Leningradi homoseksuaalne maailm 1970.–1980. aastatel

Mingeid vähegi täpsemaid andmeid homoseksualistide arvukusest ning selle elanikkonna sotsiaalsest koosseisust Nõukogude Liidus ei ole. Suurejoonelisi seksuoloogilisi küsitlusi ei ole toimunud peale 1920. aastate keskpaika. Kui aga tugineda Lääne sotsioloogide tõepärastele andmetele, et homoseksuaalsete inimeste hulka kuulub 2–5% täiskasvanud meestest, siis omaaegses Nõukogude Liidus võis neid olla umbes 5 miljonit, kellest enamus elas suurlinnades, kus võimalused tutvusteks ning suhtlemiseks olid võrratult paremad kui provintsis. Pealegi on suures linnas märksa kergem varjata oma homoseksuaalsust…

Selles suhtes ei olnud Leningrad mingiks erandiks. Sarnaselt igale arenenud ühiskonnale jagunevad homoseksualistid kahte gruppi: konstantseteks ning deviantseks enamuseks (viimased koos suure osa biseksuaalsete inimestega). Nagu kiitles Leningradi Siseasjade Peavalitsuse töötaja, homoseksualistide ametlik ,,hooldaja” major Komissarov, oli ainuüksi tema annaalides (nn. lillade nimekirjad) üle 40 000 homoseksualisti. Täpsemaid andmeid Leningradi homoseksualistide arvukuse kohta siiski ei ole.
Heteroseksuaalsed inimesed muidugi teavad homoseksuaalse maailma olemasolust ja võimalik, et on kokku puutunud selle esindajatega nende kohtumispaikades, kuid enamus andmetest, mida on õnnestunud nende kohta saada, pärineb siseasjade valitsuse informatsioonist, kus räägitakse homoseksualistide šantaažist või nende tapmistest. Leningradi televisiooni programmid ,,600 sekundit“ ja ,,Kompetentsetest allikatest“, teatades sellistest faktidest, püüdsid ennekõike välja tuua informatsiooni konstantide alaealistest ohvritest ning surnuks vaikida heteroseksuaalsete kurjategijate röövimiste, tapmiste ning šantaaži all kannatavate homoseksualistide arvu. See ei ole ka imelik, arvestades 60 aasta pikkust homofoobia õitsengut nõukogude õiguskaitseorganites.
Leningradis (nüüd juba vana nimega Peterburi) eksisteerib tänini küllaltki arenenud homoseksuaalne subkultuur. Peale linnasaunade ning -tualettide kogunevad Leningradi homoseksualistid Ostrovski väljaku Jekaterina aias, Gostinõi Dvori galeriide all, Kirovi-nimelises kultuuri- ja puhkepargis, Sosnovoi metsapargis, suviti metsikul plaažil ning Sestroretska ümbruses. On ka terve rida kohvikuid, näiteks Saigon. Seepärast on homoseksualistid hajutatud mitme Nevski prospekti äärse kohviku – Gastriit, Ogrozok, Tšaikovski jt. – vahel. Muidugi on ka teistes linnarajoonides paiknevaid kohvikuid: K. Marxi prospektil, metroojaama Tehnoloogiline Instituut juures Sem Apostolov, Vassili saarel Rumjantsevi aia kõrval U semi vetrov. Populaarsed on ka õllebaarid Majak ja Ziguli Vladimiri prospektil. Need kohad ei ole mitte lihtsalt tutvumispaigad, vaid kui teatavad ,,outdoor clubs”, kus toimub homoseksuaalsesse maailma kuuluvate inimeste omavaheline infojagamine ning lihtsalt inimlik suhtlemine.
Küllaltki suur hulk homosid eelistab tutvuda ning suhelda kõrvaliste silmade eest varjatud privaatsalongides. Samuti on suhteliselt arvukalt neid, kes praktiliselt mitte mingil moel ei ole seotud homoseksuaalse maailmaga, vaid elavad oma kaaslaste kitsas suletud ringis. Reeglina on sellised inimesed tutvunud üksteisega koolis, pioneerilaagris, sportlikel kogunemistel, alaealiste parandusliku töö koloonias, armees. Sellised grupid on valdavalt väiksearvulised, koosnedes 3–8 inimesest ning informatsiooni nende kohta on võimalik saada vaid juhul, kui nendega suhtleb ise aktiivselt homoseksuaalsesse subkultuuri kuuluv inimene.
