Kes tegelikult Hitleri võimule upitasid?
Kui see küsimus esitada eestlasele, siis vastab ta kõhklematult, et tegemist oli USA juutide vandenõuga. Eestlaste juudiviha ja palav armastus sakslaste, eriti aga saksa natside vastu on muidugi omaette fenomen, mis vääriks eraldi käsitlemist ja lahtiseletamist…
Kui aga lugeda arvukaid kommentaare Facebookis, siis jääb küll mulje, et üllatavalt paljude eestlaste – eriti eesti meeste – kupli alla peale juutide vandenõude ja saksa imperialismi ülistamise midagi muud ei mahu. „Titanicu” uputasid juudid, „Estonia” samuti, Lenin oli juut, Lydia Koidula oli juut, Konstantin Päts oli juut, Hjalmar Mäe oli juut, Clinton on juut, Trump on juut; rünnak New Yorgi kaksiktornidele ja 2004. aasta suur maavärin ja tsunami oli samuti „konksninade” kätetöö… Põuased suved Euroopas puhtalt Mossadi organiseeritud… Faktid ei loe, neist ei taha eestlane midagi teada. Kui aga eestlasele meelde tuletada, et isegi Tartu rahuleping sai võimalikuks ainult tänu Lenini juutidest kaastöötajatele Isidor E. Gukovskile ja Adolf Joffele, siis läheb eestlane endast täiesti välja, hakkab jalgadega trampima, röökima, tatti pritsima, vihast nohisema ja puhisema… kuid on vait.
S E L L E L E P I N G U on eestlane nõus juutidele andestama…
Eestlane läheb aga taas närvi ja hakkab sülge pritsima, kui keegi peaks väitma, et Hitleri upitasid võimule mitte USA juudi pankurid, vaid puhast tõugu saksa suurtöösturid ja täiesti puhast tõugu saksa sõjaväe kildkond… Söandan juutide vandenõu Hitleri võimule upitamisel siiski koledate ja natsilembest eestlast šokeerivate faktide abil maha teha ja nii mõnegi eestlasest juudivihkaja tuju põhjalikult ära rikkuda. Kahjurõõm on siiski kõige suurem rõõm!
Saksa töösturite vandenõu
Ajaloolane, kes uurib Hitleri võimuletulekule vahetult eelnenud ajajärku, põrkub paratamatult mitmele „tumedale kohale“ ja mõistatusele.
Esimene mõistatus. President Paul Hindenburg tõrjus Hitleri kui võimaliku kantsleri tagasi 1932. aasta nendel kuudel, millal füüreri partei saavutas suurimat edu ja paistis, et talle on jõukohane saavutada absoluutne häälteenamus. Seesama Hindenburg tegi Hitleri kantsleriks aga siis, kui natsid olid kaotanud kaks miljonit valijat ja kui ühiskondliku arvamuse baromeeter ennustas sellele parteile „tormi“, tema mõju ilmset langust rahvahulkades!
Teine mõistatus. Kõik katsed kallutada Hitlerit kompromissile, ministri või asekantsleri (veel mitte kantsleri) koha vastuvõtmisele, et kinnistada partei valimisvõite, leidsid resoluutse vastuseisu. Hitler korrutas põikpäiselt: „Kas kõik või mitte midagi!“ Dokumendid näitavad, et paljud tema lähikondlasedki (G. Strasser, J. Goebbels) olid kord hämmastunud, kord meeleheitel – nad ei suutnud mõista, mis on füüreriga juhtunud. Millele lootis Hitler, nähes oma liikumise ilmset langust?
Kolmas mõistatus. Hitleri valimiseelne propaganda maksis tohutut raha. Goebbelsi selle ajajärgu päevikutes tulevad kogu aeg ette laused nagu „Meie jõud on lõpukorral“, „Kassas pole pennigi“. 1933. aastaks olid NSDAP võlad ühtedel andmetel tõusnud 10–12 miljoni, teistel andmetel ligi 20 miljoni margani. Kes kattis selle puudujäägi? Ja kes üldse subsideeris natside ennenähtamatu ulatusega propagandat aastatel 1930–1932?
Neljas mõistatus pole võib-olla nii oluline, kuid paneb ikkagi mõtlema. Mispärast Hitler pärast võimuhaaramist kohtles erinevalt oma rivaale kantsleriametis – Schleicherit ja von Papenit? Schleicheri tappis ta pool aastat pärast „trooniletõusmist“, von Papenit aga pidas enda juures ning andis talle tähtsaid ja auväärseid ameteid. Kõiki neid suuri ja väikesi mõistatusi saab lahendada ainult siis, kui analüüsida Hitleri laialdast kulissidetagust mängu 1930-ndate aastate algul – mängu, millel ei olnud midagi ühist ei Goebbelsi veripunaste valimiseelsete plakatitega, Strasseri kõnedega, kes piitsutas „kulla iidoleid“, ega natside edusammude ja lüüasaamiste ametliku kroonikaga.
Fakt, et Saksa suurtöösturid ja pankurid toetasid natse, on fikseeritud kümnetes ametlikes dokumentides. Laialt on tuntud natsipartei ladviku ja isiklikult Hitleri tihedad sidemed Saksamaa tööstusringkondade võimsaimate esindajatega. Nüüd jääb vaid näidata, et just Saksa monopolistide vandenõu, mida toetasid sõjaväeline kildkond ja suurmaaomanikud, tõi Hitleri võimule 30. jaanuaril 1933.
