Kui aadrilaskmine oli universaalne ravim ja süüfilist raviti elavhõbedaga

Keegi tarkpea on öelnud, et kõik suured avastused on tehtud kas juhuse või eksituse läbi. Öeldu kehtib mingil määral ka meditsiini kohta. Olid ajad, mil arsti juurde minek võis väga kurvalt lõppeda, sest tohtrite teadmised, oskused olid sageli üsna kasinad, ravimite tegelik toime või optimaalne kogus aga oli pikka aega täesti tundmatu maailm…

Aadrilaskmine kui universaalravim!
Aadrilaskmine on üks maailma vanemaid ravivorme kõige vastu, alates külmetusest kuni muhkkatkuni. Kreeklase Galenose (129–199) sõnul pidid inimeses leiduvad neli kehavedelikku – veri, lümf (lima), kollane ja must sapp – terve keha säilitamiseks olema tasakaalus. Tasakaalutuse korral lasi tohter patsiendil aadrit, et taastada vedelike suhe. Meetodit kasutati veel 19. sajandilgi, mil „halbadest mahladest“ vabanemise eesmärgil polnud ebatavaline lasta endal aeg-ajalt aadrit lasta. Kuid ravi ei olnud ohutu.
Kui USA president George Washington (1732–99) sai mandlipõletiku, mida raviti aadrilaskmisega, ei elanud ta verekaotust üle. Aadrilaskmisest võis abi olla näiteks verehaiguse polütsüteemia korral, mil luuüdi toodab liiga palju punaseid vereliblesid.

Suguhaigusi raviti elavhõbedaga
Tohtrid tervitasid 12. sajandil elavhõbedat kui uut ravimit pidalitõve vastu. Tõeliselt populaarne ravim sai sellest aga siis, kui Euroopa seisis 1493. aastal vastamisi uue häda süüfilisega – suguhaigusega, mille Hispaania maadeuurija Christoph Kolumbus ja tema mehed pärast külaskäiku Haitile arvatavasti koju kaasa tõid. Mõne aastaga levis süüfilis üle kogu Euroopa, jättes haigestunule moondunud näo ja genitaalid. Paljud haigestunud läksid hulluks. Arstid olid võimetud midagi tegema, kuni 1495. aastal võeti kasutusele elavhõbe. Elavhõbedaühendid on keha jaoks surmavad mürgid. Omal ajal ei võitnud mitte elavhõbe süüfilist, vaid patsiendid surid massiliselt mürgitusse. Arstide hinnangul suutis see metall süstituna või nahale määrituna päästa isegi mõningaid lootusetuid juhtumeid. Iseäranis pooldas seda raviviisi Šveitsi arst Paracelsus (1493–1541). Kui 20. sajandil selgus, et haigust põhjustab bakter, sai teadus efektiivselt reageerida ja alates 1941. aastast on süüfilist ravitud penitsilliiniga.

Karjuvale beebile anti morfiini

Kui perekonna pesamunal olid hambad tulemas, võeti appi Mrs. Winslow’s Soothing Syrup. Ravim sisaldas morfiini, mis pidi rahutud lapsed magama panema. Paljud neist igaveseks.
Terve 19. sajandi pommitati Ameerika tarbijaid reklaamidega ravimitest, mille koostist ja mõju teadsid ainult vähesed. Värvikirevate siltide ja reklaamlausetega õnnestus petistel müüa elavhõbedat täis topitud „ravimit” ja näiteks kanepit, alkoholi, morfiini või kokaiini sisaldavat lagritsat.
Üks populaarsemaid tooteid oli Mrs. Winslow’s Soothing Syrup. Inglismaal ja USAs müüdi seda miljoneid reklaamlausega „Vaigistab nii inimesi kui ka loomi”. Roosilise lubaduse taga oli ämmaemand Charlotte Winslow, kes turustas oma siirupit ajalehtedes, kalendrites ja kollektsionääridele mõeldud kaartidel. Siirupi koostisesse kuulusid näiteks morfiin, sooda, alkohol ja salmiaak. Kõigest mõni tilk ravimit pidi lapsed „hommikuni surmvaikselt lebama” panema. Paraku jäigi mõni laps surmvaikselt lebama, kui talle liiga suur doos oli antud. Toode jäi lõpuks silma ka USA arstide organisatsioonile American Medical Association, kes 1911. aastal avaldas nimekirja äärmiselt kahtlastest ravimitest. Punkti „Beebitapjad” all oli loetelu, mis sisaldas morfiini ja Mrs. Winslow’s Soothing Syrupit.
Siirup kõrvaldati turult 1930. aastal.