Kuigi tutvutakse peamiselt traditsioonilistes kohtades, külastab regulaarselt neid paiku siiski väike osa homoseksualiste. Need on peamiselt omasugustega aktiivset (ka seksuaalset) lävimist armastavad inimesed. Suur osa homosid, iseäranis abielus olevad või kõrget ametikohta omavad, eelistavad tutvusi pikemaajalise paarisuhte loomise või oma salongi pidevate liikmete arvu suurendamise eesmärgil. Mis puutub nn ,,tänavasõbrannadesse”, siis nende iseloomulikeks joonteks on laialt levinud alkoholism, promiskuiteet ning igasuguste elu eesmärkide või huvide puudumine.
Kõrgendatud seksuaalsel aktiivsusel ning promiskuiteedil on homode hulgas peale sotsiaalsete ka puhtalt bioloogilised põhjused. Nagu tõestas Geodakjan, katkestab mees suhted järeltulijatega märksa kergemini kui naine, mis omakorda kutsub esile meeste orientatsiooni polügaamiale. Heteroseksuaalses maailmas on promiskuiteeti takistavateks asjaoludeks:

naiste orienteeritus monogaamiale;
ühiskondlik moraal;
seadused.

Homoseksuaalsed suhted tekivad kahe mehe vahel, kes mõlemad on orienteeritud vähemal või rohkemal määral promiskuiteedile. Seepärast on homoseksualistidel partnereid kordades rohkem kui heteroseksuaalsetel inimestel.
Sellise kõrgendatud seksuaalaktiivsuse tagajärjeks on ka kõrge haigestumus veneerilistesse haigustesse, mida peamiselt raviti põranda all, mitte aga riikliku veneroloogilise teenistuse abil. Probleem oli selles, et naha- ja veneroloogia dispanserisse pöördunud haigestunud inimene pidi nimetama oma nakkuse ,,allika” ja ,,kontaktid”, nendest aga teatati arsti kabinetist õiguskaitseorganitele ning oli kõige enam levinud teabeks kriminaalasjade algatamisel. Neid, kes keeldusid ,,meelde tuletamast“ oma ,,allikat” ja ,,kontakte”, hakati šantažeerima kriminaalasja alustamisega Vene NFSV Kr K §115 (suguhaiguste levitamine) järgi.
Alkoholism oli nii nõukogude ühiskonna kui ka selle osa – homoseksuaalse maailma – valusaks probleemiks. Elanikkonna ettekavatsetud jootmine oli riiklik poliitika kuni 1985. aastani. Sellel oli kaks eesmärki: hoida inimesi eemal poliitilisest aktiivsusest ning saada riigikassasse raha, mida polnud võimalik soetada tarbekaupade defitsiidi tõttu. On mõistetav, et selline poliitika andis suurima tagasilöögi sotsiaalse surve all olevatele elanikkonnagruppidele, kelle hulka kuulusid ka homoseksualistid. Joobes olek soodustab hirmu, häbi, kartlikkuse vähenemist, teeb tutvumise kergemaks. Paljud homoseksualistid häbenevad üldse kainest peast kohtumispaikadesse ilmuda, veel vähem kellegagi tutvust teha. Selle tagajärjel ei teki mitte ainult organismi sõltuvus alkoholist, vaid moodustuvad ka suured pudelisõprade seltskonnad, kes peavad end avalikes kohtades ülal väljakutsuvalt ning diskrediteerivad homoseksuaalset maailma heteroseksuaalsete inimeste ning õiguskaitseorganite silmis. Alkoholi kuritarvitamisel on suur osa ka suguhaiguste levikul ning kuritegevuse kasvul. Teadaolevalt oli enamus homoseksualiste, kes olid süüdi mõistetud varguse, huligaansuse (tavaliselt on see seks avalikes kohtades), mittetöötamise, sissekirjutuse puudumise ja alaealiste vägistamise eest, oma kõlbelise languse esmaseks põhjuseks pidanud alkoholismi.
