Suured tulekahjud linnades ja ühiskondlikes hoonetes

39 minutit lugemist

Suur tulekahju Londonis 2. septembril 1666

Kui väsinud ja kurnatud Londoni linnapea sir Thomas Bludworth 6. septembril 1666. aastal oma linna üle vaatas, oli viiest kuuendikust Briti pealinnast jäänud järele ainult suitsevad ahervaremed. Umbes 13 000 maja ja 85 kirikut olid maani maha põlenud.
Kahjutuli sai alguse pühapäeva hommikul 2. septembril 1666 ühes pagaritöökojas Pudding Lane’il, mis kujutas endast viletsat Thamesi poole suunduvat tänavat London Brigde’i ja Toweri vahel. Kärsahais äratas pagari abilise kell kaks hommikul. Ta ajas kohe üles meistri, kes koos perekonnaga ronis katuseluugi kaudu naabermaja katusele. Teenijatüdruk ei julgenud teistega kaasa minna ja temast sai põlengu esimene ohver.

Põlev London. Tohutus tulekahjus hävis 13 000 maja ja 85 kirikut.

Tollal kujutas London oma kitsaste tänavate, arvukate töökodade ja tihedalt üksteise kõrval asuvate vaeste korteritega, mille ehitamisel oli ohtrasti kasutatud tõrvatud laudu, ideaalset ohvrit punasele kukele. Pagaritöökojast kandus tuli kiiresti teisel pool tänavat asuvasse võõrastemajja Star Inn, mille hoovis oli hulk õlgi ja heinu koduloomade tarbeks. Varsti olid kõik ümbruskonna hooned leekides. Kell kolm hommikul äratati linnapea ja ta saabus sündmuskohale. Toimuv ei viinud meest endast välja ning sir Thomas sõitis koju tagasi, et uinakut jätkata. Pudding Lane ristus Thames Streetiga, mille hoidlates säilitati õli, alkoholi, kanepit ja pigi. Kui leegid sellesse tuleohtlikku paika jõudsid, sai kahjutuli hoo sisse. Kella kaheksaks olid kõik Bridge’i põhjapoolse otsa juures asuvad hooned maani maha põlenud või kokku varisenud, samuti olid hävinud pumbad, mis varustasid veega suuremat osa linnast. Süttis põlema esimene pühakoda, mille kõrgelt katuselt sadas läheduses asuvate majade katustele põlevat tuhka.
Kahjutuli levis kiiresti mööda jõekallast, tungis aeglaselt kesklinna suunas ning võttis lõpuks suure vibukaare kuju. Pikkamööda jõudis tuli vaestekvartalitest jõukate kodanike majadeni. Nüüd tuli seni passiivselt sündmuste käiku jälginud linnakodanikele elu sisse ning paljud üritasid kärude ja paatidega oma mööblit päästa. Paadiomanikud, kelle enda majad olid juba tuleroaks langenud, kasutasid juhust ja nõudsid hädasolijatelt meeletuid summasid. Alles nüüd hakkasid helisema kirikukellad, teatades elanikele tulekahjust, kuid leekide praksuvas mühinas ei pööranud enam keegi sellele hilinenud hoiatusele tähelepanu.
Järgmisel hommikul jõudis tuli rikaste kaupmeeste majadeni, kuid tõelised õudused algasid alles teisipäeval. „Kui ma seda nägin, puhkesin ma nutma,” meenutab kroonik Samuel Pepys. “St. Pauli kirik oli üleni leekides ja tema tohutud tinakatused sulasid nagu lumi päikese käes. Sulav tina kukkus kiriku õue.”
Tol päeval hävitas tuli 34 kirikut ja peaaegu kõik rikkalike kaunistustega keskaegsed tsunftihooned. Kuningas Charles II võttis isiklikult tulekustutamisest osa ja teda olevat nähtud nõgise ja tuhaga kaetuna labida ja ämbriga askeldamas. Viimases hädas toodi dokkidest püssirohtu ning lasti tänavate viisi maja maja järel õhku. Majja toimetati püssirohutünn, see süüdati pika süütenööri abil ning pärast plahvatust tulid madrused köite ja kettidega, et tirida rusud tänava äärde. Sel viisil suudeti kolmapäevaks tulele piir panna. Nagu mingi ime läbi hukkus vahetult tules ainult kaheksa inimest, kuid peavarjuta jäi rohkem kui 100 000 inimest. Tuhanded pealinlased kaotasid kogu oma vara ning paljud jõukad kaupmehed jäid elu lõpuni võlgadesse.
Arhitekt sir Christopher Wreni taastamisplaan oleks Londoni muutnud maailma kauneimaks linnaks, kuid kahjuks lükati tema suurejooneline idee tagasi ning majad ehitati üles nende vanades asukohtades. Tõsi, pärast laastavat tulekahju kehtestati eeskirjad kasutatavate ehitusmaterjalide ning hoonete kõrguse kohta. Tänu ehitusmaterjalide valikule (eelistatavalt punane tellis) ja arhitektuuris domineerivale ilmetule kasarmustiilile ei saa Londonit pidada mugavaks linnaks. Kahjuks lasid londonlased jäädavalt mööda võimaluse rajada avarate väljakute ning laiade tänavatega uhke linn.

Suur tulekahju Moskvas septembris 1812

Moskva, nagu enamik teisigi Vene linnu 19. sajandil, koosnes põhiliselt puuehitistest ja sageli puhkes seal väiksemaid või suuremaid tulekahjusid. Kuid Moskva suurim, ajalukku läinud 1812. aasta tulekahju tekitati tahtlikult. Moskva vallutanud Napoleon leidis ennast keset põlenud rususid. See oli tema elu suurimaid pettumusi.
Prantsuse keisri Grande Armée ületas Venemaa piiri 24. juunil 1812. Vene armee taganes ja 18. augustil hõivas Napoleon Smolenski. 7. septembril toimus kuulus Borodino lahing, kus langes 50 000 sõdurit. Kuigi lahingu tulemus ei olnud otsustav, jätkasid venelased taandumist ja 12. septembril jõudis Grande Armée Moskvast lõunas asuvatele küngastele, kust avanes vaade kauguses sätendavatele kuldsetele kirikukuplitele. Napoleon ise ruttas kohale, et nautida vaatepilti, mis pidi kroonima tema triumfi. Juuresolijad märkasid, et keiser naeratas.
Möödusid tunnid, kuid keegi ei tulnud üle andma linna võtmeid. Grupp Prantsuse ohvitsere tuli luurekäigult tagasi teatega, et linn on maha jäetud. Napoleon ei suutnud seda uskuda. „Moskva maha jäetud!” hüüdis ta. „See ei saa võimalik olla! Me peame linna minema ja selles oma silmaga veenduma.”

Põlev Moskva sundis Napoleoni häbiga taanduma.

