Kui kaup on liiga hea, tuleb selle tootmine lõpetada

„Maailm on piisavalt suur, et inimestel kõhud täis sööta, kuid liiga väike, et rahuldada inimlikku ahnust.“
(Gandhi)

Kui ahnus tõrjub kõrvale arukuse, tekivad hullumeelsed ideed, mis vahetevahel mõjutavad isegi sootsiumi. Kunagi otsustasid mingid kavalpead toota vähem kvaliteetseid kaupu, et need kiiremini rivist välja läheksid ja uued asemele ostetakse… Miks lähevad sageli asjad rikki kohe, kui nende järelmaks lõpeb? Miks ühel momendil printer enam ei prindi, iPod-il aga läheb aku tühjaks? Miks ühes USA tuletõrjedepoos põles lambike enam kui sada aastat ja elas üle kaks kaasaegset valvekaamerat? Miks varem võis nailonsukkadega pukseerida autot, nüüd aga rebenevad need kiiresti? Miks nii mõnigi nõukogude külmik töötas 25 aastat ühtejärge?

Mingisugune organiseeritud jõud kontrollib globaalses mastaabis kõikide laiatarbekaupade tootmist. Lambikestest kuni autodeni – kõik need kaubad on nende kontrolli all, olenemata tootjast, riigist, konkurentsist, vabaturust ja poliitilisest värvingust.
Meie roll selles ühiskonnas seisneb selles, et osta järelmaksuga meile mittevajalikke kaupu. Meie ühiskonnas domineerib niinimetatud majanduskasv, mille olemus ei seisne kasvus eesmärgiga rahuldada tarbija nõudmisi, vaid kasv kasvu pärast. Kui tarbijad enam ei osta, majandus ei kasva. Etteplaneeritud vananemine baseerub tarbija soovil omandada natukene uuemat kaupa, natukene varem kui see on vajalik. Need on majanduse nn etteplaneeritud vananemise põhilised alused.

1972. aastal avastasid ühe California osariigi tuletõrjedepoo töötajad, et üks lamp nende depoos on väga ebatavaline. See lambike põleb depoos vahetpidamata alates 1901. aastast. Naljakas, et see lamp elas üle kaks uusimat valvekaamerat. 2001. aastal, kui lambike tähistas oma sajandat juubelit, kogunesid tuhanded kohalikud elanikud ameerika stiilis lõbusale sünnipäevale! Lamp leiutati Ohio osariigis 1895. aastal küllaltki huvitavate daamide ja härrade poolt, kes paigutasid vahendeid kompaniisse. Hõõgniidi mõtles välja Adolphe A. Chaillet. Ta leiutas igavese kuumutatava hõõgniidi. Keegi ei tea selle kestvuse saladust, see läks koos leiutajaga hauda.
Kuid Adolphe Chaillet hõõgniidi valem ei ole ainukene mõistatus elektrilambi loos. Palju huvitavam on küsimus, kuidas tagasihoidlikust lambikesest sai esimene planeeritud vananemise ohver. 1924. aasta jõulude ajal toimus üks tähelepanuväärne sündmus. Mitu meest rangetes kostüümides kogunesid Genfis eesmärgiga salajane plaan välja mõelda. Nad moodustasid esimese ülemaailmse kartelli. Selle eesmärgiks oli kontrolli kehtestamine elektrilampide tootmise üle ja maailmaturu jagamine. Kartelli nimi oli Phoebus. See ühendas Euroopa, USA ning isegi Aasia ja Aafrika kaugete kolooniate juhtivaid tootjaid. Kartelli eesmärgiks oli patentide vahetus, kontroll tootmise ja eelkõige tarbijate turu üle.
Kompaniidele oli kasulik, et nende lampe ostetakse regulaarselt. Neile ei olnud majanduslikult otstarbekas toota pikaealisi lampe. Esmalt püüdlesid tootjad oma lampide pikaealisust suurendada.
21. oktoobril 1871, peale katsete seeriat, loodi väikesegabariidilised, suhteliselt pikaealised lambid vastupidava hõõgniidiga. Thomas Aiva Edisoni esimene kaubanduslik elektrilamp saabus müügile 1881. aastal. Selle kasutusaeg oli 1500 tundi. 1924. aastal, kui asutati kartell Phoebus, märkisid tootjad uhkusega, et neil õnnestus viia lambi kasutusaeg kuni 2500 tunnini. Ja siis otsustasid Phobuse liikmed, et lampide kasutuseaega tuleb lühendada kuni 1000 tunnini. 1925. aastal loodi nn „1000 tunni Komitee“, mille eesmärgiks oli lampide kestvusaja lühendamine kuni 1000 tunnini.