1990-ndate aastate alguses tõusis Leningradi homoseksuaalses maailmas esile AIDS-i probleem. Nõukogude homoseksualistidele muutus see probleemiks ligikaudu kümme aastat hiljem kui Läänes. Selle taga oli kaks põhjust: esiteks nõukogude ,,seisakuaegade“ isolatsionism, kui Inturisti hotellidesse oli võimatu sisse pääseda, ning oli ka juhtumeid, mil tänava- või restoranitutvus lõppes vestlusega KGB-s või Siseasjade Peavalitsuse 3. osakonnas. See võttis enamusel vahelejäänutest igasuguse soovi jätkata sellelaadset tegevust. Suurt osa selles, et HIV-ga Nõukogude Liidus nakatunutest ei moodustanud homoseksualistid rohkem kui 30%, oli ka Leningradi geilaboratooriumi valgustuslikul tegevusel aastatel 1984–86 (sellest tuleb juttu allpool). Hoides tihedaid sidemeid pea kõikide regioonide homoseksualistidega, vahendasid labori liikmed informatsiooni sellest haigusest ning tema profülaktikast, hoiatades välismaalastega seotud seksuaalkontaktidega kaasnevatest ohtudest. Ja kõik see toimus ajal, mil nõukogude massiteabevahendid vältisid seda probleemi, väites, et meil pole selle haiguse tekkeks sotsiaalset baasi.
Nii olid heteroseksuaalid Nõukogude Liidus vähem ette valmistatud kohtumiseks ,,20 sajandi“ katkuga kui homoseksualistid. Esimene HIV-sse nakatunud homoseksualist tuli Leningradis ilmsiks 1988. aasta suvel. See oli 26-aastane noormees, kel oli kalduvusi alkoholismile ning promiskuiteedile ja kellel ei olnud kunagi olnud kontakte välismaalastega. Informatsioon sellest (nagu muide süüfilisehaigetest) jõudis momentaanselt homoseksuaalsesse maailma. Toimus see järgmiselt: inimese äkiline kadumine talle omasest keskkonnast kutsus kohe esile kahtluse. Piisas, kui pöörduti 4–5 raviasutusse, et küsida, millises palatis või osakonnas asub kadunud inimene. HIV-i kandjaid hoiti Botkini-nimelise haigla kindlas osakonnas. Selge, et asjade sellise korralduse juures ei saa me rääkida arstisaladuse hoidmisest lihtsate kaaskodanike eest, ka selle mõiste nõukogulikus tähenduses mitte. Siiski oli taolisel informatsiooni tekkimisel ka üks positiivne külg: inimesed, saanud teada, et nende tuttav on nakatunud, püüdsid sellest informeerida kõiki tema partnereid, et need astuksid sel puhul tarvilikke samme. Seepärast langes pidevalt ka ,,allikate“ ja ,,kontaktide“ keti abil välja selgitatud ning Vene Kr K § 121, lõige 1 järgi süüdimõistetute protsent.
Esimese HIV-i kandjaga toimisid ta tuttavad aga lihtsalt ebakorrektselt, korraldades tema avalikke ,,vaatamisi“ ning soodustasid ta isolatsiooni sõpradest ja lähedastest, ehkki mingeid tõendeid selle kohta, et tal on sugulisi kontakte, neil polnud.
Teisiti oli lugu 1989. aasta aprillis nakatunud 30-aastase Vassili K-ga, kes pärast ravikuuri Botkini haiglas astus vaat et iga päev vahekorda erinevate partneritega Sestroretski ,,Banaani“ plaažil. Tema manitsemised ei andnud tulemusi ning seepärast tuli pöörduda teda ravinud arstide poole taotlusega, et ta isoleeritaks homoseksuaalsest maailmast. Siin põrkume esmakordselt kokku AIDS-i terrorismiga.