Prantslased tungisid linna ja leidsid eest tühjad majad ja tänavad, moskvalastest polnud kippu ega kõppu. Napoleon saabus linna õhtul ja jäi ühes eeslinna majas ööbima.
Tol ööl puhkesid linnas tulekahjud. Kuna kõigepealt süttisid rikaste elamud, arvati alguses, et linna rüüstavad Prantsuse sõdurid on majadele tule otsa pannud.
Hommikul aga teatati keisrile, et ehki jõukate linnakodanike majad on lukus ja pole märke sissemurdmisest, tõuseb majadest musta suitsu. Napleon läks Kremlisse ja jäi rahutult ootele. Päevavalgel suudeti siiski paljud tulekolded kustutada. Kord seati jalule ning prantslased heitsid puhkama. Kesköö paiku puhkesid uued tulekahjud. Paleed põlesid nagu tõrvikud ja tuul kandis sädemepilve Kremli katustele. Seekord polnud enam mingit kahtlust, kes olid süütajad. Enne linnast lahkumist olid venelased vangid vabaks lasknud ning andnud neile suures koguses põlevat materjali ja tõrvikuid. Ettevalmistusi tehti suure saladuskatte all. Tõenäoliselt kahtlustasid Vene võimud, et linnakodanikud hakkavad vastu ja ei lase linna süüdata. Asja tuli salastada veel selleks puhuks, kui vaenlast ei õnnestu põlevast linnast välja suitsetada – hiljem saab siis tulekahju Napoleoni kaela ajada.
Keiser käskis iga süütaja kohapeal maha lasta, kuid ta ei suutnud kuidagi uskuda, et venelased on vabatahtlikult nõus nii suure linna maha põletama. Ikka ja jälle astus Kremlis viibiv keiser akende juurde, mille klaasid olid väljas lõõmavast kahjutulest nii kuumad, et neid ei võinud palja käega puudutada, ning jälgis põlengute kulgu. Tulekahju oli saavutanud juba sellise ulatuse, et Kremlis resideeriv keiser oli sõna otseses mõttes tulevangis. Äkki kostis hüüe: „Kreml põleb!” Üks torn oligi leekides. Prantsuse grenaderid tapsid süütaja, kuid nüüd oli Napoleonile lõpuks selge, et venelased tahavad linna tõepoolest hävitada ning ta käskis valmistuda linnast lahkuma.
Leekide, tolmu ja tiheda suitsu tõttu oli peaaegu võimatu leida teed läbi linna.
Keiser valis kitsa tänava, kus mõlemal pool lõõmasid hooned. Maa lahkujate taldade all oli kõrvetavalt kuum, ümberringi möllas tuli.
Napoleonil õnnestus sellest põrgust pääseda. Linna lähistel telkivate Prantsuse sõdurite jutu järgi nägi Moskva välja nagu tulemeri. Tuli möllas kuni 18. septembrini. Siis algasid esimesed vihmasajud ja prantslased pöördusid tagasi veest märga varemelinna, millest oli hävinud üheksa kümnendikku. Kuu aega hiljem tuli maha esimene lumi ja Napoleon otsustas oma armee Venemaalt välja viia. Algas ränkraske, õudusi täis taandumine. Moskva põlemine oli Napoleoni näiliselt kerge võidu muutnud katastroofiliseks lüüasaamiseks.

Suur Chicago tulekahju 8. oktoobril 1871

1871. aastaks oli Chicago muutunud mõnesaja elanikuga külakesest tähtsaks teraviljaga kauplejate, raudteevagunite ja põllutöömasinate ehitamise keskuseks. Linna ärikvartalid olid tihedalt maju täis ehitatud ning linnaelanike arv kasvanud 334 000-ni. Kuid kogu selle tihedalt asustatud õitsva linna keskuse kõik suured hotellid, pangad, teatrid ja raekoja hävitas tulekahju, mis kestis 27 tundi.
Kuna lähedusse jäid suured Kanada metsad, oli puit Chicagos põhiliseks ehitusmaterjaliks. Puidust ei olnud ehitatud mitte ainult majad vaesemates linnaosades, vaid ka paljud üle jõe viivad sillad ja kõnniteed.

Chicago pärast laastavat tulekahju.

Tuli sai alguse 8. oktoobril 1871 Patrick O’Leary laudas. Naabrid teadsid hiljem rääkida, et missis O’Leary oli lehma lüpsnud ja loom olevat jalaga tõuganud põleva petrooleumilambi saepuruhunnikusse. Missis O’Leary enda kinnitusel oli ta sel ajal voodis. Kuigi selles loos pole tänini täit selgust, on teada, et tuli sai alguse nimetatud laudast ja sealt kandusid leegid edasi kahele teisele laudale. Hooned põlesid kiiresti maatasa ja veel enne, kui tuletõrje kohale jõudis, oli tuli jõudnud haarata terve elamuploki ning kandunud tugevast lõunatuulest aetuna teisele poole tänavat. O’Leary laut asus Chicago kaguosas, mida jõgi eraldas jõukate linnaosast, veevärk aga oli kolme ja poole kilomeetri kaugusel kirdes. Keegi ei osanud karta, et tuli võib jõuda jõeni ja kanduda üle veekogu. Kuid ometi läks just nii.
Kivihooneid leidus ainult linna ärikvartalis, muidu olid majad valdavalt puust. Juba kuus nädalat polnud sadanud tilkagi vihma. Vähe sellest, tule teele jäi tohutu hulk lautu, puuriitu, viinavabrikuid, viljahoidlaid ja söepunkreid. Tuulest aetud kahjutuli jõudis peagi jõeni ja kakskümmend minutit enne südaööd kandus tohutu sädemepilv üle jõe ning süütas vastaskaldal asuva kolmekorruselise puust elumaja katuse. Katus lahvatas tõrvikuna põlema ja kümmekonna sekundi jooksul kandusid leegid edasi naabermajadele. Nüüd sai tuli õige hoo sisse. Kuumus oli nii suur, et kuuekorruselised majad süttisid põlema ja hävisid viie minutiga. Marmor põles nagu puu. First National Bank näis olevat tulekindel, kuid väljast tulev kuumus oli nii suur, et raudtalad paisusid, välisseinad purunesid ja hoone varises rusuhunnikuks.
Kaks ajalehe „Chicago Daily“ korrespondenti võtsid ühe pealtnägija tunnistused kokku nii: „Leegid tungisid hoonete hoovipoolsetesse seintesse ja juba hetk hiljem muutusid majad nagu läbipaistvaks. Hetkeks värvusid aknad punaseks, siis lõid leegid akendest välja ning tõusid mühisevate tulelontidena taeva poole. Taeva all hõljuvad sädemepilved langesid naaberhoonetele, mis otsekohe tõrvikutena süttisid. Õhk oli täis hõõguvat tuhka ja kogu vaatepilt meenutas sädelevat lumetormi. Sädemete vahel lendlesid õhus suuremad puutükid, mis purustasid aknaid ja katustele või karniisidele kukkudes tekitasid uusi tulekoldeid. Majakarniisidel võis näha fantastilist värvidemängu – siniseid, punaseid ja rohelisi leeke. Hõõguvpunased müürid kukkusid sisisedes jõkke, tekitades tohutuid aurupilvi. Suuremad põlengud liikusid enda teel kõike hävitades kirdesse, kuni jõudsid järve äärde. Tänavatel jooksid inimesed, käes kohvrid kõige väärtuslikumate asjadega. Tule levides olid paljud sunnitud ka oma isiklikud asjad maha jätma, et elu eest joostes katastroofipaigast eemale pääseda. Sädemetesajus süttisid ikka ja jälle põgenejate rõivad. Hirmust hullunud hobused tormasid rahva hulka, ketti jäetud koerad ulgusid ja vaikisid siis äkki. Kõik see lisas niigi tontlikule vaatemängule traagilisust veelgi.”
Tulekahju tagajärjel hävis ühtekokku 18 000 hoonet ja esimese kuue tunni jooksul ka linna veevärk. Hukkus 800 inimest (pole teada, palju sai surma rusude all), 96 000 inimest kaotas peavarju, üheksa ruutkilomeetrit linnast oli täielikult hävinud. Tuleroaks langes 80 büroohoonet, 170 vabrikut, 39 kirikut, 28 hotelli, 39 panka, 6 raudteejaama, 9 teatrit, 21 ühiskondlikku hoonet ja 1600 äri. Kogukahju hinnati 196 miljonile dollarile. 54 tulekindlustuskompaniid läks pankrotti.
Täiesti terveks jäi vaid üks maja, sest elanikud olid riputanud kõik tekid ja vaibad hoone välisseintele ja siis neid veega, hiljem aga vaatidest võetud õunaveiniga üle valanud, kuni tuletorm vaibus. Patrick O’Leary’i maja, mille juurde kuulunud laudast katastroof alguse sai, jäi tänu tuule suunale tulest puutumata.

