Hääletades reisimise ohud

4 minutit lugemist

Ühel palaval suvepäeval 1990. aastal hääletas 24-aastane inglasest matkaja Paul Onions Austraalias Hume’i maanteel Sydneyst lõuna pool. Paul oli tänulik, kui üks võõras peatas auto ja ta peale võttis. Ta ei osanud arvatagi, et võib seeläbi äärepealt oma elu kaotada. (Mõnel maal on hääletades reisimine seadusvastane.)

Paul ei osanud aimatagi, et istus sarimõrvari autosse. Fotol sarimõrvar Ivan Milat.

Paul unustas ohu, ta istus esiistmele ja hakkas autojuhiga juttu ajama. Mõne aja pärast muutus näiliselt heatahtlik autojuht tülinorijaks ja vaidlushimuliseks. Ta keeras ootamatult teelt kõrvale, öeldes, et tahab istme alt võtta muusikakassette. Autojuht ei võtnud välja mitte aga kassette, vaid hoopis püssi, millega ta sihtis Pauli rinda.
Paul ei hoolinud juhi käsust istuma jääda, ta rebis lahti oma turvavöö, hüppas autost välja ning jooksis kõigest väest maanteele tagasi. Autojuht jooksis talle järele ning seda nägid ka teised liiklejad. Lõpuks sai ta Pauli kätte, krahmas T-särgist kinni ja paiskas ta maha. Paul rabeles end vabaks ning jooksis ühe läheneva sõiduki ette, sundides selle hirmunud juhti – ema koos lastega – peatuma. Pauli anumise peale lasi naine ta autosse, keeras sõiduki üle tee eraldusriba vastassuunda ja kihutas minema. Hiljem tehti kindlaks, et Pauli ründaja oli sarimõrvar Ivan R. Milat (1944–2019), kes oli tapnud seitse matkajat, kusjuures mõned neist olid hääletanud kahekaupa.
Mis tegi need ohvrid mõrvarile nii ahvatlevaks saagiks? Selle tapja kohtuprotsessil märkis kohtunik: „Kõik ohvrid olid noored. Nad olid 19- kuni 22-aastased. Nad kõik olid kodust kaugel, seega kui nendega midagi juhtus, siis ei osatud neid mõnda aega kadunuteks pidada.”

Rännuvabadus
Võrreldes olukorraga mõnikümmend aasta tagasi, on nüüd välisriikides reisimine võimalik palju suuremale hulgale inimestele. Näiteks kasvas Aasiasse reisivate austraallaste arv viie aasta jooksul rohkem kui kaks korda. Elamuste ja seikluste otsingul teismelised ning täiskasvanud noored lausa voolavad lennukitesse, mis on valmis sõitma kaugetesse paikadesse. Paljud need reisijad plaanivad sõita hääletades, et hoida väljaminekud võimalikult väikesed. Paraku pole enamikus maailma paikades hääletamine enam lihtsalt üks huvitav ja suhteliselt ohutu viis reisimiseks, nagu see kunagi oli – seda nii hääletajatele kui ka autojuhtidele, kes neid peale võtavad.
Positiivset hoiakut ja vaimustust reisimise suhtes ei ole kerge asendada kaine mõistuse ja praktilise tarkusega. „Reisihimu tähendab tihti seda, et noored lähevad reisile ilma piisava ettevalmistuseta ning ei mõista täielikult ohtusid ega enda vastutust,” öeldakse brošüüris, mis on kirjutatud peredele, kes otsivad oma kadunud lapsi.
See brošüür lisab: „Inimesed, kes reisivad koos organiseeritud turismigrupiga, on ärireisil või kes järgivad hoolikalt läbimõeldud reisiplaani, jäävad harva teadmata kadunuks. Enamik Austraalias või mõnel muul maal kadunuks jäänud inimesi paistab olevat sellised, kes matkavad ja reisivad odavalt.”
Reisiplaanita sõitmine, kas siis hääletades või mitte – ehkki see võib tunduda ligitõmbav neile, kes ei taha tunda end seotuna –, teeb inimese kergeks ründeobjektiks. Kui sugulased ja sõbrad ei tea, kus rändaja parasjagu on, siis ei saa nad teda hädaolukorras kuidagi aidata. Mis saab näiteks siis, kui rändur satub teadvusetult haiglasse ja kodus ei tea keegi, kus ta on?

Regulaarne suhtlemine
Briti ajakirjanik Richard Shears kirjutas oma raamatus „Highway to Nowhere” (Maantee eikuhugi) seitsmest kadumaläinud hääletajast, kes olid „järsku lõpetanud suhtlemise oma sugulaste ja sõpradega”. Muidugi ei tea perekonnad esialgu kindlalt, kas nende sugulased on kadunud või on põhjus lihtsalt see, et nad ei võta ühendust. Seepärast, kui nad ränduritest midagi ei kuule, ei teata nad sellest võimudele. Vanemad saavad vältida liigset muret, kui annavad lastele telefonikaardid või korraldavad koju helistamise mingil muul moel.
Ühe hääletaja telefonivestlused oma vanematega katkesid sageli, kuna tal said mündid otsa. Võttes arvesse seda tagantjärele tarkust, innustasid need vanemad teisi peresid muretsema oma lastele telefonikaardid või korraldama koju helistamise mingil muul moel. Võib-olla ei oleks see küll päästnud selle noore naise elu, kuid korrapärane suhtlemine aitab reisijal vältida raskusi või tekitab neid vähem.
Need seitse matkajat, kes kaotasid oma elu, lugesid ehk reisiteatmikke, milles Austraaliat nimetatakse üheks ohutumaks maaks hääletades reisijate jaoks. Sellest hoolimata ilmnes jällegi, et hääletamine on hulljulgus – isegi kui olla kahekaupa ja „kõige ohutumal” maal.

MAAJA