Hüpnoosiravi – ei unes ega ilmsi

12 minutit lugemist

Hüpnotisöör Vsevolod Ivanovi hääl on rahulik, intonatsioon ja formuleeringud – kategoorilised:
„Te tajute igas lihases, igas keharakus jõudu ja enesekindlust… Igas teie tiivalöögis on väge ja enesekindlust. Iga tiivalöögiga jäävad ebameeldivused ja mured kaugele tahapoole…“

Vaatan, kuidas patsient lehvitab oma käsi-tiibu. Ta otsekui tõukaks ennast vetruvast õhust eemale, käed on randmeist veidi kõverdatud, nagu tajuksid nad vastupanu. Andrei B. tunneb end tõepoolest linnuna. Sisendanud haigesse rahu ja usku oma jõusse, katkestab Ivanov „lennu“: „Nüüd te olete jälle inimene. Te olete sattunud mingile teisele planeedile. Teie pea kohal tiirleb kaks lindu, väga sarnased meie varblastele. Kuid neil on kaks paari tiibu. Teie peopesal on hirssi – andke neile süüa.“

Hüpnoosiseansi ajal kostab hüpnotisööri hääl otsekui kuskilt kauguste tagant. Patsient on sunnitud sellele alluma, ta ei ole võimeline ise hüpnootilist kontakti katkestama.