Tulekahju Triangle Shirtwaste’i vabrikus New Yorgis 25. märtsil 1911

Kohutavas Triangle Shirtwaste’i vabriku põlengus hukkus 145 noort naist.

Oli laupäeva õhtupoolik, 25. märts 1911. Noored immigrantidest naistöölised hakkasid Triangle Shirtwaste’i vabrikus vahetust lõpetama. Nad töötasid tihedates ridades õmblusmasinate taga 10-korruselise hoone kolmel ülemisel korrusel.
Äkki süttis kaheksandal korrusel lapihunnik. Kuigi hoonet peeti tulekindlaks, eirati igal sammul tuletõrje-eeskirja. Tootmisruumides rippusid lae all särgid ja kangaid oli kõikjale laiali laotatud. Tuli süütas kiiresti kangad ja levis kiiresti ülemistele korrustele. Viimasel korrusel olijatel õnnestus katusele pääseda, allpool olijad aga jäid tulelõksu. Et vargusi ära hoida, olid omanikud ehitanud kitsad pääslad, kus töölt lahkujaid kontrolliti. Kaheksandal ja üheksandal korrusel ummistasid surmahirmus naised pääslad. Ülejäänud uksed olid lukus ja trepikoda täitus kiiresti leekidega. Mõnda aega oli võimalik kasutada lifti, kuid tuli rikkus peagi kaablid ja lift seiskus. Õnnetud naised viskusid liftišahti ja kukkusid lifti katusele surnuks. Osa hädas olijaid hakkas alla laskuma mööda tuletõrjeredelit ja avastas õudusega, et redel on poolik – see lõppes maapinnast väga kõrgel. Redeli lõpuni jõudnud tüdrukud klammerdusid pulkade külge, sest allahüppamine oleks võrdunud enesetapuga. Lõpuks ei pidanud redel enam ülevalt juurde tulevate naiste raskusele vastu ning murdus seina küljest lahti. Kõik redelil olijad kukkusid asfaldile surnuks.
Tuletõrje jõudis küll kiiresti kohale, aga pritsimeeste redelid ja voolikud ei ulatunud ülemiste korrusteni. Tuletõrjujad pidid abitult pealt vaatama, kuidas neiud akendel tunglesid ja viimaks leekide eest pääsu otsides alla hüppasid. Neiud võtsid üksteisel kätest kinni ja hüppasid kolme-, neljakaupa alla. Tuletõrjujad tõmbasid küll päästevõrgud pingule, kuid kukkumiskiirus oli liiga suur, võrkudesse auke rebestades kukkusid inimesed vastu maad surnuks. Tulekahjule õnnestus piir panna kõigest18 minutiga, kuid sellest hoolimata hukkus 145 noort naist. 20 surnukeha leiti liftišahtist, 50 üheksandale korrusele viiva ukse juurest.
Katastroof osutas tuletõrjeeeskirja eiramisele vabrikus, samuti puudulikule tööohutusele.

Tulekahju kinos Laurier Palace Montrealis 9. jaanuaril 1927

9. jaanuaril 1927 kell 14 katkestati Montreali kinos Laurier Palace ootamatult lastefilmi näitamine, hetk hiljem kostis saalis tulealarm. Esimese rõdu parkettpõrand oli põlema süttinud. Tulekahju, mille tekkepõhjust ei õnnestunudki välja selgitada, saadi küll kiiresti kontrolli alla, kuid tekkinud paanika nõudis palju ohvreid. Kinno tulnud lapsed sattusid paanikasse ja püüdsid võimalikult kiiresti saalist välja pääseda. Suurem osa üritas ühe kitsa trepi kaudu põgeneda. Puutrepp ei pidanud aga sellisele koormusele vastu ja varises raskuse all kokku. Lapsed kukkusid üksteisele otsa, said muljuda või luumurde. Paljud tallati rüsinas surnuks. Ühelgi kino töötajal ei õnnestunud lapsi rahustada ja paanikat vähendada. Ka mõne minuti pärast kohale jõudnud tuletõrjujad ja politseinikud olid täiesti abitud. Mõne aja pärast hakati ohvreid välja kandma. Hukkunud oli 77 last, 150 sai nii raskeid vigastusi, et nad tuli haiglasse saata.
Kui linnas levid uudis tulekahjust, ruttasid sündmuskohale vanemad, kes teadsid või oletasid, et nende laps on kinno läinud. Nii mõnegi kartused osutusid tõeks ja neil ei jäänud muud üle kui kino ühes kõrvalruumis oma lapsega hüvasti jätta.
Veelgi ohvriterohkem kinopõleng toimus 18. veebruaril 1977 Hiinas Xinjiangis – hukkus 694 inimest.

Tulekahju Hakadote sadamas Jaapanis 21. märtsil 1934

Hokkaido, üks Jaapani peasaari, asub saareriigi põhjaosas. 1880. aastal Hokkaido lõunatipus asutatud Hakodate on saare vanim ja tähtsaim sadam. 21. märtsi öösel 1934 möllas saarel tohutu lumetorm. Meri ajas randa määratuid laineid. Tänavatel vilises tuul, sakutades majade õhukesi, justkui paberist seinu. Äkki tõusid ühest linna keskel asunud kümblusasutusest leegid. Torm oli korstna ümber paisanud ja maja on paari hetkega leekides. Mõne minuti jooksul kandus tuli järgmisele ja ülejärgmisele majale. Kogu Hakodate koosnes puumajadest. Kuiv puu võtab aga väga kergesti tuld külge.
Linna tuletõrje üritas tule levikut kontrolli alla saada, kuid need katsed olid juba algusest peale nurjumisele määratud. Enamik hüdrante oli külmunud, ja seal, kus nad veel funktsioneerisid, külmus vesi voolikutes. Tunni aja pärast oli ka elektrijaam rivist väljas. Kogu linn mattus pimedusse, ainult põlevad majad valgustasid õnnetuspaika. Leekide eest põgenedes püüdsid inimesed pääseda mereranda ja viskusid lainetesse. Paljud põgenesid üle Shinkawa jõe viivatele sildadele, mis inimmasside all kokku varisesid. Osa vette kukkunutest uppus või külmus jäises vees surnuks, osal õnnestus rannas pääseda aurikute pardale, mis kogu öö inimesi ohutusse kohta toimetasid. Äge lumesadu aga takistas päästetöid kõvasti.
Katastroof nõudis 900 inimelu, ainuüksi 129 neist (suurem osa lapsed) leidis oma otsa ühes põhikoolis, kuhu nad olid leekide eest põgenenud. Linnavanglast lasti kõik vangid vabaks. 300 hukkunut olid sellised, kes küll päästeti ja kellele anti arstiabi, kuid nad surid rasketesse vigastustesse.
Päästemeeskonnad ei tulnud oma tööga toime, sest neil ei jätkunud ei inimesi ega transpordivahendeid. Tänavatel lõi ninna põleva liha lõhn. Hukkunuid polnud võimalik korralikult matta. Rohkem kui 2000 inimest oli vigastatud või teadmata kadunud. 150 000 inimest jäi peavarjuta. Nad paigutati koolidesse ja teistesse terveks jäänud hoonetesse. Šokis linnaelanikud ekslesid varemete vahel, otsides omakseid ja sõpru ning püüdsid veel kuumast tuhast leida kasutamiskõlblikke esemeid.
Jaapani valitsus saatis kohale mitu sõjaväeosa, et hädasolijaid kõige vajalikumaga varustada. Juba järgmisel päeval saabus Hakodate sadamasse neli hävitajat, pardal 5,5 t keeksi, 3,5 t lihakonserve, 15 000 tekki ja ravimeid. Tuli oli hävitanud linna 15 ruutkilomeetril, 38 000 majast (umbes 80 protsenti) polnud midagi järel.