Elekter taastas meestel potentsi

Kui ameeriklased lõid 1900. aastal lahti kaubamaja Sears, Roebuck & Со kataloogi, vaatas neile sealt vastu uus seade „Heidelbergi elektriline vöö“. Vöös ringles „pidev, vaigistav vahelduvvool, mis töötles konstruktsiooni nõrku kohti ja stimuleeris vereringet”.
Ümber piha paigaldatav seade oli abiks vaat et iga tervisehäda ravimisel: nii kurnatuse, artriidi, ishiase, seljaparalüüsi, unetuse, neeru- ja maksahaiguste kui ka nõrga südame korral. Heidelbergi vööga ei taandunud mitte ainult tavahaigused, vaid see pidi parandama meeste „kalduvust naiselikkusele” ja samuti potentsi. „Mees saab tagasi pärast onaneerimise kurnavat mõju kadunud potentsi,“ lubas reklaam.
Heidelbergi seade polnud turul ainus omalaadne: alates 1892. aastast olid Londoni ülemklassi naised kasutanud elektrilist korsetti. Tänu rahva seas aastakümneid valitsenud aukartusele uue leiutise elektri ees teenisid The Electric Belt Company ja Addison’s Galvanic Electric Belt korralikke kasumeid. Elektriline stimulatsioon võib aidata leevendada valu ja taastada lihasmassi näiteks selgroovigastuste puhul, kuid võimet ravida impotentsust on küll täielik jama.

Põletikus kopsud) dreenimine
Kopsupõletikuga patsientidel koguneb pleuraõõnde vedelik, mis raskendab hingamist ja võib ravimata jätmisel lõppeda surmaga. Juba Kreeka arst Hippokrates kirjeldas kopsudreeni protseduuri, mille käigus patsiendi rindkere avati. Rohkem kui 2000 aastat hiljem võtsid Ameerika ja Euroopa arstid Hippokratese meetodi üle. Aastatel 1917–1918 levis gripp, mis oli muutunud üleilmseks pandeemiaks – maailmas suri 50–100 miljonit inimest. Näiteks olid esimese maailmasõja aegsed ülerahvastatud USA sõjaväebaasid ideaalne nakkuse leviku keskkond ja arstid pidid leidma kiiresti efektiivse lahenduse patsientide vedelikuga täidetud kopsude tühjendamiseks. Nii võetigi nõuks eemaldada roided, mis n-ö vedeliku teele ette jäid. Pleuraõõs tühjendati, kuid enamik haigeid suri peagi pärast ravi kõige tõenäolisemalt kopsu sisselangemise tõttu.

Tulikuuma rauaga hemorroidide vastu
Juba kogumikus „Corpus Hippocraticum”, mis pärit umbes 400. aastast eKr, mainitakse hemorroidide ravivahendina hõõguvat rauda. Kuumutatud raudkonks viidi pärakusse ja patsiendil soovitati valjusti karjuda, et soolikas laieneks. Nii sai arst paremini pahategijad välja kraapida.
Alles 1000 aastat hiljem leiutas hospiitsi pidav Iiri munk Fiachrius humaansema raviviisi: ta avastas, et hemorroidid teevad talle vähem muret, kui ta istub päikesest kuumaks köetud kivil. Inimesed tunglesid tema hospiitsi ning pärast tema surma 670. aastal kuulutati ta pühakuks. Hemorroide teati sestpeale kui „püha Fiachriuse needust”. Kuum raudvarb on tänapäevalgi kasutusel, küll aga moodsamal viisil: suuremaid hemorroide kõrvetatakse laseriga. Kuum raud tekitas põletusi ja sellega kaasnevaid infektsioone.