80 aastat hiljem leidis Berliini ajaloolane tõendeid komitee tegevuse kohta, millele viidati varjatult kartelli asutajafirmade dokumentides. Näiteks hollandi Philips, saksa Osram ja prantsuse lambikompanii. Meie käes on kartelli dokument, millest võib lugeda: „Keelatakse garanteerida, reklaamida ning pakkuda lampe, millede kehtivuse aeg ületab tuhandet tundi“. 1000 tundi on elektrilambi kehtivusaja piir.
Kartelli survel hakkasid tootjad läbi viima katseid ja töötama vähem pikaealise lambi loomise kallal, mis ei töötaks enam kui 1000 tundi. Kartelli nõudmiste täitmiseks oli lampide tootmine range kontrolli all. Kompaniide jälgimiseks loodi terve bürokraatia aparaat. Kui nende igakuised aruanded ei vastanud normatiividele, nõuti neilt trahvi. Need meetmed viisid lampide kestvusaja pidevale lühenemisele. Kahe aasta kestel vähenes see 2500-lt 1500 tunnini. 1940-ndateks aastateks saavutas kartell oma eesmärgi: lampide kestvusaeg lühenes 2500-lt 1000 tunnini.
Sellistest meetmetest võis 1930-ndatel aastatel aru saada, tookord ei huvitanud ökoloogia küsimused kedagi.
Tollel ajal mõistsid vähesed, et planeedi looduslikud ressursid ei ole piiramatud. Saatuse iroonia tõttu muutus hõõglamp, mida alati peeti tehnilise innovatsiooni sümboliks, planeeritud vananemise proovikiviks.

Järgnevatel aastakümnetel patenteerisid leiutajad tuhandeid uute lampide leiutisi, millede kasutusaeg oli isegi kuni 100 tuhat tundi. Mitte ühtegi neist ei lastud müügile.
Phoebust ei ole kunagi ametlikult eksisteerinud, kuigi see oma tegevust eriti ei varjanud. Selle maskeerimise meetodiks oli pidev nimetuse muutmine. Alguses nimetas see ennast „Ülemaailmseks elektroonika kartelliks“, seejärel muutis taas pidevalt nimetusi. Muuseas, see asutus eksisteerib siiamaani!
Olmetehnika ja elektroonika kuldseks ajastuks nimetatakse tavaliselt 1970ndaid aastaid. Just selle aastakümne lõpus hakkasid kõige massilisemalt ilmuma „ühekordsed“ asjad. Põhimõtteliselt võis „ühekordsus“ olla tavalise majanduse tulemuseks (plastikust hammasrattad ja liikuvad elemendid metalli asemel, näiteks).
Siin muidugi võib tootja kergesti vastu vaielda, et sellisel moel muudeti tehnika kergemaks ja kättesaadavamaks ning üldiselt on tal õigus. Kui teie ees on kaks valikut – üks raske ja vanamoodne, ja veel kallim ka, teine aga kerge, kaasaegne ja odavam, millise te valite? Massitarbija on juba hääletanud teise variandi kasuks.
Teine „süütu“ moodus asjade garantiiaja lühendamiseks on – teha selle konstruktsioon mooduli printsiibil, ligipääs moodulile aga muuta maksimaalselt raskeks. Plastiku pressvormide ja uute töömeetodite arenedes muutus kõik väga lihtsaks. Kui teie tehnikas põleb läbi üks raadioelement või murdub üks hammasratas, laiutatakse remonditöökojas ainult käsi ning tehakse ettepanek maksta terve ploki vahetamise eest, no ütleme 65% uue seadme hinnast. Enamus tarbijatest valivad uue asja ostu, käivitades taas etteplaneeritud vananemise protsessi.
Ning taaskord, selliste otsuste tootmisalane vajadus on täiesti selge. Tarbija hääletab ise euroga odavama asja poolt, kuid toote maksumusse on lülitatud ka tasu teenindajate ettevalmistamise eest. Kvalifikatsiooni tase, mis on vajalik diagnostikaks ja tervete plokkide vahetamiseks, on . märgatavalt madalam kui täisväärtusliku remondi teostamiseks. See aga tähendab, et sellisele töötajale võib vähem maksta.