Tulekahju Cocoanut Grove’i klubis Bostonis 28. novemberil 1942

Cocoanut Grove klubi pärast laastavat tulekahju.

Bostoni klubil Cocoanut Grove läks 1940. aastate algul äri hästi ja ka 28. novembril 1942 oli klubi paksult rahvast täis. Samal päeval oli Holy Cross võitnud Boston College’i jalgpallis ja otse väljakult tulid paljud pealtvaatajad klubisse võitu pühitsema või siis kaotajatele kaasa tundma. Kella kümneks õhtul oli ametlikult 460 kohaga klubisse kogunenud üle tuhande inimese.
Pidu oli täies hoos ja tagantjärele ei osanud keegi öelda, mis põhjusel tuli valla pääses. Võib-olla oli tegemist hooletult heidetud põlevat tikuga, kuid kahjutuli võis alguse saada ka elektrilühisest. Kogu klubi oli dekoreeritud troopiliseks Havai saareks. Kõikjal oli paberist lehtedega kunstpalme, kookospähklikujulisi valgusteid. Lagi oli kaetud sinise satiiniga, seinad kunstnahaga. Tuleohtlikumat materjali oleks raske ette kujutada.
Kui alumisel korrusel puhkes tulekahju, tormasid inimesed paanikas väljapääsude poole. Need olid aga dekoratsioonidega maskeeritud ja lukustatud. Ülemisel korrusel einestajad ei pannud üldise melu taustal alt tulevat lärmi tähelegi ja alles siis, kui saali paiskus tihe suitsupilv, algas ka seal paanika.
Klubi peasissekäiguks oli suur pöörduks, mis aga põgenevatest inimestest ummistudes kinni kiilus. Paljud inimesed ei pääsenud kitsaste vahedega aknavõrede tõttu, paljud tallati surnuks. Kõigele lisaks ei pidanud põrand vastu ühes suunas trügivate inimeste raskusele ja vajus sisse. Nii hukkus hulk inimesi keldrisse kukkudes.
Sellest tulemöllust pääsesid eluga ainult need, kellel õnnestus ronida katusele või keldriakende kaudu kõnniteele ronida. Grupp inimesi sulges end keldris olevasse külmkambrisse, kust nad hiljem tervena leiti. Tuletõrjujatel oli raskusi hoonesse pääsemisega, sest ukseavad olid inimestest ummistatud. Pritsimeestel õnnestus tulele piir panna vähem kui tunniga. Sündmuspaiga ülevaatusel selgus, et tules hukkunuid oli vähe, suurem osa ohvritest oli lämbunud mürgiste gaaside käes või siis paanikas surnuks tallatud. Saatuse iroonia avaldus selles, et põlemisel oli eraldanud kõige rohkem mürgiseid gaase seinte töötlemiseks kasutatud tulekindel aine.
Kõik mööduvad autod vedasid surnuid ja kannatanuid haiglatesse. Kohapeal hukkus 433 inimest, 59 suri saadud vigastustesse järgnevate päevade jooksul.
Klubi omanik Barney Welansky mõisteti 12 aastaks vanglasse. Hoone oli klubiks ümber ehitatud ilma projektita, isehakanud elektrikud olid juhtmete ja valgustite paigaldamisel eiranud elementaarseid tuleohutusnõudeid.

Tulekahju Lady-of-the-Angelese koguduse koolimajas Chicagos 1. detsemberil 1958

1958. aastal USA koolides veel õppehäireid ei korraldatud. Uuemal ajal tehakse seda regulaarselt, et õpilased teaksid, kuidas tulekahju korral reageerida ja milliseid väljapääse kasutada.
Katoliikliku koguduse algkooli juhatasid katoliikliku ordu Lady- of-the-Angeles nunnad. Koolimaja oli vana ja selles puudusid suitsuandurid, mis võib-olla oleksid suutnud katastroofi ära hoida. Ka ei teadnud ei õpilased ega õpetajad, mida tulekahju korral ette võtta. Koolipäev lõppes tavaliselt kell 15.

Põlev Lady-of-the-Angelese koguduse koolimaja.

1. detsembril, pool tundi enne viimast kella puhkes koolimajas tulekahju. Hilisem uurimine näitas, et põlema läks keldris asuvas konteineris iseeneslikult süttinud vanapaber. Kaks õpetajat, kelle klassid asusid esimesel korrusel, jõudsid oma õpilased majast välja viia. Paraku ei alarmeerinud nad oma kolleege ega helistanud tuletõrjesse. Kell 14.42 avastas majahoidja tulekahju, andis alarmi ja helistas tuletõrjesse. Kui tuletõrje kohale jõudis, oli kogu esimene korrus lastest tühjaks saadud. Järgnevatel minutitel algas hoone teisel korrusel ohvriterohke draama. Kuna viimasel ajal oli tuletõrje korduvalt valeväljakutseid saanud, saadeti seegi kord koolimaja juurde ainult üks kustutus- ja üks redelauto. Tavaliselt saadetakse põlengut likvideerima neli kustutus- ja kaks redelautot.
Samas pole kindel, et paremini organiseeritud kustutustööd oleksid suutnud katastroofi ära hoida. Kuumus, suits ja põlemisel tekkinud mürgised gaasid olid nii tugevad, et paljud teisel korrusel olnud õpetajad ja õpilased surid peaaegu kohe. Kolmandal korrusel puhkes paanika, karjuvad lapsed jooksid suitsu täis koridorides. Trepikojad olid selleks ajaks juba leekides. Lapsed jooksid klassiruumidesse tagasi, ronisid aknalaudadele ja püüdsid allahüppamisega ennast päästa. Paljud said alla hüpates surma. All püüdsid kohkunud möödujad ja tuletõrjujad lapsi rahustada ja veenda neid klassiruumidesse tagasi ronima. Lapsed aga karjusid hüsteeriliselt ega kuulnud neid. Tuletõrjujatel õnnestus mitu last paljaste kätega kinni püüda ja hoida ära nende vastu maad prantsatamine. Paljud lapsed, kes õnnestus redeli abil alla tuua, olid juba lämbumas. Paanikas emad-isad ootasid põleva koolimaja ees, lootes, et nende lapsed eluga pääsevad. Selles kaoses suutsid ainult kaks nunna säilitada rahu. Üks nunn soovitas lastel heita pikali põrandale ja nii trepist alla roomata. Teine õde sulges klassiukse ja hakkas koos lastega palvetama. Tuletõrjujad suutsid kõik selles klassiruumis olijad redeli abil päästa. Kooli 1515 õpilasest hukkus 90. Peale nende veel kolm nunnast õpetajannat. 100 põletushaavu või vingumürgituse saanud last toimetati Chicago haiglatesse. Kohutav katastroof vapustas kogu maailma. USA-s hakati välja töötama tuleohutuseeskirju koolidele ja teistele avalikele asutustele. Järgmise kahe aasta jooksul paigutati tuhandetesse koolidesse automaatsed suitsuandurid ja moodsad alarmsüsteemid.
Kõige ohvriterohkem õnnetus koolilastega juhtus aga 18. märtsil 1937, kui ühes New Londoni (Texase osariik) keskkoolis toimunud gaasiplahvatus purustas hoone peaaegu täielikult. Hukkus 294 last ja õpetajat.