See on oluline kas või selle tõttu, et arvatavasti kõige levinumaks legendiks Hitlerist on osutunud legend sellest, kuidas ta kantsleritoolile pääses. Legendi järgi olevat Hitler võitnud valijahäälte enamuse, n-ö üldrahvaliku tunnustuse, misjärel vanahärra Hindenburg andnud talle rahva nimel riigikantsleri koha.
Tegelikkuses oli kõik hoopis teisiti. Hindenburg kõigest väljendas finantsoligarhia ja sõjaväelise kildkonnaga seotud võimsate kulissidetaguste jõudude eesmärke.
Ameerika süüdistaja Nürnbergis Taylor ütles 30. augustil 1946: „Saksa töösturite ja natsipartei ühistööta ei oleks Hitler ja natsid iialgi haaranud võimu Saksamaal ega kindlustanud seda…“
Kilgore’i komisjoni (USA Senati erikomitee) järelduses on öeldud:
- „Ei ole õige, et Saksa suurtöösturid liitusid natsionaalsotsialismiga alles viimasel hetkel ja surve tõttu. Nad olid algusest peale selle vaimustatud protežeerijad.
- Suurtöösturite ja pankurite toetus võimaldas natsionaalsotsialismil võimu haarata.“
Niisugune on järeldus, mis tuleneb tohutust hulgast dokumentidest. See rajaneb tähtsamate sõjaroimarite Nürnbergi protsessi protokollidel, sealsamas Nürnbergis peetud töösturite eriprotsesside protokollidel, samuti tohutul, osalt juba avaldatud, osalt avaldamata arhiivimaterjalil, mis koosneb peaasjalikult töösturite kirjadest oma kolleegidele, Hindenburgile, tema kantselei ülemale Meissnerile jne.
Hoolimata säärasest dokumentide küllusest püüdsid tööstus- ja finantsoligarhia tuusad pärast Teist maailmasõda varjata oma osavõttu hitlerismi kuritegudest. On iseloomulik, et fašistliku impeeriumi viimastel päevadel ei hävitatud Gestapo arhiivid ega natsijuhtide ametialane kirjavahetus (näiteks Kaltenbrunneri ja Bormanni oma) ja isegi mitte hitlerlaste isiklikud paberid, vaid NSDAP laekuri Xavier Schwarzi sissetulekuraamatud, kuhu päev päeva kõrval oli sisse kantud Saksa monopolistide „annetusi“. Schwartz ise istus ajavahemiku 1945–1947 ameeriklaste vanglas, kuid tema ülekuulamise protokolle ei ole avaldatud.
Samuti on tunnuslik, et NSDAP subsiidiumide absoluutse suuruse kohta andsid natsid äärmiselt põiklevaid ja segaseid seletusi. Nii näiteks rääkis Funk Nürnbergi protsessil, et Reinimaa-Vestfaali töösturite grupeering andis aastail 1931–1932 Hitlerile ligikaudu miljon marka. Kui Funkilt küsiti, kui palju andsid siis töösturid ühtekokku Hitlerile, vastas ta: „Mitte üle mõne miljoni.“ Thyssen oma raamatus „Mina maksin Hitlerile“ kirjutab, et kõik „summad, mis Hitler rasketööstuselt sai, teevad ühtekokku kaks miljonit marka“. Seejuures väidab Thyssen, et tema üksi kinkis Hitlerile miljon marka. Et mõista, kui palju neid summasid on vähendatud, viitame ajaloolasele Hahlgartenile, kes arvutas välja, et natsipartei kulutas enne võimuletulekut propagandale, SA-le, valimiskampaaniatele jne. vähemalt 70–90 miljonit marka.
Sellest hoolimata kirjutas tuntud Lääne-Saksa majandusteadlane Wilhelm Treue peaaegu 20 aastat pärast sõda, et ainult „mõned suured kontsernid“ tõttasid Hitleriga ja natsiparteiga kontakti looma. Treue arvates vanad Reini ja Ruhri töösturite dünastiad isegi kartsid „Hitleri totalitarismi“. Ja peaaegu 10 aastat pärast Treuet kirjutas ajaloolane Fest, et natsid said kolme aasta jooksul – ajavahemikus 1930. aastast 30. jaanuarini 1933 – töösturitelt ühtekokku kõigest 6 miljonit marka. Festi väidetes on kõige kummalisem see, et mõni lehekülg edasi kirjutab ta Konrad Heydenile viidates, et natside eelarve oli tollal tõusnud kas 70 või 90 miljoni margani. „Sest nende ülalpidamisel oli 10 000 kohalikku organisatsiooni (Ortsgruppen), laialdane funktsionääride aparaat ja omaenda sõjavägi, kelle ridades oli peaaegu pool miljonit meest, rääkimata juba sellest, et nad pidid ainuüksi 1932. aasta jooksul korraldama hulga kulukaid valimiskampaaniaid.“
Kustkohast tulid siis need sõna otseses mõttes hiiglaslikud summad natsidele, kes olid „vaesed nagu kirikurotid“?
Treue ja Fest sellele ei vasta. Kuid vastus saab olla ainult üks: Saksa kõige äärmuslikumat parteid ei subsideerinud keegi muu kui Saksa kapital.