Etteplaneeritud vananemine tekkis üheaegselt massilise tootmisega ja tarbimisega. Püüd toota vähem pikemalt vastupidavaid esemeid sündis tööstusrevolutsiooni ajastul, kui masintootmine alandas järsult toodete omahinda, mis iseenesest oleks ju tarbijale kasulik. Kuid tarbijad ei jõudnud tootmise tempodele järgi, sest need olid hiiglaslikud. Juba 1928. aastal hoiatas mõjukas reklaamiajakiri, et kaup, millel ei ole kulumit – on tragöödia ärile. Massiline tootmine tõstis paljude kaupade kättesaadavust. Hinnad alanesid. Paljud hakkasid ostma mitte vajaduseks, vaid ajaviiteks. Majandus õitses.
Ja siis … fondituru krahh, tekib paanika. 1929. aastal tarbijate ühingute moodustumine peatus, kuna börsipaanika viis USA majanduslangusesse. Töötus saavutas kohutavad mastaabid. 1933. aastal olid neljandik töövõimelistest ameeriklastest töötud. Järjekorrad ei olnud ainuüksi kauplustes, vaid ka tööbörsil.
New Yorgis sündis revolutsiooniline idee majanduse elavdamiseks.
Suur kinnisvaraärimees Bernard London tegi ettepaneku taltsutada depressiooni kohustusliku etteplaneeritud vananemise sisseviimise teel. Tookord avaldati see kontseptsioon esmakordselt ka kirjalikult. Bernard London tegi ettepaneku kehtestada igale kaubale garantiiaeg, mille möödumisel on kaupa keelatud kasutada ning selle omanikud on kohustatud sellise kauba järgnevaks hävitamiseks tagastama. Ta püüdis saavutada tasakaalu kapitali ja tööjõu vahel, tekitada pidevat nõudlust uute kaupade järele, pidevat nõudlust tööjõu järele ning pidevat kasumit kapitalistidele. London arvas, et kaupade sunniviisiline etteplaneeritud vananemine annab tõuke tööstusele ja tarbimisturule ning kindlustab kõik tööga.

Etteplaneeritud vananemine

See on tarbija soov omandada uus, veelgi kaasaegsem kaup natukene varem, kui talle see vajalik on. Vabadus ja õnn, mis saavutatakse ohjeldamatu tarbimisega, sai 1950-ndate aastate Ameerika elustiiliks ja praeguse tarbimisühiskonna põhjapanevaks sambaks. Ilma etteplaneeritava vananemiseta ei oleks tohutu suuri hüpermarketeid, ei kaupu, ei tööstust ega disainereid, ei arhitekte ega müüjaid, kõik oleksid töötud.
Kui sageli vahetate oma mobiiltelefoni? Kord pooleteise aasta jooksul, kord aastas? Meie päevil on etteplaneeritud vananemine saanud kohustuslikuks punktiks disaini- ja inseneriteaduste koolide õppeprogrammides.
Alates 1950-ndatest aastatest sai etteplaneeritud vananemine lääneriikide kiire majanduskasvu aluseks. Sellest momendist alates muutus kasv majanduse pühaks eesmärgiks. Praegu peame täiesti normaalseks toodete süsteemset vananemist, protsessorliidendi, akumulaatori formaadi, pistikupesa vahetus. Isegi enam kui 50-ne aasta pikkune fotoobjektiivide sobivus kaameratega suurtel jaapani tootjatel ei ole veel kõik – paljud vanad objektiivid ei saa mõnedes uutes ,,keredes“ täisväärtuslikult töötada.
Taaskord, sellist vananemise liiki ei saa täielikult nimetada pahatahtlikuks – standardid ja formaadid täiustuvad, aeg-ajalt siiski tupikusse sattudes. Sellel põllul aitab ikka veel konkurents – tavaliselt toodavad ühesugust kaupa mitmed kompaniid ning neil tuleb kinni pidada mingist ühest standardist suhteliselt pika ajajooksul (sest kui üks kompanii vahetab omavoliliselt standardit, viib see järsule tarbijate äravoolule).
Tõenäoliselt oli esimeseks tõsiseks skandaaliks kunstlikult provotseeritud etteplaneeritud purustustega Epsoni jugaprinterite rivist välja minek. Lihtne manipuleerimine kasutaja poolt „parandas“ selliseid printereid ning oli keeruline selgitada mehhanismi etteplaneeritud purustuse tööstuslikku vajadust. Kuid jugaprinterid on nii odavad, et antud juhul ei hakanud keegi selle vea pärast tõsiselt muretsema. Mõned paljastavad lindid YouTubes ja paar vihast väljaütlemist kompanii aadressil. Nagu ütleb vanasõna, „koer haugub, aga karavan läheb edasi“.