Tulekahju tsirkuses Gran Circo Norte-Americano Brasiilias 17. detsembril 1961

Gran Circo Norte-Americano pärast tulekahju.

17. detsembril 1961 oli Rio de Janeiro lähedal asuvas väikeses Niteroi sadamalinnas püstitatud Circo Americano hiiglaslikku tsirkusetelki kokku tulnud 2500 inimest. Lustakas ja hoogne etendus lõppes aga tsirkuseajaloo suurima katastroofiga. Ootamatult puhkenud tulekahju levis kiiresti ja kõigest 30 sekundi pärast oli kogu nailontelk leekides. Veel enne, kui inimesed reageerida jõudsid, olid nad tulelõksus. Puhkes kujutlematu paanika. Leekides ja suitsus kaotasid inimesed orientatsiooni ja paljud ei jõudnud väljapääsude juurde. Lapsed tormasid leekide eest instinktiivselt areenile. Siis murdus telgi peamast. Leegimeri vajus karjuvatele inimestele peale ja mattis sajad ohvrid enda alla. Kõigest kolme minuti pärast põles kogu telk kui tõrvik.
Palju inimesi trambiti surnuks, suurem osa ohvreid lämbus põleva nailontelgi all. Selleks ajaks, kui tuli kontrolli alla saadi, oli 320 inimest surnud. Rohkem kui 500 inimest sai raskeid põletushaavu või vingumürgituse. Samas pääsesid eluga kõik tsirkuse 150 looma. Hirmunud elevandid rebisid oma ketid puruks ja põgenesid, kuid saadi hiljem uuesti kätte. Linnas kuulutati välja eriolukord. Kõik viis kohalikku haiglat olid vigastatuid täis. Võimud konfiskeerisid ajutiselt kõik paadid ja laevad, et saata nendega vigastatuid lahe teisel kaldal asuva Rio de Janeiro haiglatesse.
Politsei asus kohe tulekahju põhjusi uurima. Tehti kindlaks, et tsirkuse peamasti hoidvad terastrossid olid poolenisti läbi saetud. See asjaolu lubas oletada, et tegemist oli tahtliku süütamisega.
20. detsembril 1961 arreteeriti üks tsirkuse endine töötaja. 21-aastane noormees tunnistas üles, et ta oli koos kahe kaaslasega tsirkusetelgi põlema süüdanud – kättemaksuks selle eest, et direktor ta vallandas.
Tuli on tsirkustes ennegi inimohvreid nõudnud. 6. juulil 1944. aastal puhkes tulekahju rändtsirkuses Ringling Brothers and Barnum Bailey Circus, mis andis külalisetendust Hartfordis Connecticuti osariigis. Tookord hukkus „ainult” 139 inimest, 487 inimest sai vigastada, neist 174 sai raskeid põletushaavu. Ka Hartfordi katastroofis oli kaks kolmandikku ohvritest lapsed. Oletati, et tulekahju põhjustas mahavisatud sigaretikoni.

Plahvatus jäärevüü „Holiday on Ice” ajal Indianapolises 31. oktoobril 1963

Omaegne kuulus jäärevüütrupp Holiday on Ice andis 31. oktoobril 1963 Indianapolise hallis Coliseum esietendust. Etendusel viibis umbes 4000 pealtvaatajat. Spektaakel oli jõudnud särava ja hoogsa finaalini, kui kostis kohutav kärgatus. Hiljem selgus, et ühe tribüüni all asunud müügipunktis oli plahvatanud gaasiballoon.
Hetk hiljem valitses hiiglaslikus hallis kaos. 20 m laiusel alal rebis plahvatus oma kohalt 128 loožitooli ja paiskas need kõrgele õhku. Plahvatus oli nii tugev, et õhku lendasid isegi 100-kilosed betoonitükid. Rusud kukkusid 240 istmereale, tabades pealtvaatajaid. Üks tribüün varises kokku. Katkenud terastrossid vihisesid läbi õhu. Siis lahvatas tohutu 30 m kõrgune gaasileek halli lae poole.
Kõik see toimus uskumatult lühikese aja jooksul. Juba mõne sekundi pärast oli kõik läbi. Õnneks suudeti tulekahju kiiresti kustutada. 68 inimest hukkus, hulk pealtvaatajaid sai vigastada.

Tulekahju Brüsseli kaubamajas L’Innovation 22. mail 1967

Brüsseli kaubamaja L’Innovation leekides.

Belgia kõige kohutavamas tulekahjus hukkus 322 inimest. Tuli läks lahti Brüsseli kesklinnas asuva noobli kaubamaja L’Innovation neljandal korrusel. Ostukeskuses oli sel kellaajal alati palju rahvast, kuid 22. mail 1967 oli inimesi eriti palju, sest sel päeval avati nn Ameerika nädal. Kogu kaubamaja elas n-ö Ameerika tähe all, kõik siseruumid olid rikkalikult dekoreeritud Ameerika sümboolikaga, kõikjal lehvisid tähelipud.
Oskuslik kampaania meelitas rahvast ligi – hinnanguliselt viibis sel päeval kaubamajas tuhat külastajat. Õnnetuseks ütles tulekahju puhkemise hetkel alarmisüsteem üles, nii et paljud inimesed ei märganud või ei tajunud hädaohtu isegi siis, kui nad juba leeke nägid. Kiiresti otsustati anda n-ö asendushäire. Kuna aga keegi ei saanud selle tähendusest aru, ei pööratud häirele tähelepanu.
Inimesed läksid ähmi täis alles siis, kui tuli oli juba mööda kogu hoonet levinud ja ägedad plahvatused panid kaubamaja vappuma. Mõni aeg hiljem varises kaubamaja üks fassaad suure mürinaga kokku, mattes enda alla mitu tuletõrjeautot. Ime läbi ei saanud ükski pritsimees kannatada. Ainult tuletõrjepealiku asetäitaja Jacques Mesman murdis mõlemad jalad, kui ta koos ühe päästetud naisega teise korruse aknast välja hüppas.
Kõige halvemas olukorras olid hoone ülemistel korrustel viibinud inimesed. Neil jäi üle valida: kas hüpata alla või põleda leekides. Mõned otsustasid alla hüpata ja kukkusid surnuks. Need, kes jäid hoonesse, surid piinarikast tulesurma, osa isegi surisevate kaamerate ees – sensatsioonijanulised reporterid ei jätnud juhust kasutamata, et „haaravaid kaadreid” jäädvustada.
Pärast tulekahju tuli kaubamaja ja kaks sellega piirnevat majadeplokki lammutada. Kuna kogu kvartal pidi niigi renoveeritama, siis läksid liikvele kuuldused, et tegemist oli tahtliku süütamisega. Seda aga ei suudetud kunagi tõestada. Palju tõenäolisem on siiski see, et tulekahju põhjustas kas lühis või mahavisatud sigaretikoni.

