Ljudmila Gurtšenko – teda armastati igasugusena
Ljudmila Gurtšenko suri 29. märtsil 2011. Temaga lõppes terve epohh, saatusliku naiselikkuse, ilu ja romantismi fanaatilise kummardamise ajastu. Mitte keegi ei teeninud neid jumalaid andunumalt kui tema…
75-aastasena nägi see suur näitlejanna välja võrratult nooremana, ta hoolitses oma välimuse eest, säilitas tütarlapseliku figuuri ja fenomenaalselt saleda talje – 44 sentimeetrit –, viimaste elupäevadeni. Aga peaasi – ta oli tulvil elujõudu, mis sundis teda lavale tõusma, püüdma sofittide käestlibisevat valgust – ainult nende säras ta elas. Tundus, et sarnaselt oma kunagisele filmikangelannale teadis Gurtšenko mingit „Makropoluse salarelva“, ent erinevalt temast ei suutnud õigel ajal peatuda. Ja jätkas seda halastamatut võitlust täiuslikkuse nimel – end säästmata, tervisega riskides.
Kahest tundmatust noorest filmiinimesest said üle N Liidu superstaarid, menu oli pöörane. Mõningatel andmetel müüdi nõukogude kinodes filmile üle 48 miljoni pileti. Kusjuures Gurtšenko pääses rolli tänu õnnelikule juhusele.
Mööda „Mosfilmi“ üht koridori läks tollane stuudio kõikvõimas direktor, filmirežissöör Ivan Põrjev, ja kohtas seal tütarlast, kes just oli proovivõtetel välja praagitud. Põrjev jäi vaatama, võttis neiul käe alt kinni ja viis ta veelkord tagasi komisjoni ette. Tütarlaps oli Ljudmila Gurtšenko. Nüüd leiti ta olevat täitsa kõlbulik filmi „Karnevaliöö“ peaossa ning ekraaniteose kolossaalne menu tõestas, et vana filmimehe terav pilk tabas lihvi vajava teemandi ära.
Ta ei teinud seda enesele – ta tahtis jääda igavese naiselikkuse kehastuseks vaatajate silmis. Ja ei mõistnud ühte lihtsat asja: teda oleks armastatud ka kortsulisena ja natuke toekama taljega. Millisena tahes – tema piiritu andekuse ja temast purskuva energiatulva pärast, mida ta nii heldelt vaatajatele jagas.
Ta jääb unustamatuks naljakates papiljottides Tamarana „Viiest õhtust“, elust räsitud Verana „Jaamast kahele“, peaaegu kiilaks aetud, luitunud ilmega Nikana filmist „20 päeva sõjata“.
Rolli nimel ei peljanud see võrratu näitlejanna olla inetu. Aga elus peitis ta end vanaduse eest värvilistesse sulgedesse, kahisevatesse litritesse, rabavatesse kleitidesse, pärit nagu kabaree garderoobist. Viimastel aastatel ajasid tal ilmselt pea segi stilistid ja ilukirurgid, lubades taastada selle, mida taastada ei ole võimalik ja milleks tegelikult polnud vajadustki. Tema peamiseks iluks polnud mitmekordselt ülevõõbatud nägu, vaid see, mis tuksus ta kehas. Nüüd on hakatud rääkima, nagu oleks Gurtšenko klipi teinud ja intervjuu andnud näitamiseks pärast tema surma. See pole tõsi. Gurtšenko ei kavatsenud surra, ta kavatses elada. Isegi siis, kui juhtus see raske jalatrauma, ütles ta korrespondendile: „Kas või kärus, aga ma naasen lavale!“
Tal polnud ju nii palju aastaidki, 75 pole tänapäeval mingi iga. Mõned abielluvad veel selles vanuses, lähevad poliitikasse… Mis ta hukutas: kas enesepõletamine igas rollis või lõputu võitlus jäädava nooruse nimel?
Sellest räägivad need, kes püüdsid taastada tema ilu.
Arst Aleksandr Tepljašin: „Ta läks täispangale, nagu Ljubov Orlova… Mõned naised ja näitlejannad kaotavad vananedes huvi oma välimuse vastu. lähevad paksuks, näevad kuhtunud välja. Gurtšenko võitles pidevalt oma välimuse eest, sest ta oli sajaprotsendiline naine. Ja seda soovi – jääda surmani nooreks, on võimatu mitte austada.