Kuni Andrei B. oma peost neljatiivulisi „varblasi“ toidab, annab Vsevolod Ivanov mulle žestiga märku, et ma pean end ette valmistama Seejärel annab ta mulle spetsiaalse hüpnootilise valemi abil edasi rapordi – spetsiifilise psüühilise seose hüpnotiseerija ja hüpnotiseeritava vahel. Kontakte on seejuures kahte liiki – isoleeritud ja generaliseeritud. Isoleeritud kontakti puhul reageerib hüpnotiseeritu ainult selle inimese häälele, kes ta unne suigutas. Generaliseeritud kontakti puhul on võimalik raportit edasi anda igaühele, kes seansil viibib, ja igaüks neist võib hüpnotiseerituga kontakti võtta.
„Linnukesed on nüüd minema lennanud,“ jätkan juba mina seanssi. „Troll hirmutas neid. Tavaline Harkovi troll, mis sõitis sealt punaste põõsaste tagant välja. Te astute bussi, võtate talongi välja, aga trollis ei ole ühtegi kompostrit. Konduktori kohal istub mingi veider olend – midagi krokodill Gena ja pisikese dinosauruse vahepealset. Ta silmitseb teid heasoovlikult. Andke talong tema kätte. Olevus pistab selle korraks hammaste vahele ja põrutab lõbusalt silma pilgutades peopesaga vastu alalõuga. Hambad lõksatavad kokku ja olevus annab teile tagasi komposteeritud talongi…“
Saime koheselt kontakti ja see ergutas minu fantaasiat.
„Panin“ trolli veel mõne konduktori moodi aborigeeni. Üks neist patsutas Andreid sõbralikult õlale. Et ka omalt poolt heatahtlikkust üles näidata, pakkus noormees talle sigaretti. „Gena“ raputas keeldudes pead ja osutas sõrmega pakile. Andrei luges sealt üllatunult: „Planeet Urania tervishoiuministeerium hoiatab: suitsetamine on teie tervisele kahjulik. Minu nõuande järgi kägardas Andrei paki kokku ja viskas aknast välja Dinosaurused vangutasid laitvalt pead. See, kes oli meie patsiendile õlale patsutanud, osutas sildile: „Mitte ümbrust reostada. Korrarikkujatelt võetakse õigus unes lennata!“
Ivanov, kes oli toimuvat tähelepanelikult jälginud, noogutas mulle. Ma tagastasin talle rapordi ja ta asus haigele ravivalemit sisendama. Hüpnoosiseanss kestis üle pooleteise tunni. Ja kogu selle aja vältel rääkis psühholoog-sugestioloog V. Ivanov vahetpidamata, kusjuures niivõrd kujundlikult, et mulle tundus: kui ma silmad sulgeksin, näeksin ma ka ise seda kõike. Andrei B. tundis ennast pärast seanssi reipana, seevastu Ivanov oli nagu tühjakspigistatud sidrun, isegi hääl oli tal ära. Milleks rakendati selliseid jõupingutusi? Muidugi mitte selleks, et Andrei B. tiirleks taeva all või sõidaks tulnukatega tavalises trollis. Fantasmagoorilised nägemused ei olnud eesmärgiks, vaid vahendiks. Asi oli selles, et pool aastat tagasi kaotas Andrei B. psühhotrauma tagajärjel kõnevõime. Ei aidanud logopeedid ega psühhiaatrid. Lõpuks sattus ta Harkovi neuroloogia- ja psühhiaatriakliinikusse.
Psühhotraumat põhjustanud sündmused olid pidevalt Andrei B. mälu vaevanud. Ja see oli – kujundlikult väljendudes – andnud lühiühenduse peaaju kõnekeskuses. Patoloogiline ahel tuli katki rebida, anda haigele tagasi eneseusk ja panna ta uuesti rääkima. Aga seda sai teha ainult sügava hüpnoosi seisundis, mil patsient usub absoluutselt kõike, mis arst talle räägib. Lennud taeva all ja trollis õõtsumine koos tulnukatega tõestasid, et Andrei B. oli sellise seisundi saavutanud.
Ja siis saabus kulminatsioonimoment. Ivanov sunnib teda toonil, milles pole vähimatki kahtlusevarjundit: „Ja nüüd te hakkate rääkima. Ma libistan teil peoga üle kõri, lihased lõtvuvad ja aju käsku on hõlpus täita. Mis teie nimi on?“
„An-d-d-r-rei.“
„Perekonnanimi? Vastake kiiremini, mõtlemata. Kiiremini!“
Arst sõna otseses mõttes sunnib patsienti rääkima, esitades seejuures ainult selliseid küsimusi, millele vastamine ei vajaks järelemõtlemist. Ka Andrei hakkas vähehaaval rääkima – algul otsekui läkastades, seejärel aga ikka paremini ja paremini.
„Ja kui te ärkate, räägite edasi. Vabalt, kergelt. Aju mäletab ja täidab käsku,“ lõpetab Ivanov ja äratab siis patsiendi üles. „Kuidas te end tunnete?“
„Suurepäraselt.“ Kerge kogelemine on veel jäänud. Algul noormees ei usugi, aga siis naeratab õnnelikult.
Pärast kolmandat seanssi oli kogelemine veelgi vähenenud. Kõnevõime hakkas vähehaaval taastuma.
Näiteid hüpnoosiravi kohta võib tuua palju. Üks noor naine vabanes meditsiinikandidaat A. Goloburda juures psühhoteraapia abil koljutrauma poolt põhjustatud rasketest peapöörituse- ja peavaluhoogudest.
„Tõsi küll, pea valutab mõnikord veel praegugi,“ räägib ta, „aga niipea, kui ma tohtri juures vastuvõtul ära olen käinud, on kõik jälle möödas. Ta pühib nagu peoga valu ära, silitab peopesaga kukalt ja ongi kõik.“
„Aga mis paremini aitab – tabletid või psühhoteraapia?“
„Tabletid võtavad valu ainult mõneks tunniks ära. Aga pärast Aleksandr Goloburda juures käimist tunnen ma end vähemalt nädal aega hästi.“
Milles on siis hüpnotiseeriva sõna imekspandava jõu saladus? Üldse, – mis on hüpnoos? Nende küsimustega pöördusin ma Ukraina tervishoiuministeeriumi peapsühhoterapeudi, meditsiinidoktor Natalja Lipphardti poole.
„Hüpnoos on unesarnane seisund, mille vältel luuakse hüpnotisööri ja hüpnotiseeritava vahel spetsiifiline psüühiline suhe. Selle olemus seisneb selles, et hüpnotiseeritu võtab vastu informatsiooni ja usaldab seda, kontrollimata selle usaldusväärsust. Hüpnootilised ilmingud põhinevad sugestioonil.“
