Sarimõrvar Henry Lee Lucas

Asi algas tühja rahakoti leidmisega Texase osariigis Stoneburgis. Kaks linnuvaatlejat märkasid seda 1982. aasta oktoobris mööda jõekallast lonkides. Rahakoti sees oli 15 kilomeetrit eemal Ringgoldis elava Kate Richi isikutunnistus. Politsei teadis, et 80-aastase lese Richi maja oli hiljuti maha põlenud, kuid teda ennast usuti olevat sugulaste juurde sõitnud. Asja uuriti ja naise asukohta ei õnnestunud kindlaks teha, kuid kriminalistid ei suutnud leida ka maja tuhast mingit märki inimjäänustest. Politsei käis majast majja ja inimesi küsitledes saadi teada huvitav fakt, et keskealine hulkur Henry Lucas ja tema noor kaaslanna olid sel suvel üürinud Ringgoldis elukohaks haagissuvila ja mees oli mõned korrad proua Richil abiks käinud.

Uurijad leidsid Lucase Stoneburgi lähedalt armetust hütist, mida kohalikud nimetasid kanakuudiks. Narmendavate riiete, sorakil juuste ja pulstunud habemega Lucas nägi välja nagu negatiivne kangelane odavast õudusfilmist. Küsimustele vastas mees aga rahulikult. Ta tunnistas, et proua Rich oli teda aeg-ajalt majapidamistöödele appi palganud. Veel rääkis ta, et oli veetnud suve koos Becky-nimelise hulkurtüdrukuga, kuid sel oli tekkinud koduigatsus ja ta oli oma teed läinud.
Lahkudes ei olnud politseinikud päris veendunud, et selle mehega kõik korras on. Nad jätkasid uurimist, küsitledes kõiki 52 Stoneburgi elanikku. Kõik, nii mehed kui ka naised, rääkisid räämas hulgusest ainult head. Lucasel oli suurepärase meistrimehe maine.
Ent tema mineviku uurimine näitas, et tegemist oli kõike muud kui kahjutu veidrikuga. Lapsena oli 23. augustil 1936 sündinud Henry Lucas oma indiaanlannast emalt kõvasti peksa saanud. Ema teenis elatist prostituudina ja oli lasknud poisi invaliidist isal surnuks külmuda, visates ta südatalvel majast välja. Väikest Henryt aga peksis ta korra nii kõvasti, et poiss sai ajukahjustuse. Kuid ka julma naise enda tund pidi kunagi tulema. 1960. aastal maksis 23-aastane Lucas emale kätte, vägistades ta ja tappes siis noaga. Kohus mõistis Lucase 40 aastaks vangi ja ta saadeti hullumajja, ent lasti 1970. aastal tingimisi vabaks. Peagi sattus ta aga taas türmi – seekord neljaks aastaks vägistamise ja inimröövi katse eest.
Nende teadmistega varustatult läks politseiuurija Phil Ryan tagasi „kanakuuti”. Ta küsis, kust on pärit mitu onnis nähtud sõrmust. Lucas seletas rahulikult, et need andis talle Becky, kes kartis, et teda võidakse röövida. Politseinik märkas äsja pakitud kohvrit ja küsis Lucaselt, kuhu see minna kavatseb. „Ei tea,” vastas Lucas. „Ma olen lihtsalt liiga kaua ühe koha peal olnud.”
Phil Ryan nõudis, et tal lastaks kohvrisse vaadata, ja Lucas nõustus vastumeelselt. Riiete alla oli peidetud poole meetri pikkune terav pistoda. „See on enesekaitseks,” kinnitas Lucas. „Maailmas liigub ringi väga ebameeldivaid inimesi.” Ryan vahistas Lucase keelatud relva omamise eest ja toimetas mehe Montague’i maakonna vanglasse, et teda põhjalikumalt küsitleda.
Pikaks ja väsitavaks ülekuulamiste seeriaks valmistunud uurijad olid hämmastunud, kui Lucas teatas neile irvitades: „Teid ei huvita tegelikult ju see nuga. Te tahate kuulda minu naisest Beckyst ja Kate Richist. Aga vaat mis ma teile ütlen: te olete paadis, millel aere pole! Teil ei ole mingit lootust teada saada, mis nendest saanud on, kui mina teile ei räägi.”
Ja siis ta rääkis – tervest reast seksuaalmõrvadest 13 aasta jooksul. Lucas jutustas kümnetest vägistamistest, piinamistest ja sandistamistest. Osa nendest oli ta toime pannud üksi, osa koos oma biseksuaalse intiimpartneri Ottis Toole’iga, kes oli, muide, Becky onu. Toole’il oli eriline sümpaatia laste vastu.
Lucas teatas ka, et ema ei olnud mitte esimene inimene, kelle ta tappis. Juba 15-aastasena oli ta tapnud kaks aastat vanema tüdruku selle eest, et see keeldus temaga seksimast. Surmaorgia jätkus, kui Lucas tingimisi vabaks sai. Kohe vabakslaskmise päeval tappis ta naise, kes tema lähenemiskatseid tõrjus. „Ma ütlesin neile [vanglapsühhiaatritele], et nad ei laseks mind vabaks,” ütles Lucas. „Ma ütlesin, et teen seda uuesti. Nad ei kuulanud mind.”