Isegi oma kaupade vastupidavuse ja kvaliteedi poolest tuntud kultuslik Apple kasutab antud võtet. Meenutagem iPhone akut, mis läheb rivist välja umbes aasta-pooleteise pärast ning sattub just värske mudeli turule tuleku ajale. Vahetada loomulikult võib, ainult see protseduur on kallis, võtab teilt telefoni pikaks ajaks, ühe sõnaga, stimuleerib igati uue aparaadi ostmist, mitte aga vana probleemi lahendamist.
2013. aasta veebruaris andis Brasiilia poliitika ja arvutiteaduse Instituut kohtusse kompanii Apple, kinnitades, et see praktiseerib ebaseaduslikke meetodeid äri ajamisel. Süüdistust argumenteeriti iPad’i „etteplaneeritud vananemisega“.
Paljud inimesed kahtlustavad juba ammu, et tehnikaettevõtted ja tootjad planeerivad varakult vanade toodete tootmise kokkutõmbamist, piirates tahtlikult uute funktsionaalsust ning muutes need veelgi aeglasemateks ning sunnivad sellega kasutajaid perioodiliselt oma seadmeid uuendama. Sellise etteplaneeritud vananemise näiteks on iPad.
Operatsioonisüsteemil iOS töötavat esimese põlvkonna tahvelarvutit esitleti 2010 aastal ning juba kolm aastat hiljem võis seda nimetada aeglaseks ja tõepoolest vananenud seadmeks. Faktiliselt võis selle operatsioonisüsteemi uuendada ainult kuni iOS 5. Nüüd kaebavad enamus kasutajatest, et iPad 1 on peaaegu võimatu kasutada millekski muuks kui standardseks surfamiseks internetis ja filmide vaatamiseks.
Meie ühiskonnas domineerib majanduskasv, mis ei ole suunatud tarbija vajaduste rahuldamisele, vaid kasv kasvu pärast, pidevale kasvule, mis viib piiritule tootmise suurendamisele, – räägib tuntud majanduskasvu kriitik Serge Latouche, kirjeldades üksikasjalikult selle mehhanismi. – Selleks aga, et õigustada tootmise kasvu mahtusid, tuleb suurendada tarbimise mahtu. Selle süsteemi tarbeks on vaja kunstlikku nõudlust, mida tekitatakse kolmel viisil: reklaamiga, etteplaneeritud vananemisega ja krediidiga.
Praegusel etapil seisneb meie roll ainult selles, et osta järelmaksuga meile mittevajalikke asju. Selles ei ole vähimatki loogikat, – räägib teine etteplaneeritud vananemise kriitik. Kui ostja omandab telefoni operatsioonisüsteemidel iOS või Android, tundub, et antud toote garantiiaeg on kaksteist kuud, kuid selle möödumisel hakkab seade kaasaegse tehnoloogia manöövritest maha jääma ning äkitselt ei saa sellega enam käiku lasta uusimaid mänge ega programme salvestada. Eraarvutitele kestab see aeg tavaliselt kauem, mõnedel juhtudel umbes 2–3 aastat. Paljudele muutub huvitavaks, kas selline pidev progress ja ohjeldamatu tarbimine on esile kutsutud kiirusega, millega areneb mobiiliseadete turg või sellega, kui kiiresti juurutatakse nende tootmisesse uuendused.
Kuid arvatavad on see kõik osa plaanist. Kui olete hiljuti uuendanud oma iPod 2 operatsioonisüsteemi kuni iOS 7-ni, siis märkasite, kui negatiivselt mõjus uuendus seadme tööle. Täiesti võimalik, et Apple arvates muutub iPad 2 iOS järgmiste uuendustega arvestades aja jooksul üha aeglasemaks, lükates kasutajat sellega mõttele nagu „Minu iPad on muutnud aeglaseks, tuleb seda uuendada“.
Majanduskasvu kriitikud märgivad, et see on lühiajaline, kuna selle aluseks on sisemine vasturääkivus: Uskuda majanduse lõputu kasvu võimalusse, s.t. uskuda maiste ressursside piiramatusse, võib kas loll või majandusteadlane. Häda on selles, et nüüd on meist kõigist saanud majandusmehed.
