Jäädvustatud viirastus

Fotole õnnestus jäädvustada tõeline viirastus, mille ehtsuses ei kahtle ei fotograafid ega füüsikud. 1998. aastal avaldas ameerika ajaleht „Weekly World News” foto, mis tehti ühes Detroiti haiglas. Õudne kooljafiguur on surija kohal selgesti näha.

Valla pääses peaaegu paanika, kui operatsioonisaali tekkis külm suitsuvine. Mõne sekundi jooksul muundus see nagu hirmsas maskis inimese kujutiseks. Äsja keerulise operatsiooni lõpetanud meedikud jälgisid seda 1520 sekundit, mille kestel monitoril opereeritu südametegevusi registreeriv siksak üha sirgemaks muutus ja lõpuks tardus. 59-aaastane mees suri.
Medõde Liz Patterson, kes seisis viirastusele kõige lähemal, jutustab: „Kõigepealt hakkas õhk mu kõrval sädelema, siis ilmus see figuur. Tal oli seljas valge, voogav rüü. Nägu, mida mask poolenisti kattis, meenutas inimese oma…”
Seda juttu poleks keegi uskunud, kui dr. Morten Robertson, kes jäädvustas terve operatsiooni, hiljem kõigile fotot näitas.

* * *

Ajalooürikutes on kirjas suurtest, paljude inimohvritega katastroofidest eluga pääsenute tunnistusi, millest selgub, et viirastused ilmutavad end massiliselt kas veidi enne või vahetult pärast õnnetust. 6. mail 1937. aastal süttis maandumisel New Yorgi lennuväljale Saksa õhulaev LZ 129 „Hindenburg” ja põles 35 sekundiga rusuhunnikuks. Hukkus 22 meeskonnaliiget ja 13 reisijat. Ime läbi pääsenud ja sündmust maandumisplatsilt pealt näinud kinnitasid, et nii minut enne kui minut pärast katastroofi lendles õhulaeva ümber kümneid ähmaseid ebamääraseid kujusid ning oli kuulda nuttu meenutavaid helisid.
Viirastuste piltidega on äri aetud juba 19. sajandi lõpust, aga ekspertiis on nad enamasti võltsinguks kuulutanud. Siiski on olnud arvukalt ka neid, mille hindamisel spetsialistid pole üksmeelele jõudnud.

* * *

22-aastane Johann Wolfgang Goethe pöördus pärast ülikooli tagasi kodusesse Strassbourgi ja sattus kokku iseäraliku viirastusega. Hiljem kirjutas ta sellest oma autobiograafias: „Nägin ratsanikku enesele vastu kappamas. See olin… mina ise! Tõsi küll, mingis võõras, tinakarva kuues, mille hõlmad olid ääristatud kullaga. Tahte jõul surusin hirmu maha, raputasin end. ja figuur haihtus õhku. Aga kaheksa aastat hiljem sõitsin jälle sedasama teed, ainult vastupidises suunas, ja nägin täpselt sama, ikka samas kullaga kaunistatud tinases kuues.”

* * *

Huvitava foto tegi Birminghami (Inglismaa) elektrik Charles Morton. Ta pildistas magavat poega ega näinud toas midagi ebatavalist. Pilte ilmutades avastas aga lapse voodi kohal oma naise Marjorie, st. poja ema, kes oli surnud neli aastat tagasi. Eksperdid vaidlevad tänapäevani võltsingu suhtes, kuigi Morton kinnitas elu lõpuni, et niisugune võltsing seoses armastatud naise mälestusega olnuks tema arvates pühaduse teotamine ning ei tulnuks talle pähegi.

* * *

Kommenteerib Moskva elektriliste protsesside füüsika uurimisinstituudi dotsent Viktor Dorohhin: „Viirastuste füüsiline olemus pole tänini päris selge. Aga juba 1920. aastatel tuli rida teadlasi järeldusele, et tegemist pole hallutsinatsioonide, vaid mingi seni veel tundmatu reaalsusega. Vaime pole ainult nähtud, neid on aegade jooksul fikseeritud ka mitmesuguse aparatuuriga, mis registreerib temperatuuri, salvestab hääli ja jäädvustab filmilindile.
Inimsilm võtab vastu küllalt kitsa valguslainete diapasooni. Isegi kassid näevad palju rohkem kui inimesed, koduloomad tajuvad viirastusi kergemini kui meie. Aga tundlik fotoplaat „näeb” veelgi rohkem: nähtav fikseerub sellele spektri ultravioletses ja infrapunases piirkonnas, milleni ei küüni ei inimeste ega loomade nägemine.
Teaduslikus mõttes ei ole viirastused materiaalsed. Juba 1930. aastatel nimetas kuulus briti uurija Harry Price viirastusi inimese psühhoenergeetilisteks pimestajateks, selgitas, et enamasti ei teki nad tühjale kohale, vaid sinna, kus keegi hiljuti suri. Nii et igatahes on tegemist mingi tundmatu, väheuuritud energialiigiga. Võib-olla näeb umbes nii välja inimese hing, mis äsja kehast lahkus?
Karta viirastusi aga ei maksa. Ajaloos pole registreeritud mitte ühtegi juhtumit, mil inimene oleks kontaktist nendega kannatada saanud. Kartmist põhjendada on aga lihtne – ajast aega on inimene tundnud hirmu kõige ees, mida ta mõista ega mõtestada ei suuda.”

MAAJA

NB! Loe ka:
Viirastused Sankt Peterburi lossides
Kes ja mis tekitab poltergeisti?
Kaitse end energeetilise vampiiri eest
Mustlased teavad ja oskavad