Harold ja Maude – surmaihalus kui elujaatus

Filmitutvustus pole just „Maaja“ pärusmaa, kuid seekord teeme erandi. Juttu tuleb ühest kõige omapärasemast linateosest „Harold ja Maude“ (1971).

Loo autor Colin Higgins kirjutas selle algul California ülikoolis stsenaristi magistri lõputööna. Hea asi läks ringlusesse ja jõudis Paramounti stuudiosse, kus nõustuti teost ekraniseerima. Higgins oli veel režissööritooli istumiseks liiga roheline, kuid andis oma õnnistuse Hal Ashbyle (1929–1988), kelle kõrvalt ka ise filmikunsti õppima asus. Filmi põhjal anti hiljem välja raamat, mis omakorda kohandati näidendiks, kusjuures algul oli Higgins lugu just lavalaudadel mängimiseks ette kujutanud.

Tegemist on sügavalt ebahariliku romantilise musta komöödiaga. Selle žanri eesmärgid on teadagi tuju tõstmine ja romantilise armastuse võimalikkuse kinnitamine ning saab omal pahupidisel moel mõlemaga hakkama, kuigi võimalust tegelastega samastuda seejuures justkui polekski, kui siis ehk vähestele valituile.
Harold on umbes 20-aastane pururikaste vanemate üdini rikutud ja ärahellitatud laps, kes elab koos emaga ühes California luksusvillas ja kelle kireks on surm – enesetappude lavastamine ja võhivõõraste inimeste matustel käimine. Harold (näitleja Bud Cort, s 1948. Õige nimega Walter Edward Cox) on kohutava iseloomuga, kuigi kena poiss, kui ta just ei naerata – irve on tal hirmuäratav, meenutab mõrvarnukku Chuckiet. Harold on lapsiku süütuse, psühhopaatia ja julma pahelisuse nekrofiilne segu.
Haroldil on emaga äärmiselt pinnapealne, jahe ja peamiselt ainult seltskondlikul etiketil rajanev suhe. Ainult üks kord kogeb Harold midagi lähedusetaolist tunnet, kui ta salaja saab tunnistajaks, kui kaks politseinikku teatavad tema emale, et Harold olevat kooli keemialaboris toimunud plahvatuses surma saanud. Ema vajub seda kuuldes kokku politseinike käte vahele. Hiljem üritab Harold ikka ja jälle šokeerivalt realistlike lavastatud enesetappude kaudu tuima ja osavõtmatu ema tähelepanu köita, või aga ka kogeda, et emal temast surma korral vähem kahju oleks. Enesetappe lavastades satub Harold surmast vaimustusse, aja jooksul areneb tal välja lausa parnoiline nekrofiilia, mis tõukab teda üha uusi ja uusi enesetappe lavastama.
Haroldit vaimustavad surnuaiad ja matused. Ühel sellisel matusel tutvub ta ekstsentrilise 79-aastase Maude’ga, kes armastab samuti matuseid. Kui Harold püüab surmaga täita mingit eksistentsiaalset tühjust, mis heaoluühiskonna ülemisel redelipulgal kasvanud poissi vaevab, siis Maude’ile on surm vaid loomulik osa elust, mis terviku osana omaks tuleb võtta. Maude ütleb, et ta saab nädala pärast 80-aastaseks ja kavatseb siis elust lahkuda. Maude on pöörane anarhistlik kleptomaan, kes õpetab poisile elu põhiväärtusi. Teda mängib oma ea kohta (tollal 75-aastane) rabavalt vitaalselt Ruth Gordon (1896–1985). Filmi alguses sõidab Harold võhivõõra inimese matustele autoromulast ostetud katafalk-Cadillaciga. Hiljem kingib ema talle „maitsetu Cadillaci“ aseaineks E-tüüpi sportauto Jaguari, mille Harold samuti katafalkautoks ümber ehitab…