Milleks iga kolme minuti tagant lasta välja uus kaup? Kas see on vajalik? Paljud on juba aru saanud, et nii edasi elada ei ole võimalik. Kuigi poliitikud kutsuvad neid minema kauplustesse ja ostma kaupu, sest see on parim moodus majandusele uue tõuke andmiseks.
Tarbimisühiskond meenutab juhita ralliautot, mis liigub meeletul kiirusel ning varsti kas sõidab vastu seina või kukub kuristikku.
Mida tunnetavad insenerid, kes sihilikult kärbivad eseme pikaajalisust?
1940-ndatel aastatel teatas keemiagigant DuPont revolutsioonilisest avastusest – sünteetilise kanga – nailoni leiutamisest. Naised olid pööraselt tänulikud vastupidavate sukkade eest. Kuid nende rõõm oli üürike. Kui nailon välja töötati, valmistati sellest sukad ning nailoni osakonna töötajatele tehti ettepanek need koju viia ja pakkuda naistele ja sõbrannadele. DuPonti keemikud olid oma saavutuse üle nii uhked, et isegi mehed kiitlesid nailonsukkade vastupidavust, kasutades neid autode pukseerimiseks. Häda oli selles, et need olid liiga vastupidavad. Naised olid väga rõõmsad, et need seisid kaua aega terved, kuid kahjuks tähendas see, et sukkade müügimahud vähenesid tunduvalt.
DuPont andis oma töötajatele uue ülesande: istuda taas töölaua taha ja töötada välja vähem vastupidav kiud, et sellest valmistatud sukad oleksid vähem vastupidavad. Andekad keemikud, kellel õnnestus luua vastupidavad sukad, tegid need nüüd epohhi vaimule vastavalt vähem vastupidavateks. Igavene kiud kadus vabrikust.
Mida pidid tundma DuPonti keemikud, lähendades sihilikult oma lapsukese eluiga? Inseneride ees seisis terav siseheitlus: etteplaneeritud vananemine sundis neid ümber vaatama oma moraalseid orientiire. On vana kooli insenerid, kes püüavad välja töötada maksimaalselt usaldusväärset toodet, kes ei murdu. Uue kooli insenerid, kes on sattunud turutendentside mõju alla, on huvitatud vähem vastupidavate toodete loomisest.
Uus kool sai vanast võitu. Tarbijad ei teadnud, et teisel pool raudset eesriiet, idaploki riikides, sai majandus suurepäraselt hakkama ilma etteplaneeritud vananemiseta. Kommunistlik majandus ei põhinenud vabaturul, vaid riiklikul planeerimisel. See oli ebaefektiivne ning kannatas ressursside pideva defitsiidi käes. Sellise süsteemi korral kaotas etteplaneeritud vananemine mõtte. Ka SDV-s, kus oli efektiivsem sotsialistlik majandus, võrdus pesumasina ja külmkapi garantiiaja ametliku standardi tähtaeg 25 aastaga.
1981. aastal lasti Ida-Berliinis välja eriti pikaajaline lamp. Seda hakati pakkuma lääneriikide ostjatele. Kui elektrilampide tootjad Ida-Saksamaalt esitlesid oma kaupa 1981. aasta Hannoveri laadal, ütlesid nende kolleegid Saksa Liitvabariigist neile: „Te jääte töötuteks“. Insenerid SDV-st aga vastasid neile: „Ei, vastupidi. Me hoidsime kokku energiat ja volframi. Nüüd on töö meile garanteeritud!“
Lääne ostjad lükkasid selle lambi tagasi. 1989. aastal langes Berliini müür. Tehas suleti ning pikaealiste lampide tootmine lõpetati. Nüüd saab neid näha ainult näitustel ja muuseumides. 20 aastat peale müüri langemist haaras piiritu tarbimiskultuur ka Ida-Saksamaad. Kuid ühe erinevusega. Interneti ajastul asusid tarbijad etteplaneeritud vananemisega võitlema.
Selline süsteem tekitab tohutu suure jäätmete hulga, mis suunatakse kolmanda maailma riikidesse. Näiteks Gaanasse. Juba üheksa aastat saabuvad Gaanasse laevad, mille laadungiks on elektroonika jäätmetega konteinerid. Need on vananenud arvutid ja televiisorid, mida arenenud riikides keegi enam ei vaja.