„Kuidas saab inimese juures seda seisundit esile kutsuda?“
„On olemas mitu meetodit. Need kõik põhinevad sellel, et hüpnotiseeritav hakkab oma sisemisi reaalseid tajumusi seletama hüpnotisööri mõjuga. Te ju nägite, kuidas Ivanov töötas. Millest ta alustas?“
„Palus patsienti püsti tõusta niimoodi, et jalapöiad ja kannad oleksid koos. Siis käskis ta patsiendil silmad sulgeda ja tegi kätega tema kuklakohal mõned manipulatsioonid.“
„Tõuske nõnda, nagu tõusis see Ivanovi patsient, ja sulgege silmad. Mida te tunnete?“
„Justkui vaaruma võtaks.“
„Te vaarute tõepoolest, nagu iga inimene selles asendis. Ent kuivõrd Vsevolod Ivanov tegi patsiendi kukla kohal liigutusi, millest tolle nahk tajus kerget õhu liikumist, seletas Andrei B. seda loomulikku vaarumist hüpnotisööri mõjuga. Tuletage meelde – Ivanovil oli mitu sellist võtet. Ta tegutses sihikindlalt, kuna hüpnoos areneb sugestiooni protsessis. See võimaldas kindlaks määrata patsiendi vastuvõtlikkust hüpnoosile ja otsustada, millist metoodikat on kõige parem kasutada.“
„Milles on siis füsioloogilise mehhanismi olemus?“
„Pavlovi järgi on mitu hüpnoosi kui ka tavalise une aluseks pidurdus suuraju poolkerade koores. Ometi levib pidurdus tavalise une puhul kogu koore ulatuses, suuri erutuskoldeid ei säili. Aga hüpnootilise une puhul levib see ainult teatud piirkondades, mille tulemusena aju funktsioonid häiruvad. Sellega seletubki asjaolu, et hüpnotiseeritav kuuleb hüpnotisööri häält, täidab tema korraldusi, ent samal ajal ei valitse oma muskulatuuri ega suuda iseseisvalt muuta oma jäsemete asendit. Pidurdamatuks jääb seega ainult see ala, mille kaudu toimib raport.
Kuid teaduse viimaste andmete põhjal ei redutseeru uni ainult pidurdusprotsessis, nagu arvati varem. On selgunud, et neuronid funktsioneerivad ka une ajal väga aktiivselt. Ei ole välistatud, et seda teooriat täiendatakse edaspidi tunduvalt, aga võib-olla isegi muudetakse.“
„Kui hüpnoosi põhialuseks on teatud kindlad füsioloogilised nähtused, kas on siis igaühel võimalik neid vallata? Või on selleks vaja mingeid looduslikke eeldusi?“
„Kaasasündinud omadused mängivad siin samasugust rolli kui näiteks viiulimängus: mängima õpetada võib igaüht, aga igaühest ei saa Paganinit. Nõnda on ka hüpnoosiga. Üks valdab seda niivõrd, et taastub kõnevõime või kaovad peavalud, teine jõuab suure tööga ainult nii kaugele, et saavutab lihaste lõdvestumise.“
„Goloburda patsient rääkis, et seansi ajal kostab hüpnotisööri hääl otsekui kuskilt kauguste tagant. Ta oli sunnitud sellele alluma, ta ei olnud võimeline ise hüpnootilist kontakti katkestama. Kas hüpnotiseeritu ei või muutuda relvaks mõne kuritegeliku mõtte teostamisel?“
„See küsimus huvitab teadlasi juba ammu. Üks välisteadlane viis läbi eksperimendi. Hüpnotiseeritule anti kätte papitükk, veendi teda, et see on nuga, ja kästi tappa üks juuresviibija. Ta tegi seda kõhklematult. Kui talle aga anti kätte tõeline nuga ja korrati käsku, sai hüpnotiseeritu närvivapustuse. Veel üks näide: naisterahvale sisendati, et ta seisab järve kaldal ja tahab suplema minna. Selleks on vaja lahti riietuda. Aga ta keeldus: „On alles kevad ja vesi on veel külm.“
Selliseid eksperimente on tehtud palju. Minu arvates annavad need veenva tõendi selle kohta, et kui sügavalt inimene ka hüpnotiseeritud poleks, ei saa teda sundida tegema seda, mis on temaeetilis-moraalse väärtussüsteemiga vastuolus. Võtta kelleltki elu, teha midagi sündsusetut, reeta sõpru… Ajalugu ei tunne ühtki juhtumit, kus kuritegu oleks sooritatud hüpnootilise sugestiooni seisundis. Psüühikas on olemas mingid kaitsemehhanismid, isegi kõige sügavam hüpnoos ei uinuta aju „valvepostide“ valvsust. Näiteks: hüpnotiseeritu on võimeline meenutama seda, mida ta enam ei mäleta. On teada juhtum, kus naine laulis hüpnootilises unes maha ooperi kõik aariad, aga ärganuna polnud võimeline meenutama enam ainsatki sõna.
Kuid mõnikord on võimatu taastada inimese mälus sündmusi, mis on temas kustutatud psüühilise tasakaalu säilimise huvides. Kunagi pöördusid meie poole abipalvega korrakaitseorganite töötajad. Kannatanu ei suutnud meenutada kallaletungi asjaolusid: ta oli need unustanud, kuna need olid tugevasti tema psüühikat traumeerinud. Küsimusele, mis oli pärast seda, kui talle kallale tungiti, vastas ta: „Siis oli pimedus. Polnud teid ega mind.““
„Kas on võimalik inimesi hüpnotiseerida vastu nende tahtmist?“
„Arvan, et ei ole. Klassikaliseks näiteks on gestaapolaste püüded saada hüpnoosi abil teateid Ernst Thälmannilt. Ma rääkisin juba: hüpnootiline seisund tekib seetõttu, et inimene hakkab oma reaalselt eksisteerivaid tajusid omistama hüpnotiseerija mõjule. Väline sisendus ja seesmine enesesisendus n-ö põimuvad omavahel. Kui aga patsient tõrgub hüpnotiseerimise vastu, siis sellisel juhul on peaaju koores pidurdusprotsessi esile kutsuda väga raske.“
„Kas on olemas inimesi, kes hüpnoosile üldse ei allu?“
„Psüühiliselt tervete inimeste hulgas neid ei ole. Kui öeldakse, et inimene ei allu sugestioonile, siis tähendab see, et ei ole osatud leida selleks õiget moodust. Hüpnotiseerida ei ole võimalik ainult neid, kes ei ole võimelised normaalseks suhtlemiseks – debiilikuid, psüühiliselt haigeid.

