25% USA neegritest kõrgharidust, valgetel on see 35% ja aasia ameeriklastel 57%. On õige ka arvata, et neegrid saavad oma hariduse koolidest, mis enamasti ei kuulu kõige prestiižikamate ja paremate hulka.
Ka on neegrid mingil põhjusel kuritegelikumad ja vägivaldsemad kui teiste rasside esindajad. Nad sooritavad 54% kõikidest mõrvadest ja umbes sama protsendi röövimistest, kuigi nad moodustavad praegusel ajal ainult umbes 14% USA elanikkonnast.
Neegrid väidavad, et nende probleemid nagu madal haridustase, vaesus ja kuritegevus, tulenevad peamiselt sellest, et nad olid kunagi orjad ja sellest, et valged neid ikka veel halvasti kohtlevad.

Teaduslikkude uuringute alusel on põhjust arvata, et neegrite probleemidel on hoopis muu põhjus. Selliste uuringute tulemuste avaldamine pole kahjuks tänapäeval poliitiliselt korrektne, ja neid, kes uuringute tulemustest räägivad, ja isegi teadlasi, kes neid teevad, tembeldatakse kohe rassistideks. Paraku näitavad kõik tõsiselt võetavad teaduslikud uuringud, et neegrite intellektuaalne tase on tunduvalt madalam kui valgetel, aga valgete tase on aga mõnevõrra madalam kui Vaikse Ookeani äärsete maade aasialastel.
Tüüpiline on aastal 1980 tehtud laiaulatuslik USA kaitseministeeriumi Ameerika noorte profiili (Profile of American Youth) uuring USA noorte intellektuaalsest tasemest, mille alusel normeeriti kaitsejõudude kvalifikatsiooni test (Armed Forces Qualification Test). Seda kasutatakse noorte kaitsejõududesse värbamiseks, andekamatele kaitseväkke astumise eest rahalise tasu pakkumiseks ning noorsõduritele sobiva treeningu ja ameti määramiseks.
USA Kaitseministeeriumi uuringu tagajärgi kinnitavad paljude teiste uuringute tulemused. Neegrite IQ on ühe standardhälve võrra madalam valgete omast, st umbes 15–16 IQ punkti, olenevalt testist. Seega on poolte neegrite IQ 85 või madalam. Inimestel nii madala IQ-ga on raske tänapäeva tehnoloogilises maailmas toime tulla, nendel on raske haridust saada või hästi tasuvate töökohtade jaoks kvalifitseerida.
Pikaajaline lahendus rassismi probleemile oleks muidugi rasside täielik segunemine, st üksikute rasside ja ka rahvuste täielik elimineerimine. (Midagi taolist toimub Brasiilias, kus on tekkimas uus – brasiilia rass) Selline lahendus näib aga olevat loomuvastane. Kõik liigid eelistavad seltsida oma liigikaaslastega – kured ei lenda koos luikedega, elevandid eelistavad üksteise seltskonda, kuigi Aafrikas on ka palju toredaid ninasarvikuid.
Inimestel meeldib kindlasti viibida nendega, kelle genofond sarnaneb nende genofondiga – mida sarnasem, seda meeldivam. Sellest tulenebki ema- ja vennaarmastus, perekondade ja suguvõsade kokkukuuluvuse tunne ja ka rahvaste tahe olla iseseisvad, ja kui vaja, võidelda oma rahva püsimise nimel. Ja ei hakka ka kauges tulevikus araablaste kuritegelikud banded Berliinis sõbrustama saksa kriminaalidega. Liberaalidel mõtlemisainet jätkub…

MAAJA

NB! Loe ka:
Miks valged naised tahavad neegritega keppida?