Juba 1930. aastal koondusid Hitleri ümber mõjukad töösturid, kes ilma igasuguste reservatsioonideta toetasid, subsideerisid ja konsulteerisid natsipartei ladvikut ning koguni värbasid aktiivselt parteile toetajaid oma keskkonnast. Sellesse ringkonda kuulusid: Fritz Thyssen, Emil Kirdorf, Hugenberg, Seldte („Teraskiivrid juht), Glass ja tööstur Wilhelm Keppler. Just nemad valmistasid ette esimesed natsidele edukad valimised 1932. aasta septembris.
Piirdume vaid ühe näitega ning jutustame Hitleri ja Hugenbergi liidust.
Ultrareaktsioonilise Saksa Rahvusliku Rahvapartei peamees Hugenberg, kelle partei kulisside taga seisid töösturite kõige parempoolsemad ringkonnad, hakkas Hitleri vastu huvi tundma juba 1928. aastal. Ta oli ise miljonär, endine Kruppi kontserni direktor, kes hiljem inflatsiooni arvel rikastus ja asutas „propagandaimpeeriumi“. Tema kontrolli all olid kümned ajalehed ja informatsiooniagentuurid, samuti Saksamaa suurim filmikompanii Ufa. 1928. aastal asus Hugenberg Saksa Rahvusliku Rahvapartei etteotsa. Nagu natsidel, nii oli ka sellel parteil oma „privaatarmee“, juba mainitud „Teraskiiver“, mille eesotsas seisis Franz Seldte.
Ollakse arvamisel, et Hugenberg astus Hitleriga sobingusse sellepärast, et tal puudus toetus rahvahulkade näol ja et tal oli oma parteis raskusi. Ent Hugenbergi-Hitleri esimene kohtumine Berliini klubis Deutsche Orden toimus ajal, kui Hitleri partei ei osanud undki näha 1930-ndate aastate parlamendiedust. 1928. aasta mais sai NSDAP 31 miljonist häälest kõigest 810 000 ja vastavalt Riigipäeva 608 kohast 12. Suuri kaotusi kandnud Saksa Rahvuslikul Rahvaparteil oli ikkagi 73 kohta. Sellest hoolimata taotles Hugenberg kõigest väest kokkusaamist Hitleriga. Too aga tegi näo, et ta pole sellest kokkusaamisest eriti huvitatud. Millega seletada Hugenbergi niisugust kummalist psühholoogilist „nihet“, mis hiljem toimus ka kümnete Saksa suurmonopolistidega?
1929. aastal sõitis Hitleri asetäitja Rudolf Hess mööda Saksamaad ringi, et tööstusmagnaatidelt raha koguda. Kohtumisel nende magnaatidega Hamburgis võttis Hess vaikides portfellist välja kaks pakki fotosid – ühes pakis olid fotod töörahva demonstratsioonidest, teises fotod teemal „SA marsib“. Hess jagas fotod laiali ja ütles täht-tähelt järgmist: „Härrased, te nägite ise purustus jõude, kes ähvardavad likvideerida teie kontorid, vabrikud, kogu teie vara. Ma näitasin teile ka seda, kuidas luuakse korra võim. Me püüame fanaatiliselt mässuvaimu välja juurida. Kahjuks ei piisa ainuüksi püüdlustest, on vaja ka materiaalseid eeldusi. SA on vaene, natsid on vaesed, kogu organisatsioon on vaene. Kustkohast võtame saapad, mundrid, lipud, trummid, ühesõnaga – varustuse, mida vajab tänapäeva poliitiline stiil, kui pole raha? Raha peavad andma need, kellel seda on, et nad ei kaotaks lõppude lõpuks seda, mis neil on.“
Valem „me anname teile korra võimu, teie annate meile raha, seejärel ka kohad ministrite kabinetis, hiljem ka absoluutse võimu“ ei olnud sugugi ainult osav propagandavõte. Nagu me juba nägime, oli karmide vapustuste alguseks, mis Saksamaa kriisiaastail üle elas, Hitleri käes tõepoolest võimas organisatsioon, „riik riigis“, mis oli valmis iga hetk totaalselt arveid õiendama revolutsiooniliikumisega, „mässuvaimuga“.
Hugenberg istus Hitleri läbirääkimislaua taha sellepärast, et tundis hirmu kõigi vasakjõudude ees. Hitleri-Hugenbergi ühisplatvorm kutsus üles võitlema Youngi plaani (Youngi plaan oli liitlasriikide teine reparatsiooniplaan sakslaste jaoks, mis võeti vastu 1929. aastal. Samuti nagu Dawesi plaan (1924. aastal), soodustas see Ameerika kapitali sissetungi Euroopasse.) ja valitsuse poliitika vastu. Hitler esitas üheainsa tingimuse – et tal lubataks kasutada Saksa Rahvusliku Rahvapartei käsutuses olevaid finantsfonde. Hitleri jesuiitlikule taktikale on iseloomulik, et ta oma esindajaks selles sobingus pani Gregor Strasseri, keda peeti NSDAP-s kõige vasakpoolsemaks. Hitler kindlustas ennast juba aegsasti juttude vastu, mis natside parteis võinuksid tekkida füüreri ja „plutokraatia“ sobingu kohta. 1929. aasta septembris esitasid Hitler ja Hugenberg Riigipäeval seaduseelnõu „Saksa rahva orjastamise vastu“. Selle eelnõu järgi pidi Saksamaa viibimatult lahti ütlema kõigist reparatsioonimaksetest ja võtma vastutusele kantsleri ning ministrite kabineti kodumaa reetmise pärast, kui nad ka edaspidi täidavad Versailles’ lepingu tingimusi. Riigipäev lükkas seaduseelnõu tagasi pärast seda, kui see sai üldrahvalikul hääletusel 6 miljonit häält läbiminekuks tarviliku 21 miljoni asemel.