Teine lugu on see, et peaaegu maniakaalses soovis nooreneda, pakkus ta üle. Nagu Ljubov Orlovagi läks ta nooruslikkuse pikendamise nimel kõige peale välja. Kahjuks alustas ta juba ammu, vanade, väga traumeerivate metoodikatega, ja jäi neile truuks. Ta ei nõustunud lihtsamate, operatsioone mittevajavate noorendamiskuuridega, taotles seda, et näol poleks ainsatki kortsukest, ja leidis arste, kes nõustusid temaga terve mõistuse vastaselt.
Viimased plastilised operatsioonid olid tehtud väga ebaõnnestunult. Ja siiski kummardan ma selle näitlejanna naiselikkuse ees, selle ees, et ta nägi alati välja stiilne, kaasaegne ja moodne. Sellepärast ei kadunudki ta lavalt, vaid oli jätkuvalt nõutud.“
Tepljašini kinnitust mööda tegi Gurtšenko iga päev füüsilisi harjutusi, vahel pidas dieeti, jõi preparaate, et organismist vedelikke välja viia. See soodustab kõhnumist, ent pole suurtes doosides kaugeltki kasulik.
„Ljudmila Gurtšenko röntgenipildid tõendasid, et ta põdes reumaatilist polüartriiti ja neelas põletikuvastaseid preparaate, mis kahjustavad tugevasti neerusid,“ meenutab Tepljašin. „Mulle kui arstile oli selge, et ta on haige. Piisas pilgust tema kätele – need olid deformeerunud. Ta suu kuivas tablettide rohkest tarvitamisest. Ma tean, et talle süstiti inimese embrüost hilisematel raseduskuudel võetud rakuekstrakte. Neid nimetatakse tüvirakkudeks, aga tegelikult on need midagi hoopis erilist ja mitte ohutud.
Gurtšenko ise tunnistas, et mõnikord lubas ta enesele öösel kartulikese, aga hiljem kirus oma nõrkust. Üldse elas ta sügavalt üle vähimaidki muutusi oma välimuses.
Kord astus Ljusjale võtetel ligi üks naisfänn, kes märkis tseremoonitsemata: „Oh, teil on nii palju kortse, aga ekraanil pole neid üldse näha!“
Gurtšenko puhkes nutma – ta püüdis ju nii väga hea välja näha… Ma tean, et ta vaevas end päevast päeva trenažööridel, et säilitada figuuri. Ta oli tõeline naine ja võrratu näitlejanna.“
Kirurg Sergei Kulagov: „Ma keeldusin ta nahka veelgi pinguldamast…“
„Gurtšenko oli meie esimese, Moskva iluinstituudi patsient Arbatil. 1980-ndatel oli see pea ainus asutus, kus noorendati selle maailma vägevaid. Talle tegi mitu operatsiooni üks naiskirurg, ja ehk oleks teinud edaspidigi, aga kirurg ise suri. Pärast seda tuli Gurtšenko minu vastuvõtule sama palvega – eemaldada kortsud, aga ma ütlesin talle ära, sest ta nägu oli juba üsna keeruline. Teise arsti tööd ümber teha on raske, aga võimalik, temal oli aga seljataga juba mitu operatsiooni. Ringpinguldamine on väga keeruline operatsioon, kui seda tehakse hästi, mõistmisega ja mingil kõrgel eesmärgil, aga mitte ei venitata nahka, nagu väljenduvad mõned. See on sama, mis hea pildi maalimine – võib ju joonistada, aga raske on seda hästi teha. Mina keelitasin Gurtšenkot loobuma kirurgilisest sekkumisest, sest ta nägu oli muutunud, ta välimus oli juba teistsugune. Kartsin, et pärast uut operatsiooni nägu moondub, mis hiljem juhtuski. Vannutasin teda samas suunas mitte jätkama, vähemalt tookord, sest teatud aja pärast tulnuks nägu niikuinii toestada. Aga siis olnuks see nagu juba täispuhutud õhupalli puhumine – see võib lõhkeda, ja ongi kõik. Hoiatasin teda ja manitsesin olema väga ettevaatlik: nägu, miimika muutub teiseks, ja inimese olemuski muutub. Juhtida psühholoogilisi protsesse plastiliste operatsioonidega on suur vastutus. See nõuab tõsist mõtlemist – kuhu, kuidas, kui palju, miks jne. Me ei venita ainult nahka, me sekkume lõppude lõpuks saatusse… Inimest võib sedavõrd muuta, et temast saab hullumeelne – me mõjutame tahes tahtmata patsiendi psühholoogiat.
