Kollane mamma – elektritooli ajaloost

Vangid kutsuvad elektritooli kollaseks mammaks, vangivalvurid aga grilliks. Sada aastat tagasi võeti elektritool hukkamisvahendina USAs kasutusele. Elektritool pidi kindlustama kiire ja „puhta” surma, kuid on osutunud ikka ja jälle kohutavaks piinariistaks.

Altmore’i (Alabama osariik) vangla hukkamiskambris lõhnab puhastusvahendite järele. Just äsja on lõpetatud mustade kummimattide ja kollase elektritooli puhastamine. Iga kord pärast hukkamist on ruum täis kõrbenud liha ja uriini lõhna. Iga kord pärast surmavat elektrilööki tühjendab hukatav spontaanselt oma põie. Hukkamisruumi ainsaks mööbliesemeks on kollaseks võõbatud elektritool, mida vanglažargoonis kutsutakse kollaseks mammaks. Päevavalgust siin ei ole. Ühes seinas on küll aken, kuid see avaneb tunnistajateruumi. Elektritooli leiutamisest möödunud saja aasta jooksul on sellel tapariistal jätnud elu rohkem kui 4000 inimest.

Vangla direktori asetäitja Lemar Mothershed selgitas, et „puhta” hukkamise jaoks peab inimene olema võimalikult tugevasti tooli külge kinnitatud. Elektroodid kuklal ja säärtel ei tohi mingil juhul paigast nihkuda. Isegi siis mitte, kui hukatav pärast voolu sisselülitamist krampides viskleb. Naha ja metalli halva kontakti korral tekib palju sädemeid ja tugevaid põletusi.
„Me ei taha ju inimesele haiget teha,” lisas lühikest kasvu ametnik. Siis istub Mothershed ise toolile ja näitab, et ka väikest kasvu hukatavat saab „mugavas iste-asendis” korralikult kinni siduda. Suure liblikkruvi abil saab seljatoele anda sobiva asendi.
Modifitseeritud keskaeg elektritooli näol on ajale vastu pidanud ja koos temaga ka illusioon humaansest valutust hukkamisest. Selline ettekujutus aitab ka praegusel ajad timukal vabaneda süümepiinadest ja rahustab ameeriklaste südametunnistust.
13. juulil. 1990, natuke aega pärast südaööd, nõudis Altmore’i „kollane mamma” oma 161. Ohvri. Selleks oli 35-aastane neeger, kes 1976. aastal oli tapnud 21-aastase valge üliõpilase. Mees röövis neiu ja laskis ta hiljem maha.
Tervelt 14 aastalt ootas neeger surmanuhtluse täideviimist. Kui kõik edasikaebamise ja armuandmise taotlemise võimalused olid ammendatud, tuli mõrvaril istuda elektritoolile.
Esimene 1850-voldine elektriimpulss kestis 23 sekundit, siis järgnes teine 7 sekundit kestnud 900-voldine impulss ning lõpuks kolmas: 8 sekundit 1850 volti.
„Aju on surnud juba pärast ühte tuhandikku sekundit,” kinnitas Lemar Mothershed, „seejärel ei tunne inimene enam midagi.” Paraku ei oska ta öelda, mille põhjal ta seda nii kindlalt väidab.
Surmaotsus kuulutatakse välja „Alabama osariigi kodanike nimel”. Rahvas nõuab kättemaksu mõrvarile ja ta „peab ka oma tahtmise saama. Hukkamise juures viibiv reporter peab olema selleks ventiiliks, mille kaudu hea uudis karistuse täideviimisest peab välismaailma jõudma. Nii soovib kuritegevuse kasvust hirmutatud rahvas, kes tervitab iga riiklikult sanktsioneeritud mõrva. Tapjal ei ole õigust surra – ta tuleb hukata. Surmamõistetul hoitakse hoolega silma peal, et ta ei saaks ise endalt elu võtta. Surmakandidaadid veedavad 23 tundi ööpäevast kongis, mille mõõtmed on 1,5×2,4 meetrit. Kongis on tualett, roostevabast metallist valamu, kitsas koiku ja laud. Ei mingit päevavalgust, ei mingit inimlikku kontakti. Üheski ameerika loomaaias ei hoita loomi sellistes tingimustes. Selle eest hoolitsevad mõjukad loomakaitseühingud.