Sellega oli Hitleri-Hugenbergi liit teatud ajaks lõppenud. Hitler oskas sellest alliansist välja pressida suure kasu. Hugenbergi ajalehtede impeeriumi kaudu levitati kõiki Hitleri kõnesid ja Strasser ammutas raha Saksa Rahvusliku Rahvapartei hiigelfondidest. Peale selle leppis Hitler Hugenbergi seljataga kokku veel paljude töösturitega. Lõpuks, järsk kursimuutus – sobing nendesamade „vaenlastega“, kellele füürer oma avalikel esinemistel kallale tungis – läks parteis läbi täiesti valutult. See aga näitas, et natsipartei aparaat, mille Hitler oli kokku klopsinud, oli valmis vastuvaidlematult järgnema oma füürerile ükskõik kuhu.
Veidi rohkem kui aasta enne natside võimuhaaramist püüdis Hugenberg veel kord Hitleriga kokku leppida. 1931. aasta oktoobris toimus väikeses Bad Harzburgi kuurordilinnas Saksamaa kahe ultrareaktsioonilise partei – Saksa Rahvusliku Rahvapartei ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei ühismeeleavaldus. See manifestatsioon sai Harzburgi rinde nimetuse. Tagurlus pani „rindele“ suured lootused. Hugenberg pidi neutraliseerima Hitleri. Ent vaevalt tekkinud, Harzburgi rinne lagunes. Tol ajal ei olnud ta enam vajalik Hitlerile, kes tegutses põhimõttel „kas kõik või mitte midagi“.
* * *
Pärast 1930. aastat oli Hitleri enda ja temale lähedaste töösturite peamine ülesanne selles, et võita enda poole töösturite ja pankurite enamik. Õige pea liitus Kirdorfi-Thysseni rühmitusega Otto Steinbrinck Fricki kontsernist, August Rosterg kontsernist Wintershall, Ernst ja Walter Tengelmann, kes olid seotud nii kontserniga Gelsenkirchen Bergwerke AG kui ka Esseni kontserniga Steinkohlen Bergwerke. Selsamal ajal tõmmati Hitleri orbiidile suurpankurid Georg von Strauss (Saksa Panga juhatuse liige) ja Hjalmar Schacht. See sündis Göringi juures korraldatud õhtul, kus viibis ka Hitler. Ameerika võimude poolt toimetatud ülekuulamisel 20. juulil 1945 ütles Schacht, et mõtteid, mis Hitler tol õhtul avaldas, „oli ta juba varemgi avaldanud“ (nähtavasti avalikes kõnedes), kuid „ta oli täis tuld ja energiat“. Ning edasi: „Ma mõtlesin, et selle inimesega on vaja koos töötada.“ (12. detsembril 1932 kirjutas Schacht Hitlerile: „Mul ei ole vähimatki kahtlust, et sündmuste käigul saab olla vaid üks lõpp – Teie saamine kantsleriks… Kuhu mind tööasjad ka lähemal ajal ei viiks, võite arvestada minuga kui oma kõige ustavama abilisega.“ Kiri lõppes sõnadega: „Saksa tervitusega Teile sügavalt ustav Schacht.“)
Schachti nõuandel asendas Hitler oma majanduseksperdi Federi ajalehe „Berliner Börsezeitung“ kunagise toimetaja Walter Funkiga, kel olid tihedad sidemed paljude mõjukate töösturitega. Et selgitada natside seisukohti majandusküsimustes, asutati eribülletään „Wirtschaftspolitischer Informationsdienst“. Samal ajal sooritas Hitler spetsiaalse ringreisi – ta pidas väljavalituile seeria loenguid, milles kinnitas, et natsiriik võib tagada Saksa ärimaailmale õitsengu. „1931. aasta suvel,“ kirjutab Otto Dietrich oma raamatus „Koos Hitleriga võimule“, „otsustas füürer äkki Münchenis: hakata järjekindlalt töötlema mõjukaid isikuid majanduses… Järgnevate kuude jooksul sõitis füürer oma limusiiniga kogu Saksamaa läbi. Kohtumisi korraldati igal pool, nii pealinnas kui ka provintsis, esimesel juhul hotellis Kaiserhof, teisel lahtise taeva all väikestel muruplatsidel. Oli vaja pidada konspiratsiooni, et mitte anda materjali ajakirjandusele.“
Nürnbergi protsessil rääkis Funk, kuidas toimus „majanduses mõjukate isikute“ töötlemine. „Jutuajamisel töösturitega,“ ütles Funk, „toonitas füürer isiklikult ikka ja jälle, et ta on riigimajanduse ja niinimetatud plaanimajanduse vaenlane ning et tema arvates on vaba ettevõtlus ja konkurentsi vabadus parimate tulemuste saavutamiseks absoluutselt vajalikud.“
1931. aasta augusti lõpul kutsus Kirdorf 40 töösturit oma Steinhofi mõisa, kus Hitler tegi neile ettekande. Osa kutsutuist külastas hiljem Hitlerit hotellis Kaiserhof. Nende hulgas olid ka Fritz Thyssen, Ernst Brandt, Ernst Pengsen ja Fritz Springorum. Pärast Darmstadti panga krahhi ühinesid Hitleriga Lübberg (aktsiaseltsi AG für Verkehrswesen peadirektor), Edmund Hillgard (kahe suurima kindlustuskompanii juhatuse Inge), Kurt Schmitt (Stuttgardi kindlustusfirma peadirektor), Friedrich Reinhard (Kommerts- ja Erapank), Otto Christian Fischer (pank Mark, Fink & Со.), Emil Meyer (Dresdeni Pank), Karl Rasche (Vestfaali Pank Bochumis, juhatuse esimees August Rosterg). Raschel olid isiklikud kontaktid Lõuna-Vestfaali natsidega.
