Kes keda populistiks sõimab?
Saksamaal süüdistatakse populismis AfD-d (Alternative für Deutschland), sageli ka CSU-d (Christlich-Soziale Union) või isegi koguni CDU-d (Christlich Demokratische Union). Populistideks tituleeritakse Prantsuse Rahvusrinnet, Šveitsi Rahvaparteid, Itaalia Lega Nordi, uut parteid Poolas, Hollandis Geert Wilderit, USA-s aga Donald Trumpi. Ja Saksamaal on igivanadest aegadest saadik peetud „Bildi“ populistlikuks ajaleheks. Lühidalt: maailm on täis populiste, kuid väga vähe leidub neid, kes viitsiksid selle mõiste lahti seletada. Kes võtab kätte entsüklopeedia, avastab, et populism pole sugugi sõimusõna.
Eesti Entsüklopeedia on populismi mõiste sõnastanud nii: Populism on poliitiline tegevus, mille põhieesmärk on oma erakonnale poolehoiu saavutamine ja võimule pürgimine. Sellest eesmärgist juhindutakse kõigis tegudes, paljudel juhtudel vahendeid valimata. Kasutatakse laialdaselt demagoogiat ja antakse katteta lubadusi. Propaganda suunatakse eeskätt poliitikat vähe tundvaile keskmistele inimestele; rõhku pannakse romantilisele ja pärimuslikule rahvalähedusele ja enamikku inimesi puudutavate probleemide käsitlemisele, arvustatakse või laimatakse võistlevaid liikumisi. Populistlikke võtteid kasutati juba antiikajal. Nüüdisajal tuginevad populismile eeskätt diktatuuririikide juhid ja neis valitsevad parteid, demokraatlikes maades rakendavad populistlikke võtteid peamiselt protestiparteid ja väikesed keskparteid. Seega on populism oportunistlik, rahvalähedane, sageli demagoogiline poliitika, mille eesmärgiks on masside soosingut võita.
„Rahvalähedus“ – mis selles halba on?
Kõlab pisut kurioosselt: võidelda masside soosingu eest, kuid kas see pole kõigi poliitikute ja parteide legitiimne ponnistus? Ja „rahvalähedus“ – kas see ei käi demokraatiaga kokku? Nüüd tekib küsimus, kuidas defineerida mõisteid „oportunistlik“ ja „demagoogiline“. Targad raamatud seletavad ära ka need mõisted: Oportunism on olupoliitika, egoismisarnane hoiak, mis seisneb hetkekasu taotlevas põhimõttelagedas oludega mugandumises.
Totalitaarideoloogiates on oportunismiks nimetatud peajoonest kõrvalekaldumist; oportunismis süüdistamist on kasutatud peamiselt teisiti mõtlevate vastaste kõrvaldamise ettekäändena. Ja kellel on õigus kedagi populistiks tembeldada ja kui halb on siis „rahvalähedus“ tegelikult? Kas populismi peetakse demagoogia koostisosaks? Ja kuidas defineerida demagoogiat?
TEA defineerib seda nii:
„Demagoogia on petlike lubaduste andmine või tõe moonutamise kaudu kuulaja eksitamine. Demagoogiat rakendatakse näiteks vaidlustes ja valimiseelses propagandas (kõned, loosungid ja reklaamid), seejuures kasutatakse ära kuulaja lünklikke teadmisi või muid selliseid asjaolusid, mis võimaldavad väite tõendamise asemel viidata autoriteetseks peetavale arvamusele.”
Ja kes on see tarkpea, kes tõmbab selged piirid demagoogia ja „riigimeheliku“ propaganda vahele? Kuidas siis üldse demokraatlikust valimisvõitlusest aru saada? Püüab ju tegelikult iga partei valijaid enda poole võita ainult selleks, et võimule pääseda. Ja kui ollakse võimul, ei siis enam valijate arvamusest hoolita. Kui populism on entsüklopeedia järgi poliitiline tegevus, mille põhieesmärk on oma erakonnale poolehoiu saavutamine ja võimule pürgimine, siis antagu andeks, milline nn suur partei seda ei teeks? Kui aga võimul olev partei (või parteide koalitsioon) heidab opositsioonile ette populismi, siis üks on selge: üritatakse selgeks teha, et ainult võimul oleval parteil on õigus ainult sellepärast, et ta on võimul! Miks peaks valitsevat parteid huvitama opositsiooni, veel vähem rahva arvamus? Või kes hakkaks trammile järele jooksma kui ta juba trammis istub! Mõistega „populism“ vehkijad võiksid oma seisukohti ja tegevust põhjendada ning argumenteerida, aga just seda nad ei tee.
Peter Hagen
NB! Loe ka:
Kes on fašist?