Aga mul ei õnnestunud Gurtšenkot ümber veenda, ta oli täis otsustavust. Ja leiduski kirurge, kes ta näo käsile võtsid. Ma ei hakka kolleegide tööd kommenteerima, aga ikkagi vaimustun ma ilukirurgidest, kes suutsid tal säilitada need kudede jäänused, mis veel alles olid. Väärib märkimist, et Gurtšenko ise sai sellest värskendamisest juurde kuraasi, draivi, enesekindlust. Paljudel naistel on teravdatud kihk noor välja näha, Gurtšenkol oli see hüperteravdatud. Kui ta poleks plastilisest kirurgiast sedavõrd innustunud, oleks ta ammu ekraanilt kadunud. Millal te nägite viimati ekraanil näiteks Brigitte Bardot’d? Ei mäletagi! Ja mitte keegi poleks Gurtšenko pärast nüüd sedavõrd muretsenud, kui ta poleks üles näidanud sellist mehisust, tõestanud, et laval võib hiilata ka tema eas. Ta andis enesest viimseni kõik. Jah, pingutas üle, aga ta suutis seda.“
Dr. Andrei Zvonkov: „Plastiline kirurgia võis ruineerida tervise…“
Räägiti, et Gurtšenko tegi umbes 10 näo-operatsiooni. Võin kindlalt väita, et iga operatsioon ja üldnarkoos mõjuvad tervisele. Kahjustada saavad süda, neerud, maks, kannatavad ka närvisüsteemi rakud. Aga näonaha pidev pinguldamine on väga ohtlik. Näonahal on nn karkass – see kulub ära, ja nahk jääb rippuma, temas pole enam „pinget“. Olen veendunud, et Gurtšenko rikkus oma tervise liiga sagedaste plastiliste operatsioonidega.“
Viimased neist tehti Gurtšenkole usutavalt Kiievis. Arsti nime pole avaldatud – arvatavasti sellepärast, et tema töö talle eriti au ei tee.“
Isiklikust elust
Ljudmila Gurtšenko esimene mees oli stsenarist Boris Andronikašvili, kellelt sündis tütar Maria. Teda kasvatas vanaema – Gurtšenko töötas palju, sest mees ei töötanud. Ta väsis mehe laiskusest ja truudusetusest ning lahutas.
Teine abielu kirjanik Aleksandr Fadejevi pojaga osutus samuti üürikeseks. Ka kolmas – Jossif Kobzoniga. Kaks kõva kivi ei jahvatanud head jahu. Pärast lahutust lakkasid abikaasad teineteisega suhtlemast.
Pikemat aega oli Gurtšenko elukaaslaseks Kuperveiss, kes kurtis hiljem, et oli 18 aastat tema ori. Näitlejanna viimaseid eluaastaid kaunistas produtsent Sergei Senin. „Tema suutis üles soojendada mu südame ja meenutab mõneti mu armastatud isa – kaitseb solvangute eest, armastab mind ja mu loomingut. Tema on mu abiline,“ tunnistas näitlejanna.
Kahjuks polnud Gurtšenko ja tema tütre vahel hingelist ühtekuuluvustunnet. „Kui ma oma lapselapse Marki surmast sain teada mitte tütrelt, vaid poisikestelt – mis perekonnast siin rääkida…“ kurtis ta. „Kord helistasin Mašale ja ütlesin, et mul on paha, tule siia. Tütar ütles, et praegu pole aega. Enam ma neile ei helistanud…“
Kes teab, millist hingevalu ta kannatas. Aga ta oli alati väljapeetud, naeratav, sütitav. Enese kohta väitis ta viimases intervjuus, et unistas tõelisest perekonnast, ainult ühest mehest terveks eluks… Isiklikus elus polnud ta ilmselt päris õnnelik, aga laval, sofittide ja kaamerate säras tundis end jumalannana…
Surm saabus silmapilkselt – lõhkes tromb. Gurtšenko lahkus elust oma kodus, kuulates oma laule ja unistades lavast. Muinasjutuline naine, suur näitleja!
©Peter Hagen