Olgu öeldud, et iga loetletud nimi oli tolle aja Saksamaal „sümbol“ ja et neist igaühe taga olid tohutud varad, sidemed ja mõju.
1932. aasta algul moodustas tööstur Wilhelm Keppler Hitleri näpunäitel nn. töösturite ringi (ametlikult ei tegutsenud see ring Hitleri, vaid Himmleri juures). Ringi kuulusid Schacht, Thyssen, Vögler, veidi hiljem ka pankur Kurt von Schröder (Steini pangast), Rosterg, Reinhardt, Krogmann jt.
„Saksa majanduse juhtide“ (nii nimetati neid pärast 1933. aastat) värbamisega kaasnes NSDAP ridade „puhastamine“ kõige „vasakpoolsematest“ elementidest. Lisaks sellele võttis Hitler igal sobival juhul avalikult sõna majandusküsimustes. Tal oli tarvis saksa ärimehed iga hinnaga uskuma panna oma lojaalsuses nende suhtes. See on seda tähendusrikkam, et varem Hitler ei sallinud üldse jutte majandusteemadel. Isegi otsestele küsimustele, mis saab Saksa majandusest tulevikus, kui natsid tulevad võimule, jättis Hitler vastuse võlgu. Kuid 1930. aasta aprillis avaldas Hitler täiesti kindlasõnaliselt oma arvamuse, mis tuli tema lähikondlastele võrdlemisi ootamatult. Põhjuseks sai Otto Strasseri seisukoht – oma Berliinis ilmuva ajalehe, eriti aga Saksimaa ajalehe „Sächsischer Beobachter“ kaudu toetas see Saksimaa ametiühingute streiki. Sellest kuuldes sattus Hitler raevu ja andis Saksimaa gauleiterile Mutschmannile käsu keelata natsionaalsotsialistidel osaleda streigis, ajalehe „Sächischer Beobachter“ toimetusel aga keelata avaldada kirjutisi tööliste kaitseks.
Mais sõitis Hitler Berliini, et rääkida Otto Strasseriga. Esimesel jutuajamisel ütles Hitler: „Me peame tegema valiku, me vajame härraskihti… Härrasrass peab teadma, et tal on õigus käsutada… Ei ole olemas mingit majanduslikku, poliitilist või sotsiaalset revolutsiooni, on ainult rassirevolutsioon.“ Järgmisel päeval kordas Hitler kõike seda, kuid hoopis sõnaselgemalt Otto venna Gregor Strasseri, Max Amanni, Hessi ja Hinckeli (üks Otto Strasseri poolehoidjaid) juuresolekul. Kui Otto Strasser tähendas, et natsionaalsotsialistid peavad nõudma rasketööstuse riigistamist, kukkus füürer röökima: „See on ju bolševism! See oleks Saksa majanduse lõpp. Kapitalistid on tõusnud tippu oma võimete tõttu ja see, et nad on sinna jõudnud, näitab veel kord nende kuulumist kõrgema rassi hulka; järelikult on nad väärt tüüri juures seisma. Teie aga tahate nende asemele panna andetud tootmisnõukogud või tööliste komiteed… Seda ei talu ükski majandusjuht…“ Kui Strasser küsis, mis Hitler kavatseb võimule tulles ette võtta Kruppi tehastega, vastas füürer hetkegi mõtlemata: „Mõistagi ei puuduta ma mitte midagi. Kas te tõesti arvate, et ma olen hullumeelne, kes tahab lõhkuda Saksa rasketööstuse? Ainult siis, kui nende tegevus läheb vastuollu rahvuse huvidega, ainult siis peab vahele segama …“
Varsti pärast seda jutuajamist heitis Hitler Otto Strasseri ja tema poolehoidjad parteist välja, mis oli samuti demonstratiivne akt – füürer näitas, et NSDAP ridades ei ole kohta inimestel, kes tahavad „lõhkuda Saksa rasketööstust“. (Otto Strasser ja tema inimesed lahkusid natsiparteist hüüetega „Sotsialistid lahkuvad NSDAP-st!“, mis tuli jällegi kasuks Hitlerile. Strasser asutas oma organisatsiooni Revolutsiooniliste Natsionaalsotsialistide Võitlusliit, mis hiljem nimetati ümber Mustaks Rindeks.)
Umbes poole aasta pärast oli Hitleril jälle põhjust majandusküsimustes avalikult sõna võtta. 1930. aasta oktoobris esitasid Gregor Strasser, Feder ja Frick Riigipäevale seaduseelnõu, milles nõuti protsendimäärade vähendamist, pankurite ja börsimaaklerite varade tasuta eksproprieerimist ning suurpankade natsionaliseerimist. Hitler astus otsekohe vahele ja sundis neid seaduseelnõud tagasi võtma.