Uudisteagentuuri Associated Press reporter jutustas oma kolleegidele, kuidas toimub hukkamine.
„Kui nad eesriide esimest korda avasid, istus valgetes rõivastes hukatav juba suurel erkkollasel toolil, kuid mitte nii, nagu inimene tavaliselt istub. Olles rihmadega tooli külge kinnitatud, sai ta ainult silmi ja sõrmi liigutada. Siis suleti eesriie uuesti mõneks minutiks. Kui kauaks — seda ei teadnud keegi, sest tunnistajatel on keelatud kella kaasa võtta. Tunnistajateruumis puudub ka kliimaseade, särk kleepus ihu külge. Kui eesriie uuesti avanes, oli hukatava nägu kaetud musta riidega. Äkki värahtas hukatava keha ja tõmbus pingule. Kui elekter välja lülitati, keha lõtvus. Siis tulid arstid teda üle vaatama. Hukatu nägu oli sinine ja pundunud. Suus oli näha mingi kummitükk, mis oli talle ilmselt selleks hammaste vahele surutud, et ta oma keelt katki ei hammustaks. Tursunud huulte vahelt voolas ila.”
Arvukas hukkamismeeskond suudab tagada, et kogu protseduur kestab vaid kümmekond minutit. Ning kõige tähtsam: jagatud süü on väiksem süü.
Kui vangladirektor Charles Jones peab ühel ööl voolu sisse lülitama tema vanglas aastaid lõplikku otsust oodanud surmamõistetu hukkamiseks, siis vähemalt päev enne seda sulgub direktor endasse ega taha kellegagi rääkida. Veel paar päeva pärast hukkamist pole ta läbielatust toibunud, ning, nagu ta ise tunnistas, närib ta veerand tundi kestva hukkamise ajal pastapliiatsi otsa puruks.
Kõik need, kes on hukkamisega vahetult seotud, kardavad kõige rohkem tehnilisi tõrkeid hukkamisel. Juhul kui elektritool ei funktsioneeri nõuetekohaselt, heidetakse ebainimlikkust ette mitte poliitikutele või vandemeestele, vaid hukkamise eest vastutavatele ametnikele.
Altmore’i vangla elektritooli ehitas 1926. aastal üks kinnipeetu. Altmore’i ja paljude teiste vanglate elektritoolide koht oleks muuseumis. Viimasel seitsmel hukkamisel Altmore’i vanglas tuli ette ebameeldivaid vahejuhtumeid.
23. aprillil 1983 istus elektritoolile John Louis Evans.
„Pärast esimest elektriimpulssi tekkisid hukatava ühe jala vastas oleva elektroodi kohal sädemed ja tuleleegid,” on kirjas ühe tunnistaja protokollis. „Seejärel tüli elektrood kinnitusest lahti ja süttis põlema. Kiivri alt tuli sädemeid ja suitsu. Hukkamiskambrisse sisenes kaks arsti, kes tegid kindlaks, et hukatava süda veel lööb. Elektrood kinnitati uuesti jala külge. Ruum täitus taas suitsu ja kõrbenud liha lõhnaga. Ning jälle pidid arstid konstateerima, et süda ikka veel töötab. Jättes tähele panemata Evansi advokaadi palve hukkamine katkestada, lülitati vool kolmandat korda sisse. Kogu hukkamine kestis 14 minutit ja maha jäi söestunud laip.”
