Jääkaru saladus

3 minutit lugemist

Arktika jääväljade peremees tunneb ennast lõikava pakase käes üsna hästi. 40-kraadise külma käes mõnuleb jääkaru lumes. Siis aga hüppab äkki vette, et ennast natuke jahutada. Kuidas küll jääkaru sellist külma välja kannatab?

Loodus on selle looma varustanud parima päikesepatareiga. Jääkaru valged karvad juhivad päikese ultraviolettkiired nahale. Karvade valge värvus tuleneb suurest hulgast õhumullidest karva sees, mis lisaks heale soojusisolatsioonile ka veepinnal püsimist soodustavad. Nahk on aga jääkarul must. Naha all isoleerib keha külma eest kümne sentimeetri paksune rasvakiht. Erakordselt tihe ja paks karvastik kaitseb looma keha jäises vees hästi külma ning märgumise eest ning annab talle n-ö positiivse ujuvuse. Näiteks inimesel on ilma ujumisliigutusi tegemata väga raske veepinnal püsida. Isegi jalatallad on jääkarul üleni karvaga kaetud ja kõrvadki ulatuvad vaevu karvkattest välja. Suvel sööb jääkaru tublisti, pistes pintslisse umbes 50 hüljest. Jääkaru sööb korraga 6–8, harva kuni 20 kg. Jääkaru kaalub 400–700 kg ja kasvab 2–2,5 m pikkuseks.

Jääkarude arv väheneb pidevalt. Toidu hankimine muutub üha raskemaks. Turvaline elu Arktika valitsejale on garanteeritud ainult loomaaias.

Arktika valitsejal on väga terav haistmine. Ta tunneb hülge lõhna isegi siis, kui too peaks peituma kahe meetri paksuse lumekihi all koopas 400 meetri kaugusel. Looduslik päikesepatarei annab jääkarule tohutu jõu. Nagu muuseas tirib ta 1500 kg kaaluva beluugavaala jääle. Jääkaru liigub kiirusega keskmiselt 5 km/h. See kiirus väheneb kahekordselt, kui jääkaru liigub koos poegadega. Jääkaru ujub umbes samamoodi nagu koer kiirusega 10 km/h. Kuna jääkaru kehal on väga suur üleslükkejõud, suudab ta vees läbida väga pikki vahemaid. Jääkaru jookseb niisama kiiresti kui põhjapõder (kuni 40 km/h, kuid seda väga lühikest aega) ja võib jääkülmas vees ujudes läbida kuni 150 km. Ajakirja „National Geographic” andmetel on registreeritud juhtum, mil jääkaru läbis ilma puhkepausita koguni 426 miili. Jääkaru suudab sukelduda kuni 4,6 meetri sügavusele ja jääda vee alla kaheks minutiks. Hüljest näeb ta vee all paraku aga maksimaalselt 5 meetri kauguselt.
Jääkarud paarituvad hiliskevadel, enamasti aprillis või mais. Isaskaru (alates kuuendast eluaaastast)  jälitab lõhna järgi emaskaru, kes on tavaliselt 4–5-aastane. Isasloomad peavad maha üsna veriseid võitlusi, mis lõpevad sageli sügavate haavade ja murtud hammastega. Võidukas isane peab emaskaruga nädal aega pulmapidu. Seejärel üritab emaskaru süüa nii palju rasvast hülgeliha, et tema kaal kahekordistuks. Augustis-septembris kaevab emaskaru endale koopa mandril – mitte kunagi mõnel suurel jääpangal või laamal. Seejärel langeb jääkaru talveunelaadsesse seisundisse. Tema südamelöökide arv langeb 45-lt 25-le. Poja(d) toob jääkaru ilmale kas detsembris või jaanuaris. Vastsündinud jääkarupoeg on 25 cm pikk, kaalub kõigest 1 kg ja on peaaegu karvutu. Ema kannul suudavad jääkarupojad käia alles 3-kuuselt. Ema juures püsivad karupojad poolteist aastat.
Jääkaru elab looduses 25–30 aastat. Vanaduses saab talle saatuslikuks hammaste lagunemine ja jõuetus saaklooma tabamisel. Nii nagu kõik üksinda jahti pidavad kiskjad, nii sureb ka jääkaru lihtsalt nälga. Jääkarud on üldiselt väheviljakad loomad ja nende arvukus taastub väga aeglaselt. Praegu on jahipidamine jääkarudele kõikjal keelatud.

0

Your Cart