Maude on nii elurõõmus ja impulsiivne, sest tal on tulnud läbi elada ka väga raskeid aegu. Ühes kaadris näidatakse vilksamisi tema käele tätoveeritud numbrit – märk selle kohta, et ta oli Teise maailmasõja ajal olnud koonduslaagris. Kuid oma elamustest koonduslaagris ta Haroldile ei räägi. Teinekord meenutab Maude jällegi oma lapsepõlve keiserlikus Viinis. Hoolimata erinevatest iseloomudest ja ligi 60 aastasest vanusevahest, tunnevad mõlemad teineteise suhtes tugevat tõmmet. Alguse saab omapärane armastuslugu, kus kohtingupaikadeks surnuaiad, lammutusplatsid ja jäätmeväljad.
Samal ajal püüab Haroldi kombekas ema leida kosjakontorite kaudu pojale väärilist pruudikandidaati. Harold oma lavastatud enesetappudega peletab aga kõik kandidaadid eemale. Esimese neiu ehmatab ta poolsurnuks sellega, et lavastab enda süütamise akna taga pargis. Teisel piisab, kui Harold võtab liharaiumiskirve ja lööb endal laua peal parema (vale)käe maha. Kolmas kandidaat oli aga näitleja, keda Harold ei suutnud oma trikkidega ära petta. Ta pani vaiba põrandale ja simuleeris efektselt harakiri tegemist. Pruudikandidaat oli noormehe sellisest näitlejameisterlikkusest vaimustuses, läks mänguga kaasa, teeskles mürgi rüüpamist, lõi teatraalselt noa endale südamesse ja langes „verisena” põrandale. Kokteili toov ema oli nii rabatud, et pillas klaasi käest.
Kui ema otsustab onu Victor Balli abiga Haroldit Vietnami sõtta saata, suudavad Harold ja Maude seda kavalusega takistada.
Maude’ga tutvudes õpib Harold elu hindama ja eemaldub üha enam oma domineerivast emast. Asjad arenevad lõpuks nii kaugele, et Harold veedab Maude’ga öö…
Lõpuks näitab Harold emale Maude’i fotot ja teatab, et kavatseb temaga abielluda. Muidugi on ema hingepõhjani vapustatud.
Harold ja Maude tähistavad koos Maude’i 80. sünnipäeva. Kuid paraku on Maude otsustanud just sel päeval surra, sest peab sellist vanust kõige sobivamaks, et väärikalt elust lahkuda. Kohkunud Haroldile räägib ta, et on juba vastavad tabletid sisse võtnud ja hiljemalt keskööks on ta lahkunud. Šokeeritud Harold toimetab Maude’i haiglasse. Harold kinnitab, et ta ei suuda enam kedagi teist armastada. Kiirabiautos lohutab Maude nutvat Haroldit: „Armu, armu veel paljudesse!” Maude ja Harold mõistavad, et kuigi nende suhe oli imeline, ei oleks sellel saanud olla mingit tulevikku. Arstid ei suuda vanadaami elu enam päästa…
Filmi viimases stseenis sööstab Haroldi katafalkauto Jaguar kuristikku. Kuid, oh ei, Harold ei ole otsustanud endale lõppu teha. Elutahe saab temast siiski võitu, ja Maude’i kingitud banjot mängides eemaldub ta keksides kuristiku servalt…

Filmis heidetakse küünilist nalja nii surma kui ühiskondlike konventsioonide üle. Lisaks jõukale perekonnale saavad oma litaka kirik, psühhiaatrid, noored, sõjavägi ja politsei – tavapärased satiiri sihtmärgid, aga eks ole ikka lõbus näha, kuidas ennasttäis tolasid ja nürimeelseid mundrimehi kotitakse.
Teisalt puudutab film kahte olulist tabuteemat: inimese õigust ise otsustada elust lahkumise aja üle ja armastuse võimalikkusest kahe väga suure vanusevahega inimeste puhul. Tegelikult on üldse vähe neid ühiskonna alustalasid, mida see film rohkem või vähem ei puudutaks.
Kogu nihilistliku morbiidsuse juures on „Harold ja Maude“ südamlik, elujaatav film, mille sõnumi võtab kokku Cat Stevensi mällusööbiv laul:

Well if you want to sing out, sing out
And if you want to be free, be free
‘Cause there’s a million things to be
You know that there are…

(Seda laulu esitab Haroldile ka Maude – kuigi üsna viletsas esituses – ennast klaveril saates oma raudteevagunist elamus)

Filmi „Harold ja Maude“ tegid kriitikud 1971. aastal maatasa. Kriitik Roger Ebert näiteks leidis, et ka surm võib ju naljakas olla, kuid mitte sellisel kujul nagu Haroldi ja Maude’i loos. Kuid üks teine kriitik aga leidis, et Hal Ashby film võib ju nii mõnelegi tunduda sünge ja liialdustega, kuid see film elab oma soojast huumorist ja suurest südamest. Ka publik võttis filmi leigelt vastu.
Läks aega mis läks, kuid „Harold ja Maude“ muutus kõigest mõne aastaga tõeliseks kultusfilmiks (alles 1983. aastal, seega 12 aastat pärast ekraaniletulekut jõudis film kasumisse). 1997. aastal võeti film USA Rahvusliku Filmi Registrisse, kes tegeleb eriti väärtuslike filmide (nii dokumentaal- kui mängufilmide) säilitamisega. Praeguseks on sellese registrisse kantud 750 filmi (nende hulgas ka kuulus Abraham Zapruderi 8-mm 26,6 sekundit kestev filmilint president Kennedy tapmisest).
Ameerika Filmiinstituut valis filmi „Harold ja Maude“ USA ajaloo armastuskomöödiate hulgas 9. kohale. Muide, 2018. aastal võeti USA Rahvusliku Filmi registrisse ka kahe kauboi traagiline armastuslugu „Brokback Mountain” (2005).

Mis on gerontofiilia?
Gerontofiilia (ka graofiilia, presbiofiilia) puhul on tegemist inimesega, keda erutavad seksuaalselt endast tunduvalt vanemad inimesed ja kellel on rauga väljakujunenud tunnused. Haroldi ja Maudi lugu on muidugi klassikaline. Psühholoogid väidavad, et gerontofiiliat esineb väga harva. „Maaja” varasemaid tutvumiskuulutusi lugedes küll sellist muljet ei jää. Mida arvata, kui 16–17-aastane noormees tutvub kuni 45–55-aastase naisega või lisab koguni märkuse, et ta vanusepiire ei sea? Muidugi ei ole 45–55-aastane naine veel rauk, kuid on raske mõista, et juba närtsiva kehaga naine võiks olla seksuaalselt erutav nii noore mehe jaoks. Noormehed ise leiavad, et sellises vanuses naised on küll himurad ja kogenud, kuid kepitavad siiski ainult pimedas ja teki all. Pole teada, kes sellise teooriaga on välja tulnud, sest küpses eas naistel on kliimaks juba selja taga ja seks neid enam ei huvita. Ka ei tähenda kuldne keskiga automaatselt seda, et naisel on palju kogemusi. Võib-olla on sellel 55-aastasel „seksiõpetajannal” olnud kogu elu jooksul ainult 2–3 partnerit.

NB! 1978. aastal lavastati „Harold ja Maude“ Tallinna draamateatris. Haroldi rollis mängisid Urmas Kibuspuu ja Kalju Orro, Maude’i rollis aga unustamatu Velda Otsus. Tema viimasel etendusel Maude’ rollis otsustas teatrirahvas teha armastatud näitlejale üllatuse. Viimases stseenis, kus Harold valmistus Maude’i sünnipäeva puhul õnnitlema, oli lava lilli täis. Velda Otsus oli ilmselgelgelt sellisest ootamatust tähelepanuavaldusest liigutatud.

NB! Loe ka:
Mis on nekrofiilia?
Unustamatu „Helisev muusika“
60 aastat tagasi tuli ekraanile menukomöödiafilm „Meeletu, meeletu maailm“ (galerii)
Brokebacki mägi (1. osa)
Brokebacki mägi (2. osa)

©Peter Hagen