Ka 1989. aasta juulis tuli mustanahalise Horace F. Dunkinsi hukkamisel vool veel teist korda sisse lülitada. Nagu hiljem uurimiskomisjoni protokollis väideti, polevat esimesel korral voolu üldse sisse lülitatud – neeger olevat – tõenäoliselt suurest hirmust teadvuse kaotanud. Pärast seda vahejuhtumit katkestati Altmore’i vanglas hukkamised. Departement of Corrections’i ülem Thigpen ei saanud endale lubada uusi ekstsesse. USA-s pooldab surmanuhtlust 70 protsenti elanikkonnast ning nii imelik kui see ka pole, need on needsamad inimesed, kes protesteerivad abordi vastu või nõuavad valjuhäälselt loomakaitse tõhustamist
1990. aasta varakevadel, tellis Thigpen Alabama osariigi jaoks uue elektritooli, mille pakkus välja keegi Fred A. Leuchter Bostonist. 31. mail 1990 kirjutati alla lepingule, mille kohaselt „insener” Leuchter pidi oma täiustatud elektritooli eest saama 52 000 dollarit. Samuti pidi ta hukkamismeeskonna välja õpetama.
47-aastane Fred Leuchter on selfmademan. tal pole mingit erialast haridust. Sellest hoolimata on ta osanud ennast reklaamida kui elektriinseneri ja kogu maailmas tuntakse teda kui ainukest hukkamiseksperti.
„Hukkamine on omaette teadus,” armastab mees korrata. Leuchter elab koos naise ja koeraga räpases Maideni eeslinnas asuvas viletsas majas. 1988. aastal asus Leuchter 37 000-dollarilise honorari eest mingi natsiorganisatsiooni teenistusse. Tellimustöö tulemusena valmis „teaduslik uurimus”, mille järgi fašistide krematooriume pole kasutatud inimeste põletamiseks, „vähemalt mitte sellises ulatuses nagu väidetakse”.
Ja sellise aferisti käes on hukkamismasinate tootmine USA-s. Lõuna-Carolinas on juba nelja inimese hukkamisel kasutatud Leuchteri elektroode, Tenneesee osariigi surmamõistetute vanglas seati aga 1989. aastal üles „inseneri” uus elektritool. Nashville’i vanglas ootab uut elektritooli 69 surmamõistetut. Leuchter kutsub kõiki hukkamisvanglate direktoreid eesnimepidi. Kundedele kingib ta elektritooli kujutisega võtmehoidjaid. Eksperdiks sai Leuchter tänu juhusele. Kord oli üks vangladirektor palunud nõu mingis tehnilises küsimuses. Leuchter, kes pole ise kunagi ühegi hukkamise juures viibinud, peab elektritooli „psühholoogilisest aspektist võetuna kõige meeldivamaks”. Kui ajuvedelik juba keeb, ei saavat teadvusest enam juttugi olla.
„Insener” Leuchter on oma viimast leiutist – arvutiga varustatud surmava süsti masinat – müünud juba neljale riigile. Veel pakub hukkamisspetsialist gaasikambrit hinnaga 20 000 dollarit.
Kui 1990. aastal Delaware üks surmamõistetu oma õigust kasutades keeldus mürgisüstlast ja avaldas soovi, et teda poodaks, siis visandas Leuchter kohe vajaliku puukonstruktsiooni. Hind 85 000 dollarit. Leuchter on mõelnud ka timukatele. Tema uuel elektritoolil kasutatakse nahkrihmade asemel nailonrihmu, mida saab kiiresti kinnitada. Vool lülitatakse sisse kahe lüliti abil. Arvuti otsustab, kelle nupulevajutus „aktiviseerib” süstla või lülitab sisse elektrivoolu ning „unustab” otsuse samas. Kuna suurema pinge juures kipub liha kõrbema, kontrollib Leuchteri elektritool automaatselt voolutugevust …
Rassism avaldub ka surmanuhtluse määramises. USA-s on üle 40 protsendi surma-mõistetuist neegrid, kuigi nende osakaal elanikkonnas on ainult 12 protsenti. Valge mehe tapnud neegril on palju rohkem šansse sattuda surmamõistetute kongi kui neegri tapnud valgel.