Rahvusvaheline seadus keelab elektroonikajäätmete väljaveo. Kuid kaupmehed kasutavad lihtsat võtet: nad klassifitseerivad need jäätmed kasutatud kaubana. Üle 80% sellistest kaupadest, mis Gaanasse saabuvad, ei ole remonditavad ning saabunud konteinerite sisu saadetakse otse prügimäele. Vaestes riikides parandatakse kõik rikki läinud kaubad, idee ära visata kaupa ainult selle tõttu, et see läks rikki, tundub neile hullumeelsena ja nördimust tekitavana. Indias on selline sõna „džugad“, mis tähendab rikki läinud esemete parandamise traditsiooni, kui keerukas selline remont ka ei oleks.
1954. aastal esitas tööstusdisainer ja insener Brookes Stevens lisaidee „kuidas panna ostjaid taas ja taas kauplusesse tagasi pöörduma“. Olgu ese tehniliselt enam-vähem korras olev, – kuid see-eest võib ühe ja sama toote disaini pidevalt muuta, et eilne mudel tunduks „vanamoodsana“ ja mitte nii korrasolevana, nagu reklaamis näidatud toode! Sellest momendist algab klassikalise marketingi loendamine, mis on üles ehitatud ostja soovile omandada seda, mida ta tegelikult ei vaja. Kas sellisest mõttetust suletud ringist on võimalik välja saada?
Tänapäeva spetsialistid ja kainelt mõtlevad inimesed on veendunud, et on küll.
Etteplaneeritud vananemisega võib võidelda ka tarbekaupade väljatöötamise ja tootmise printsiipide uuesti läbivaatamise teel. Uus kontseptsioon „Hällist hällini“ kinnitab, et kui tehased hakkavad töötama harmoonias loodusega, siis muutub etteplaneeritud vananemine ise iganenuks.
Ümbritseva looduse kaitse eeldab alati kokkuhoidu, loodusele kahju tekitava tootmise ja jäätmete vähendamist.
Vaadake kevadist loodust, õitsvat kirsipuud: see ei hoia midagi kokku ega vähenda. Loodus – on suurim tootja, kuid närtsivad õite kroonlehed, lehed ja muu ülejäänu, mis ei ole enam vajalik – ei ole jäätmed, vaid need toidavad teisi organisme.
See on suletud tsükkel. Loodus ei tooda jäätmeid, vaid toitaineid.
Tööstus võib taastada selle laitmatu loodusliku tsükli. Kui pikaajaline toode on valmistatud kahjulikest ainetest, süvendab see veelgi jäätmete probleemi, kui see aga on tehtud toitvatest ainetest, toob kasu isegi siis, kui on oma aja ära teeninud. Kuid radikaalsemate majanduskasvu kriitikute arvates ainuüksi tootmise ümberkorraldamisest ei aita. Nemad püüavad ümber ehitada kogu majandussüsteemi ja kogu meie väärtuste süsteemi. Seda kontseptsiooni nimetatakse antikasvuks. Antikasv – on hulljulge loosung, mis kutsub vabanema illusoorsest usust lõputu kasvu võimalustesse, tõestades vajadust ühiskonna tervendamise järele. Antikasvu olemust võib väljendada ühe sõnaga: vähendamine. Ökoloogilise kahju vähendamine, jäätmete mahu vähendamine, liigse tootmise ja tarbimise vähendamine. Vähendades tootmist ja tarbimist, avastame, et on ka muud rikkuse vormid, mis ei nõua loodusressursside neelamist. Näiteks sõbrad ja teadmised.
Meie enesehinnang ja eneseaustus on hakanud üha rohkem toetuma materiaalsete hüvede omamisele, kuna endised väärtused, mis määrasid meie heaolu, on kokku varisenud. Näiteks austus ümbritsevate vastu, ühinemine loodusega ja muud vaimsed väärtused, mis on tarbijalike väärtuste poolt välja surutud. Kui õnne tehakse kindlaks ainult tarbimise taseme järgi, siis peame olema absoluutselt õnnelikud, sest tarbime 26 korda rohkem kui Marxi ajal. Kuid kõik küsitlused näitavad, et me ei ole 26 korda õnnelikumad. Õnn on subjektiivne mõiste.
Antikasvu kriitikud kardavad, et see lõhub kaasaegse majanduse ning heidab meid tagasi kiviaega. Tagasipöördumine ökoloogilise tasakaalu juurde, mille korral inimkond mõjutab loodust mitte rohkem kui selle jõud ise, ei tähenda tagasipöördumist kiviaega. Sellise riigi mastaapides, nagu Prantsusmaa, tähendaks see tagasipöördumist möödunud sajandi 1960-ndate aastate tasemele, kuid mitte sugugi kiviaega.

MAAJA