Mõnikord on võimatu taastada inimese mälus sündmusi, mis on temas kustutatud psüühilise tasakaalu huvides.

Hüpnoosi aluseks on ju sugestioon, mis on omane igale normaalsele suhtlemisele. Paljud suhtuvad hüpnoosisse eelarvamuslikult. Et kui sa juba hüpnotisööri teeneid kasutad, siis oled tahtejõuetu inimene. See pole tõsi, sest võime alluda sugestioonile on psüühiline norm.“
„Millisest vanusest alates tohib inimest hüpnotiseerida?“
„Koolieast alates, aga aktseleratsiooni arvestades küllap varemgi. Hüpnotiseerida võib alles siis, kui isiksus on välja kujunenud, kui individuaalse sotsiaalse praktika tulemusena on välja kujunenud selged arusaamad, mida üks või teine sõna tähendab. Sõna peab patsiendi teadvuses esile kutsuma teatud kindla kuju.“
„Kui see on nõnda, siis inimest, kes keelt ei valda, polegi võimalik hüpnotiseerida?“
„Igatahes mitte sügavalt, mitte raportini. Sest mitteverbaalsel, s.t. sõnatul meetodil võib esile kutsuda teatud hüpnootilisi ilminguid, näiteks inimese magama uinutada, aga ilma verbaalse kontaktita ei õnnestu esile kutsuda hallutsinatsioone ega neid suunata. See on veel üks tõend „magnetfluidumi“ puudumisest, mis Messmeri päevil arvati olevat hüpnoosi aluseks.“
„Ma arvan, et lugejatel oleks huvitav teada saada midagi selle meetodi meditsiiniliste st võimalustest.“
„Selle abil võib ravida psühhogeenseid haigusi, näiteks neuroose, hüsteeriat, kinnisideid jne. Aga füsioloogiliste normide kõrvalekalletest tekkinud haiguste vastu on hüpnoos võimetu. Sugestiooni abil võib neil puhkudel kõrvaldada ainult sümptoome (näiteks valu ära võtta), kuid mitte põhjust. Seda näidet võib illustreerida Goloburda ühe patsiendi näite varal. Ta toodi meile pärast peaajutraumat. Kompleksravi abil suutsime me tema vaevused peaaegu kõrvaldada. Aga aeg-ajalt tulid valud siiski tagasi, ehkki mitte enam nii tugevalt: trauma pühid on ju kahjustatud teatud ajupiirkond, mis ei ole veel täielikult normi jõudnud. Loodame, et aja jooksul see möödub. Kui aga Andrei B. oleks kaotanud kõnevõime peaaju kõnekeskuse füüsilise kahjustuse tagajärjel, ei oleks Ivanov teda aidata suutnud. Seega on hüpnoos efektiivne seal, kus psühholoogilise korrektiivi abil saab haiguse põhjust kõrvaldada – haigele enesekindlust sisendades.“
„Kui laialdaselt kasutatakse hüpnoosi meditsiinipraktikas?“
„Ma tahaksin rõhutada: hüpnoos on ainult üks vahend kaasaegse psühhoteraapia rikkalikus arsenalis ja üldse mitte imerohi kõigi psühhogeensete haiguste vastu. Võib loota, et peagi avatakse kõikides polikliinikutes psühhoteraapiakabinetid.“

Välisajakirjandusest Janek Vaher

0

Your Cart