Kummatigi ei olnud 1932. aasta algul kõik Saksamaa tööstusmagnaadid natside poolel. Mõni nende hulgas kartis Hitleri ilmselt militaristlikku ja diktaatorlikku poliitilist kurssi, tema ekstremismi, tigedust, ohjeldamatust. Kuid neid oli vähe. Osa tööstureid asus äraootaval seisukohal. Ent see ei olnud tingitud asjaolust, et natsid neile ei meeldinud, vaid sellest, et töösturite eneste hulgas käis nääklemine. Äraootaval seisukohal oli ka kontserni Vereinigte Stahlwerke peamees Flick. Tõsi küll, ta avaldas 1932. aasta veebruaris soovi Hitleriga kokku saada, kuid pärast kohtumist tegi niisuguse otsuse: subsideerida iga tagurlikku parteid, kes tol ajal osales valimisvõitluses, kuid NSDAP-d mitte esile tõsta. Sama aasta novembris andis see kontsern 100 000 marka Brüningi poolehoidjatele, juulis aga 120 000 marka Schleicheri pooldajaile, oktoobris 100 000 marka Papenile, 100 000 marka mitmesugustele keskerakondadele ja ligi 50 000 marka NSDAP-le.
Kuigi Saksamaa monopolistide hulgas puudus tol ajal Hitleri suhtes üksmeel (see tekkis alles 1932. aasta lõpul), toetas suur rühm saksa kontsernide peremehi aktiivselt Hitlerit ja subsideeris teda juba tol perioodil. 1930. aasta jaanuarist alates hakati Kirdorfi initsiatiivil, kes käsutas Mäe- ja Terasetöösturite Liidu fonde, niinimetatud Ruhri aaret, NSDAP kasuks eraldama 5 penni igalt realiseeritud söetonnilt. Aastas tegi see välja umbkaudu 6 miljonit marka. Siinkohal tuleb ka märkida, et Hitlerit subsideerisid mitte ainult Saksa monopolistid, vaid ka Briti-Hollandi naftakuningas Deterding (mõningail andmeil andis Deterding natsidele kuni 1933. aastani 10 miljonit marka).
Otsustavaid momente Hitleri võitluses võimu pärast oli tema kõne 26. jaanuaril 1932 tööstusringkondade pühamus, Düsseldorfi Industriaalklubis Раrk-Hotelis. Kohal oli rohkem kui 300 Reini-Ruhri suurmagnaati. (Esialgu pidi kõnega esinema Funk, kuid auditooriumi tähtsuse tõttu astus Hitler ise kõnetooli.)
Füüreri kõne kestis kaks ja pool tundi; ta tutvustas kuulajaile üksikasjaliselt partei programmi mitte ainult suurkapitali suhtes, vaid ka kõigis muudes küsimustes. Üldiselt oli Hitleri kõne Düsseldorfis üles ehitatud sama skeemi järgi nagu Hessi ülesastumine töösturite ees, mida me juba tutvustasime. Ent füürer esitas oma plaane ja pretensioone hoopis konkreetsemalt. Ta alustas kallaletungiga Brüningile, kuid läks väga kiiresti üle „bolševismiohule“, mis „paneb vappuma kogu maailma“ ja võib „nagu omal ajal ristiusk kõik täielikult muuta“. Seejärel esitas Hitler NSDAP „positiivse programmi“, tõstes esile kaks teesi. Esimene tees: tugeva võimu kehtestamine Saksamaal garanteerib Saksa majandusele enneolematu õitsengu ja avab Saksa kapitalile tee maailmavalitsemisele. Teine: tugeva võimu kehtestamine vabastab Saksa monopolistid kommunismiohust. Esimese teesi juures tuli füürer välja terve teaduslikkusele pretendeeriva teooriaga, mis töösturitele väga meeldis. „See ei olnud Saksamaa majandus, mis vallutas maailma ja andis edaspidi võimaluse luua tugev riik,“ ütles ta, „vaid kõik oli vastupidi – jõul rajanev riik lõi eeldused majanduse hilisemaks õitsenguks.“ Nagu stenogrammist selgub, võeti need sõnad vastu hüüetega: „Väga õige!“
Läinud üle teisele teesile, hakkas füürer kõnelema nagu harilikult natsikokkutulekutel, kuid ka see meeldis tema kuulajatele. „Jah, me oleme vankumatult otsustanud hävitada marksismi Saksamaal viimse kui juurekeseni… Täna me seisame Saksamaa saatuse pöördepunktis …“
Hitleri Düsseldorfi kõnel oli meeletu menu. Raamatus „Koos Hitleriga võimule“ kirjutas Otto Dietrich: „Kõne avaldas töösturitele suurt mõju, mis eriti selgelt ilmnes järgnevatel võitluskuudel.“ (Peetakse silmas 1932. aasta presidendivalimisi.) Assigneeringud valimiste finantseerimiseks hakkasid otsekohe natside kassasse voolama.
5. jaanuaril 1932, s. t. 21 päeva enne Hitleri Düsseldorfi kõnet, kirjutas Goebbels oma päevikusse: „Igal pool on rahanappus. Raha on raske hankida, mitte keegi ei anna meile laenu.“ Kuid 8. veebruaril s. t. 12 päeva pärast Düsseldorfi, kirjutab ta: „Finantsolukord paraneb iga päevaga. Valimiste finantseerimine on peaaegu et garanteeritud.“
1932. aasta suvel ja sügisel astus töösturite võitlus Hitlerile võimu üleandmise nimel otsustavasse faasi. „Töösturite ring“ Keppleri juhtimisel – faktiliselt Hitleri staap – hakkas oma nõupidamisi korraldama regulaarselt iga kuu esimesel reedel. 20. oktoobril kohtus Hitler Thysseniga Landsbergi lossis. Sellel kohtumisel viibisid veel mõned Ruhri suurtöösturid. 1932. aasta novembrivalimised, natsiparteile nii äpardunud, üksnes tõukasid Saksa tööstusmagnaate resoluutsemalt tegutsema – nad mõistsid, et viivitada ei tohi.