Hullumeelsele puuriti pähe auk

Inimajuni tee raiumise või lõikamise meetod on olnud teada neoliitikumist saadik (alates 3000 eKr). Kolba sisse augu tegemisel pääsesid haige veri ja kurjad vaimud välja. Kogumiku „Corpus Hippocratum” kirjutis pealkirjaga „Peavigastustest” soovitab pea äralöömise korral kasutada raviks trepanatsiooni. Löök tekitab väidetavalt pähe verevalumi, millest tekib mäda. Seetõttu pidid vanaaja arstid „laskma verd, tehes väikese trepaaniga augu” (trepaan tähendab koljupuuri).
Hiinas raviti Hani dünastia ajal (206–220) kolbaauguga vasardavat peavalu. Ja keskajast kuni 19. sajandini tehti trepanatsiooni vaimuhaigetele ja epileptikutele, kes asjatundjate sõnul kannatasid „peas olevate kivide või õhu” all. Patsientide ellujäämisvõimalus oli 10% ja paljud surid ülerahvastatud räpastes haiglates infektsiooni tõttu. Tänapäeval teevad trepanatsiooni vaid üksikud Aafrika suguharud.
Aga näiteks 1972. aastal tegi ameeriklane Peter Halvorsen endale ise depressiooni raviks trepanatsiooni.
Trepanatsiooni kasutatakse ajukolju rõhu langetamiseks (näiteks ajukasvajast tingitud rõhu vähendamiseks), kuid selle positiivne mõju depressiooni ravis pole mingil moel teaduslikult tõestatud.

Paeluss dieedi asemel
Ülekaalulistele soovitati 20. sajandi alguses sageli raviks paelussi ja tema vastsete kasutamist. Usse neelati vedelikuga või manustati ussimune pillide kujul. Parasiit hakkas sööma peremehe tarbitud toitu. Tulemuseks oli välkkiire kaalukaotus ilma treeninguta.
Kui soovitud kehamõõtmed olid saavutatud, sõi patsient ussirohtu, mis näljase külalise kõhus lahustas, ja see tuli koos väljaheitega välja. Pillid olid populaarsed ja neid tervitati kui ülesöömise „looduslikku vaenlast”. Mõni pillisööja hakkas aga ülekaalu asemel kannatama alatoitumisest tingitud sümptomite käes või iivelduse, oksendamise, kõhulahtisuse ja vedelikuga täidetud tsüstide all, mis kahjustasid organeid ja vereringet ning põhjustasid epileptilisi atakke. Lisaks oli pillide täiteaineks amfetamiin, mis tekitas kasutajatel sõltuvust.
Ihaldatud kaalukadu saavutati kiiresti, kuid vastureaktsioone oli arvukalt ja need võisid muutuda krooniliseks. Halvimal juhul koormas kiire kaalukadu keha nii rängalt, et organid lakkasid funktsioneerimast. Näiteks võis inimene jääda pimedaks.

Tuberkuloosi ravil kasutati plastkuule
Tuberkuloos oli 18. ja 19. sajandil maailmas üks peamisi surma põhjusi. Arstid püüdsid meeleheitlikult leida nakkushaigusele tõhusat ravi. Kui Itaalia arst Carlo Forlanini 1880. aastal väitis, et kopsude pidev liikumine seoses hingamisega takistas tervenemisprotsessi, tundus järgmine samm ilmne – nakatunud kopsuosa tuli sundida puhkama.
See saavutati haige kopsuosa kunstliku kokkulangemisega. Kopsu sunniti kokku langema mitmel erineval moel. Üsna tavaliseks sai meetod, kus osa kopsust täideti väikeste plastkuulidega, mis sundis seda kopsuosa kokku langema. 1940. ja 1950. aastatel oli haigust juba lihtsam ravida ravimitega ja kunstlik kopsu kokkulangemine hüljati järk-järgult. Enamikul juhtudel ei võetud kuule uuesti välja ja need võisid arstide üllatuseks 40 aastat hiljem patsiendi röntgenipildil nähtavale ilmuda.
Paljudel juhtudel oli ravi edukas, aga kahjuks olid komplikatsioonid tõsised, hõlmates muu hulgas kopsunakkusi ja kopsuvähki.