Uurijad pidasid kogu sead ülestunnistust fantaasiaks, kuni Lucas tüdines lolli mängimast. Ta viis nad tagasi oma „kanakuuti” ja näitas ahju, milles olid Kate Richi söestunud jäänused. Kõrvalisel väljal sealsamas lähedal näitas ta roiskuva liha käntsakaid. See oli tema sõnul koht, kuhu ta oli visanud oma ekskallima Becky tükeldatud laiba.
Miks ta nad tappis? Lucase seletused olid ebamäärased. Kate Richilt tahtis ta raha, Becky peale aga oli lihtsalt vihane, et see tahtis tema juurest ära minna, kuigi ta oli tüdruku eest nii hästi hoolitsenud!
Kohtus tuli kohtunikul Lucast pidevalt noomida selle eest, et mees muudkui naeratas. Inimese tapmises ei ole ometi midagi naljakat. „Ma tean neid asju, härra kohtunik,” vastas Lucas. „Ma olen seda teinud sada korda.” Kohtunik vakatas, suutmata oma kõrvu uskuda. „Mis te ütlesite?!” küsis ta.
„Ma olen tapnud üle saja naise,” kinnitas Lucas. „Võib-olla rohkemgi, kui kokku hakkan lugema. Ma tean, et see ei ole normaalne, kui inimene tapab naise lihtsalt sellepärast, et see ei taha seksi, aga mina tegin nii – palju kordi.”
Kohtunik kutsus prokuröri enda juurde ja küsis, kas ta on kindel, et kohtualuse vaimne seisund võimaldab kohtupidamist. Lucas katkestas teda: „Härra kohtunik, kui te arvate, et ma olen hull, siis on olemas sada või rohkem naist, kes võiksid kinnitada vastupidist, kui nad elus oleksid. Minu vaimne seisund võimaldab kohtupidamist – ja ma olen süüdi. Teeme selle asja nüüd ära, et ma selle jama kaelast ära saaksin.”
Eeluurimine politseis jätkus ja Lucas hakkas uurijatele jutustama ühest kuriteost teise järel, mis ta olevat toime pannud. Ta paljastas ka päris palju oma kaasosalise Ottis Toole’i kohta, kes kandis parajasti Floridas 20-aastast vanglakaristust süütamise eest. Üks ülekuulajatest süüdistas Lucast, et ta luuletab kõik selle kokku, et lasta ennast vaimuhaigeks tunnistada ja vanglast pääseda. Lucas vastas vihaselt: „Te arvate, et ma valetan?! Hea küll, siis minge Plainview’sse ja küsige, kas sealt leiti ilma peata keha. Ja siis minge Arizonasse Scottsdale’i ja küsige, kas sealt leiti ilma kehata pea.”
Kümme kuud hiljem leidsid matkajad Arizonast Scottsdale’i lähedalt kõrbest pealuu. See sobis kokku 1981. aasta detsembris Plainview’ lähedalt leitud peata surnukehaga. Lucas andis teistegi kuritegude kohta ümberlükkamatuid tõendeid. Ta jutustas, kuidas ta kord oli puistanud padjasulgi 76-aastase naise surnukehale, kelle ta oli Jacksonville’is kaikaga surnuks peksnud. Seda detaili ei olnud kunagi avalikkusele teatatud. Seda võis teada ainult mõrvar ise.
Lucas nimetas rohkem kui 100 naise nimed, kelle ta olevat tapnud mitmes osariigis – New Yorgis, Washingtonis, Californias, Floridas. Lõpuks kasvas tema väidetavate ohvrite arv 360-ni. Osast nendest Lucas hiljem siiski loobus, andes taas alust väidetele, et kogu tema ülestunnistus on vale. Nii mõndagi tapmist ei saanud Lucas tõepoolest toime panna, sest teda oli kuriteo ajal nähtud hoopis mujal, kuid suurem osa oli igasuguse kahtluseta tema kätetöö. Paljudel juhtudel aitas ta üles leida teadmata kadunud inimeste laipu. Enamik neist oli vägistatud. Mõnega olevat Lucas seksinud pärast nende surma.
Selleks ajaks, kui Lucasele mõisteti esimene vanglakaristus – 75 aastat –, oli selgitatud 157 tema toimepandud tapmist. Viie eest oli ta juba süüdi mõistetud, kuid veel 21 eest oodati teda kohtu ette Texases, Arkansases, Louisianas, New Mexicos ja Texases.
Kui Lucaselt küsiti, miks ta kõik need inimesed tappis, andis ta võib-olla kõige jubedama selgituse, mis ameeriklased kunagi sarimõrvarilt kuulnud on: „Ma ei salli maailma! Ma olen üleni viha täis. Inimese tapmine on minu jaoks nagu jalutuskäigule minek. Kui mul on tulnud tahtmine kedagi tappa, siis ma lihtsalt olen välja läinud ja tapnud.”

©Henry Lucas