Täielikult on säilinud salajane läkitus, mille töösturid, pankurid ja suurmaapidajad saatsid Hindenburgile 1932. aasta novembris. Läkitusel on 20 allkirja, nende hulgas Schacht, Schröder, Thyssen, Wehrmann, Oppen, Kasti, Rosterg ja teised. Läkituses on öeldud: „… meie rahva rahvuslik liikumine (natsionaalsotsialistlik partei) on pant, et algab ajastu, mis klassivõitlusest jagusaamise teel loob vajalikud eeldused majanduse taassünniks …“ Ja edasi: „Juhtimise üleandmine … kabinetile, mille eesotsas on suurima rahvusliku partei (jällegi natsipartei) juht, likvideerib nõrkused ja vead, mis paratamatult kaasnevad massiliikumisega, ja muudab miljonid praegu kõrvalseisvad inimesed positiivseks jõuks.“ Lisaks nimetatud läkitusele saabus 21. novembril 1932 Hindenburgi kantseleisse veel kaks nõudmist teha Hitler riigikantsleriks. Esimesel läkitusel oli Friedrich Reinhardi allkiri ja selles öeldi, et temaga on ühel meelel veel viis suurtöösturit, nende hulgas Albert Vögler ja Fritz Springorum. Teise saatis Vögler.
Mõni päev hiljem saabus presidendi kantseleisse veel Bruno Lindneri allkirjaga kiri, milles öeldi: „On tekkinud… tungiv vajadus aidata natsionaalsotsialistid võimule praegu, muidu on liiga hilja, sest kommunismi grimass juba koputab energiliselt meie uksele.“
Üheaegselt läkitusega presidendile käisid noil päevil palavikulised läbirääkimised ja elav kirjavahetus töösturite endi vahel. On tähendusrikas, et erakirjad kandsid märget „Salajane“. Nii näiteks kirjutas monopolist Scholz 26. novembril 1932 teisele monopolistile Brachtile: „Peaaegu kogu tööstus soovib Hitleri ametissekutsumist. ükskõik missugustel tingimustel. Kui nad (töösturid) veel mõne nädala eest toetasid vaimustusega Papenit, siis nüüd on nad jõudnud järeldusele, et oleks suurim viga, kui isegi tõsistest põhjustest hoolimata ei usaldataks valitsuse moodustamist Hitlerile.“
Mispärast siis natsifüürer ei olekski pidanud kordama: „Kas kõik või mitte midagi!“ Tal oli ju teada, et suur mäng läheneb lõpule ja et just temast saab favoriit.
Novembri viimastel päevadel tuli Hitleri poolele lõplikult üle ka endine kantsler Papen, kes ise ütles lahti pretensioonidest kantsleritoolile. Nüüd sepitses ta intriige, mille eesmärgiks oli võimu võimalikult kiire andmine Hitleri kätte. Silmas pidades tema isiklikke sidemeid Hindenburgiga, tehti Papenile ülesandeks välja selgitada „vanahärra meeleolu ja leida kõige parem moodus murda ta senini kestev vastuseis“ (Keppleri kirjast Schröderile).
Samas kirjas 1932. aasta 19. detsembrist selgub, et Keppler valmistas ette Schröderi ja Hitleri kohtumist, et viimast korda läbi rääkida. „Kui Te viibite oma kodus Kölnis,“ kirjutas Hitleri tähtsaim salaimpressaario Keppler Schröderile, „siis oleks soovitav, et füüreri kohalesaabumine ja lahkumine toimuksid pimedal ajal. Oleks hea teatada Münchenisse („pruuni majja“) Teie maja juurde viiva tee täpne kirjeldus, sest on täiesti hädavajalik, et kohtumisest ei saaks teada asjasse pühendamata isikud.“ Kirja lõpus öeldakse: „On vaja käiku lasta kõik hoovad, et sundida vanahärrat tegema ainuõiget otsust…“ Ja edasi: „Härra von Papen teeb saksa rahvale ülisuure teene, kui oskab saavutada vanahärra vastava otsuse.“
Isegi kirjavahetuse toon näitab, et tegu oli tõelise vandenõuga – Saksamaa tööstus-, finants- ja agraarladviku vandenõuga. (Hindenburgile saadetud kirjadele andsid allkirja ka suurmaaomanikud.)
Hitleri ja Schröderi kohtumine leidis aset viimase majas 14. jaanuaril 1933, s. o. 16 päeva enne võimu üleandmist natsidele. Hitler saabus Schröderi villasse Hessi ja Himmleri saatel, kuid Schröderi kabinetti lasti ainult füürer. Peale Schröderi osalesid läbirääkimistel veel Papen ja Keppler. Nendel läbirääkimistel otsustati lõplikult valitsuse saatus. Schröder kiitis Hitleri programmi heaks.