TENNESSEE OSARIIGI NASHVILLE VANGLA HUKKAMISE EESKIRI
Isik hukkamiseks ette valmistada. Hukatava kukal raseerida paljaks umbes 10 cm laiuselt, püksisääred lõigata põlvist saadik maha või anda isikule lühikesed püksid.
* Valmistada soolalahus. Lahust pidevalt segades lisada nii kaua soola, kuni sool selles enam ei lahustu.
* Lasta švammid soolalahuses läbi imbuda.
* Vabastada kõik kinnitussüsteemi pandlad. Seljatugi viia tagumisse asendisse.
* Avada kardin tunnistajateruumi akna ees.
* Juhatada isik hukkamisruumi ning lasta tal rääkida, et demonstreerida, et ta elab.
* Sulgeda kardin tunnistajateruumi akna ees.
* Hukatav tuleb toolile kinnitada järgmiselt:
A Kinnitada taljerihm ja pingutada.
B Kinnitada õlarihmad.
C Kinnitada käerihmad.
D Suruda isiku jalad vastu elektroode. Kinnitada sääred. Eriti panna tähele, et kõik kinnitusrihmad tõmmataks võimalikult pingule.
E Asetada kiiver hukatava pähe. Lõuarihmad tõmmata nii tugevasti kinni kui võimalik. Soovi korral katta kinni nägu.
F Kiiver ühendada elektroodidega, panna paika kruvid ning kruvikeerajaga kinni keerata.
G Seljatugi kallutada nii ette kui võimalik ning kinnitada.
Isik on nüüd hukkamiseks valmis.
* Avada kardin tunnistajateruumi akna ees.
* Lasta isik arstil üle vaadata.
* Direktori korraldusel asetatakse võti kohale ja lülitatakse sisse vool.
HOIATUS: Hukkamissüsteem on nüüd tööasendis. Ärge puudutage mingil juhul reostaadi lüliteid.
* Direktori korraldusel algab hukkamine.
Üks (1) timukas vajutab lülitile. Kui timukaid on kaks (2), vajutavad nad üheaegselt kahele lülitile.
Kontrollida elektritooli signaallampi.
TÄHELEPANU: Süsteem saadab välja kaks (2) elektri-impulssi, kummagi kestus on üks (1) minut, intervalliga kümme (10) sekundit kahe impulsi vahel.
* Arst teeb kindlaks, kas hukatava süda on seiskunud. TÄHELEPANU: Kui surm ei ole saabunud, tuleb kolme viimast punkti korrata.
* Hukkamine on nüüd lõppenud.
* Kardin tunnistajateruumi akna ees sulgeda, tunnistajad ära saata.
* Hukatu eemaldada elektritoolilt järgmiselt:
A Võtta ära kiiver vastupidises järjekorras kui see oli ette nähtud päheasetamisel.
B Avada jalarihmad, tõmmata jalad ette.
C Avada käerihmad, vabastada käed.
D Lasta taljerihm lõdvaks: isiku keha vajub nüüd ette ja jääb taljerihma rippuma.
E Isiku keha toimetada säilitamiskohta või sinna, kust ta edasi toimetatakse.
* Tool puhastada desinfitseerivate vahendite, seebi ja veega. Tool hoolikalt kuivatada. l Jalasvammid pesta ja kuivatada.
* Tooli all olev vann eemaldada ja tühjendada; pesta, kuivatada ja jälle kohale asetada.
* Kiivrit pesta veega ja kuivatada.
* Kõik rihmade pandlad jälle sulgeda ja lõdvalt koomale tõmmata.
* Kontrollida kõiki lüliteid ja need välja lülitada.

Peter Hagen

NB! Loe ka:
Timukas, täida oma kohus! (galerii)
Surmanuhtlus tänapäeval
Hukkamine gaasikambris
Tõeline rahvapidu – viimane avalik hukkamine Prantsusmaal