Henri Désiré Landru – 20. sajandi Rüütel Sinihabe

4 minutit lugemist

12. aprillil 1869. aastal Pariisis sündinud tulevane „Sinihabe“ oli koolis väljapaistev õpilane, kes 16-aastaselt asus õppima masinaehitust. Neli aastat teenis Henri Désiré Landru armees ja jõudis veltveebli auastmeni. 1894. aastal läks ta erru. Vahepeal oli mees jõudnud võrgutada oma nõo, kes talle 1891. aastal tütre sünnitas ja kellega ta paari aasta pärast abiellus.
Sõjaväest lahkunud, asus ta tööle ühte Pariisi firmasse, kus uutelt töötajatelt nõuti rahalist sissemakset. Firma omanik laskis aga varsti koos rahaga jalga. Landru kibestumus oli muidugi suur. Edasi läks mehe elu allamäge.

Henri Désiré Landru.

Kokku vahistati Landru seitsmel korral. Esimest korda võeti ta kinni 1900. aastal kelmuse eest ja mõisteti kaheks aastaks vangi. 1904. aastal sai ta jälle kaks aastat, 1906. aastal 13 kuud ja 1908. aastal kolm aastat. Vahi all viibides viidi ta kohtupidamiseks üle Lille’i, sest ta oli ühelt küpses eas leselt välja petnud 15 000 franki. Nii mõisteti talle lisaks veel kolm aastat vanglat. Mees võttis karistuse vastu stoilise rahuga ja jõudis lühikeste vanglapuhkuste ajal oma naisele sigitada koguni kolm last.
1914. aastal vabanes Landru amnestia alusel. Politsei aga süüdistas meest mitmetes muudes kuritegudes ning talle mõisteti tagaselja 4-aastane vanglakaristus. Sellele lisandus eluks ajaks Uus-Kaledooniasse asumisele saatmine. Mees sai aru, et tal ei ole enam midagi kaotada.
1914. aastal tegi Landru monsieur Diard’i nime all esinedes tutvust lesknaise Cuchet’ ja tema 16-aastase pojaga. Lesk ei võtnud lähedaste hoiatusi kuulda ja võttis mehe enda juurde Vernouillet’s asuvasse villasse elama. Jaanuaris 1915 kadus proua jäljetult. Landru omastas tema 5000 franki ja kinkis oma naisele madame Cuchet’ kuldkella.
Juuni algul 1915 võttis Landru sihikule järjekordse lesknaise. Madame Laborde-Line müüs 21. juunil maha kogu mööbli ja rääkis sõpradele, et kolib koos tulevase mehega Vernouillet’sse. 26. juunil nähti teda viimast korda, Landru aga müüs kohe maha tema väärtpaberid ja isiklikud asjad.
Mees leidis uusi ohvreid ajalehekuulutuste kaudu. 51-aastane madame Guillin tuli Landru juurde Vernouillet’sse 2. augustil ning juba mõne päeva pärast tegi too nahaal tema väärtpaberid rahaks. Võltsitud dokumente kasutades võttis ta kadunuks jäänud naise pangaarvelt 12 000 franki.
Detsembris 1915 üüris Landru Dupont’i nime all villa Pariisist lõuna pool Gambais’s. Tema tookordne armuke madame Héon kolis tema juurde 8. detsembril ning pärast seda teda enam elusalt ei nähtud. Landru rahustas tema sõpru kirjadega, milles väitis, et kehva tervise tõttu ei saa naine neile ise kirjutada.
Madame Collomb, ohver nr 6, oli 1915. aasta maikuust pidanud Landruga kirjavahetust. Armutõotustest liigutatuna kolis ta novembris 1916 mehe villasse Gambais’s. Kuid romaan ei kestnud kaua – jõulude ajal jäi temagi kadunuks.
Jaanuaris 1917 tutvus Landru ühes raudteejaamas noore teenijatüdruku Andrée Babelay’ga ning pakkus talle uue töökoha leidmiseni enda juures ulualust. 11. märtsil teatas Andrée oma emale kihlumisest, paari nädala pärast kolis ta päriselt Landru juurde elama. Tüdruk oli vaene nagu kirikurott, rahalises mõttes polnud tal midagi pakkuda. Ent sellegipoolest olid tema päevad loetud. 12. aprillil kadus neiu jäljetult.

Henri Désiré Landru süüpingis igavlemas.

Kaheaastase kirjavahetuse järel hakkas Landru kokku saama madame Buissoniga. 19. augustil sõitsid nad rongiga Gambais’sse ja sestpeale prouat enam ei nähtud. Politsei ei tegelnud asjaga kuigi energiliselt ning naise sugulased alustasid eraviisilist uurimist. Seejuures tegid nad koostööd perekond Collombiga.
Landru oli aga endiselt vaba mees. Madame Jaume tutvus oma tulevase mehega kosjakontori vahendusel ja kolis 25. novembril 1917 Gambais’sse. Viie päeva pärast tühjendas Landru naise pangaarve. Sama saatus tabas 5. aprillil 1918 madame Pascali (pealekauba müüs mees maha ka tema majakraami). Madame Marchadier astus Landruga abiellu uue aasta esimesel päeval 1919, kolis Gambais’sse… ja kadus.
Perekond Buissoni ja Collombi pealekäimisel oli politsei lõpuks 12. aprillil 1919 sunnitud Landru vahistama. Tema juurest leiti päevik, kuhu olid märgitud kõigi ohvrite nimed, kuid villa lähedalt ei avastatud kaevamiste käigus muud kui kolme koera jäänused. Naiste surnukehad jäid leidmata. Landru oli kindel, et tema vastu ei suudeta tõendeid esitada.
Süüdistajad aga olid teist meelt. Landru üle novembris 1919 Versailles’s peetud kohtuprotsess kujunes sensatsiooniks. Naabrid Gambais’st rääkisid, et olid aeg-ajalt tundnud kummalist kibedat suitsuhaisu, mis tuli Landru korstnast – üsna tõenäoliselt tekkis selline suits inimkeha põletamisel. Sellest piisas kohtule, et sadist süüdi mõista. Kuigi vannutatud mehed esitasid armuandmispalve, mõisteti Landru surma ja hukati 25. veebruaril 1922 giljotiinil.
Landru ei tunnistanud ennast kunagi mitte kellegi ees süüdi, vaid rõhutas oma süütust kuni lõpuni. 38 aastat hiljem, 1963. aastal võttis teda kaitsnud advokaadi tütar ühe väikese pildi raamist välja, et seda puhastada. Foto oli kuulunud tema isale ja selle oli talle andnud hukkamist ootav Landru. Pildi taha oli Landru oma käega kirjutanud ühe rea: „Ma tegin seda. Ma põletasin nad oma köögi ahjus.”

©Peter Hagen

Tunnuspildil: Südamlik värvipilt Landru hukkamisest.

 

0

Your Cart