Lesbidest elus, tele- ja kinoekraanil
Roseanne suudlus. Amanda Donohue oli kindlasti esimene, kes USA TV-s demonstreeris lesbide suudlust (LA Law), aga kadus pärast seda seriaalist ka otsekohe. See oli 1994. aasta mais, kui kogu Roseanne’ etteaste põhines heroiini tarvitamisel geibaaris koos oma biseksuaalist semu Nancyga (Sandra Bemard). Mariel Hemingway, kes mängis lesbist striptiisitari, astus ligi ja suudles teda n-ö põhjalikult, keelega ja puha.
Sappho. See poeet, kõikide lesbide ema, sündis Lesbose saarel 6. saj. eKr. „Kas tohin su kaaslase õrnal rinnal magada“ on üks vähestest tema säilinud töödest. 1997. aastal USA-s tehtud film Lesbose saarest on muusikaline auavaldus sedasorti naistele.
Beth ja Margaret. Nende suhete lõplikuks väljakujunemiseks kulus aastaid, tulvil vargseid pilke, purukstiritud kirju ja hirmu. Lõpuks, 1995. aasta jaanuaris, suudles Beth Jordache (Anna Friel) Brookside’is Margaret Clemensit, Farnhami lapsehoidjat. See stseen lõigati laupäevasest osast välja, tegijaid rünnati süüdistavate telefonikõnedega ja Beth muutus omamoodi rahvuslikuks sümboliks. Ta suri vanglas, samal ajal kui Margaret läks Bosniasse aitama isa O’Farrelli. Pärast seda tuli mustvalge lesbifilm Eastenders Della ja Binniega.
Ellen. „Kas sa oled sinna igaveseks istuma jäänud?!“ lõugab ta toakaaslane läbi tualetiukse show’s Ellen 1997. aasta mais. „Kas tuled sealt välja või ei?“ Karjudes üle juubeldava rahvahulga, millesse kuuluvad ka niisugused staarid nagu Oprah Winfred ja Demi Moore, tunnistab Elleni osatäitja üles oma lesbilisuse. Näitleja Ellen De Generes järgneb oma armukese Anne Heche eeskujule. Viimane mängis alasti patustes stseenides koos Alec Baidwiniga „The Juror“s ja Johnny Depiga „Donnie Brasco’s.“
Cindy Crawford. Ühe 1994. aasta Vanity Fair’ numbri kaanel istub ülikonnas mees juuksuritoolis ning teda raseerib ilus naine, kõrgete kontsadega kingades ja mustas üheosalises supelkostüümis. See on Cindy Crawford ja tegemist on irooniaga kogu meesnaiste probleemi üle. Kõrilõikav habemenuga viitas jääd purustavale noale lesbilise hälbega Sharon Stone’i kangelannale filmist „Ürginstinkt” (Basic Instinct). Numbri väljamüük ületas Demi Moore raseduse-numbri oma.
Hullupöörane elu. „Ma olen mees, Muffy, naise kehasse lõksu püütud mees,“ ütleb Mole McHenry John Watersi 1970-ndatel tehtud filmis. Saanud loteriivõidu, muutis Mole sugu, õnnetuseks hakkas armuke Muffy talle lisatud „ripatsit“ vihkama. Mole lõikab põlatud peenise ära ja viskab aknast välja. Koer korjab selle üles ja jookseb minema.
Õde George. 1969. aastal vallandasid filmikeskused kampaania pärast keskealise, tviidülikonnas vallalise naise Beryl Reidi asjatuid katseid pääseda politsei küüsist koos noore nõtke Susan George’iga. Paar tantsis EarEs Courti keldribaaris Gateways, mis oli 1930-ndatest kuni 1985. aastani lesbide kogunemispaigaks. Naiste rusikavõitlused olid seal sagedaseks nähtuseks.
Lesbidest Tasujad. Sellenimeline selts oli ihu ja hingega pühendunud enese nähtavamaks tegemisele. Nad pidasid improviseeritud teeõhtuid Emma Nicholsoni õuemurul, pärast seda, kui viimase lesbidest vanemad olid ta ära põlanud. Nende kõmurikkaim ettevõtmine oli sõit London West Endi avatud katusega bussis. Laura Ashiey juures heitsid nad nalja ilusate kleitide üle ja hüüdsid bussist möödujatele megafoniga näit. niisugust „teateid“: „Hei, sina seal, see pruunis kuues – meie oleme lesbid!“
MAAJA
NB! Seoses üleüldise koroonapaanikaga võib ajakirja „Maaja” ostmisel probleeme tekkida, küll on ajakiri aga müügil bensiinitanklates ja Prisma ja Selveri ajakirjandusletis.
Rimist pole mõtet „Maajat” otsida, sest see ülivaga kaubanduskett meie ajakirja müügile ei võta. Sellises olukorras on palju mõttekam ja mugavam ajakiri meie kodulehekülje kaudu tellida.