Järgmisel päeval käis Papen mitme suurtöösturi juures ja informeeris neid kohtumise tulemustest. Hitler kohtus Kirdorfi ja Thysseniga. Natside arvele Steini pangas Kölnis kanti miljon marka, nähtavasti pisikulutuste katmiseks enne otsustavat tundi…
Et sündmuste käiku maksimaalselt kiirendada ja Hindenburg ära hirmutada, laskis Papen lendu kuulujutu, et Schleicher tahab Reichswehr’i abil Hindenburgi kõrvaldada (detsembris Schröderile saadetud kirjas andis Keppler nõu ähvardada Hindenburgi kõrvaldamisega). See väike intriig koos asjaoludega, et president kartis, nagu eespool öeldud, paljastamist seoses Ida-Elbe junkrute abistamisega („idaabi“), halvas Hindenburgi lõplikult.
„Kõik kulges hämmastavalt primitiivselt ja madalal tasemel,“ hüüatab ajaloolane Eberhard Czichon oma raamatus „Kes aitas Hitleri võimule“.
30. jaanuaril 1933 tulid Saksamaa tööstus- ja finantskapitali kõige mõjurikkamad esindajad isiklikult kohale, et tervitada oma uut kantslerit. Nende hulgas olid Krupp ja Bosch, kõnelemata juba Schachtist, Thyssenist ja Kepplerist.
1945. aastal vastas vangis istuv „kahurikuningas“ Krupp küünilise avameelsusega korrespondendi küsimusele, mispärast tema ja ta kolleegid olid toetanud Hitlerit 1930. aastal. „Majandus vajab rahulikku arenemist tõusvas joones,“ ütles Krupp. „Paljude Saksa parteide ja korravastaste jõudude (loe: töölisliikumise) omavahelise võitluse tõttu polnud tootmistegevus võimalik. Meie, Kruppi perekonna liikmed, ei ole idealistid, vaid realistid… Meile jäi mulje, et Hitler tagab meile tarviliku terve arengu. Ja tõepoolest, ta tegi seda… Vajasime karmi, kõva käega juhtkonda.“ See avaldus ei vaja kommenteerimist. Ajalugu on seda juba teinud ja näidanud, missugune „terve areng“ Saksamaale ja tema majandusele tagati.
Veelgi avameelsemalt väljendas töösturite suhtumist Hitlerisse 1930-ndatel aastatel tulevane fašistlik majandusminister Walter Funk. Nürnbergi protsessil tunnistas Funk: „Minu sõbrad tööstusest olid neid päevil (kõne all on 1939-ndate aastate algus) veendunud, et NSDAP tuleb mitte väga kauges tulevikus võimule, ta peab tulema, et ära hoida kommunismi ja kodusõda.“
Umbes sedasama tunnistas 1947. aasta juulis toimunud ülekuulamisel ka Kölni pankur Schröder. „Tööstuse juhtivate isikute ühine soov seisis selles,“ ütles Schröder, „et Saksamaal tuleks võimule tugeva käega juht, kes suudab moodustada tugeva ja stabiilse valitsuse. Kui NSDAP 5. novembril 1932 esmakordselt kaotas ja oli selge, et tema täht hakkab loojuma, toetasid töösturid Hitlerit eriti aktiivselt; neid ühendas hirm bolševismi ees ja lootus, et natsionaalsotsialistid – niipea, kui nad võimule tulevad – rajavad Saksamaal kindla poliitilise ja majandusliku vundamendi.“ Ja edasi tulevad Schröderi tunnistuses eriti kurjakuulutavad sõnad: „Sellega seoses tuleb nimetada, et Hitler kavatses Saksa Wehrmachti isikkoosseisu tõsta 100 000 mehelt 300 000 meheni. Oli üldiselt teada, et üks Hitleri tähtsamaid programmipunkte oli lahti öelda Versailles’ lepingust ja taasluua Saksamaa, kes oleks tugev nii sõjaliselt kui ka majanduslikult.“
Olgugi, et Saksamaa tööstus- ja pangandusdünastiate esindajad ei olnud „selgeltnägijad“ ega futuroloogid, olid nad ometi vilunud poliitikategelased ning tundsid põhjalikult Hitlerit ja tema tegelikku programmi. Nad teadsid, et Hitler on verejanuline türann, et ta kutsub arveid õiendama kõigi teisitimõtlejatega, lämmatama demokraatia, hävitama füüsiliselt kõik teised parteid ja hambuni relvastuma. Nad teadsid, et Hitler on 11. sajandi mõttelaadiga patoloogiline antisemiit, et tema ja ta satraabid ei põlga ära midagi, isegi otsest kriminaalkuritegu. Need auväärt saksa suurkapitalistid mitte üksnes teadsid ja arvestasid kõike seda, vaid koguni kalkuleerisid ja võtsid selle oma plaanidesse. Just selle pärast oli Hitler neile vastuvõetavam kui Brüning, kelle nad kukutasid, rohkem isegi kui Papen ja Schleicher, kelle nad algul panid kantsleritoolile, seejärel aga minema kihutasid. Monopolistid ei näinud ette ainult üht – seda, et Hitler toob neist paljud (kaugeltki mitte kõik!) Nürnbergi süüpinki ja et ajalookroonikasse kantakse nad (eranditult kõik!) kui maailma tabanud tohutu katastroofi otsesed süüdlased.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Milline roll oli Hitleri kõnedel tema võimule pääsemisel?
Mida arvas Eesti ajakirjanik Mussolinist ja Hitlerist aastal 1936
Hitleri majandus
Adolf Hitleri pöördumine saksa noorte poole NSDAP parteipäevadel Nürnbergis 8. septembril 1934
„Füürer käsi, me järgneme sulle!“ (galerii ja kronoloogia)