Surnutel oli ravivõime
Eriti keskajal arvati, et vanaaja muumiatel on ravitoime. Iidsed mumifitseeritud inimesed ja loomad jahvatati pulbriks, mida kasutati ravimina nii Lähis-Idas kui ka Euroopas. Kuivatatud kehad toodi Egiptusest. Hauaröövlid teenisid vanu laipu otsides, välja kaevates ja müües suuri summasid. Muumiad ei olnud alati pärit vaaraode aegadest, kuid kui need juba veskist läbi olid käinud, ei suutnud mitte keegi neil vahet teha.
Pudelites ja purkides müüdav pulber pidi olema hea paisete ja peavalude leevendaja. Vette ja muumiapulbrisse kastetud sidemed pandi aga näiteks kasvajatele. Pulber oli nii populaarne ja hinnatud, et igal endast ja oma ärist lugupidaval apteekril oli see suurepärane toode riiulil ka veel 17. sajandil.
Muumiapulbri kõrval kasutati ravi eesmärgil ka muid inimkeha „saadusi”. Näiteks ohverdati antiikajal tervendavatele jõududele surnud inimese verd ja rasva. Antiikaja roomlased jõid gladiaatoriverd, et saada endale surnud sõdalase jõudu ja julgust.
Keskaja Euroopas omistati inimrasvale sarnased maagilised tervistavad võimed. Muu hulgas tegid timukad head äri, võttes rasva hukatud kurjategijatelt ja müües seda haigetele inimestele, kel oli näiteks kange hamba- või lihasvalu või tuberkuloos. Inimrasva fantastilisse toimesse usuti veel 1960. aastatelgi, mil oli moes kortsudevastane kreem, kuhu oli lisatud rasva platsentast.

Tohtrid aju kallal

Lobotoomiaks nimetatakse neurokirurgilist operatsiooni, mille käigus aju osi eemaldatakse või teistest ajuosadest eraldatakse. Et ajule ligi pääseda, tehakse tavaliselt kolju sisse auk. (Seda nimetatakse trepanatsiooniks.) Lobotoomiat kasutati skisofreenia, bipolaarse meeleoluhäire ja depressiooni ravimiseks. 1940. ja 1950. aastatel peeti lobotoomiat teaduslikult tõestatud meetodiks teatud vaimsete häirete raviks. Ajavahemikul 1936 kuni 1950ndate lõpuni tehti lobotoomia umbes 40 000–50 000 ameeriklasele. Näidustuseks ei olnud mitte ainult skisofreenia, vaid ka raske obsessiiv-kompulsiivne häire. Operatsioonid viidi üldreeglina läbi mittesteriilsetes tingimustes. Lobotoomiat tegid sageli arstid, kellel polnud mingit kirurgilist väljaõpet, mis oli selle psühhokirurgilise sekkumise üks peamisi kuritarvitusi.
Mis puutub kasulikku mõjusse, siis mõnedel juhtudel õnnestus tõepoolest vabastada patsient sellistest probleemidest nagu kõrgenenud agressiivsus, luulud, hallutsinatsioonid või depressioon. Pahatihti kasvasid aga närvikiud mõne aasta pärast jälle tagasi ja probleemid taastusid. Mõnele patsiendile tehti teistkordne lobotoomia, aga siis olid negatiivsed kõrvalmõjud veelgi hullemad. Mida aeg edasi, seda ebapopulaarsemaks see meetod muutus, sest paljud patsiendid said tõsiseid ajukahjustusi või surid. 1970. aastaiks oli lobotoomia enamikus riikides keelatud. Selleks ajaks oli USAs ligi 40 000 inimest saanud sadistlikul lõikusel tõsise ajukahjustuse.

 ©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Teaduspõhine meditsiin – ravi kui õudusfilmis
Ettevaatust – arst!