Nõukogude ühiskonna üheks kõige teravamaks probleemiks jäi korteriküsimus. Eriti tugevasti kannatas selle all homoseksuaalne maailm. Ligikaudu neljandik Leningradi homoseksualistidest olid suurlinna tulnud maalt või kaugematest väikelinnadest. Reeglina elasid nad südalinnast kaugel asuvates ühiselamutes, 3–4 inimest ühes toas. Ligikaudu kolmandik homodest oli abielus ning neil olid ka lapsed (siia on arvatud vaid need inimesed, kes eelistavad homoseksuaalseid suhteid). Umbes neljandik homodest oli fiktiivses abielus. Põhjuseks oli püüd parandada oma elamistingimusi, varjata oma tegelikku seksuaalset orientatsiooni õiguskaitseorganite eest ning ka teatud sotsiaalse image’i hoidmine. Paljud põlised leningradlased elasid koos oma vanematega, kes omakorda ei lubanud sündida sellel, et nende poeg oleks oma kodus homoseksuaalses suhtes. Peaaegu võimatu oli üürida korterit kõrgete hindade või ka vastavate ettepanekute puudumisel. Ja isegi kui õnnestus selline korter üürida, tuli varjata oma seksuaalsust peremeeste ning naabrite eest. Palju parem ei olnud ka nende inimeste olukord, kes elasid ühiskorterites.
Kõik see viis selleni, et homoseksuaalsete inimeste seksuaalkontaktid toimusid avalikes kohtades, sõna otseses mõttes kõrvaliste inimeste silme all. Peale negatiivse mõju, mida see avaldas heteroseksuaalsetele inimestele, tekitasid sellised kontaktid paljudel ka erektsiooni puudulikkust. Impotentsus oli Leningradi homode hulgas laialt levinud nähtus – seda soodustasid veel alkoholism ning ühiskonna tekitatud homofoobia homode endi keskkonnas. Mõnedel tekitas selline avalik suguelu teatud tingrefleksi, mis seisnes selles, et täielikku rahuldust oli võimalik saavutada vaid hirmu – olla teolt tabatud – olukorras.
Rääkides Leningradi homode olukorrast, ei saa ka lühidalt puudutamata jätta lesbilisi. Tavaliselt neil spetsiaalseid paiku tutvuste loomiseks ei olnud. Tutvustel oli juhuslik iseloom ning need sõlmiti lesbilistes ja/või geisalongides. Paljud lesbilised sõlmisid ka neil põhjustel homoseksualistidega fiktiivseid abielusid, enamus elaski paaridena ega omanud kõrvalisi suhteid. Sellel on nii bioloogilised kui kasvatuslikud põhjused. Paljud lesbilised paarid on sõbralikes suhetes teiste lesbiliste paaride ning paljude homodega. Professionaalselt domineerivad nende seas kultuuri ning teaduse alal töötavad naised. Peaaegu igal lesbilisel naisel on olnud vajaduse sunnil ka heteroseksuaalne kontakt. Seksuaalelu algab umbes 18–20 aastaselt, kuna paljud homoseksualistid alustavad oma eakaaslastega 14–16 aastaselt või varemgi. Korteriprobleem puudutas neid vähem kui mehi, kuna naiste kooselule ühes korteris ei pööratatud sellist tähelepanu. Ka aids ei puudutanud Leningradi lesbilisi, tulenevalt nende valdavalt monogaamsest kooselust ning suguakti füsioloogilistest iseärasustest.
Päris linna keskuses, Dzeržinski tänava äärse maja N° 42 hoovil, asus kahekorruseline maja, milles 1970-ndate aastate algul paiknes Siseasjade Peavalitsuse osakond. See oli ette nähtud võitluseks prostitutsiooni, narkomaania ning homoseksualismi vastu. Kuna selliseid nähtusi ,,ei olnud ega tohtinudki olla“, siis ei kajastunud selle osakonna sisuline tegevus ühelgi sildil ega ka Siseasjade Peavalitsuse ametlikes dokumentides. Ka osakonna isikkoosseis oli väiksearvuline: paarkümmend inimest, kelle ülemus oli tavaliselt majori või kapteni auastmes. Peamine raskuspunkt osakonna töös oli aga mitteametlike kaastöötajate võrgu loomine, lihtsamalt öeldes: ,,koputajate“ värbamine. Ka ei olnud sel osakonnal, kui välja arvata kirjutusmasin, seifid ja fotoaparaadid ning üks UAZ, mingit materiaal-tehnilist varustust.