Tulekahju Cinq-Septi tantsusaalis Grenoble’s 1. novemberil 1970

Tragöödia leidis aset Prantsusmaal Saint-Laurent-du-Ponti tantsusaalis, mis asus 32 km kaugusel Grenoble’ist.
Tantsusaaliks oli seda kuuri või küüni meenutavat hoonet tegelikult raske nimetada. Pole ime, et selles armetus kuuris puudusid igasugused ettevaatusabinõud tulekahju vältimiseks või selle kiireks kustutamiseks. Nigelast väljanägemisest hoolimata oli Cinq-Sept kohalike noorte hulgas väga populaarne. Seintel keerlesid värvilised valguslaigud, nišid olid tuleohtliku plastiga dekoreeritud grottideks ja üleval oli galerii, kust sai jälgida kogu tantsusaali. Hoonel polnud ühtegi akent, elektrivalgustus oli vilets, veel viletsam aga ventilatsioon. Kõigele lisaks polnud omanikel ametlikku luba tantsu- ürituste korraldamiseks.
Kella kahe paiku öösel viskas üks noormees põleva tuletiku maha ja üritas puhkevaid leeke koos kaaslastega kustutada, kuid see ei õnnestunud. Ta hüüdis: „Tuli!” Kes sellele hüüdele kohe reageerisid, jõudsid peaukse kaudu välja joosta.
Mõne minuti jooksul oli kogu hoone tuld ja suitsu täis. Peolised sattusid paanikasse ja tormasid väljapääsude poole, kuid uste juurde jõudes avastasid õudusega, et need olid tabalukkudega suletud. Seda peeti vajalikuks, et keegi piletita sisse ei pääseks. Noored püüdsid jõuga uksi maha murda, kuid edutult. Selles kõrvalises paigas ei kuulnud ka keegi nende appihüüdeid.
30 noorel õnnestus sellest tulepõrgust suuri vaevu eluga pääseda. Osa neist sai raskeid põletushaavu. Tantsusaali üks omanikke, Gilbert Bas elas katastroofi üle. Ta viibis tule puhkemise hetkel tantsusaali kontoris, kui märkas plinkivat hoiatustuld. Alguses mõtles mees, et tuli plingib sellepärast, et all saalis on puhkenud kaklus, ja ta läks asja kaema. Siis aga kuulis ta karjeid „Tuli! Tuli!”. Bas tormas välja ja kihutas autoga Saint-Laurent’i, et alarmeerida tuletõrjet, sest tantsusaalis ei olnud telefoni. Olles veendunud selles, et ta on teinud kõik mis võimalik, ei tulnud õnnetule mehele pähegi, et kõigepealt tulnuks avada tantsusaali uksed ja alles siis kihutada abi järele. Kui tuletõrje lõpuks kohale jõudis, oli laineplekist katus kuumuse tõttu sulanud. Kogu tantsusaal lõõmas nagu tõrvik. Maha visatud põlev tuletikk, millest tulekahju alguse sai, lõpetas 146 noore inimese elupäevad.

Tulekahju luksushotellis Tae Yongpak Soulis, 24. detsemberil 1971

1971. aasta jõulude ajal viibis kaks aastat tagasi Soulis valminud luksushotelli Tae Yongpak sviitides ja kauplustes ligi 300 inimest. Äkki toimus teisel korrusel plahvatus, ja peagi olid hoone kõik 22 korrust leekides. Hotellis asunud 26 firma ja restorani töötajad üritasid paaniliselt põgeneda. Mõnel õnnestus veel hoonest lahkuda. All laotati maha madratseid, et leevendada akendest alla hüppavate inimeste kukkumise hoogu, kuid see oli asjatu abinõu – kõik 38 ülemistelt korrustelt alla hüpanud inimest said surma.
Dramaatilise päästmisaktsiooni käigus õnnestus tuletõrjujatel päästa ainult 60 inimest, 157 inimest hukkus. Ebapiisavad ohutusmeetmed muutsid hotellist põgenemise reisiks põrgusse. Paanilises hirmus inimesed ekslesid hoones ringi, seinad kukkusid kokku ja vahelaed varisesid alla. Tihedad suitsupilved ja tohutud leegid tegid nende inimeste pääsemise võimatuks. Tuletõrjeautode redelid ulatusid vaid kaheksanda korruseni. Ülemistel korrustel viibinud inimesed püüdsid pääseda hoone katusele. Aga sealtki ei õnnestunud neid päästa. Tohutu kuumuse tõttu ei saanud sõjaväe helikopterid küllalt madalale laskuda. Piloodid kartsid, et kütusetankid plahvatavad. Kahel inimesel õnnestus siiski ühelt helikopterilt alla lastud köiest kinni haarata. Kuid nad olid liiga nõrgad, et kinni hoida, ja kukkusid surnuks. Kõik varuväljapääsud ja liftid olid blokeeritud. Hotelli juhtkond lootis sel viisil garanteerida, et külastajad ei saa arvet tasumata hotellist lahkuda.
Kaks Tae Yongpaki tegevjuhti ja selle kohviku omanik, kus tuli alguse sai, vahistati juba päästmisaktsioonide käigus. Ränki etteheiteid tehti ka Lõuna- Korea siseministrile Kim Hyonokile. Endise Souli linnapeana oli ta vastutav hotelli projekti kinnitamise eest. Hilisem uuring näitas, et hotelli esialgsed ehitusplaanid olid ametlikult kinnitatud, kuid tööde käigus oli tehtud tuletõrje ohutuseeskirju eiravaid muudatusi.
Kui raske on põhjendatud tuleohutusnõuete läbisurumine, näitab kurb tõsiasi, et kolm aastat hiljem puhkes Soulis veel kahes hotellis tulekahju. 9-korruseline Namsani hotell põles maani maha, hukkus üheksa inimest. Hotellis oli liiga vähe tulekustuteid, samuti tekitasid põlevad vaibad ja tapeedid mürgiseid gaase.

Tulekahju Joelma-kõrghoones São Paulos Brasiilia 1. veebruaril 1974

1970. aastatel Brasiilia suurimas linnas São Paulos valitsenud bürokraatlik asjaajamine oli üheks kohutava tulekatastroofi vallandavaks teguriks. São Paulo areng tollal oli enneolematu: linna rahvaarv kasvas iga päev 1000 elaniku võrra ning iga nädal valmis 400 uut ehitist. Samas puudus tõhusalt töötav ametkond, kes oleks selles meeletus ehitustempos jälginud tuleohutuseeskirjade täitmist. Ehitustöödel kasutati vähe tulekindlaid materjale ning hoonetes puudusid tulekindlad trepišahtid ja avariiväljapääsud. 8-miljonilise elanikkonnaga linnas töötas ainult 1300 tuletõrjujat ja nende kasutada olevad redelid ning voolikud ei oleks ulatunud arvukate uute pilvelõhkujate poolde kõrgusessegi. 25-korruseline Joelma-nimeline uus pilvelõhkuja koosnes garaažikompleksist ja bürooruumidest.