Veidi enam kui kümneaastase tegevuse vältel oli sellel osakonnal kolm ülemust: Kostin, Kurin ja Krotov. Siseasjade Peavalitsuse töötajate keskel oli kinnistunud arvamus, et kui operatiivtöötaja ei ole perspektiivne, siis saadetakse ta 3–4 aastaks sellesse osakonda oma pensioniaega välja teenima. Siiski avastati enamus homoseksualismiga seotud kuritegusid teiste ametkondade poolt. Narkomaane õnnestus üldse paljastada vaid narkootiliste ainete röövimise juhtumitel, need aga ei puudutanud kuidagi 10.osakonda. Seda osakonda kontrollisid vahetult kaks ametkonda: Siseasjade Peavalitsuse 2. osakond major Komissarovi näol ning prokuratuur eriti tähtsate asjade uurija Volonskiga.
10. osakonna tegevus oli ülemääraselt bürokratiseerunud. Koostati albumeid homode fotodega, kes olid sattunud miilitsa silma alla. Kutsuti välja teisigi homoseksualismis kahtlustatavaid inimesi. Nendele näidati albumeid, soovitati kedagi seal jäädvustatutest ära tunda, nimetati siseasjade organeid huvitavate inimeste nimesid. Pärast paluti teatada fotodel ära tuntud homode kohta kompromiteerivat informatsiooni ning ühtlasi nimetada veel mõnd oma tuttavat. Kirjutati arvukaid protokolle, seletuskirju, aruandeid – ja kõik see talletati kuni järgmise korrani toimikusse.
Taoline töö, ehkki ta võimaldas tuvastada homoseksuaalsete inimeste teatud ringkonna, ei andnud reeglina veel alust kriminaalasja algatamiseks § 121 lõige 1 alusel. Esiteks, isegi siis, kui nõustuti andma mingit informatsiooni oma tuttavate kohta, püüti varjata seda, mis langes seaduse klassifikatsiooni alla. Ei ole ju homoseksualism olnud ametlikult keelatud mitte kunagi, vaid anaal-genitaalsed suhted muutusid alates 1934. aastast karistatavateks. Teiseks, kui ka ei õnnestunud sellist informatsiooni varjata, siis oli organitel hädavajalik leida veel kaks tunnistajat, või vähemal määral akti mõlemaid osalisi ning kohtu-meditsiinilise ekspertiisi tulemusi.
Sattunud naha- ja suguhaiguste dispanserisse, olgu siis iseseisvalt või ,,allikate“ – ,,kontaktide” nimekirja alusel, ei pidanud paljud siiski arstide survele vastu ning tunnistasid üles oma anaalsed vahekorrad. Tavaliselt järgnes sellele juba partnerite väljaselgitamine. Koostatud nimekirjad sattusid 10. osakonda, kuhu see inimene siis ka peale ravikuuri lõppemist välja kutsuti. Talle näidati ta enda poolt alla kirjutatud partnerite nimekirja, samuti nende partnerite poolt alla kirjutatud analoogilisi nimekirju, kus figureeris ta nimi, ning nõuti allkirja tema vastu kriminaalasja algatamist tõendaval paberil. Tavaliselt oli ühe asjaga kohtus 3–4 inimesest koosnev grupp, mõnikord ka rohkem. Esimese korra eest oli standardseks karistuseks 2–3 aastat üldrežiimi, teistkordselt (nagu see maksimaalselt võimalik oli) – 5 aastat range režiimiga laagrit.
Kohtuistungid olid tavaliselt kinnised, kuid informatsiooni, et inimene on süüdi mõistetud, ei varjatud sugulaste ega töökaaslaste eest. Sugulased kutsuti kohe peale haige hospitaliseerimist naha- ja suguhaiguste dispanserisse, kus neile teatati haigestunu seksuaalsest orientatsioonist. Veel enne, kui inimene saadeti kohtuotsuse alusel laagrisse, tuli ta töölt vallandada selle alusel, et on süüdi mõistetud seoses § 121. Selline formuleering jäi püsima arvukates dokumentides ja tööraamatus kogu ülejäänud eluks. Sel moel lõppes süüdimõistetu tarvis edasine karjäär alatiseks. Võimatu oli pärast karistuse kandmist asuda juhtivale tööle, õpetada, töötada salajastes ettevõtetes või pöörduda ka endisesse töökohta.
Palju tähelepanu pühendas 10. osakond agentide värbamisele homode endi hulgast. Praktiseeriti seda, et inimene vabanes kinnipidamiskohast, kui ta andis nõusoleku koostööks. Seda nimetati ,,karistuseks tingimisi“. Iga hetk, kui agent hakkas ,,halvasti toime tulema oma kohustustega“, võidi ta saata laagrisse. Elades pidevas hirmus, et ,,omad” võivad nad paljastada, ning teisalt saada diskrediteeritud Siseasjade Peavalitsuse „peremeeste” silmis, tegutsesid nad peamiselt pealekaebajatena. Midagi kusagil kuulnud või näinud, helistasid nad osakonda ja kutsusid välja operatiivtöötajad, kes tungisid keldritesse, pööningutele, erakorteritesse ning pidasid „kurjategijad“ koos süütõenditega kinni. Korterites toime pandud haarangute puhul vormistati prokuröri order tagantjärele või, kui korteri peremeest juba varem jälgiti, oli ka order juba varem valmis kirjutatud. Pealekaebajad jäid seejuures varju.
Erilist huvi pakkus 10. osakonnale informatsioon suhetes alaealistega, kuna sel puhul oli ka karistusemäär kõrgem ning erilisi tunnistusi polnud tarvis – piisas alaealise enda tunnistusest, ja neid saada ei valmistanud mingit raskust: piisas paarist tugevast löögist. Agendid ei jälginud ainult poistearmastajaid, vaid olid ka ise nende suhtes aktiivsed, et hiljem saata neid „teatud eesmärgil“ kellegi juurde. Siseasjade Peavalitsus vaatas oma hoolealuste sellisele tegevusele mingi ajani läbi sõrmede. Kui aga homoseksuaalne maailm paljastas agendi ning ta töö efektiivsus järsult langes, said need tema alaealised kliendid sobivaks süüdistusmaterjaliks kriminaalasja algatamiseks endiste „patroonide” poolt.
Selliseid aktiivselt tegutsevaid nuhke polnud palju: 10–20 viieteistkümne aasta vältel (kuni 1990-ndate alguseni). Lõpuks sattusid nad kõik ise trellide taha ja sellest ajast saadik pole neist midagi kuulda olnud. Teine osa agentidest poetas end aktiivselt tegutsevatesse salongidesse, et luua seal kriminogeenne olukord. Pärast selliste mittekoosseisuliste kaastöötajate aktsioone algatati mitmete salongide aktiivsete liikmete vastu kriminaalasjad, süüdistatuna mitte homoseksualismis, vaid salaurka pidamises, pornograafia levitamises, veneeriliste haiguste mitteseaduslikus ravimises jne. Peamine oli „riputada” sellised paragrahvid süüdistatavate kohale, sest nendest oli alati võimalik leida midagi kompromiteerivat. Just selline taktika oli 1990-ndate aastate alguses rohkem levinud, kuna seksuaalorientatsiooni avalik jälitamine ei olnud enam populaarne. Uurimise ajal kutsuti tihti välja väga palju tunnistajaid (kuni 90), jätmaks ülemuste juures muljet tehtud töö suurest mahust.
Mõnikord soodustasid Siseasjade Peavalitsus ja KGB ka ise poollegaalsete salongide loomist, et kergendada oma põhitööd, kasutades pealtkuulamistehnika eeliseid. Sellised oli Golitsõni ja Puškini salongid. Peale soliidsete korterite olid need „tegelased” kindlustatud „prestiižika” tööga, mis reeglina ei võtnud kuigi palju aega ega pingutust, kuid pakkusid muidki eeliseid.