Leekides Joelma-kõrghoone.

1. veebruaril 1974, kui tulekahju 12. korrusel valla pääses, töötas Joelma-hoones üle 500 (teistel andmetel 650) inimese. Neil, kes asusid tulekoldest allpool, õnnestus hoonest kiiresti väljuda. Veel kaheksakümnel inimesel õnnestus ülemistelt korrustelt läbi leekide ja suitsu pääseda alumistele korrustele, ülejäänutel lõikas kiiresti ülespoole leviv tuli igasuguse pääsetee ära.
Tuletõrje kohalejõudmist takistasid põlengut jälgima tormanud uudishimulike massid. Kui siis päästemeeskondadel õnnestus lõpuks 10 000-pealisest rahvamassist läbi tungida, osutusid nende lühikesed redelid ja voolikud täiesti kasututeks. Pritsimehed pidid abitult pealt vaatama, kuidas inimesed akendest alla hüppasid, kui kuumus nende selja taga väljakannatamatuks muutus. Paanika vältimiseks näidati tulevangis olijatele plakateid tekstidega: „Rahu!”, „Oodake!”, „Oht on möödas”, kuid hädasolijad mõistsid väga hästi, et oht pole sugugi möödas. Paljud ronisid meeletu kuumuse eest akendest välja ning rippusid aknaraamide küljes, kuni jõud üles ütles ja nad surnuks kukkusid. Mõned inimesed pääsesid siiski läbi tule ja suitsu hoone lamedale katusele, kus nad paaniliselt edasi-tagasi sagisid ning õhus tiirlevale päästehelikopterile viipasid. Kuumus oli aga nii suur, et helikopter ei saanud maanduda, kuna kütusepaagid oleksid võinud plahvatada. Tohutu kuumus kooris helikopteri ustelt värvi maha. Alles kaks tundi hiljem, kui tuli oli kontrolli alla saadud, korjas helikopter katusel olevad ellujäänud üles.
Selles tulepõrgus näitasid pritsimehed üles tõelist kangelaslikkust. Naaberhoonetelt lennutati põleva maja akendesse trossid, mille külge kinnitatud tuletõrjujad hädasolijatele appi ronisid. Seersant José Rufina päästis sel moel 18 inimest, kuigi ta ise pidi äärepealt surma saama, kui üks 16. korruselt allahüpanud mees talle otsa kukkus.
Hukkunute hilisem identifitseerimine ja kokkuarvamine oli raske ja vaevarikas. Kuna sünteetiliste materjalide põlemistemperatuur küündis kohati 600 °C, olid paljud surnukehad tuhastunud. Erinevatel andmetel hukkus 189–227 inimest.
Tulekahju võis tekkida mõnest ülekuumenenud konditsioneerist, kuid täpne põhjus jäi ebaselgeks. São Paulo tuletõrjeülem vallandati, ent suurem süü lasus siiski linnavõimudel, kes olid linna kiire majandusliku õitsengu nimel jätnud tähelepanuta tuleohutusnõuded ja -eeskirjad.

Tulekahju hotellis Grand Hotel Las Vegases 21. novembril 1980

Mitmekümnekorruselises hotellis puhkenud tulekahju korral satuvad külastajad tõelisse surmalõksu. Nii juhtus ka Las Vegase elegantses hotellis nimega Grand.
Tuli läks lahti varahommikul hotelli esimese korruse köögis. Juba mõne minuti pärast oli naabruses asuv 134 m pikkune kasiino üleni leekides. Tuli levis nii kiiresti, et hoone elektrisüsteem langes rivist välja veel enne, kui automaatsed tuletõrjeandurid jõudsid alarmi anda. Arusaamatuks jäi, miks ei kasutatud käsisireene. Sellisel juhul oleks jõutud enamikku hotellikülastajaid hoiatada ja tulekahju poleks neid une pealt tabanud. Arusaamatu on seegi, miks juba tollal kehtinud eeskirjadele vaatamata olid ainult kolm esimest korrust varustatud tule korral vett pihustama hakkavate spinklerseadmetega. Nii võisid tuli ja mürgine suits takistamatult levida hoone kõikidesse liftišahtidesse ja trepikodadesse ning kõigile korrustele.
Kui suits jõudis lõpuks ülemistele korrustele, ei teadnud inimesed, mida teha, sest tuletõrjealarmi ju ei antud. Alles siis, kui hingamine muutus raskemaks, üritasid mõned tarmukamad laudade ja toolidega aknaid purustada. Õnneks asus läheduses õhujõudude baas. Kutsuti kohale kuus helikopterit, mille abil õnnestus palju rõdudele ja katusele põgenenud inimesi päästa. Samal ajal lendasid  hoone ümber politsei helikopterid. Megafonide kaudu hoiatasid politseinikud, et inimesed mingil juhul alla ei hüppaks. Sellegipoolest hüppas üks naine alla ja sai surma.
Paremas olukorras olid esimeste korruste tubades olnud inimesed, kes pääsesid suhteliselt kiiresti hoonest välja. Samas leidus isegi selliseid nahaale, kellel jätkus külma verd põlevast kasiinost läbi astuda ja mänguautomaadid puruks lüüa, et neist raha välja võtta ja alles siis majast minema kiirustada.
Kui lõpuks õnnestus tuli kontrolli alla saada, alustasid päästemeeskonnad korrus korruse haaval hoone üle vaatamist. Mõnele korrusele pääsemiseks tuli kasutada akende pesemiseks mõeldud platvorme. Enamik ohvreid leidis oma otsa hotelli ülemistel korrustel, sest tuletõrjeredelid ulatusid ainult 9. korruseni. Hukkus 100 inimest, 600 sai vigastada, neist osa raskelt.