Nii näiteks oli Golitsõn Motinski, Bolšoi Puškarskaja jm. tänavatel asunud saunade juhataja, neid külastasid kõige sagedamini homod. Tema käsutuses olid alati eraldi ruumid basseini, võõrastetoa jm. salongi külastajate tarvis. See võimaldas õiguskaitseorganite töötajatel välja valida kontingenti edasiseks tööks. Selliste salongide pidajad olid Siseasjade Peavalitsuses eriti kõrges hinnas ning siin ei säästetud jõupingutusi, et homoseksuaalsele ühiskonnale jääks nende tegevus saladuseks.
Kui aga tõde sellisest salongist siiski läbi imbus, siis püüdsid nende pidajad ümber asuda mõnda teise linna ja nende ,,salong“ loomulikult lakkas tegutsemast.
Peale töö agentidega oli 10. osakonnal, aga hiljem selle osakonna järeltulijail, terve kontingent isikuid, keda saadeti kohtumispaikadesse justkui homodena, provotseerimaks geimaailma liikmeid. Aeg-ajalt korraldati reide tualettidesse, saunadesse, parkidesse, mille tulemusena tabati inimesi teolt, samuti ka paljusid läheduses viibinuid. Eriti ulatuslikud olid sellised ettevõtmised alates Juri Andropovi võimuletulekust, 1983. aastast kuni 1988. aastani.
Sageli kasutas Siseasjade Peavalitsus nn. ,,remondimeeste“ (remontnik), so. tavaliste kriminaalkurjategijate (tegelesid varguste, šantaaži ja isegi tapmistega) teeneid. Kasutades seda, et õiguskaitseorganid vaatasid nende tegevusele läbi sõrmede ja homod kartsid saada paljastatud, sooritasid „remondimehed“ suure hulga kuritegusid millest vaid väike osa avastati (reeglina vaid siis, kui tegemist oli tapmistega). Enamikul juhtudel kannatanud kartsid miilitsasse pöörduda. Ja just selliseid „remondimehi“ saadeti mõnikord salongidesse seal kriminogeense situatsiooni loomiseks.
1983. aastal saadeti Siseasjade Peavalitsuse 10. osakond laiali, selle funktsioonid anti üle siseasjade rajoonivalitsustele. Kuna rajoonimiilitsal ei olnud töökogemusi agentidega, siis langes pearõhk nüüd reididele ning sidemetele „remondimeestega“. Lootused, mis pandi rajoonimiilitsale, ei õigustanud end ning 1986. aastal loodi Siseasjade Peavalitsuse juures selleks otstarbeks omaette allüksus, mida juhatas operatiivvolinik V. Nemtsinov. See üksus eksisteeris kuni 1989. aastani, kuid võitluses homoseksualismi vastu eriliste tulemustega silma ei paistnud.
Aastatel 1989–90 ei olnud eriti suuri protsesse vabatahtliku meeshomoseksualismi (so. KrK § 121, lõige 1) puhul esinenud, neid oli reeglina algatatud pornograafia, alaealiste ärakasutamise ning huligaansuse pinnalt.
Nagu öeldud, käsitleti kõiki seksuaaltegevusi (väljaarvatud anaalsed vahekorrad) avalikes kohtades huligaansusena. Kuni 1980-ndate aastate keskpaigani mõisteti selliseid inimesi 2–3 aastaks üldrežiimiga laagritesse. Seejärel saabus teatud liberaliseerumise periood. Inimesed seati valiku ette: kas karistuse kandmine või karistus tingimisi ja sundravi linna ainsas riiklikus seksuoloogilises keskuses Moskva rajooni psühhiaatriadispanseri juures Gagarini tänav 18. Seal oli ravil keskmiselt 18 homoseksualisti. See, et inimene oli ravil, vabastas ta vastutusest taolise tegevuse eest ka edaspidi. Kuigi raviperiood kestis aasta kuni poolteist, palusid paljud homod end ka hiljem arvele jätta, et vältida kokkupõrkeid õiguskaitseorganitega. Ravi tulemus võrdus ootuslähedaselt nulliga: pole ju võimalik muuta inimese seksuaalseid eelistusi.
Siseasjade ministeerium ei olnud ainuke organisatsioon, kes pööras tähelepanu homodele. Seisakuaeg paistis silma ka püüdega kõikjalt leida spioone. Selle juures arvati, et sotsiaalselt surutud grupid pakuvad Lääne eriteenistustele loomulikku huvi. Üks Lääne vastu usaldamatuse ideoloogia õhutajaist ning marksistlike dogmade valvajaist – Jakovlev – fabritseeris LKV ülisalajase protokolli oma residentidele, kus kõige kergemini värvatavate Nõukogude Liidu elanikkonna gruppide seas olid neljandale kohale paigutatud homoseksualistid. Tema palju kõmu tekitanud raamat ,,LKV Nõukogude Liidu vastu” sai kõikidele teisitimõtlejatele lauaraamatuks kui näide valitseva eliidi poliitilisest prostitutsioonist ning rumalusest, aga ka juhiseks KGB-le ta tegevuses.
Nagu teada, unistasid ja unistavad praegugi paljud Leningradi homoseksualistid emigreerumisest Läände. Varasematel aegadel oli seda võimalik teha vaid fiktiivselt, välismaalasega abielludes. Selleks oli vaja leida mõni homoseksualist Läänest, kes oleks korraldanud kogu protseduuri. Sellised tutvused toimusid traditsioonilistes geikohtumispaikades (,,Spartacus Guide” teatas regulaarselt nendest) või siis hotellides (Evropeiskaja või Pribaltiskaja). Ja isegi siis, kui tutvus sai teoks ning siinsel homol oli vähemasti oma tuba, eksisteeris, ikkagi ridamisi piiranguid, näiteks see, et välismaalane ei tohtinud külastada ühiskortereid ja külas ei tohtinud ta olla kauem kui kella 23-ni. Välismaalase tulek ühiskorterisse oli piisav põhjus, et hiljem kutsuda seda võimaldanud inimene vestlusele KGB-sse. Nõukogude inimese ilmumisest koos välismaalasega Inturisti hotelli aga ei maksa rääkidagi.
KGB konksu otsa sattunu kutsuti hotelli ühte numbrisse, talle pakuti soovi kohaselt sööki ja jooki jne. Töötlus oli märksa professionaalsem kui siseasjade organites, sest julgeolekutöötajad pidasid end aristokraatiaks, olles läbinud lihtsurelikele keelatud psühhoanalüüsi kursused. Kui klienti oli piisavalt töödeldud, pakuti talle välismaalastega piiramatuid suhtlemisvõimalusi, ,,soodsat“ tööd nagu näiteks katlakütjatel (ööpäev tööl, kolm vaba), aga isegi ilma järjekorrata korteri saamise võimalust, kui selline vajadus oli olemas. Vastutasuks pidi klient looma oma korteris salongi, mille tegevusest pidid aktiivselt osa võtma nii Lääne kui nõukogude markantsed homoseksualistid, kes töötasid salajastes asutustes ning eriti KGB-s endas. Klient oli kohustatud tutvuma julgeolekut huvitavate inimestega ja, kui vajalik, olema nendega intiimsuhetes. Sellisesse salongi oli alati paigaldatud aparatuur pealtkuulamiseks, mõnikord viibis seal ka homona esinev KGB koosseisuline töötaja.
Teadaolevalt ei olnud selliste salongide tegevus kuigi efektiivne, kui välja arvata mõnede nõukogude homoseksualistide paljastamine ning nende vallandamine endistelt mõjukatelt ametikohtadelt. Lääne residendid ,,ei läinud liimile“ nõukogude homode juures, kuid see-eest rikkusid nad ära paljude inimeste elud, sest kannatanuteks ei olnud mitte ainult ohvrid, vaid ka pealekaebajad. Mõned neist, kannatades homoseksuaalse maailma poolset isolatsiooni ning põlgust, ei pidanud vastu ja lõpetasid elu enesetapuga.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Mehised mehed mänguväljakul (galerii)
Kas Nõukogude Liidus oli seksi?