Tulekahju Bradfordi staadionil 11. mail 1985

See juhtus 11. mail 1985. Inglise linna Bradfordi puupüsti täis staadion oli erutavas ootuses. Pärast neljakümneaastast vaheaega oli Bradford City jõudnud Inglise jalgpalliliiga teise divisjoni (s.o. 44 parema klubi sekka). Mäng Lincoln City vastu telekaamerate ees pidi olema austusavalduseks selle 1903. aastal asutatud klubi sportlikule kangelasteole. Kogu ülevus aga muutus ühe hetkega tragöödiaks. Mängu 40. minutil puhkes äkitselt põrgu, mis kestis vaid mõned minutid. Selle lühikese aja jooksul põles ära kogu staadioni puutribüün. Õnnetuse kokkuvõtted olid masendavad: 53 surnut ja 211 vigastatut.
Arstid konstateerisid surma põlemise, lämbumise ja surnuks tallamise tagajärjel. Kõige rohkem said kannatada vanemad inimesed ja lapsed. Ohvrite seas oli ka 86-aastane Sam Firth, keda kodulinnas hüüti Mr. Bradford City. Kunagi oli Firth Bradford City keskründaja, hiljem meeskonna austajate klubi asutaja ja esimees. Kogu oma elu oli ta pühendanud jalgpallile.
Telekommentaator John Helm: „Nägin ühes tribüüni nurgas puhkenud tuld. See oli kohas, kus tavaliselt istuvad terved perekonnad. Palusin ülekande reþissööri suunata üks kaamera sinna. Nii nägi põlengu algust terve maailm. Need olid minu elu jubedaimad hetked! Ma pole kunagi varem midagi nii õudset näinud. Inimesed jooksid sõna otseses mõttes elu eest, kukkusid üksteise otsa, nende riided põlesid. Palju inimesi, enamasti lapsi, suri otse toolidel. See juhtus vaid nelja hirmsa minuti jooksul…”
79 aastat vana tribüün oli tervenisti puust, istepingid enamasti erakordselt tuleohtlikust polüpropüleenist.
Lääne-Yorkshire’ krahvkonna politseiülem C. Sampson arvas küll, et ei saanud välistada süütamist, kuid tõenäoliselt puhkes tulekahju lihtsalt kustutamata sigaretiotsast. Tribüüni all ja põrandas oli palju auke, kuhu oli kogunenud paberiprahti.
Paljud inimesed püüdsid jõuda väljapääsudeni, kuid need olid lukustatud. Tribüünil oli tulekahju puhkemise hetkel üle 3000 inimese.
Pealtvaataja Geoffrey Mitchell meenutas: „Mul oli õnne, et meie väljapääsu juurde sattusid kolm jõumeest, kes ukse maha lõid. Nende abita poleks ma pääsenud.” Üks vapratest päästjatest oli politseinik Graham Jones. Tema mehisust inimeste päästmisel nähti järgmisel päeval kogu maailma teleekraanidel. Politseiniku põlevate juustega foto avaldati paljudes ajalehtedes.

„Kohe, kui nägin suitsu, kiirustasin õnnetuskohale. Seal sain aru, et tule summutamiseks enam lootusi ei ole. Ühe mehe aitasin tribüünilt alla, teise aga juba viskasin, sest aega ei olnud. Tundsin, et mul põlevad juuksed, kuid ma ei hoolinud sellest, sest nägin meest, kes mind läbi leekide appi kutsus. Minu kolleegi abikaasa ja kaks poega hukkusid tules,” meenutas Jones. Väljapääsud olid kõikjal suletud kahel põhjusel: et keegi ei saaks kontrollimatult staadionile tulla ja et oleks välistatud tuubil täis tribüünidelt inimeste pääs mänguväljakule. Sedakorda päästis aga just väljakule tungimine sadu inimelusid. Inimesed hüppasid leekide eest tribüünilt alla. Medõde Patricia Jackson meenutas: „Pilti õnnetusest nägin televiisorist. Hetkegi mõtlemata kiirustasin haiglasse. See oli juba kannatanuid täis. Koridorides otsisid sajad inimesed oma lähedasi, vanemad lapsi. Põletushaavad olid väga rasked, ma pole selliseid veel kunagi näinud. Töötasime vahetpidamata kaks päeva.”
Õpetaja Moorey Dickson: „Tassisin tulest välja ühe naise. Kui temaga tribüünilt mänguväljakule jõudsin, nägin, et naise seljal polnud enam riideid ega nahka…”
Tulekahju puhkedes jooksis kodumeeskonna kapten Peter Jackson tribüünile ja tõi leekidest välja oma naise ja lapsed. Haiglas suri tugevate põletushaavade tagajärjel ka 23 politseinikku.
Bradfordi staadion pole kaugeltki Inglise vanim. Kolmanda divisjoni klubi Gillinghami staadioni tribüünid on pärit 1890. aastast, Rochdake’i omad 1907. aastast. Torquay Unitedi tribüün on ehitatud 1920. Paraku on nii, et tuletõrjeametnikud võivad klubidele küll ettekirjutusi teha, kuid staadionide valdajad täidavad neid ainult oma vabal tahtel. Nädal pärast tulekahju pidanuks ka Bradfordi tulema tuletõrjekomisjon. Nädal hiljem läks tuleroaks ka Torquay Unitedi tribüün. Õnneks puhkes seal tulekahju kaks tundi pärast südaööd ja seetõttu ohvreid ei olnud.

Tulekahju Phuttamonthoni mäguasjadevabrikus Bangkokis 10. mail 1993

Mitteametlikel andmetel on Tai pealinnas 8 miljonit elanikku. Hiigellinn laiub 1500 ruutkilomeetril.
Kunagi oli Bangkok linn, kus liikumiseks kasutati põhiliselt kanaleid ja elevandiradasid. Paljud kanalid on juba ammu kinni aetud, et rajada nende asemele tänavaid ja püstitada hooneid. Sellegipoolest ei tule Bangkok üha kasvava autode hulgaga toime, seda enam, et tervelt 80 protsenti Taimaa autodest vurab pealinna tänavatel. Kuid just kanalite kinniaja- mine on raskendanud tulekahjude efektiivset ja kiiret kustutamist – kanalid olid suurepärased veevõtu kohad.
10. mail 1993. aastal valitses Bangkokis suvine leitsak. Phuttamonthoni linnaosas asub mänguasjavabrik, mis koosneb mitmest neljakorruselisest hoonest. Nende ülemistel korrustel ei ole aknaid – nii tuleb odavam. Vabrikus töötas 4000–5000 töölist, kellest enamik olid naised. Lapsed sagisid emade ümber, sest lasteaedu kas ei piisa või on need liiga kallid. Päevast päeva valmistasid naised kunstmaterjalist toredaid mänguasju, mida eksporditi paljudesse riikidesse.
Äkki tekkis ühe hoone esimesel korrusel lühis. Selles hoones hoiti mänguasjade valmistamiseks vajalikke materjale ja kemikaale, mida kasutati impregneerimiseks.
Tuli levis väga kiiresti, toitudes kergesti süttivatest kemikaalidest. Leegid paisusid üha suuremaks. Avariitreppe hoonetel ei olnud, samuti tulekindlaid uksi. Ei leidunud isegi tulekustuteid. Naised tormasid hoone kahe väljapääsu poole. Tekkis rüselus, puhkes paanika. Sellises olukorras mõtleb igaüks vaid endale, kuid ainult vähestel õnnestus hoonest välja pääseda. Osa naisi hüppas akendest alla, saades surma või raskelt vigastada.
Kõigest veerand tunni jooksul oli kogu maja leekidest haaratud. Lõpuks varises leegitsev hoone kokku, mattes tuleohvrid ja vigastatud enda alla.
Selles tulekahjus hukkus 210 inimest, 550 sai vigastada. Tuletõrjeautod ei jõudnud küllalt kiiresti kohale, sest masinad ei pääsenud Bangkoki hullumeelses liikluses edasi ja jäid lõpututes liiklusummikutes toppama. Nii jäi liiga hilja kohale jõudnud pritsimeestel ainult üle surnukehad rusude alt välja tuua. Vabrikuhoone varemed suitsesid veel mitu päeva. Hukkunute sugulased protesteerisid nii ägedalt olematu tuleohutuse pärast vabrikus, et Tai valitsus otsustas ilma igasuguse tavapärase bürokraatiata anda omastele kiiret ja igakülgset materiaalset abi.

Tunnsupildil: Leekides Bradfordi staadion.

©Peter Hagen

0

Your Cart